esmaspäevane pildipostitus

Ma sain üks päev kulleri käest paki. Õigemini, leidsin selle ukse tagant, sest ma ilmselt hakkan vanaks jääma, sest koputust uksele tõesti ei kuulnud, kuigi terve päeva olin kodus. Igatahes, pakki oodati pikisilmi... ühes teises Austraalia nurgas :)) Mina tegin väikese ümberpakkimise ja viisin täna ta uuesti postkontorisse. Ja ma tean, et Liina ei jõua ära oodata, kuna see viimaks temani jõuab, siis on minu suur rõõm tema kannatusi näha ja panna väike teaser siia :)

Kodutu elu-olu :))
Varsti hakkan ise "nõudmiseni" pakke saama :))
See eeldab muidugi, et keegi mulle neid saadaks...

Ise tegelikult ootan oma pakkide jõudmist samamoodi. Lausa kaks peaks tulema ja loodan, et mõlemad jõuavad kahe nädala jooksul siia. Vastasel korral ei saa neid mina, vaid pere :)) Esimene neist ongi kingitus neile, mille ma siis netist otsisin ja tellisin. Teine aga üllatus, mille sain laupäeva öösel. Kui see pakk päriselt ka kohale jõuab, siis ma lähen panen kirikusse küünla või kiidusõnad Facebooki või midagi.

Mitu nädalat polnud aga oma kamraade näinud ja ilmselt oli neil ka igatsus suur, sest Laura meelitas mu eile õhtul kodust välja endatehtud seljankaga. Ihsand, kui hea see oli. Ma sõin ennast ogaraks, KAKS portsu lausa. 

hapukoor on mõistagi noaga lõigata
ja maitses nagu mõnus dipikaste :))
Pereema muidugi peilis välja,
et ma käisin vargsi seljankat söömas
ja pmst nõuab nüüd ise ka seda.
See tähendab muidugi minu toimkonda...

Ja ammu polnud ma oma fämilit näinud, seega kutsus ema mu hommikusöögilauda. Arvuti asus laua otsas, kus tavaliselt mina istun ja nii oli mul vana tuttav ülevaade. Emagi muheles, et nii hea on ikka lastega hommikusöögilauas juttu ajada. Thanks a lot :)) Hommikusöögilaud minu jaoks tähendas pealt vesistada kartulisalati-leiva-muu hea parema manustamist. Kirsiks tordile ta demonstreeris erinevaid hõrgutisi otse kaamerasse... Kohe näha, et sõbralik pere...

Peenleib... mmm

Eile õhtul aga vaatasin The Amazing Race seda osa (s15e08), kus nad Tallinnas ringi madistavad. Ihsand, kui laeva pealt maha tulid, täpselt selline tunne oli, et ise jõudsin koju... Ja lennujaama vaated, nagu kodus oleks :)) Niiet Liina, sellega on nüüd ka korras. The Amazing Race on mu meeled vallutanud nüüd ja ma vaatan erinevaid osasid. Maailmas on ikka nii palju ilusaid kohti, kuhu ma üldse jõudnud ei ole.... Minekurahutus võtab pead, va kurjajuur. Selletõttu on sündinud evil plan. Mina ja mu preilid Filipiinidele 2012. Ma olen siin ju rämedalt tööd teinud ja vajan puhkust... JA parem oleks, et preilid Eestist mulle peenleiba tooksid...