Kuigi me elame kolmekesi majas, on mul tunne, et see on kahetoaline korter. Vanas osas, mida me praegu kasutame, on magamistuba, söögituba (kasutusel kontorina), köök ja vannituba. Kolmas tuba on ka jah, aga kuna ta on hästi väike, remontimata ainsana ja härra tööriideid ning ehituskraami täis, siis see tuba mulle üldse ei meeldi, parema meelega väldin sisenemist ja üleüldse tema olemasolu. Kuna seal on ka voodid külalistele, siis ma ei imesta üldse, et meil viimasel ajal külalisi ei käi. Jube tuba on ju ja kes sinna üldse tahab minna? :)
Köök ja vannitoad on vähemalt ruumikad, seega me "kahetoaline korter" on siiski suurem kui nt mu kahetoaline pesa Tallinnas.
Mis kõik kokku siiski ei tähenda, et ma tunneks rõõmu omast majast. Ei, ruumi on niiiiiiii vähe, asju pole kuskile panna ja üleüldse.
Eile sõbrannaga telefonis lobisedes sattusime ühisele teemale ja see on lapsed ja mäkerdamine. Ta kasutas enda kohta sõna pedant ja rääkis, kuidas ta enamvähem minestab, kuna kolmepoolene tahab kõike ise teha ja segada tainast jne. Ja et taigen on igal pool mujal kui kausis - seinad, põrand, lagi, ema ise, lapsest rääkimata - kõik on taignaga koos.
Ja siis ma jõudsin äratundmisele. Ma olen pedant (thanks ema tõesti. 30 aastat järjepidevat nokkimist, kuidas diivanilt tõustes tuleb kate korda panna, tool laua taha tagasi jne missest et ma korraks a la lähen vetsu ja naasen oma istekohale. Ei, see kõik, mis oli korrast ära, segas teda ja pidi kohe korda saama suurte näägutuste saatel. Thanks veelkord, sest see kõik on nüüd minu peas kinni. 30 aastat ma vihkasin seda ja nüüd olen ise samasugune. Kõik peab olema nii nagu mulle meeldib ja minu silma rahustab).
Seega mul on probleem, kui asju pole kuskile panna ja on asetatud köögi tööpinnale, lauale, diivaninurgale või ükskõik mis sobimatusse kohta. Kui see pole minu poolt aksessuaariks tunnistatud asi, siis tema koht on silma alt ära sahtlis, veel parem sinu autos (mitte minu omas eksole) või veel parem, miks sa üldse tõid koju asja, mis pole minu poolt kooskõlastatud? :)
Lapsega aga asju muudkui tekib, tahan ma või ei. Ma muudkui üritan siin puhast põrandapinda hoida, aga nii kui tekib jälle väike kord majja (loe: ma surusin mingi asja voodi alla jälle või kummist kapi nurka või kirstu või kuhugi...), tuleb kohe uus ja suurem ja jubedam asi asemele. Nagu mitme peaga lohe siin tappa.
Nüüd ma küll enda soovil ja kooskõlastusel olen korraldanud koju Mesilasele kaks autot. Mõlemad tegelikult selle eesmärgiga, et oi kui nunnu pildi ma saan temast koos autoga teha :) Mõlemad autod on siis peale istutavad. Üks lahtine, teine katusega. Ohjumal ma ütlen. Cabrio läheb suure slehviga kaetult kuuse alla, aga see katusega versioon sai eile Mesilasele tutvustatud. Ja ta on ülisillas! Terve tänase hommiku ärkamisest lõunauneni pidin ma teda selles ringi sõidutama. JA siis ma tundsin jälle seda kahetoalise korteri effekti. Ruumi on nii vähe, kus ma manööverdan ja kuidas saaks suuremat ringi teha lapsele. Nii tõstsin siis järjest asju eest ära kuskile hunnikusse, et laps saaks autoga ringi kimada.
Väga alatu minust üldse maja niimoodi nimetada, sest paljud elavad oluliselt kitsamates tingimustes, aga no ma ei saa noh. Minu jaoks on oluline tubades puhtus ja kord ja puhtuse all pean seda silmas, et oleks minimalism. Asju võib olla rohkelt, aga need peavad olema siis kuskil panipaikades või nutikates peidukates aga mitte igal pool jalus. Mind lihtsalt koormab see, kui on värki igal pool.
Maja teise poole ja pööningukorruse renoveerimise osas on härra mitu korda minuga koos suurelt unistanud ja planeerinud ja siis mingi aja pärast hakanud küsima, et kas seda ruumi on ikka nii palju vaja? Nagu mismõttes? Ma alati tahan siis lõhkeda. Meil pole praegu majas ruumi, kuhu kappigi panna. Kõik mu asjad on kuskil kastides ja karpides ja kirstu põhjas. Ma enam ei mäletagi, mis riided või jalanõud kuskil on ja tema ei taha ruumi juurde. Enda ta riided on pööningul üldse, sest nad ei mahu kuhugi. Kui saaks, ma ehitaks maja praegustest unistustest veel kaks korda suuremaks, sest tegelikult tahaks eraldi hobidega tegelemise tuba - mmmm suur laud ja kõik mu paberitöö tarbed kenasti omal kohal, mitte ei pea seda suurt kohvrit laiali laotama hakkama iga kord, kui mõnda kaarti vaja. Või siis suur garderoob, no agu filmis - jalutad sisse, peeglid, sahtlid ehete jaoks, jne jne. Sahvriruumist unistan. Külalistele oma tubadest. Laste mängutuba. No neid ruume ühesõnaga jagub, mis kõik võiks olla.
Üleüldse, kui see marakratt siin kasvab ja tegelikult alles tõeliselt ringi traavima hakkab, siis saab näha, kuidas on vaja suuremat pinda. Kus ta saaks oma autodega sõita ja mürada.
Sellised mõttemõlgutused siis täna. Esimese maailma probleemid :)
5 kommentaari:
Me elame praegu majas, kus elutuba on 46 ruutu, sellega ühendatud on veel nii 12 ruudune köök ja lisaks esik. Napilt mahub laps oma mänguasjadega toimetama :D (magamistubadesse ülakorrusel mänguasju ei vea, las olla kaos vaid ühel alal). Varsti ees kolimine umbes 50-ruudesele pinnale, vat see saab olema paigutamise meistriklass :P
Ma olin varasemalt pikalt seda meelt, et tahaks oma maja, aga mitte liiga suurt. Et kes see kõike seda koristada jaksaks. Ja kui mees siis rääkis oma mõtetest ja sadadest ruutmeetritest, siis ma alati pööritasin silmi. Nüüd, olles mõned aastad araabiapärastes elamistes paiknenud, hakkan ka mina seda usku olema, et suur on hea. Praegune elamine on juba enam-vähem ok. Suurest luust mahume ära ja ka asjadel on omad kohad. Ja koristamine on tänu sellele imelihtne. Natukene võiks veel suurem olla. Nii et meie praegune 400+ ruutmeetrit on kuueliikmelisele perele paras ja 600+ ruutmeetrit oleks juba täitsa hea. Mis mulle siin eriti meeldib, on põhimõte, et igal magamistoal on oma wc/dushiruum. Ülimõnus, tõesti. Teine hea asi on ruumide suurus. Meie magamistuba on ca 40 ruutu, võiks pisut veel olla, siis mahuks ka istumisnurgake ära, aga igatahes mahub liikuma. Ja teised magamistoad on ka nii 25-30 ruutu. Sellega ära harjununa on väga raske Eesti 15-ruudustesse tubadesse ära mahutada ennast.
Ahjaa... abieluõnnele aitab palju kaasa kui mehel on majas oma nurk/koht/tuba, kus ta saab omi asju nii hoida (naise silma alt ära), et naine neid pidevalt ringi ei tõsta ega nääguta, et asjad lohakil ja sassis. Inimestel erinevad prioriteedid asjade hoiustamisel, esteetiline välimus ei ole sageli just meestel prioriteediks number 1. Ja noh, olgem ausad, see on ju tema kodu ka ning tal võiks seal ka olla õigus omi asju hoida nii nagu tema seda soovib. Isegi kui meie, naised, tegelikult paremini teame, kuidas õige on ;)
Elan üksinda ja kasutusel on 90 ruutmeetrit. Oleks tervist ja raha, ehitaksin välja ka pööningu +70 m2. Ise ka ei tea miks. Ainukene, mis hirmutaks ongi vist koristamine.
Uhh :)
Ma olenkusjuures sama meelt,et asjadel peab olema oma koht! See teeb nende leidmise esiteks kergemaks ja teiseks koristamise lihtsamaks. Õudne on muudkui asju eest ja tagant tõsta, et tolme võtta vms. Suuri avaraid pindu lihtne koristada ;)
Mulle tundub ka, et koristamine oleks lihtsam kui oleks rohkem ruumi. Hetkel meil sama olukord, et remondi tõttu on hästi palju ajutisi lahendusi ja igal asjal ei ole oma kohta. Oeh, sa ei suuda uskuda kui palju ma olen pidanud end muutma peale meheleminekut ja laste saamist :D Kui varem sõbrannad naersid, et Eveli ei saagi mehele, sest sellist meest pole olemas, kes käärid õigele kohale paneks, siis nüüd ma elan koos kolme sellise olevusega, kes haruharva käärid õigele kohale panevad. See tähendab, et kogu aeg on midagi kadunud ja see ajab mind närvi. Samas head lahendust (kohe) ka ei ole, sest igal asjal ei ole veel oma kohta ja lihtsalt niisama näägutada ka ei taha. Ja olukord muutub pidevalt. Ja siis ma mõnikord mõtlen, et tahaks olla see minimalist, kellel üldse asju pole. Aga nii ma vist ei suuda, sest mu loomuses on ikka armsaid asju "koguda" - küll ajalooga, küll stiili pärast jne.
Postita kommentaar