Ma ei tea, kuidas mu ema tuli toime maal elamise, maatoimetuste, hoidistamiste ja muuga, samal ajal E-R linnas tööl käies kontoris.
Minu töö on mu elustiil siin kohapeal ja ikka jääb aega koguaeg puudu. Kõrvaltvaatajale võin tunduda koduse emana, ilmselt ka mu lapsed peavad mind selleks ega mõtle, kui palju on tegemisi igal sammul.
Ühesõnaga, praegu on viimane aeg veel õuntega midagi teha, sest öökülmad on ukse ees. Nii olemegi härra abikaasaga õunamahla teinud. me oleme koos oldud pea 12a jooksul alati kas kuskil varustuse laenanud, viinud õunad kellelegi pressida või koos sõprade-naabritega teinud, nüüd otsustasime, et aitab. Ostame omale ka õunapurustaja ja mahlapressi. Sest lisaks õuntele teeme ju ka ebaküdooniat ja rabarberit ka mahlaks.
Õunapurustaja on nii ulme tööriist, et sõnu ei jagu. Ei jaksa õunu ette valadagi, juba ta tormab tööd teha. Mahlapressiga meil nii hästi ei läinud. Esimese pressimise peale rebenes riie juba, siis hakkas mudru igalt poolt välja vahelt ajama ega pressinud midagi. Ilgelt nõme oli, sest võtsime teha õunamahla endi uneajast öösel ja max 20 liitrit suutsime 2h jooksul mahla välja pressida.
Eks näis, mis sellest mahlapressi tagastamise saagast veel saab, sest ega nad tahtnud tagasi võtta, sest "15a jooksul pole kellelgi ühtegi kaebust olnud". Lootsime ümber vahetada, aga midagi asemele neil polnudki pakkuda, kui 2x kallimat tööriista ja üle 1000€ ausalt ei taha maksta mahlapressi eest, mida liiga tihti just ei kasuta.
Laenasime jälle sõbralt pressi ja jätkasime tööga mõned päevad hiljem.
Paarikümnest liitrist õunamahlateost sai 300 liitrit. Ma ei tea, kuhu see kõik ladustatakse, sest keldrisse juba suvest saati midagi juurde ei mahu. Kõik moosid ja mahlad on keldrisse kolimise ootel. Järgmisel aastal suure tõenäosusega õunamahla pole millestki teha, seega siis tegime topelt. Tänavu on nii palju õunu, et vaesed õunapuud kõik olid raskuste all lookas. Mitmel õunapuul murdus ka oks ära. Kreegid olid samuti vilju täis, ja on siiani. Kui muidu olen ikka kõik kreegid ära korjanud ja moosi ketnud, siis tänavu tegin ühe suure moosilaari ära ja puu ei näidanud ühtegi märki, et oleks midagi üldse korjatud.
Talveõunad on korjatud, eelmisel nädala korjasin pimedani välja ja pimedas ka veel kobamisi nii palju kui sain. Järgmisest päevast hakkas sadama ja on vahelduva eduga siin vesine olnud sellest saati.
Ja õunu on ikka veel puude küljes omajagu, need püüan jõudumööda kuivatusahju panna. Ei saa kuidagi ju midagi raisku lasta, korilusegeen ei luba.
Olin siin ise nii rahul omadega, et kuigi mul palju just iluaeda ei ole (ikka see vana jama, et härra abikaasa kogu oma paadi jm tehnikainventari hoiustab meil hoovis ja muudkui sõidab atv-ga üht või teist asja vedada, siis lihtsalt ei saa lillepeenraid teha omale), siis olen aastate jooksul panustanud praktilise aia moodustamisse. Et on õunapuid istutatud, ebaküdooniaid, sõstraid, ploomipuid ja kirsse (millest pole mitte ühtegi marja saanud, sest linnuparved teevad minutitega üks-null ära... kelllegi häid trikke on jagada). Sel suvel istutasin terrassi äärde ka viinamarja istikud, et need suvisel ajal päikese eest varju annaks, ilu looks ja mõnusaid viinamarju valmistaks romantiliselt, no nagu välismaal.
Ja siis saabub sügis ja ma ei jõua ära kiruda - kõik need istikud viljuvad ju ja vaja neid hoidistada :) Eks ma rohkem niisama pläran ja ootan, et need puud ja põõsad suuremaks kasvaksid ja hoovile mõnusat vaibi annaksid.
Ja loodan salamisi, et ükskord koidab päev, mil härral on oma tehnikahoov, kuhu ta kõik masinad viib ja ma saan hoovile ka lillepeenraid voolida. Ka Mesi tares kavatsen laieneda.
Kuidas te muidu lillede osas talveks valmistute? Kuuseoksad peale või vanad vammused? Jagage nippe, et algaja rohenäpp ka saaks õigel ajal aiatööd koomale tõmmata.
