teisipäev, 8. detsember 2015

pildine postitus

Ihsand, ma olen neli päeva blogist (no arvutist üldse) eemal olnud ja blogger vahepeal (loe: lõpuks ometi) on jõudnud selleni, et pilte saab lohistada otse kirjutuslahtrisse. Millal huvitav saab bloggeris hakata üksikuid poste parooli alla panema?

Aga paar pilti ka. 

Mummu-pilt - ma sain kuskilt instast või pinterestist inspiratsiooni panna hästi palju küünlaid korraga nõusse ja põlema või niisama dekoratsiooniks. Hakkasin siis otsima sellist meile sobivat nõud. Vaimusilmas oli visualiseeritud pilt k. Aga ei kusagil ei midagi. Ja siis üks öö nägin unes (esimese maailma probleemid, ilmselgelt. vaja lahendada juba alateadvuses), et aga mummuserviis??? Ja oligi nii, et nüüd on kõige ägedam üldse.
Kuuse-pilt - jess, me käisime Rakveres. Imetlesime kuuske nii päeval kui öösel. Pimedas on palju-palju ilusam veel kui päeval. Väga rahul olen, et meil on Eestis selline innovatsiooni-pealinn Rakvere.
Pardi-pilt- Tallinnas käisime vahepeal. Olid vahvad sõbrad ja palju söömist ja torm ja vahutavad laine Pirital ja Viimsi hüperkallis spaa.
Käbi-pilt on lihtsalt ilus. Ja jõulusukk meeldib mulle väga, täpid juunõu :)

neljapäev, 3. detsember 2015

vlogimisest

Ma ütlen ausalt - ma absoluutselt ei viitsi vaadata üheski blogis videosid. Heal juhul olen kahte videot vaadanud - kellegi blogis koduremondi algust tutvustav ringkäik oli vms.

Seda enam olin ma täiesti keeletu, kui üks mu armas blogilugeja-aktivist (tr, sina :D) kirjutas mulle, et ta huvituks minu vlogi(de)st. Et misasja :)

Mida ma filmiksin üldse? Ennast ma diivanile ei sätiks kindlasti juttu vestma, ma ei taha piltigi väga siia üles panna. Mõnest tee-ise-projektist klipp? Aga siis tekib takistus ses osas, et ma ei oska erinevaid klippe kokku mudida (mõni soovituslik vabavara programm?).

Seega ma küsin:
1 - kas te vaatate vloge?
2 - kas te tahate, et ma ka ühe üles paneks?
3 - mis teid huvitab?

Ihsand, et ma üldse mõtlen sellise asja peale.

teisipäev, 1. detsember 2015

kelleks ma saada tahaksin

Nädala pärast saab mul aasta sellest päevast, mil mul oli viimane tööpäev ja ma jäin koju ära puhkama. Juba AASTA! Aeg tõesti lendab ja ma ei saa öelda, et ma selle aja niisama maha lorutanud oleksin. Koguaeg on olnud mingi kiired tegemised. Noh, sünnitamine, koduremont, kodusisustus, tare, aed, külalised, mingid hoidistamised, mingid arvutitööd, mingid üritused. Sõbrad, pere ja mõni üksik kvaliteethetk meile endile sinnajuurde.

Kui ma olin veel mitte-lapsevanem (isegi mitte-lapseootel olev), nägin kõrvalt (thank god for FB eksole), kuidas noored emad kõik on aktivistid ja avastavad endas multitalente. Kes hakkas meisterkokaks; kes avas käsitööseltsi; kes hakkas fotograafiaga tegelema; kes läks kooli ja õppis lapse kõrvalt nii muuseas ära "tuumafüüsika" jne jne jne. Naised nagu seeni pärast vihma ei naasnud oma vanasse ellu vaid hakkasid end ära elatama uue ja huvitavaga.

Ma muudkui ootasin (noh, siiamaani ootan) enda avanemist. Et mis siis minu multitalent on? Et mis mulle hakkaks leiba teenima. Sest ma ei taha oma vanasse rutiini tagasi ja pealinna tööle käimine on ilmselgelt ka välistatud. Kuigi ma tean, et mind väga juba oodatakse tagasi.

Noh, mul on härraga meie tare. See on tore hobi küll, aga kümneid kordi rohkem võtab aega, tööd ja raha, kui ta meile ju tagasi annab. Me avasime jaanipäeval ja 2015 hooaeg pmst lõppes septembriga, peale seda on üksikuid külalisi vaid liikunud. Selle paari kuuga teenisime veidi vähem, kui mu igakuine palk praegu. Et siis oma rõõm on ta ainult, vähemalt praegu.

Ma tahaks ka üleöö tšakrate avanemist saada. Valgustatuks saada. Võlukepikese viibutusega endas andeid avastada :)

Kooli tahaks tõenäoliselt minna. Aga mida õppima? 32-aastane ja ma tegelikult ikka veel ei tea, kelleks ma saada tahan? Ok, world travelleriks tahtsin, aga nüüd on mul nunnud härra ja Mesilane. 

Peaaegu aasta "enda" jaoks ja valgustatus ei ole ikka veel saabunud. 

esmaspäev, 30. november 2015

tee ise: jõulukaunistused

Lisaks vanadele vene retroehetele tekkis mul vastupandamatu kihk ise ka midagi meisterdada, mis meie miljöösse koos teistega sobituks.

Niisiis, nagu sütel olin paar päeva, utsitasin härrat mulle käbisid tooma. Tal polnud mahti. Kuniks siis võtsin Mesilase magama jalutamiseks viimase aja standartse 200m asemel ette pisut pikema rännaku, et otsida küla vahelt kuuski.

Leidsin ja oluliselt lähemalt õnneks, kui see, kuhu ma härrat utsitasin piiluma minema :)

Käbid kotis, tagasi koju. Mesilane selle peale ammu juba lõõskas magada, mina panin käbid kuivama.


Järgmiseks võtsin kätte spreivärvid: valge ja hõbedase. Käbid said nii ägedad, et tahaks nüüd lõputult neid spreitada :)


Niit ümber ja rippuma. Minu arust nii ägedad. Pean minema veel käbisid korjama, seks puhuks, kui me ikka kuuse otsustame tuppa tuua. Valged ja hõbedased käbid rohelisel kuusel oleks väga kihvt. Või hoopis punased? Valgete täppidega? :))

laupäev, 28. november 2015

esimesed piparkoogid!

Kätte jõudis fotosessiooni-päev. Kujunes sellest küll rekord, sest ligi viis tundi sai köögis toimetatud ja Eelika, mu isiklik perefotograaf juba, andis aparaadile muudkui kuuma. Ta on mul eriti tubli, alles lahkus mu juurest ja juba saatis paar tiiserit. Olgu öeldud, et mu köök pole veel endist tasakaalu taastanud :)

Ühesõnaga, otsustasin Mesilasega tema esimeste jõulude puhul piparkooke meisterdada ja lubada tal teha midaiganes. Kuna selliseks segaduseks niipea (loe: 20 aastat miinimum) uut luba ei saa, kutsusingi Eelika pilte tegema. Et kui juba, siis juba.

Preili M saatis mulle hoiatuseks info:

Ma vastasin, et ei loo mingeid illusioone.

Tegelikkus oli umbes nii ja hullemgi veel :) Aga me saime päris kenasti hakkama. Pahandus saabus alles siis, kui mina koistama olin asunud ja Mesilane end ise lõbustas. See ei tõota kunagi head, seekord avas ta rõõmsal meelel mu kööginõude kapi ukse ja tõmbas kildudeks neli mummulist kaussi. Kahel veel on täkked sees, aga jäid terveks. 

Nüüd on teada, mis mulle jõuluks kinkida võib :)


Mul on kokku ostetud sada ja rohkem piparkoogivormi, kõik nad olid ootel, et muudkui vormid. Tegelikkuses juhtus see, et ma olin nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühtäkki ei osanud mitte ühtegi tahta. Lõpuks tegin ikka oma ema kollektsioonist pärinevte retro-vormideg südmeid ja tähekesi :)

Piparkoogitaigna ühe ostsin poest ja ühe kilokese tegin ise. Poe oma oli tagavaraks, et kui enda omaga on pahandus. Oligi nii, et kivikõvaks oli läinud külmkapis. Ma olen teinud ise taigna sama retsepti ärgi juba kuus aasta, aga ei tea, mis siis vussi läks... Härra muudkui mudis ja möllas taignaga, ma niikaua voolisin poe oma. Seekord võtsin poest täiesti teistsuguse(d) kui harjumuspärane. Nimelt oli pool taigent piparmündi-maitseline ja pool chilli. Piparmündi oma tegime ära, ja see lõhn ja see maitse ja... ülihea! Vast homme on jaksu veel piparkooke teha, saab chilli ka järgi katsetada.

Santa's little helper
Ja kohe-varsti on esimene advent! Mõnusat jõuluaega kõigile!