esmaspäev, 21. detsember 2015

2015

Ma ühtäkki avastasin, et ihsand! Aasta saab kohe-kohe otsa ja see tähendab ju, et tuleb kokkuvõte kirjutada! Ma olen süsteemifriik ega saa rattast välja murda. Kui juba kord sellise asjaga on pihta hakatud, tuleb ka sel aastal ära teha.

2015 on/oli fantastiline aasta. Parim ja kindlasti meeldejäävaim. 2012 oli ka aasta, mis ei unune (Austraalia, ema, härra), aga 2015. Selle kohta lihtsalt pole sõnu.

Mesilane
Kohe aasta alguses rõõmustas meid oma saabumisega Mesilane ja muutis sellega aasta helgemaks, värvilisemaks, naerusuisemaks. Kui on nii nunnu ja hea laps nagu meil joppas, on rõõm veel mitmekordne. Mul on olnud vaid mõned üksikud magamata ööd, kui olid esimesed gaasid ja me ei saanud täpselt aru, kuidas neid aidata leevendada või siis katsetasime Mesilase rutiini paika saada. Tõesti üksikud ööd. Sealt edasi on olnud lill.
Kui mul pere käis kevadel-suvel abis remonditöid tegemas, ei olnud mahti kellelgi oodata, millal Mesilane ärkab või magab või mis. Ei, saag tõmmati käima otse vankri kõrval. Mitte üks noormees ei teinud piuksu. Magas vaat et pareminigi veel.
Ma terve aasta otsa võtsin hoogu, et äkki peaks ka kuskile sahtlisse kirjutama neid imalaid igakuiseid kirju Mesilasele, aga ei jõudnud kordagi selleni. Natuke on kahju ka, enam no üldse ei mäleta, mis ta mis vanuses tegi-ei teinud. Ühtteist märksõnu ikka kirjutasin üles, abiks needki.
Ja nüüd see noormees ühtäkki kõnnib. Ei, lausa jookseb. Juba! Ja isegi, kui tal mõni päev on sumisemise päev, on ta ikka nii võluv ja armas ja need kaks alumist hammast, mis naeratusega kohe esile tõstetud saavad... oeh. Nii nunnu, et musita või pooleks. Jah, seda mu laps peab taluma küll, et ma päev läbi teda musitan ja kallistan. Minu väike Mesilane.



Härra
Härra on jätkuvalt tore ja armas ja seks ja kallis. Jätkuvalt oskab mind pisiasjadega üllatada, kuigi võiks nuriseda, et tahaks tiheminigi :) Kannatlik on ka, sest kaissu tema iga kord küll ei mahu. Ootab, millal Mesilane kaisu vabastab. Aasib ise, et no vähemalt ükski mees meie perest saab seda rõõmu :) Tubli ja töökas on ta ka, hingetõmbeaega üldse pole. Ja kuna on palju töid, mis ta teha tahab, siis tahestahtmata mõni asi peab rohkem oma järge ootama. Tervist peab ta hoidma, sest see suvine seljaoperatsioon pole ikka naljaasi.

Ja see, kuidas ta Mesilasega jutustab ja asjatab, see lihtsalt on kõigekõige ilusam vaatepilt maailmas. Härra on super isa ja mul on selle üle ainult hea meel.

Minu pildisoove täidab ka armsalt, ei torise  vastu vaid poseerib nii nagu vaja, hangib aksessuaare, kui mul endal pole, riietub minu välja valitud outfitidesse jaaniiedasi jaaniiedasi jaaniiedasi.



Maaelu
Ma olen olnud kodune nüüd üks aasta ja kaks nädalat! Sellist päeva, kus ma lihtsalt olen ja puhkan, pole veel koitnud. Ega me ei oska maaelu nautida vist ka. Võtsime ühe maja asemel kaks. Et oleks ikka rohkem väljakutseid.
Aga ma ei kujutaks mitte mingi väega enam ette, et ma peaksin oma pisi-Mesilasega kuskil suuremas linnas elama. Ei saaks teda õue jätta ega ise kuskil sõrmi mulda pista. See on luksus, mille eest ma olen nõus midagi muud ohverdam. Sotsiaalse elu näiteks. Kui me vahel oleme teinud Mesilasega paari-kolme päevase Tallinna reisi, et mu kalleid inimesi üle vaadata, siis Mesilane on suurlinna tuledest kohe mitu päeva pärast taastunud :) Nii väsitav ikka.



Remont
Või siis pigem remondid (kodu kui ka tare) - ei lähe nii kiiresti, kui mina tahaks. Isegi kui on rahalisi vahendeid, ei leia abijõudu, sest kahekesi tõesti ei jõua. Olgem ausad, ma ei ole ise suur ehitusmees ka, pigem aitan tassida, hoida või koristada. Alati ei õnnestu seegi, tuleb juba klapitada kõik tööd Mesilase uneajale. Kuigi ma ei tahaks kodu valmimise tähtaega panna kuskile 5 või 10 aasta kaugusele, siis tegelikkuses võib nii ikkagi kujuneda.

Tare
Uhh, lisaks kõigele muule hakkasime hoogsalt ju sel jaanipäeval pihta ka bisnesiga. Pisike tareke, mis praegu tahab palju meie kätt veel saada, aga loodetavasti pakub rõõmu ja elamusi paljudele külalistele. Meie beebi nr 2 :))



Reisimine
Suur null. Ja see kriipis nii tohutult hinge, et ma lausa lunisin ja moosisin härrat ja tegime ühe pisikese kiir-Läti skoori avamiseks sel aastal. Seega jah, reisiskoor on tinglik ÜKS :)
Oli plaanis minna kolmekesi ümber Musta mere tripile autoga sel sügisel, kuid kõik sõltus Mesilasest ja tema nimelt otsustas jalad alla võtta varakult. Pikk autosõit seega sai kiirelt ajalooks.


Eestimaa
See-eest on olnud meil natuke sõitmist siin-seal Eestis. Tallinna tripidki on piisavalt pikad ettevõtmised juba. Narva-Jõesuus käisime suvitamas, Pärnumaad uudistasime, mõned sõidud ka Lõuna-Eestisse. Üle päris mitme aasta jõudsime ka Saaremaale.


Sõbrad
Ma loodan, et mu sõbrad mind maha pole kandnud. Minu süda on ikka Tallinnas teie juures. Ja aasta jooksul korra-paar või isegi kolm oleme ju kokku saanud, üksteisel külas käinud või muidu Tallinnas kohvikutamas. Tulge ikka julgemini mulle külla.

Uued elamused
Jess. 2015 aastal ma nägin lõpuks ometi ära virmalised. Omaenda koduhoovis seistes ja imetledes. Nagu hiljem sipsiku vihjetest selgus, on virmalised Eestis tihedad külalised, ainult mina polnud teadlik ega kunagi trehvanud. Nüüd ma piilun koguaeg Facebookis Virmalised Eestis lehte ja imetlen proffide pildile püütud kaunitare. Vau tõesti.

pühad alaku

Pildi leidsin Facebookist

Jubekahju, et ma ise sellise pildi ideele ei tulnud. Aga jaa, järjekordsed rohelised jõulud. Ega polekski hullu, kui ainult see meie hoovis mürgeldav mullamutt või mügri või kesiganes ta on, nii kohutavalt mu muru ei hävitaks. Ajab mind täiesti närvi juba.

---

Eile tõime koju kuuse, ikka ise metsast. See RMK alalt toomine on tore võimalus - helistad, maksad ja võid ise valima minna.  

Seoses kuuse toomise ja erinevate pühade istumistega tõstsime oma toad natuke ringi. Nüüd sai nii, et kahe köögi asemel sai nn vanast köögist hoopis diivanituba, et külalistega oleks ruumi, kus olla. Täitsa mõnus ajutine korraldus.

Arutasime härraga kuuse puhul Mumm-faktorit, aga härra jäi kindlale seisukohale, et päris kuusk peab olema ja mitte mingi tillu laua peal. No heakene küll, vaatame siis seda nalja. Kui esiti ta teeskles, et ei tune kuuse vastu huvi, siis varsti suutis ta paari tunni jooksul korduvalt kuuske ümber tõmmata, kuuse alla ronida ning ehteid tirida. Mis muidugi minu poolt polnud absoluutselt aktsepteeritavad ja pidin pahandama muudkui. Lõpuks õppis ära uue nipi. Et jalutab nii muuseas kuuske näppima, sest hullult ikka tahaks ehteid näppida ja kui pisikesed sõrmed juba sirutuvad, aga mina juba tõstan häält, et ei tohi, võpatades tõmbab käe ära ja tatsab teises suunas edasi nagu pidigi kuskile tähtsasse kohta hoopis minema. Ülejäänud terve õhtu kordus sama stsenaarium. Mis iseenesest oli päris naljakas vaatepilt.

Loodan, et nüüd saab tsutikese aru, mida EiTohi tähendab. Siiani ei saanud ja köögis on meil kaks-kolm pahanduse allikat niigi - prügikasti-kapp, nõudekapp, kuivainete-sahtel.

Lapsed on ikka elu õied :)

---

Nii maja kui tare juurde ostsin Bauhofist väikese poti-kuuse. Tuli tahtmine õue ka ilu panna. Kui taevataat seda ei jaga, siis teen ise.


pühapäev, 13. detsember 2015

väike advendipostitus

Sain öösel oma perefotograafilt, keda ma kiitmast üldse ei väsi, lisaks tiiseritele nüüd kogu portsu piparkoogisessiooni pilte. Oh, kuidas ta ikka oskab mind ilusaks pildistada, härradest rääkimata :)

Sipsik nõutas siin ükskord varem veel pilte näha ja mõned siis tema rõõmuks panen välja ka.


Igatahes tabas neid pilte öösel kella 5 ajal imetledes mind ühtäkki inspiratsioon. Et ma kirjutan äkki väikese päkapikuraamatu, sellise lasteka? Mõeldud-tehtud. Mul oli täna hommikul u tunni jagu aega ja õhtul veel lisaks umbes kahe tunni jagu (samal ajal muudkui Mesilasele midagi uut jälle näppu andes, et ta ei joriseks ja lubaks mul veel viis minutit arvutis olla...). 

Valmis sain ja trükki saatsin ära ka. Oleks muidugi tahtnud rohkem jutukesi lihvida (neliteist peatükki), aga kuna see mõte saabus nii napilt enne jõule, siis loodan ikka trükikojast jõuluks kätte ka saada. Tänapäeval on ikka imelised võimalused :)

laupäev, 12. detsember 2015

kodulehe majandamisest

Koolitustega või uute teadmiste omandamisega üldse on nii, et kui tunni aja jooksul maailma parandama ei jookse, siis läheb tuhin üle ja jõuad hinnangule, et ah, sain siiani nii, mis mul häda edaspidi ka eksole :)

Käisin vahepeal ühel põneval turismialase konverentsi raames toimunud digitaalse turunduse koolitusel. Noppisin sealt üles NIIIII palju põnevaid mõtteid ja tootsin paberinurgale juurde veel enda poolt ka mitu-mitu. Hästi äksi täis kohe. Sellest on nüüd mõni päev möödas ja argipäevarutiin ja sadamiljon kodust toimetust ja siis Mesilane ei täida endapoolset rutiinikäitumise osa ja mille tõttu mitu päeva juba pekkis on jne. 

Aga ma ei taha äksil lasta hääbuda.

Ühesõnaga, mul oleks vaja veebilehe-kunni. Äkki mu mõni sõber on või siinne lugeja? Härra üritab (ja nii mõnigi soovitaja veel), et me tare kodukas teha a la blogipõhjale, aga ma ei tea isegi miks, see soovitus nii vihastab mind. Ma ei oska (teha blogist vinget kodulehte, härra ammugi mitte. no vaadake või seda blogi. eriti vinge, mis? not!), mul ei ole aega (Mesilasel on mingi kasvuspurt??? Tema rütmist väljas olemine viib mind endast välja ja ma olen koheselt nii okkaline) ja ma ei tea, kas kõik mu soovid saab üldse blogipõhjaga lahendada? (eeldaks guugeldamist, aga jällegi pole aega, sest Mesilane konkreetselt ei anna mulle luba arvutis olla. Mitte kuskil ei luba olla v.a kui ma teda kätel kannan).

Uhh, miks ma läksin õppima turismimajandust ja mitte progemist, ah?

neljapäev, 10. detsember 2015

esimese maailma mured

Kuigi me elame kolmekesi majas, on mul tunne, et see on kahetoaline korter. Vanas osas, mida me praegu kasutame, on magamistuba, söögituba (kasutusel kontorina), köök ja vannituba. Kolmas tuba on ka jah, aga kuna ta on hästi väike, remontimata ainsana ja härra tööriideid ning ehituskraami täis, siis see tuba mulle üldse ei meeldi, parema meelega väldin sisenemist ja üleüldse tema olemasolu. Kuna seal on ka voodid külalistele, siis ma ei imesta üldse, et meil viimasel ajal külalisi ei käi. Jube tuba on ju ja kes sinna üldse tahab minna? :)

Köök ja vannitoad on vähemalt ruumikad, seega me "kahetoaline korter" on siiski suurem kui nt mu kahetoaline pesa Tallinnas. 

Mis kõik kokku siiski ei tähenda, et ma tunneks rõõmu omast majast. Ei, ruumi on niiiiiiii vähe, asju pole kuskile panna ja üleüldse. 

Eile sõbrannaga telefonis lobisedes sattusime ühisele teemale ja see on lapsed ja mäkerdamine. Ta kasutas enda kohta sõna pedant ja rääkis, kuidas ta enamvähem minestab, kuna kolmepoolene tahab kõike ise teha ja segada tainast jne. Ja et taigen on igal pool mujal kui kausis - seinad, põrand, lagi, ema ise, lapsest rääkimata - kõik on taignaga koos. 

Ja siis ma jõudsin äratundmisele. Ma olen pedant (thanks ema tõesti. 30 aastat järjepidevat nokkimist, kuidas diivanilt tõustes tuleb kate korda panna, tool laua taha tagasi jne missest et ma korraks a la lähen vetsu ja naasen oma istekohale. Ei, see kõik, mis oli korrast ära, segas teda ja pidi kohe korda saama suurte näägutuste saatel. Thanks veelkord, sest see kõik on nüüd minu peas kinni. 30 aastat ma vihkasin seda ja nüüd olen ise samasugune. Kõik peab olema nii nagu mulle meeldib ja minu silma rahustab).

Seega mul on probleem, kui asju pole kuskile panna ja on asetatud köögi tööpinnale, lauale, diivaninurgale või ükskõik mis sobimatusse kohta. Kui see pole minu poolt aksessuaariks tunnistatud asi, siis tema koht on silma alt ära sahtlis, veel parem sinu autos (mitte minu omas eksole) või veel parem, miks sa üldse tõid koju asja, mis pole minu poolt kooskõlastatud? :)

Lapsega aga asju muudkui tekib, tahan ma või ei. Ma muudkui üritan siin puhast põrandapinda hoida, aga nii kui tekib jälle väike kord majja (loe: ma surusin mingi asja voodi alla jälle või kummist kapi nurka või kirstu või kuhugi...), tuleb kohe uus ja suurem ja jubedam asi asemele. Nagu mitme peaga lohe siin tappa.

Nüüd ma küll enda soovil ja kooskõlastusel olen korraldanud koju Mesilasele kaks autot. Mõlemad tegelikult selle eesmärgiga, et oi kui nunnu pildi ma saan temast koos autoga teha :) Mõlemad autod on siis peale istutavad. Üks lahtine, teine katusega. Ohjumal ma ütlen. Cabrio läheb suure slehviga kaetult kuuse alla, aga see katusega versioon sai eile Mesilasele tutvustatud. Ja ta on ülisillas! Terve tänase hommiku ärkamisest lõunauneni pidin ma teda selles ringi sõidutama. JA siis ma tundsin jälle seda kahetoalise korteri effekti. Ruumi on nii vähe, kus ma manööverdan ja kuidas saaks suuremat ringi teha lapsele. Nii tõstsin siis järjest asju eest ära kuskile hunnikusse, et laps saaks autoga ringi kimada.

Väga alatu minust üldse maja niimoodi nimetada, sest paljud elavad oluliselt kitsamates tingimustes, aga no ma ei saa noh. Minu jaoks on oluline tubades puhtus ja kord ja puhtuse all pean seda silmas, et oleks minimalism. Asju võib olla rohkelt, aga need peavad olema siis kuskil panipaikades või nutikates peidukates aga mitte igal pool jalus. Mind lihtsalt koormab see, kui on värki igal pool.

Maja teise poole ja pööningukorruse renoveerimise osas on härra mitu korda minuga koos suurelt unistanud ja planeerinud ja siis mingi aja pärast hakanud küsima, et kas seda ruumi on ikka nii palju vaja? Nagu mismõttes? Ma alati tahan siis lõhkeda. Meil pole praegu majas ruumi, kuhu kappigi panna. Kõik mu asjad on kuskil kastides ja karpides ja kirstu põhjas. Ma enam ei mäletagi, mis riided või jalanõud kuskil on ja tema ei taha ruumi juurde. Enda ta riided on pööningul üldse, sest nad ei mahu kuhugi. Kui saaks, ma ehitaks maja praegustest unistustest veel kaks korda suuremaks, sest tegelikult tahaks eraldi hobidega tegelemise tuba - mmmm suur laud ja kõik mu paberitöö tarbed kenasti omal kohal, mitte ei pea seda suurt kohvrit laiali laotama hakkama iga kord, kui mõnda kaarti vaja. Või siis suur garderoob, no agu filmis - jalutad sisse, peeglid, sahtlid ehete jaoks, jne jne. Sahvriruumist unistan. Külalistele oma tubadest. Laste mängutuba. No neid ruume ühesõnaga jagub, mis kõik võiks olla.

Üleüldse, kui see marakratt siin kasvab ja tegelikult alles tõeliselt ringi traavima hakkab, siis saab näha, kuidas on vaja suuremat pinda. Kus ta saaks oma autodega sõita ja mürada.

Sellised mõttemõlgutused siis täna. Esimese maailma probleemid :)