taustalood

Things you didn't know before...


Ajalehed. 

Mu rutiiniks kujunes ca 4000 ajalehte nädalas ära jagada, 14h tundi jalutamist. Aga 4000!!! – See on ulmeline kogus! Kiiresti töötasin välja strateegia vähendamaks oma jalavaeva, koormust ning bensukulu – ilmselgelt pole mõtet igasse tänavasse autoga sõita, käivitamine neelab rohkem kütust ju kui mu nädala teenistus :P Seega parkisin alati äärmiselt läbimõeldult, kuidas auto ümbruses olevad tänavad läbi jalutada, et aega mitte raisata tühjalt kõndimisele.

Tänavatest – elamurajoonides on äärmiselt nõme see, et kõnnitee on enamasti vaid ühel pool tänavat, seega teist tänavaserva jalutades tuleb mütata rohus-liivas-mullas-prahis. Õhh. Talvistes oludes tähendab see seda, et rohi on vihmast märg ja seega ka jalanõud ning minu valgetest nunnudest converse tennistest ei ole muffigi järel.

Ja koerad! Minge pekki, need koerad! Kui Laura mulle üks päev usalduslikult rääkis, kuidas üks või teine koer talle nii südamelähedaseks siin on saanud, siis ma vaatasin talle steavenseagallikult otsa „wtf?“. Näidake mulle ühte postiljoni (kuigi ma ei olnud postiljon, aga põhimõte on siiski sama), kes fännaks koeri? Ma oma koera küll armastan, aga no need klähvitsad siin olid küll kõik närvihaiged. Ma olin kolm tänavat eemal ja ikka ma veel kuulsin selle tänava alguses oleva koera õiendamist. Ja te ei kujuta ette, kui palju need koerad mulle näiteks tatti näkku pritsisid selle töö tegemisel :)

Kutsehaigused sain ka – algul olid jalad nii läbi, et peale ühte päeva jalutamist kolm päeva ei kannatanud üldse liigutada, kõik kohad valutasid. Paari nädala pärast ei olnud enam midagi tunda. Vasaku käe pöial on teine kannatanu, sest vasakus käes oli lehepakk ning pöial sai päris head vatti. Imestan, et selg, mu Achilleuse kand, vastu pidas, ühtegi kaebust sealt osakonnast ei laekunud.

Ja ma varem ei olnud kunagi märganud/teadlik, kui palju lehed määrivad!!! Mu käed olid trükiprindist süsimustad 10 minutiga. Vastumeetmetest rakendus app „töömehe kindad“ :)

Tänavatelt leiab ikka igasugu põnevaid asju ka. Esiteks muidugi sain pildistada põnevaid autonumbrimärke, tänavasilte, joonistusi jne või maju-postkaste. Ikka piisavalt, et endale uusi maaniaid ja huviobjektide-seeriaid tekitada. Teiseks igasugu tasuta ära jagatavad puuviljad või mõne maja ees muu kraam, alates lasteraamatutest lõpetades telekate-diivanite-madratsitega. Kolmandaks… kolmandaks inimesed kaotavad asju ja siis on ju finders-keepers? Raha, ehted, taskunuga, binokkel… mõned näited.

Päris-postiljonid. Mul tekkis paar noormeest niimoodi, kellega teatud tänavatel iganädalaselt trehvasime ja viisakusi vahetasime :)

Tööaeg. Kuna mul tuli klapitada kahte tööd ja ega ma vabatahtlikult ikka oma nädalavahetusi ära anda ei taha, siis ajalehtede jaoks eraldusid ajad K-R kl 8-15 ehk et kl 8ks viskasin lapsed kooli ja kl 15 pidin neil autoga ukse all olema. No tegelt oli varieerumisi ka, aga üldiselt ma lükkasin sisse automaatkäigu, et viisin lapsed 8ks kooli ära... :) Niisiis 7h koos 1h autosõiduga, mis reaalseks patseerimiseks lihtsa matemaatilise tehte tulemusel annab 6h. Kuus tundi nonstopp, sest mul oli iga minut arvel, tänavad süstematiseeritud ehk teadsin täpselt, kui palju mul kuskil aega kulub ehk et kui palju ma jõuan jalutada. Ülimalt pingeline ajagraafik :) Eriti pingeliseks läks siis, kui sisse hüppas error. Ja neid esines lastega palju! Kõigi nelja lapsega sain kodus istuda ja mittemidagiteha, sellal kui enda huvi oleks olnud tänaval jalutada. Teine error on vihm. Nendel päevadel ma igatsesin esimest korda oma maha jäetud kontorit ja lauda ja mugavat tooli... :)


Ülemus(t)est. Töökuulutuse peale kohtusin oma nn ülemusega (see oligi ainus kord, kui ta end ka näole andis), kellega siis töölepingu sõlmisin. Peale seda läks lahti "juhhõissa-ajame-asjad-segasemaks". Lõpuks mul oli neli "ülemust", kellega kooskõlastada oma tegemisi. Täitsa pekkis, kui närvi see mind ajas. Telefoniarve oli suurem, kui teenitav raha. Ma siis ütlesin ka, mis ma asjast arvasin ja taandus kahele inimesele see kooskõlastamise vajadus. Igatahes, mulle jäigi lõpuni see skeem segaseks, terve posu hindusid oli, kes kellele allus, aru ei mõista. Ja kogu kooskõlastamise protsess (et nüüd jalutan siin tänaval) käis mõistagi smsi teel. Telefoni lihtsalt vastu ei võetud! Eriti turri läksin siis, kui hakati nõudma, et ma endale ABNi teeksin (=FIE eestis). Seda nõudvad smsid kustutasin ma lihtsalt ära.


Tänavatest. Ma vist olen liiga kaua juba siin Perthis olnud. Tänavad on selged ja küsijatele oskan nende otsitud suuna täitsa ette näidata...

Au-pair. 

Olgem ikka ausad, mina ja lapsed??? See on nagu kõige suurem nali üldse. Osad sõbrad siiamaani irvitavad. Aga iga asi juhtub omal põhjusel eks?

Tööülesanded: patside punumine, multikate vaatamine, eggtoasti tegemine (sest ainult minu tehtu pidavat hea olema (kiida lolli jne?)),  õhtuti filmide vaatamine (kas oleks pidanud nõudma lisatasu, sest õhtune ja/või öötöö??), veini joomine (tervistkahjustav töö?), kitarrimängukontserdi kuulamine, raamatute lugemine, verandal-võrkkiiges-basseini ääres vedelemine. RASKE TÖÖ ühesõnaga.

Inglise keelest. Ma olen alati arvanud, et mul on sigahea inglise keel. Noh, kõik need riigieksamid max punktidele, reisid, kus on palju palju inglise keelt räägitud, töökogemused, välismaalastelt saadud komplimendid mu väga hea keeleoskuse kohta... Kõik need lendasid prügikasti, kui ma briti perre maandusin. Üle kolme kuu, mis ma nendega igapäevaselt chattinud olen, ma iga lausega tunnen, et pekki, see ei ole normaalne keel, mis ma räägin!!! Et ma räägin nii puiselt (klišee ida-eurooplasest), koguaeg tunnen, et vale eessõna ütlesin või jätsin järelsõna ütlemata jne. See tunne kadus muidugi siis, kui piisav kogus veini sisse manustatud, siis ma rääkisin nendega lausa perfektset inglise keelt? WTF?

Aga samas muidugi keelekasutus arenes ikka ka. Või siis vähemalt silmaring. "Properly"-sõna sai ikka lõpuks selgeks :D Mind ajas segadusse algul see, et lapsed küsisid, et kas peale õhtusööki puddingut saab? Ma alati siis mõtlesin, et hmmm meil pole ju puddingut, aga see tähendas pigem magustoitu. Pudding oli nii jäätis, kook kui puuviljad. Very confusing...

Mul pole elu sees nii palju multikaid arvutis olnud. Eks ma olen siin kiirelt lastega manipuleerimisvõtted selgeks saanud (kas see tähendab, et nüüd ma olengi täiskasvanu ja emaks saamiseks valmis???) - tahad lapsi vaigistada/lahti saada, pane peale multikas. Works every time!!!

Kokkamine. Tore on see, et kapsahautise pärast mind ei vallandatud nagu me proua A-ga muigasime (oleks olnud vägev raamatu pealkiri, bestseller), vaid see üllatuslikult muutus suureks HITIKS. Samuti hakklihakaste. Liisi jagatud hapukoore-sidrunikooki pidin nädala jooksul tegema 3 korda. Keerulisem osa oli see, et pereema oli koguaeg juures "oi sa pead mulle õpetama, kuidas seda teha!!!" Mille peale mul jälle inglise keel kokku jooksis! Pruunista hakkliha??? Make it brown? Tegelt ma muidugi niimoodi ei räägi, no worries! :)

Lapsed. Neli preilit, nagu korduvalt mainitud. Kayleigh, 11. Lauren, 10. Charlotte, 8. Heather, 7. "Iga loos võidab" meetod? Esimestel päevadel ma olin siiralt jännis nende nimede selgeks saamise ja meelde jätmisega. Kaks vanimat olid mu jaoks algul kaksikud, siis selgus, et ikka vist ei ole. Täis-ahastus, et kuidas ma neid eristada suudaks? Nüüd vaatan, et dziisas, täitsa erinevad on ju kõik nad :D

Pereema. Esimene kohtumine perega oli ühes kohvikus ja pereema hõljus nagu oma mullis, vahepeal nagu naeratas, aga midagi ei rääkinud (isa see-eest ei saanud pidama ja üks kild teise järel, ma olin peaaegu laua all kõveras juba). Kui veel pereisa mainis, et tema on insener ja rohkem selline jalad-maas realistlik inimene, ema aga kunstiinimene, siis mul oli pilt selge. Eks need tema hilisemad köögikunsti šedöövrid on seda mulle näidanud ka. Esmamulje oli siis nagu oli, aga edasi läks temaga väga lõbusaks. Muudkui jutustab ja on üldse väga muhe. Nüüd nõuab-korraldab "naised jooma" üritust mulle. Mis tähendab, et see reede pereisa ei saa ise drinkima minna nagu tal kombeks, vaid peab tulema koju lapsi kanseldama, et me emaga saaksime linna vallutama minna. Muig.

Pereisa. Esmamulje temast oli väga hea ja ma olen alati ju nalja- ja napsumees olnud eksole. Seega, kui ta muudkui nalja viskas, tundsin end juba nagu kodus :) Kodustes oludes on ta vaheldumisi kuri ja killuvend, sest noh, kuidagi peab ju lapsi joonele tõmbama. Kui preilid ikka sõna ei kuula, siis saavad vastu pead päris hea litaka ka. Ma olen paaril korral juhtunud kõrval seisma, ihsand, süda jättis lööke vahele. Selline tunne, et nüüd saan ise ka litaka (peab vist jälle suunama pilgu oma isa poole, sest eks sealt need meheideaalid mõõtu võtavad. Kuigi mu paps mulle litakaid andnud pole, siis see ähvardus-hääletõus jne on olnud piisavaks ohuks, et jumala eest mitte piiri ületada). No ja üllatada on see pereisa mind osanud ikka omajagu.

Maja. Ühekordne maja Floreat beachil, Floreat on siis Perthi äärelinn/linnaosa/suburb. Kogu siin elatud aja jooksul ma ei jõudnudki kordagi randa päikeseloojangut pildistama. Mis siis ikka :) Asukoht ühesõnaga väga mõnus, maja ise ka. 4 magamistuba, elutuba-köök, kaks vannituba, kontor, raamatukogutuba, pesuruum, hiiiiiiiiglaslik veranda, hoov ja bassein. Ma isegi teadsin mingi hetk, palju nad maja eest renti maksavad, aga ju mul on muid lolluseid rohkem vaja meeles pidada kui seda infot... igatahes, see summa oli metsik. Üks päev nüüd juba tükk aega tagasi lõin omale idüllilise pildi, et loen raamatut basseini ääres, jalad vees. Pekki kui jääkülm vesi seal oli :) Noh, talv on ju ka :D Aga köök-elutuba on mu lemmikud. Ma täiega naudin seda kööki, eriti pikka tööpinda, mis eraldab kööki toast. Paradiis! Traditsiooniliselt on see tööpind täis kõikvõimalikku sodi, st pabereid, riideid, võtmeid, mida iganes. Mina, kes ma arvasin, et ma pole oma emalt küll midagi õppinud, siiski seda korralagedust üldse kohe ei salli. Mulle meeldib minimalistlikult lage elukorraldus :)) Ehk et asjad silma alt ära. Nii ma siis salaja ikka neid asju paigutan kuskile mujale :D Eriti, kui mul kokkamisetuhin peal on, siis on imeline lihtsalt kasutada kogu seda tööpinda. Huvitav, kas ma selle maja kaasa saaks võtta, kui siit ära lähen??? Ja teine fantastiline leiutis on suuuuuuuuured sahverkapid! Sinna saab surada KÕIK asjad. Tahan-tahan omale koju ka!

Tööaeg, see ilmselgelt ei ole ju 8-17ni :) Nii raske oli alguses tulla-olla, et noh, ma peaks nagu midagi tegema, niisama passida on nagu imelik. Ja siis tahaks anda perele omaette olemise aega, samas peaks äkki lastega toimetama? Ilmselgelt ma mõtlen üle (riigiametnik minus sureb visalt, koguaeg on vaja oma olemasolu tõestada/näidata et teen tööd, IRW) ja nüüd on jumala poogen juba :)

Ja ihsand, kuidas mind häirib, et nad mu nime ei oska õigesti hääldada :)

Ma tegelt hästi ei kujuta seda lahkumist ette siit. Täiesti oma pereks on saanud, preilid soovivad mulle head ööd sõnadega "I love you" ja ma vastan samaga, seda päriselt mõeldes ka. Tunne on, et siit edasi reisides tuleb uuesti end mugavustsoonist välja murra, just nagu Tallinnas enne reisi algust. Neetult raske, käed värisevad, süda puperdab...