reede, 3. märts 2017

kuidas Mesilane ja Mutukas meie juurde tulid

Kui ma alles Mesilast ootasin, siis mul oli kindel veendumus, et ta mul tähtajani kenasti kõhus kasvab ja siis (või mõni päev hiljem) välja otsustab tulla. Sest meil oli ju tohutu remondimöll käimas ja suur soov Mesilase tuleku ajaks kõik enam-vähem vinksvonks paika saada. Iga lisapäev oli teretulnud ja samas ma terve ootusaja olin Mesilasega rääkinud, et tule tähtajal (mis oli 14.02) ilusti eksju-onju.

Siis aga 38. nädalal tuvastas UH, et Mesilane on 4400g ja ämmaemand oli tõsiselt üllatunud, et kust see siis tuli. Sest nagu ma paaril korral kirjutanud olen, sünnitama minnes olin ma võrreldes raseduseelse ajaga juurde võtnud +10 kg vaid ja see kõik asus mul kõhu peal. Igatahes saatis ta mind otsemaid esilekutsumisele.

02.veebruari hommikul ma ilmusin sünnituseelsesse kohale, sain ballooni ja jäin ootama. Terve päeva tiksusin oodata, öö saatsin mööda ja hommikul asusid arstid tööle, sest balloon ega veed polnud öösel ise ära tulnud. 03.02 veetsin ma sünnitustoas, kus siis valud järkjärgult tugevnesid, avatus aga 5lt edasi mitte. Terve päeva siis valutasin ja see oli päris hull värk :) Lõpuks napilt enne südaööd mu Mesilane siiski otsustas mu pika palumise peale ise tulema hakata, sest muidu ähvardas asi keisriga päädida. Minu konnapoeg jõudis mulle rinnale kell 22.24 ja kaalus 4628g.

Mutukat oodates oli ämmakas terve ootusaja kõrgendatud tähelepanuga. Muudkui tegime teste ja manitses mind söömise osas jne. Kõik näidud olid koguaeg korras. Ei olnud rasedusaegset diabeeti ega midagi, mis võiks tingida lapse suurt kasvu. Kaalu juurde võtsin täpselt samamoodi nagu Mesilase puhul. +10 kg. 

38.nädalal saatis mind UHsse, mis näitas Mutuka kaaluks 3990g. Ämmakas esilekutsumisele ei saatnud, hindas hoopis, et lähipäevil ilmselt sünnib laps ära. Aga kui ei, siis selleks andis mulle saatekirja 1.märtsiks päevastatsionaari (sest UH aega polnud ja seal kindlalt saab). See oli siis eelmisest UHst 11 päeva hiljem. Ma vaikselt lootsin, et vabariigi aastapäeva paiku preili Mutukas avaldab soovi ilma uudistama tulla, aga ei midagi. Ja no samas ise tegime muudkui nalja jne, et ega meil veebruaris aega sünnitada ei ole, tares koguaeg broneeringud ja safarid ja piirkonna tähtsad üritused. Ju siis Mutukas kuulas sõna. Nii ma siis 01.märtsil kliinikumi suundusin. Auto peale pakkisin kaasa haiglakoti, Mesilase vanaema juurde suundumise koti ja turvahälli. 

Sest seekordne tähtaeg 28.veebruar oli juba ületatud ja ma ei tihanud enam kuhugi edasi Mutukat kanda. Seda enam, et öösel vastu 1.märtsi toimus mingi osaline vee eraldumine. Ma olen kuulnud, et osadel tuleb kogu plahvatus korraga ja osadel vähehaaval. Mul endal kogemus ju puudub ses osas, kuna esilekutsumisel mul veed avati arsti poolt. Nagu esmarase oleks olnud, nii ma siis kliinikumi läksin :)

Päevastatsionaaris siis mõõdeti KTGd, vesteldi. Algul öeldi, et UHd mingit küll ei tehta, sest alles ju oli (11p tagasi). Õnneks mingi järgmine hetk ikka tuli teine arst, kes mind UHsse kutsus. Kolm korda pusis seal ja siis kutsus teise arsti ka mõõtma. Kõik nad said sama tulemuse. Lapse kaal UH järgi oli 5000g.

11 päevaga +1kg???

Ma lihtsalt löristasin nutta ja ütlesin, et pean härraga nõu pidama. Sest see tähendas arstide sõnul kahte varianti ainult - kas ise või keiser. Esile kutsuda ei pidavat saama ja oleksin pidanud siis edasi kandma, riskides variandiga, et sünnib nt 5400g. Ja keisri vastu olen ma kategooriliselt, ma üldse ei taha sellist varianti. 

Kui ma vahepeal rääkisin ka sellest, et mul mingi vee eraldumine hommikul ja öösel oli, siis sain ka vastuseks, et uriin on uriin ja lootevesi eraldub teisest kohast. Et noh, blondiin. Ma jäin enesele kindlaks. Selle tõttu saadeti siis pukki ikkagi, et kontrollida ja võtta lootevee analüüs. Lisaks arvati, et küsitakse veel ühe arsti arvamust, kes sel ajal keisrilõiget teostas. Passisin päevastatsis edasi.

Tuli oodatud arst ja konsulteerisime temaga ka. Ta hindas, et äkki ikka 5000g ei ole kaal ja et nüüd sobivatel asjaoludel tuleks esilekutsumine kõne alla. Et noh kas homme või järgmisel nädalal...? Ma ei kavatsenud kuhugi enam liikuda ja ütlesin, et mina olen valmis kohe sellega pihta hakkama. Selleks tuli ära oodata ka erinevate analüüside vastused. Ja suurkolleegiumi otsus. Hängisin muudkui tühja kõhuga seal päevastatsionaaris edasi.

Saabus lootevee analüüs, mis õe sõnul oli positiivne. Ma siis küsisin täpsustamiseks, et kas see on hea või halb ja sain talt vastuseks, et minu tunne oli õige olnud. Tema oli see, kes enne mulle vastu oli vaielnud uriini ja lootevee asukohtade osas. Seega haah! Juba tegelikult mingi tegevus oli alanud.

Kell 14 sain lõpuks siis sünnituseelsesse palatisse ja 15 ajal pandi balloon. Mesilase kogemusest oli meeles, et läks kaks pikka päeva enne kui pisike ime mu rinnale jõudis. Tiksusin vaikselt palatis, tegelesin tare töömeilide ja bronnidega jne. 

Kella 20 ajal hakkasid teravamad valud ja kohe nii 3-4 minuti tagant. Härra oli vahepeal mulle palatisse haiglakoti toonud ja Mesilane käis ka kallistamas veel. Ma saatsin nad koju Peipsisse ära, et ega siin vahepeal ei juhtu midagi ikka. Valud siiski ei olnud sellised nagu Mesilase ajal, kus väike valuvaigistav tablett laskis öö otsa magada. Uni oli küll suur, niiet ma jõudsin kahe minutiga suikuda, et siis uutada hoog üle. Kell 23 ajal valves olev ämmakas kutsus arsti ja läksime ülevaatusele, sest ma kinnitasin muudkui, et teravad valud on. Selgus, et ohhoo. avatus on 6. Koliti ümber sünnitustuppa ja tegin ruttu kõne härrale, et nüüd tuleb küll ikka tagasi tulla. Kõne oli kell 23.30.

Sünnitustoas prooviti valusid vähendada ja pandi naerugaasi mask ette. Paar hoogu proovisin, ei mõjunud leevendavalt vaid ajas südame pahaks hoopis. Ja algasid pressid. Kell 0.07 oli pisike Mutukas minu kaisus ja paar minutit hiljem astus tuppa sisse kallis härra. Kõik käis nii kiiresti, aga nabanööri sai ikka tema ise läbi lõigata. Ma ämmakatel/õdedel ei lubanud. See kõik oli ka härra "süü", sest ta ikka mull eviimastel päevadel mitu korda päevas muigas, et no mine sünnita ära vahepeal, kui ta tares klientidega tegeleb. Nüüd siis sünnitasingi... :) tegelikult ta ikkagi jõudis mu kõrvale ja esimestel tähtsatel tundidel olime pisikese Mutukaga koos. Härra muudkui musitas meid mõlemat.

Muidugi on see ainult suuuuuuuur rõõm, et Mutukas oluliselt kiiremini tuli, kahju ainult, et ma härra koju olin saatnud ja mitte Tartusse ämma juurde. Mesilase teekonna pikkuseks märgiti mulle 11h34min ja Mutukal 4h30min.

Ja nüüd siis see kõige tähtsam osa eksole. Mutuka mõõdud. 4734g ja 55cm. Õnneks mitte 5kg!!!

Ja kui mina õhkan nunnult, et niiiii pisike, siis ämmaemandad muigavad, et nemad just vaatavad, et nii suur. No kui võrrelda 3-kiloste beebidega, siis muidugi. Aga mina võrdlen 15-kilose suure vennaga, kes on nii uhke! Silmad säravad ja noogutab, et tema õde ning eile temaga esimest korda kohtudes, istus kõrval, hoidis käest ja tegi musisid. Eks kodus jõuab ta röövel-marakratt edasi olla :)

Nüüd siis läheb elu põnevaks. Elu kahe lapsega :)

neljapäev, 2. märts 2017

Mina, kahe lapse ema!

Mutukas, väike trikimeister, otsustaski end kevadpreiliks kuulutada. Nüüd on meil siis numbrimäng vaja meeles pidada - 03.02 Mesilane vs 02.03 Mutukas. Nagu mu isa tabavalt märkis, isikukoodid hakkavad sassi minema.
Ühtlasi on Mutukas Bondi-tüdruk, tema saabumise ajaks märgiti 00.07.

Tegelikult ma tahaks natuke pikema loo saabumisest ka kirjutada. Eriti et Mesilase puhul jätsin selle loo kirjutamata, aga neil on nii palju ühist. Aga seda mõne aja pärast, siis kui haiglas nett/arvuti paremini jooksma hakkab või kui istuda-astuda juba kergem on.

pühapäev, 26. veebruar 2017

viis aastat tagasi vs täna

Täna 5 aastat tagasi seisin ma Tallinna lennujaamas, lehvitasin oma sõpradele ja kallistasin viimast korda oma ema. Ees ootas Austraalia ja teadmatus, mis edasi saab. 

Üks põhjustest, miks ma sinna läksin, oli leida üles minu Eesti mees. Sest kõik need vallalise preili seiklused, mis 2010-2012 siit blogist lugeda võib, olid küll huumorit ja põnevust-elevust täis, aga ükski silmarõõm polnud mu kõrval õhtul mind kaissu võtmas ega hommikul äratuskella äratust edasi lükkamas. Seega ma olin lõpuks veendunud, et kuna niiiiiii palju eestlasi on Austraaliasse läinud, siis minu Eesti mees on ka järelikult seal.

Vot oli alles üllatus, et ta, see Eesti mees, ootas ikkagi Tallinnas kohtumist :)

Meil oli mu pre-Austraalia eluetapis preili Mga ütlemine: "Day by day nothing changes. But if You look a year back, Your whole life has changed." No ja mõelda, mis kõik viie aastaga juhtuda jõuab.

Eks ma viis aastat tagasi unistasin ikka sellest, milline on elu aasta, viie, kümne pärast. Ja täna viis aastat tagasi vaadates on tore mõelda, et minu suurim unistus on täitunud. Mul on niiiiiii tore, armas ja kallis härra. Minu kalju, alati rahulik, kindel, minu jaoks olemas. Sest ilmselgelt olen mina see rahutu meri, kes kord mäsleb, kord rahulikult loksub. Meil on kaks last (ok, üks venitab millegipärast aega kõhus olla veel, aga ma juba loen teda oma kaisus olevaks), nagu ma alati olen visualiseerinud. Meil on meile sobiv kodu ja tegemised ja ma olen õnnelik. Nii väga, et ise ka ei usu. Noh, ideaalne oleks muidugi, kui härra mu ära ka oleks kosinud ja raha teenimine käiks sõrmenipsuga, niiet oleks aega ja vabadust reisida ja olla ka. Pisiasjad eksole. 

(Ja noh, kui saaks veel kordki ema ka kallistada...)

Niiet ma nüüd mõtlen korra end täna sinna lennujaama viis aastat tagasi ja raputan selle endalt taas maha. Lähen hoopis kallistan ja musutan oma mehi, kellest ma niikaua unistanud olen ja luban täna mitte pragada nendega :)

laupäev, 25. veebruar 2017

Ütle quando, quando, quandooooo

Härra keelas mul nädalavahetusel sünnitamise, sest et ta juba teist päeva ainult karakatis elabki. Homme on veel ka vaja tihe päev ära toimetada. Meil on olnud iga päev järjest järvesafarisid ja just välismaalastele, kes meid internetiavarustest üles on leidnud. Nii lahe mu meelest. Kusjuures kaks seltskonda neist on öelnud, et tulid Eestisse ja meie juurde spetsiaalselt selleks, et sellist imeasja teha nagu järvejääl sõita. Tänased külalised olid Uus-Meremaalt. Lihtsalt vau! Homme saabuvad piirkonda külastama välismaa toidublogijad ja meie päralt on pakkuda neile elamust karakatil. Teeme ära ehk siis tähendab, et ei sünnita jah? 

Tundub, et Mutukas on ka väga rahul oma olemisega praegu ega kiirusta kuhugi. Kui nii edasi läheb, on mul järgmine kontroll 1.märtsil ja sealt edasi siis näeb, mis saab. Aga märtsis? Märtsiiiiiiis? Veebruar ju pidi olema SEE kuu!

kolmapäev, 22. veebruar 2017

taas remondilainel

Vaikselt sätime end kevade lähenedes taas ehituse ja remondilainele. 

Praktiliselt terve eelmise aasta me toimetasime taret arendades ja tegime ära metsikult palju töid. Ma olen enda ja härra üle väga uhke. Tare katuse all sai peaaegu kõik tehtud. Jäänud on veel üks konku, mis ei ole avalikuks kasutamiseks vaid hetkel meie hoiustamiskoht meie asjadele. See ruum on õudne, sinna on kõik asjad, mis silma alt vaja ära panna, lihtsalt sisse pressitud ja mitte midagi ei saa sealt kätte ega leia üles. Minu suur soov on nüüd ja kohe seegi ruum korda teha, aga härra põikleb teemast muudkui kõrvale. Kuna ma ei jaksa mitut lauset järjest rääkidagi, veel vähem niimoodi rabada nagu eelmine kevad, siis on härra hetkel võidupositsioonil. aga ma ei anna alla :) Ma tahan selle ruumi asjadest tühjaks teha, puhastada, värvida, korralikud riiulid vm panna ja kasutada nn majandusruumina - varupesud, tolmuimeja, põrandapesumopp jne. Seda ruumi on hädasti vaja.

Ja viimane remontimata nurgakene tare katuse all on soome sauna pealne pööningulaadne ruum. Minu meelest võiks sellegi asjadest tühjaks teha, laudis katuse alla lüüa ja põrand maha ning saaks panna madratsid põrandale. Oleks selline plaan B variant juhuks, kui mõnikord on seltskonnas paar inimest rohkem kui 10 (meil on 10 voodikohta eksole) ja oleks vaja magamiskohta. Selline soojustamata suvine nurgake. Aga jällegi on härra sellele vastu. No näis, kas ja millal me ikkagi selle ära teeme (ja me all mõtlen muidugi härrat...)

Üks suur unistus ja ränkraske töö on mul tarega seoses veel, aga sellest ma praegu ei räägi. Loodan, et kõik läheb meie soovi kohaselt.

Sel aastal ma väga loodan, et jõuame niikaugele, et saame ka kodus taas hakata edasi ehitama.

Praegu aga on taas töösse läinud saunapaadi ehitus, millega alustasime eelmisel aastal talgute korras. Suured tänud meie sõpradele taaskord, kes tookord appi tulid. Ma loodan nüüd, et paari nädala jooksul saan ka uusi tulemusi presenteerida. Suvel aga on kindlasti meil juba pakkuda ägedat saunapaati rendiks. Eesmärk on 2-4 voodikohta sinna ehitada sisse, seega saab ööbida ka Peipsi peal ;)

Paatidega on plaane veelgi. Kui vähegi suve on, siis kes ei tahaks Peipsi äärde tulles Peipsile paadiga minna eksole. Nii olen ma tükk aega mõlgutanud mõttes unistust (ilma härrale rääkimata), et meil peaks olema üks suuremat sorti jaht või laevakene, millega Peipsi sõite teha suvel. Aga oi need hinnad... Juhtus nii, et üks päev helistas härrale üks kohalik ettevõtja, kellel selline laev seisab jõude ja pakkus koostööd. Üliüliäge. Nüüd on vaja kõik erinevad aspektid ja detailid läbi mõelda ja läbi rääkida ning loodetavasti saame suvel laevasõite teha. Huvi igal juhul on olemas.

Plaane on meil veel mitmeid ja tööd jagub. Loodetavasti saan peagi jälle erinevaid remondipostitusi jagada, mitte koduperenaise rasket elu viriseda :P