Härra saatis me auto tervisekontrolli ja sanatooriumisse. Remonti ühesõnaga. Mu isa ikka armastab öelda, et kõik mis liigub, see kulub ja auto on selles osas ehe näide. Oli vaja teda turgutada, sest seal ikka järjest oli asju, mis ei töötanud nii nagu vaja ja ülevaatuselt saadeti auto korduvasse.
Eile hommikul kiirustasingi Tartusse ja andsin auto remondimehele üle kell 9 hommikul. Kuna ei teadnud, kaua läheb, jäi üle linnas aega parajaks teha. Viimati olin ma ilma autota Tartus aega parajaks tegemas umbes täpselt 9,5 aastat tagasi, kui Mesilane sündis. Ma ei mäleta, miks mul siis autot ei olnud, aga mäletan, kuidas vankriga jalutasime, ilm oli samahalb kui praegu väljas,vahepeal oli vaja leida kohti tänaval, kus last imetada.
Täna ringi jalutades tundsin sama tunnet nagu tookord. Et mulle meeldib väga jalutada, VÄGA, kui ma olen reisil uues linnas uut sihtkohta avastamas, aga halva ilmaga sihitult aega parajaks teha ei meeldi mulle kohe üldse mitte. Iga kord, kui ma Tartus käin, on mul sada asjaajamist, päev läheb kiirelt, ja mõtlen autorooli eerates, et küll tahaks kordki aega endale niisama molutamiseks. Eile sain, aga teha ei osanud midagi! Sest tuleb välja, et ma olen ikka liiga praktiline inimene ja autoinimene.
Praegugi kodus vaatan ringi, mida kõik oleks vaja ära teha ja korraldada linnas, aga käe otsas jalgsi ei taha tegeleda.
Autot kusjuures ei saanudki tagasi eile. Fredjüssilikult molutasin päeva maha, istusin bussile ja sõitsin koju. Täna uuele katsele molutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar