DIY puhastusharja hoidik vannituppa

Mesilane on päev-päevalt järjest rohkem pätu ehket käib ja katsub ja tirib ja tõmbab ja mürgeldab. Seetõttu polnud pikka pidu ehk oli oodata esimesi ohvreid. 

Esimese katki läinud asja staatusesse tõusis vannitoas olnud (wc) puhastusharja hoidik. -ma nägin kurja vaeva üldsegi, et midagi sobivat leida, sest poodides on valdavalt lillelised ja täpilised ja jumal teab mis kõik trendikad isendid. Mul oli vaja meie maavannituppa sobivat. Viimaks leidsin Kaubamajast ühe mööndustega sobiva. Valet värvi punase, aga parem kui teised mustritega variandid. Keraamiline pealekauba.

Nüüd Mesilane sakutas ja sakutas wc-paberit (harjavars täidab ühtlasi ka rullihoidiku ülesannet) ja ümber ta selle hoidiku tõmbas ja katki tema läks.

Mul paremat pilti hoidikust pole, kui see talvel tehtu keset segasummasuvilat.

Katki, siis katki, hakkasin mõtlema asendusvariandi peale. Väike tiir lahtiste silmadega meie elamises ja "tegin ise" uue hoidiku :)

mummulised muffinid

Kui saabub pühapäev, siis hommik algab ikka pannkookidega, onju! Nii ka meil. Ja kui lõunaks on oodata külalisi, siis tuleb ette võtta muffinitegu, seda enam, et vaid paar päeva varem on postkasti potsatanud blogilugejalt üks armas pakike täis mummusid, südameid ja hohlomat. Aitäh-aitäh.

Pakkisin aga paberkorvikesed vormi ja küpsetamine algas.

Valmis muffinitest pilti polegi, need on juba otsas. Hea mõte oli taignasse segada toorjuustu ja eriti mahlaseid mustikaid. Mmm.

Ja hetkel on mu mehed omi asju tegemas, et ma saaks natuke omaette olla. Võtsin kätte ja lugesin salaja lasteraamatut :)

ühisest maitsest

Ma siin uljalt tellisin härrale mitmeid t-särke siit-sealt(sh kommentaarides saadud soovitatud lehtedelt, aitäh!), et noh, mul on ju superhea maitse eksole ja varasemalt pole probleeme ses osas ka olnud, kui härrale mõne särgi toonud.

Siis aga juhtusime me härraga eilsel Kallaste kala-sibulalaadal mööduma ühest särgiletist ja jäime neid seal vaatama/valima. Kõik minu poolt aktsepteeritud isendid laideti maha (misasja?) ja härra soovuneilm näis olevat t-särk, millel ees boratlik "I love sex, yes please!". Muudkui üritas mulle selgeks teha, et sal on seda hästi vaja (vihjas millelegi või?).

Igatahes, sellest episoodist tulenevalt minu sisemine jumalanna minestas ja kukkus kahtlema, kas meil on ikka ühine maitse või nii.

Võtsin netis lahti taaskord ühe soovitatud t-särgi lehe ja laadisin alla kümmekond pilti, mis mulle meeldisid. Et siis härrale näidata ja vaadata, kas midagigi maitses ühtib. Õnneks ikka ühtis, päris lootusetu lugu ei ole siiski. 

Jätkuvalt ootan nüüd saabuvaid särke, et näha härra reaktsiooni :)

Aga kas teile/teie kaasadele meeldiksid sellised särgid? (kõik pildid teefury-st).

minu jah/ härra ei

minu jah/ härra EI-EI

minu jah/ härra võibolla

minu võibolla/ härra meelest kõigeägedamsärküldse

minu jah/ härra "eisaasildisõnumistaru" :)

minu jah/ härra ei

minu jah/ härra "kuipilgudtapaksid"

minu jah/ härra jah

minu jah/ härra ei

minu jah/ härra ei

minu jah/ härra jah

minu jah/ härra jah

minu jah/ härra ei

minu jah/ härra "misasiseeon"

minu jah/härra jah

minu jah/härra jah

minu jah/ härra "heaküll"

minu jah/ härra jah

uudiseid

Kaubandus-uudised.

Vahepeal sai soovituste kohaselt Magaziini väisatud. Loodetud kraami (kraaniga väh 3-liitrine purk; "paella"-pann) sealt ei leidnud, aga otseloomulikult ei saanud sealt lahkuda tühjade näppudega. Nagu iseenesest kleepusid mulle käevangu lõkkele supipada, sauna veepajad jm ägedat. 

Panni mure saime vist siiski lahendatud. Härra leidis midagi Sepa turult, see on tellitud ja ootame saabumist. Ma ise pole seda näinud ega seega heaks saanud kiita :)

Purgiotsinguid jätkan. Küll see õige ka mu teele satub.

Mesilase-uudised.

Iga päev uued trikid. Tänasest on suu võrutamise ja "uauauu" sumisemise trikk. Ta näeb marunaljakas välja sellise kõvera suuga :)

Aia-uudised.

On rassitud ja on vaaritatud. Kurke peaks korjama ja härra arvas, et mingiks salati-laadseks hoidiseks tegema. Oeh, ma lootsin,et olen pääsenud juba. Et finito või nii. Kuskilt oleks vaja hageda suurtes kogustes õunu, et teha kuivatatud snäkke, mahla ja sel aastal tahaks ühe veini ka käima panna. 

Küla-uudised.

Üleöö on saabunud sügis. Galerii meil on veel kaks nädalat avatud, Peipsimaa külastuskeskus juba panigi uksed kinni. Suvel nii rõõmsalt ringi lipanud tegelased on suvila-uksi üksteise järel sulgenud ja sulgemas ning linnadesse talvituma ära sõitnud. Saabumas on sügiskaamos.

tahaks auhinda välja loosida...

Ma olen nüüd natuke jännis sellise asjaga nagu aus võitja loosimine Facebooki lehel. Et kuidas sellist asja teha? Ütleme, et on 500 FB lehe laikijat, kelle vahel tahaks teha loosimise ja õnneliku nime nimetet hulga seast kübarast välja tõmmata. Ilma et ma peaks viissada nime paberile kirjutama ja sinna kübarasse panema. 

Ilmselt ikka mõni veebileht on, mis sellist võimalust pakub? Ma olen  blogides kohanud random.org nime, aga kui nüüd selle lahti võtsin, pakub ta suvalise numbri välja selgitamist. See ei ole suureks abiks, kui ma saan, et nr 157 on võitja. Hakkan ükshaaval sealt laikijate lehelt 157ni lugema?

Ühesõnaga, mõtleme siin härraga teha üks MesiTare loosimine laikijate vahel, paneks magusa auhinna, aga enne oleks vaja välja mõelda, kuidas see nimi loosirattast kätte saada.

P.S. kui sa veel meie lehte ei fänna, siis nüüd tee seda kindlasti. Auhinnaloos läheb lahti kõigi laikijate vahel, mitte üksnes uute. Aga küll ma varsti teada annan, millal me pisikampaania lahti läheb. Enne on vaja selgeks saada, kuidas võitja välja selgitada :)

veel üks postitus laste teemal

Kui mul endal veel Mesilast polnud, ikka vaatasin ja jälgisin, kuidas sotsiaalmeedia erinevates kanalites ühe, teise ja kolmanda sõbra/tuttava profiilipilt asendus lapse pildiga. Kõik uued pildid, mis lisati, ikka lapsest. Nagu muud elu polekski eksole. 

Nüüd ma aegajalt ka lisan mõne pildi või kaks FBsse ja üks päev võtsin albumi lahti, et mis mu 2015 aasta pildid tervikuna üldse on. Üllatus-üllatus. Mesilane!!! See, mida ma oma mõtetes ju olin lubanud endale, et mina küll ei tee. Et ainult lapsest pilte panen :)

Aga seda ma luban küll, et profiilipilt on ikka minust ja mitte kunagi mu lapsest või meist koos.

Ja et kompott ikka täielik oleks, siis pilt või paar siia illustratsiooniks ka juurde. 

Kuna Mesilane nii kiiresti kasvab ilusatest riietest välja,
siis ma pean muudkui temaga OOTD pilte tegema.
Et mul oleks, mida mäletada.

See onesie on välimuselt küll jumalaäge,
aga hiinakas noh.
Trukke vähe, mida on näha pildilt ka
ja kuna ma ilmselt jäin uskuma märgitud suurust,
siis nõksa liiga hilja avastasin kapist välja võttes.
Hakkab juba väikseks jääma,
missest et märgitud oli 80 suuruseks ja Mesilane on 74 praegu.

Roomavad voodisse pärast pikka väsitavat päeva :)

(ma ootan seda päeva,
mil mulle emadepäevaks tehakse ülesvõtted "enne ja pärast"...
lapsepõlv vs suur mees.
parem oleks, et nad selliste asjade peale 20-30 a pärast mõtlevad)

"Mumm, mis teed?"

Busted!

Busted vol.2
Moosivaras :)

hakkasin kirjutama aiast, jõudsin aiaauguni

Ma olen oma eluga jõudnud sellesse etappi, et nädala highlight on poes käimine ja blogimine sellest, mis ma omale ostsin. Nii et ma hoopis säästan teid ja eelkõige ennast sellest (loe: kustutasin ära avalause, et käisin Tartus poes...).

Mõtteid olen hoopis mõlgutanud ühel teisel teemal. Sain eile õhtul härra lahkel loal paar tundi iseenda aega, kui ta Mesilasega õues meesteasju tegi ja ma selle aja arvutis nohistasin blogisid lugeda. Ette sattusid mitu postitust teemal "Miks saada/mitte saada lapsi?" ja nii postitustes kui kommentaarides siis rodu põhjuseid ühe või teise kasuks.

Lugesin ja lugesin ja jõudsin tulemuseni: mõlema otsuse põhiargument on isekus. Naine (sest olgem ausad, selle otsuse teeb alati naine) on isekas, kui otsustab lapse(d) saada (et oleks seltsi ja keegi kes armastaks no matter what ja keegi, kes vanast peast külla tuleks) ja isekas, kui ta lapsi ei taha mitte kunagi (omaenda aja peremees, laiskus, ei pea kellelegi putru keetma jne jne).

Mina teadsin juba pubekana, et lapsi ma tahan ja juba 20selt (nagu mu ema minu sai), aga noh, Härra Õiget oma laste isaks ma ei kohanud veel terve dekaadi. Pikka aega käis sisemine heitlus, nüüd või hiljem last sünnitada. Härrat kohates sai esimesel kohtingul ära küsitud - lapsi tahad? Tema vastus oli: "Poega oleks vaja."

Kokkulepitud :)

Huvitaval kombel on see igaühe asi küsida ja tänitada, kuidas keegi elab ja kas või üldse mitut last keegi tahab. Vanemad, vanavanemad, muud sugulased, tuttavad ja ühel hetkel juba lapse saanud sõbrad takkapihta. Suvalistest tädikestest rääkimata (a la vanaema sõbrannad, naabrimutid jne). Kõigil on vaja pinda käia, millal ometi see, ütleme Mari (loe: sina või mina või ükskõik milline naine maa peal), kavatseb last saada. 

Laske käia, muidugi küsige seda küsimust iga kord, kui Mari näete, sest Marile, kes on sellele küsimusele pidanud aastaid kuust kuusse vastama, meeldib see küsimus väga. Olles ise ka olnud see Mari, siis ma muidugi räägin oma kogemusest.

Süüdimatud küsijad muidugi ei mõtle, et:

- ta ei ole esimene, kes seda küsimust Marilt küsib.

- äkki Mari ei ole kohanud inimest, kellega last saada.

- ei ole käinud ära see maagiline klõps sees, et Mari oleks valmis teadlikult seda sammu astuma. 

- äkki on meditsiinilised põhjused ja ei saagi lapsi? Võibolla tegeleb salamisi selle murega juba aastaid? 

- tahab last, aga ei taha teda sünnitada sellesse koledasse maailma

jne jne

Ja kui Mari ühel päeval otsustab lapse saada, siis pole sellega turmtuli lõppenud. 

"Millal teine laps?" 

"Aga kolmas?"

"Millal suurema korteri ostate?"

"Millal maja ostate?"

"Suurem auto?"

See ei lõppe mitte kunagi.

Ma nüüd kaldusin lapse saamise plussidest-miinustest küll täitsa teemast välja, aga mind ilmselgelt see ärritab. Et miks on kõigil teistel vaja õpetada mind oma elu elama? Ma saan täitsa kenasti ise hakkama, on mul siis laps või mitte.

Ja kui minult nüüd ikkagi küsida, miks ma Mesilase sain, siis vastus on:

Sest armastus.

hiljem:
Täna hommikul vaatas vastu mulle kindofnormal.com lehelt:

Ütleme nii, et see ka väga pole :)

raamatutest

Mõni päev tagasi käis mul ämm külas. Kaasas oli tal kaks suurt kotitäit lasteraamatuid. Alustas juttu ettevaatlikult, et üks ta sõbranna, kes härrat ja mind fännab, tegi kodus riiulis suurpuhastust ja näe, pakub meile vanu lasteraamatuid. Et tema ei teadnud ka, kas ma tahan. Et mulle küll meeldivat vanad asjad, aga no mine tea. Et no kui ei meeldi, siis põletagu ma need ära.

Ma pidin mini-südari saama.

Esiteks, see on üks parimaid kinke üldse!

Teiseks. Mis mõttes sellised rariteedid ära põletada? Või ära visata? Jumal tänatud, et nad meile toodi! Ma küll kevadel tõin oma vanematekodust hunniku enda lapsepõlve raamatuid ära ja kaks korda rohkem veel sain tädi käest, kes need enne oma remonti oli voodi alla minu jaoks valmis pannud, aga mul oli jätkuvalt hea meel sellist kingitust saada. Ma pool õhtut lappasin raamatuid läbi, sest NII ÄGEDAD lihtsalt. Enamikku neist polnud ma varem näinudki ja olen überõnnelik. Sest teate, kui ilusad raamatud vanasti olid! Millised tekstid ja millised pildid! Ja kui palju need rariteedid maksavad praegu!!!

Ma tean ju omast käest. Millegipärast on nii mõndki raamatud, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, kaduma läinud. Neid ei ole enam vanematekodus :( Olen pidanud neid taga ajama vanavarapoodidest ja osta.ee-st jne. Nii olen uuesti oma riiulisse saanud Bullerby lapsed ja Sipelgad ei alistu! Viimane on ülituus raamat superägedast sipelgast Ferdast, kellel muide on punase-valge mummuline rätt kaelas. Haah!

Aga kadunud on mul veel nt Sipsiku raamat ja üks lemmikuid Savipoti-Toby soovikaevust. Sipsiku raamatu nüüd ma sain tagasi omale. See aare oli peidetud sinna kahe kilekoti sisse. Kui õnnelik ma olen!

Ma loodan, et Mesilane hakkab ka raamatuid armastama. Muud varianti lihtsalt pole. Mul on riiulid täis ägedaid raamatuid ja ma vaikselt juba loen neid ka. Aga jätkuvalt kiidan siis vanasid lasteraamatuid - kui ilusad illustratsioonid ja armsad tekstid. Kas tänapäeval ka on palju luuletustega lasteraamatuid? Vanasti tundus neid rohkem olevat? Igatahes loen ja muigan muudkui. Ellen Niit on lihtsalt geniaalne.

Tänagi vedasin end riiuli ette ja haarasin kaenlasse mitu-mitu raamatut. Lugesin kõva häälega Mesilasele, kes küll üle minu kilkas ja väga ei huvitunud. Ma jätkan oma püha missiooni oma lapsest raamatusõbra kasvatamisel :)

Üks raamat, mida ma varem polnud kohanud, oli eriti vahva. "Madis, maamesilane" oli sellel nimeks Muigasin ikka päris mitu korda, et meie (maa-)mesilane sai vist vale nime. Peab ära muutma või? 

Ühes teises luuletuste raamatus oli vahva vaadata tolle aja nimetrende. Igas luuletuses oli keegi laps peaosas - Tiit, Mai, Jaan jne. Huvitav, kas tänapäeva luuletustes esinevad Sofia, Mia, Sandra, Elisabeth, Oskar, Mark, Romet ja Artjom? Ühe luuletuse leidsin oma isa-nimelise kangelasega. Nii äge. Tegemist on jõululuuletusega, mis on täitsa teemasse, et ma võtan selle ette ja esitan jõuluõhtul kodus. Kaugel need jõulud enam ongi (appi, vähem kui kolm kuud!!!)

Kui nüüd jutt jõuludele läks, siis Tikker, kas ma mäletan õigesti, et sul ei olnud seda Jõuluvana-nimelist punaste kaantega ägedate illustratsioonidega lasteraamatut? Seda, millest ma tükk aega tagasi kirjutasin? Ma sain nüüd selle ka sealt kingikotist ja mul on topelt. Kui tahad omale, siis anna märku, ma ära põletada küll ei raatsi.

Ja teemat kokku võttes mõtlen, et lasteraamatuid ei saa vist kunagi liiga palju olla. Ma olen kingitust otsides Apollo lasteosakonnas veetnud tunde! Tänapäevaseid raamatuid on ka miljon ja ma ei oska absoluutselt valida. Kõik on ägedad ja kõiki tahaks Mesilasele. Seega parim kink on ikka raamat. Mesilasele võiks vabalt jätta mõne plastmassvidina ostmata ja tuua raamatu. Vähemalt üks meist oleks küll väga sillas :)

veel küsimusi

No kui juba blogimiseks läks, siis olgu nii.

Ma olen mõtisklenud, et Hemtex? Mida poodi? :) Rohkem kui üks kord (kaks noh) olen lugenud mõnest blogist, et ihsand kui ägeda asja inimene sealt ostis. Sellise asja, mida lugedes tekib koheselt reaktsioon #tahanka , kuigi üldse pole vaja. Ja mida pole seal poes, on see blogitud asi! Ja iga kord sinna astudes/ sealt möödudes tekib kuidagi tunne, et ma olen ikka täiesti vales kohas. Üldse mitte minu pood.

Siis ma olen veel mõtsiklenud, et kust saaks osta ägedaid majapidamislappe? Neid, millega laualt puru ära pühkida, mitte mingeid fiiber-bla-bla-sid. Need poodides müüdavad igavad kollane-roosa-sinine Wettex vms on nii jubedad tegelt. Et miks ei tehta ägedaid? Mustrite ja tekstidega ja värki? Ämm kinkis mulle punase-valge-mummulised majapidamislapid. Saate aru, kui äge saab üks majapidamislapp olla? (ta oli need ostnud hiiglama ammu juba ja käib nüüd poodides otsiva pilguga ringi, aga ei midagi) Mõistagi ei raatsi ma neid kaheksat lappi kasutada, vaatan hellitavalt iga kord, kui sahtli avan :) Tigeri poest leidsin valged lapid, millel mustaga vuntsi-muster. Need on küll ägedad ja neid ma natuke ikka raatsin kasutada. Teevad köögi veidi vuntsimaks ;) Aga tegelt ka, kust leiaks veel selliseid muhedaid? Võiks olla nt muhedate tekstidega: Keep calm and cook/clean või mida iganes. Ma küll ostaks selliseid.

Ja siis ma olen mõtisklenud, et härra t-särgi riiul küll kapis plahvatab juba, sinna ei mahu enam mitte midagi, aga ega tal selga panna ikka midagi ei ole :P Sest noh, igavad ja vanad juba tal need. Särtsu oleks vaja ja ägedaid särke. Ta õnneks ei protesti ka, kui ma talle Hispaaniast Supermani särgi tõin või Brasiiliast lipuvärvides pluusi. Kannab rõõmsalt ja on selline tuus. Ma tahaks talle veel ägedaid t-särke soetada. Kas netipoodide suhtes on häid soovitusi jagada? Poodi minek on selline tiba keerulisem ettevõtmine. SportsDirectist tegin talle ka väikese üllatustellimuse. Vaatame, kas ta Minioni-särgi ka selga paneb :)

kas sa tead?

Ma olen tänu blogile saanud hästi mitmel korral nii häid soovitusi ja mõtteid ja vihjeid, et proovin seegi kord küsida.

1.

Ütleme, et mul oleks hädasti vaja ühte suurt (5-6-liitrist) klaaspurki. Kaanega. ja eriti oluline- kraaniga. Kust ma selle saaksin? Ma olen kamminud erinevaid võimalikke poode - Koduextra, Home4You, Muster, Tiger, Jysk, Decora jne. Ei ole. Home4You's ühte nägin, aga see oli väike ja koleda kaanega. Ma ei tahaks ka sissepressitud teksti, netis guugeldades leidsin paar müüdavat purki, aga inglisekeelne tekst stiilis countrylife ei lähe mitte. Neutraalne ilus purk (reljeefne muster võib olla). Kaan ja kraan. Sanga-laadne toode traadist võib ka olla.

2.

Ütleme, et mul oleks hästi kiiresti vaja ühte suurt woki-panni õue. Lahtisel tulel või gaasipõletiga kasutamiseks. Kust sellist saada? Härra on uurinud variante laenutamiseks, see on tagavaraplaan, aga kui tahaks endale? Netist leidsin variandi, mis maksis ca 1200 eurot ja no nii palju mul külalisi kodus ka ei käi, et see ära tasuks.

Googeldasin ka ühe sellise välja: link

71 cm, kas sellest piisaks 15-20 inimese jaoks? Vist mitte? Kas kuskilt leiaks veel suurema?

Ühesõnaga, head mõtted ja vihjed on oodatud!

Kniks!

kuidas ma peipsi sibulat vanikusse sõlmisin

Oma elu esimese vaniku tegin ma aasta tagasi, ilma igasuguse instrueerimise ja juutuubita. Lihtsalt hakkasin tegema ja miskit sealt kokku tuli ka.

Oma teise vaniku tegin ma üleeile. Enne kolmanda tegema hakkamist õhutas härra takka, et vaata ikka õpetust ka netist. On olemas üks video, kuidas siit naaberkülast üks proua õpetab punuma. Oolrait. Kui härra tahab, et ma koolituse läbiksin, siis olgu nii. Vaatasin video läbi, jätsin õpetuse meelde, hakkasin tegema. TÄIELIKUD KÄKID tuid, üldse mitte vaniku moodi ka mitte. Härra siis võttis üle, et teeb paremini ja ei teinud sugugi :)

Seejärel ta nõustus, et mu intuitsiooni-põhised vanikud olid paremad ja et ma jätkaku.

Täna hommikul siis võtsin kätte ja Mesilane ei kooskõlastanud. Uus katse (koos Mesilasega mu kõrval, kes mu sibulaämbrit muudkui ümber ajas ja sibulat särasilmil süüa järas) õhtupoolikul ja vanikud hakkasid tulema. Nagu vanarahvas teab rääkida, harjutamine teeb meistriks. Eks nad mul äbarikud on veel, aga lootust on.

Müügiks ma neid ometi ei teinud, hakkavad täitma palju olulisemat ülesannet ehk kaunistama taret.

Abiks ikka :)

Mesilasest, letšost ja üleüldse

Sain siin ->e-lt noomida, et ei blogi enam üldse. Püüan end parandada. Eks ikka sama vana jutt, et kiire on ja kuhu see aeg läheb ja blabla. Hakkan aru saama, miks ema igal aastal augustisse puhkuse planeeris. Kõik need hoidised, marjad, kurgid, mahlad jne. (Ma  siiralt muretsen, et kui ma peaks tagasi tööle minema, kuidas siis need asjad ära teha kõik?) Lisaks veel see "lapsedlähevadkooli"-paanika. Igal aastal huvitaval kombel kolm päeva enne esimest septembrit riideid selga proovides selgus, et ihsand, lapsed on suvega kasvanud. Ema siis iga aasta vaatas, kas annab sealt viigipüksi altservast veel midagi lahti harutada ja sirgeks pressida, et see esimese septembri valu ära kannatada.

Aga mitte sellest.

Palavus on eksole, viimased paar päeva selline kleepuvpalav. See on hullem versioon kui lihtsalt palav. Oleme Mesilasega täna omapead. Kõik need hommikurituaalid tehtud, last väsitatud jne, püüan teda magama jalutada. Kell on 10. Kell on 11. Kell on 12. Kell on 13. Ikka ei midagi. Näen ta silmist, et väss on suur, aga magama ei jää. Nii kui vankrisse tõstan, hakkab keerutanendvankristvälja triangel jälle pihta. Ma olen juba pahaseks saanud - mul on nii palju teha vaja, aga muudkui jauran Mesilasega, kes muidu on ju ideaallaps, aga mis siis täna toimub?

Kui ta iseseisvalt juba kolmandat korda mulle sülle ronib ja kerra tõmbab, silmad kinni, saan aru, et kuradile kõik need to-do-listi asjad. Ma olen oma Mummiga. Millal siis veel? Ega need vaja teha asjad kunagi otsa saa. Olen lapsest saati harjunud mustriga (mida ema-isa ees näitasid eksole), et enne töö ja siis lõbu. Et tuleb see ja too asi ära teha, SIIS... Aga alati on siis veel mingi asi ja veel mingi.

Niiet heidan kõrvale oma sibulavanikute punumise, letšo keetmise ja pesu triikimised. Ei jõua täna, siis homme nt.

Ja haaran oma nublu sülle, tatsame tuppa ära. Mõistan, et ärritun iseenda peale, aga riidlen ju lapsega. Ma ei tohi nii.

Toas on jahedam ja poeme kahekesi voodi peale kaissu. Mesilane jääb mulle mõnusasti kõrvale nohisema, käsi üle minu, jalakesed toetamas minu jalale. Ma ei raatsi seda hetke lõhkuda, mitte veel.

15 minutit hiljem, kui Mesilane jätkab nohistamist, voolan kõrvalt ära letšot keetma. Selle saan tehtud nagu naksti, sest väikemees on pikast raskest hommikust väga väsinud ja annab mulle just nii palju aega, et üks asi ära teha.

Selle retsepti sain muide oma tädilt, kes Kohtla-Järvel elab ja kelle parimad sõbranjed on venelased. See ongi ühe proua retsept ja teadupärast on venelastel kätt selliste "mökside" peale. Üks kord tädi pakkus letšot ja see oli nii imeliselt hea, et kuku pikali noh. Hoopis midagi muud, kui mingi poe asi. Selle pärast ma ka rügan siin ise hoidistada, sest isetehtud asjad annavad nii palju - hea emotsiooni (vastu rinda toksides: mina tegin), palju parema maitse ning võimaluse teha kingitusi perele, lähedastele. Poemoosi ma ikka ei lähe isale kinkima eksole.

No ja kuna see tädi sõbranje tehtud letšo oli lihtsalt vaimustav (ma väga ei ole nende letšo-asjade sõber üldse, üksnes kuskile makaronidele või muu toidu sisse), siis palusin tuua omale retsept. Kes tahab, saab ka proovida, jagan seda siin.

Viis kilo paprikat on ikka päris palju paprikat!
Mul polnud pottigi nii suurt,
tegin kaks portsu.

Aga sibulavanikutega on oma lugu. Vast saan selle mingi hetk ka kirja panna, enne loodan ikka valmis punuda :) Ehk Mesilane, kes mul siin on virgunud ja hoogsalt arvutijuhet lutsutab, laseb mul nüüd need ära punuda. Enne ei lasknud.

dialoog

mina: "Musu, tead! Me saame nüüd nagu päris kino teha kodus..."

härra: "Sa ostsid suuuure kodukinoteleka???"

mina: "Ei! :) Ma  ostsin popkorni tuutud!"

seenelkäik

Härra käis seenel, saagiks need imelised kukeseened. Läks küll poodi jäätist tooma, aga juhtus nii hoopis. Ma ei pahandanud sugugi, sest olin paar päeva tagasi sõbranna instas taolisi näinud ja need olid mulle kinnisideeks saanud. Mu härra imeline näe, võttis ja tõi mulle ka. 

Need kukeseene-kujulised küpsised esiteks näevad välja lihtsalt nii tõetruud ja teiseks maitsevad ka päris head, seega ma vist saadan teda teinekordki seenele.

kui külalised osutuvad blogilugejateks

Blogilugejad oskavad jalust rabada teinekord. Sammusin täna hommikul meie tare külalisi ära saatma ja maja üle võtma, kui kaunid Eesti naised suure kinkekotiga lähenesid. Mesilasele. Sellal, kui ma olin veendunud, et nad leidsid meie tare FB kaudu, tuli välja, et tegemist on pikaajalis(t)e lugeja(te)ga ja kotike sisaldas terve hunniku üllatusi Mesilasele. Täiesti pahviks lõid mu. Oleks teadnud, oleks peoriidedki selga pannud, ma tõusin hommikusöögilauast, juuksedki kammimata :)

Ja kui ma avasin pisikese kotikese kirjaga "midagi emmele ka", purskasin lihtsalt naerma.

Ülilahedad. Suured tänud veelkord ja ma loodan, et me tares tõesti meeldis olla. Vahel ma mõtlen, et kuna me "taristu" täieneb muudkui jooksvalt, siis on nii kahju neist, kes nn esimestena meid külastanud on. Iga paari päevaga läheb järjest nunnumaks ja õdusamaks meil see kohake, vastavalt sellele, mis ma jõuan ära sättida ja mida härra jõuab meisterdada (minu karmi  taktikepi all).

See kõik ei takista mind muidugi unistamast ja visualiseerimast. Mul silme ees on täielik pilt olemas, milline me tare ja kompleks ja teenused jne SAAVAD KUNAGI olema. Lähiajaplaanidest on nt üks kollane "nationalgeographicu" raam hoovile teha, üks kiik suure puu külge rippuma ja kiikumiseks panna, üks võresein maja külge ehitada, et natukene privaatsust ja tuulevarju ja hubasust luua, koridor ära värskendada, kööginurk ära lõpetada, üks või kaks aeda hooviserva ehitada. Kaugematest plaanidest on pööningutuba, suitsusaun ka tare hoovile (praegu me enda hoovis), kümblustünn, lehtla-suveköök, puukuur, vene saun, aidaalune korda. Hästi kaugetes plaanides on privaatrand, telkimisala ja lõkkeplats. 

Unistada ma ühesõnaga oskan. 

Seega tulge ikka ja jälle meile külla, me muudkui täieneme.

Õunapüha*

Teisipäeva hommik. Härra loeb ette saabunud e-kirja:

"Kas teie tare soovib homsel Õunapühal toimuval laadal omatoodetega osaleda?"

Vaatame üksteisele otsa, et muidugi soovime. Ja ohkan, sest ÜKS päev etteteatamist eksole. Egas midagi, hakkan aga oma tõenäoliselt pikaks kujuneva päevaga köögis pihta. 

Voblad. Suvikõrvitsamoosid. Piparmünditeed. Sibulamoosid. Värske hapukurk. Mesi. 

Kõik nõuavad pakendamist ja spets silte, mida me pole siiani jõudnud "välja töötada". Hakkan siis vaaritamiste vahelt ka nn välja töötama neid. Haledad saavad, aga mis mul kiiruga ja härra töö juures oleva printeriga üle jääb.

Õhtuks saan omadega valmis. Käsitöö on ikka hull asi. Ja aeganõudev.

Aga täna me kohal olime ja miinusesse ei jäänud. Oluline ongi oma tarele reklaami teha. Lisaks imeilusale päevale tunnen, et erinevate teiste üritajate ja ettevõtjatega sai koostööd edasi arendatud. See on kordaminek.

*Õunapüha on selline tähtis hetk, mil õunapunnid enam hapud pole ega kõhtu valutama pane. Vana rahvas räägibki, et alates 19.augustist võib õunu nüüd süüa juba.

tüdrukuteõhtu

Pühapäeva õhtul, kui meid oli mõnus seltskond kokku meite poole saabunud, läksid jutud pulmade teemale ja nimelt tüdrukuteõhtule. Laura oli hiljaaegu just ühte korraldanud ja Olga kohe-kohe minemas ühele. 

Jutt liikus sellele, et Laura mainis, et pruudile sai sobilik õhtu ja aktiviteedid, aga kui tema oleks see pruut olnud, siis talle poleks see lõpuni rõõmu pakkunud. Et igale ühele oma, eks. Pruuti peavad ikka sõbrannad tundma, et talle parimat õhtut pakkuda. 

Ja siis ma meenutasin heldimusega juba kuus aastat tagasi (kuhu aeg küll kaob) minu ja me ühtse sõpruskonna poolt korraldatud proua A tüdrukuteõhtut! See sai lihtsalt parim asi üldse :) Üsna selline, nagu mulle endale meeldiks - absoluutselt valeandmed toimumisaja kohta, seega tegelikust plaanist null aimdust; stiilsed riided; meelepärased tegevused. Ma arvan, et minu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi neiut, kes tahaks tüdrukuteõhtul linnas marssida ja raha kerjata. Big no-no. Selline asi võib vastuvõetav olla (kindlasti mitte meeldida, seda ma keeldun uskumast) mõnedele 20ndate alguses, aga mitte parimates aastates ehk 30selt.

Nii me istusime ja arutasime, et sõbrannad peavad ikka teadma oma pruuti. Ma arvan, et kui mul peaks selline päev kätte jõudma, siis mulle võiks vabalt korraldada midagi pildistamise, kleitide ja/või reisimisega seoses. Iseloomuga autod meeldivad mulle ka (st mitte masstoodang vaid teistsugused, silmatorkavad :D ). 

Aga kuna suvi on pulmahooaeg ja aegajalt ka mõni minu sõber/sõbranna abiellub, siis neid tüdrukuteõhtuid ikka tuleb ette. Tahakski kohe lugejaküsitluse teha ideede kogumiseks. 

- Milline oli sinu tüdrukuteõhtu? Meeldis/ ei meeldinud? 

- Mida oled oma sõbrannadele tüdrukuteõhtu puhul korraldanud? 

- Või siis millisest tüdrukuteõhtust unistad?

Kõik head mõtted on tagataskusse oodatud :)

17.08.2015

Mul on väga vedanud oma sõpradega. Mul on neid palju ja nad kõik on imelised. Ja nad on leidnud ikka mahti, et meile külla tulla suve jooksul. Millegipärast ei taha aga keegi neist tühja käega tulla. Nii olen ma ikka ja jälle pidanud vastu võtma nii ägedaid asju, mida üksnes sõbrad oskavad kaasa tuua. Sest noh, sõbrad ju tunnevad oma sõpru.

---

Kuidas lahti saada naabrikoerast? Ei, see ei ole mingi vihapostitus siin. Ma ei meisterda hetkel köögis ka maitsvat mürgivorsti. Aga mure on tõsine. Naabritel on kaks väikest "vorstikoera", taksilaadne toode ja chihuahua-laadne toode ja need on koguaeg meie hoovis. Jah, mul pole ka suurt plankaeda, millega end oma hoovi ära peita ja nad saavadki vabalt sisse nillida end meile. Oleks siis, et nad tulevad, takseerivad ja kaovad, aga ei. Nad jumala ülbelt sätivad end minu poolt maha laotatud tekkidele, mis on Mesilasele chillimiseks mõldud. Ei lähe ära, kui ma neid kõnetan, ära ajan või pealt ära tõstan!!! Kui ma piisavalt olen neid eemale toginud, jumala ülbelt istuvad meie õuediivanitele. Või kui ma Mesilasega jalutama lähen, on saatekoerad kaasas. Nagu minu koerad oleksid. Ülbust jagub veelgi, sest nad lihtsalt laiutavad keset teed ja kui siis järjekordne auto ei saa neist mööda ja mulle neid "ihsandkoristaomakoersiitära" - pilke heidavad, siis mul pole midagi teha ju. Trügivad tuppa ja üleüldse noh. Aga nad ei meeldi mulle, käivad ja närivad oma puuke ja kirpe (millest Olga tegi nädalavahetusel uue ühendmõiste- purgid) ja on tüütud. Kuidas nad oma koju ometi hängima läheks???

---

Mulle saabus uus külaline - "eiviitsi". Üle väga pika aja oleme hetkel Mesilasega kahekesi ja ta jäi peale pikka mürgeldamist ka magama, mis ananks mulle võimaluse sada üks väga tähtsat asja ära teha, aga ma ei viitsi. Mitte üldse kohe. Ma tean, et varsti ma lähen natuke närvi nende tegemata asjade pärast, aga pool tunnikest lihtsalt omaette olla ja laiselda, milline luksus!

---

Vene Filmi Päevad olid meil siin nädalavahetusel. Me käisime lausa kahel õhtul "kinos", Mesilane magas mõlemad korrad õndsalt maha. Film "Sipelgapesa" oli huvitav . Lasnamäel eksisteerib garaažikompleks, kus käib selline elu, et anna olla. Kõik sealsed asunikud polnud end lubanud filmida mõistagi, seega kogu sealset elu ei saagi teada, aga väga kirjusid tegelasi sai näha küll. Tundub ikka päris sürr. Elan siin oma väikses roosas mullis, armastav mees, nunnu laps, ilus kodu, hea töö ja fantastilised sõbrad eks. Aga millist elu elavad teised eestlased? Neid lugusid on ju nii palju ja nii erinevaid. Minu film (ehk siis minu elu kinolinal) oleks väga igav ma usun. Veel 5 aastat tagasi see poleks nii olnud, ma usun. On mulgi lugusid, millest parem vaikida ja võibolla kunagi lastelastele rääkida nii, et omad lapsed ei teagi :) Aga need ei küüni küll sellistesse sfääridesse nagu paljud dokfilmid.

Projekt "Külalistemaja" - 12

Me ei ole midagi suurt teinud. Väikseid nokitsemisi vaid, ma aegajalt käin uue pilguga tare aias ringi, et kuidas seda hubasemaks muuta. Nii olen püüdnud teha mõnusat grillinurka ja eraldi lebonurka. Kui aega tekib, siis pildistan üles ka. Härra pani hoovi üles ka "rukamoika", aga võrkkiige paigaldus lõppes selle mittepaigaldamisega nt. Ma ei teagi, miks :)

Aga et sel hooajal on olnud päris palju telkijaid ka, siis tekkis ilmne vajadus ühe välivetsu jaoks. "Teeme selle projekti ära," ilmselge tähendus oli, et härra teeks ja mina oleks ilus. Härra ka juba aasib mind mu meie-vormi kasutamise eest :)

Ühesõnaga, härra võttis ette välivetsu projekti:

mittemidagiütlev projekti algus :)

Et nokitsemine algas meie hoovis, siis härra tegi praegu ajutise variandi. Tagumine sein on valmis, katus-põrand ka, aga külgmiste seinte ja ukse asemel on hetkel kardinad. Transportimise tõttu, sest kui need ka kolmes lauas valmis lüüa, siis kuigi olemuselt väike majake, muutub ta järjest kaalult raskemaks. Ja härra ei tohiks üldse raskeid asju tõsta.

Seega on meil praegu telkijatele pakkuda üdini romantiline kardina-vets :)

Ei hakka prognoosimagi, millal ülejäänud seinad ka ehitatakse. Teate ju küll seeda lugu nende ajutiste asjadega.

ei oska enam chillida :)

Ma ei tea, kuhu need päevad lähevad. Päriselt ka ei tea. Toimetan päev otsa ringi, aga kui keegi mult küsiks, mis tegid, ma ei teagi. Noh, mingeid hoidiseid. Vist olen koristanud ka vahepeal. Hoovi ja aiamaad nokitsesin. Tallinnas käisime kohvikus, loomaaias ja vabaõhumuuseumis. Sõpru on käinud külas. Hetkel ootan pool päeva juba, et mu kolleegid pidid saabuma. Kus nad on, ma ei tea :) Selle jõudehetke tõttu sain avada läpaka kaane.

Mesilane läks härraga hommikul Tartusse. Nad on ka juba üle 8h ära olnud, ma olen igatsusest ogaraks minemas. Kaks korda olen helistanud, et kas juba koju ei tule. Ei tule, sest nemad jalutavad ja chillivad. Jubeimelik on olla. Vaba hetk ja minu päralt. Igav hakkas lausa. 

mina siin

Tere, 

Peipsi maaelu maaletooja siin. 

Täpselt selline tunne on küll. Muust nagu polegi kirjutada. Noh, vaatan oma käsi (parem ei vaataks), need räägivad sõnadetagi 10 kilost vaarikatest, mustsõstardest, mustikatest, moosidest, rohimisest, kibuvitsapõõsaga võitlemisest, muru riisumisest ja sajast muust asjast. Isegi sidrun enam ei aita.

Vaarikatega oli põnev lugu. Mu enda tilluke vaarikanurk ei anna nii palju veel, et moosi saaksin keeta. Aga vaarikamoos on mu suur lemmik. Seega palusin härralt Tartust turult tuua. Ta tuli tagasi poole-kilose karbikesega. Võite mu käedpuusas ja kriipsusuud ette kujutada vaid. Et mismõttes??? Härra kurtis, et kilohind turul on 5€ ja noh nii kallis. Käedpuusas ja kriipsusuule lisandus ka silmadrohkemvidukil... Et mina küll sulle toon, mis sa soovid, hinnast hoolimata ja kui ükskord naine palub midagi... onju. Noh selline aasiv etteheide lendus huulilt.

Ikka tuleb oma soovidega ettevaatlik olla. Järgmisel päeval, kui mul oli jätkuvalt tuhin vaarikamoosi keeta, sebis härra kohalikult külamehelt 10 kilo vaarikaid. Ja kümme kilo vaarikaid on ikka päris suur ports peab mainima. 

No ja vaarikate vahepeale helistasid me sõbrad (ma võtan õiguse nii nimetada, hoolimata sellest, et nemad ei ole tekkinud MEIE-aja jooksul vaid härra tundis enne ja tema kaudu sain mina ka sõbraks ja justkui tähendaks siis, et ma peaks ütlema härra sõbrad... aga no ei, sõbranaine on üks ägedamaid naisi mu tutvusringkonnas ja seega ma omavolitsen mõistetega :D), et oo, ilusad ilmad saabusid ja mis oleks, kui läheks Hiiumaale suvitama?

Me härraga mõtlesime hetke ja muidugi! Nii me kõik esiti Võsule ja siis Narva-Jõesuusse sõitsimegi :) Sest noh, Hiiumaa oleks olnud lihtsalt risti üle Eesti sõita :) Ja Võsu premeeris meid imeilusa päikeseloojanguga. Ilma igasuguse tuunimiseta:

Mesilane käis esimest korda meres ujumas. Müttas käputada (mulle tehti selgeks, et see on kõrgem level kui roomamine, ta täiega tuiskab juba punktide A, B ja C vahet) liivas ja madalas laines, endal suu ja silmnägu liiva täis, aga naeratus kõrvuni.  Oma kuuenda minisünnipäeva pidulikul puhul võttis kätte ja tõusis püsti. Täna jättis olla oma joodikulösutamisepoosi ja istus täitsa ise. Esimest korda. Päevade küsimus, et muudkui uued trikid tulevad. Täiesti ulme. Minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi vaid täitsa pisikese inimese moodi. Kõik emad teevad selle faasi läbi eksole, laske ma naudin oma imetlushetke.

Noh ja siis ma olen köögis veel muud ka teinud kui ainult moosi. Tegin esimest korda ise jäätist mustikate ja mustsõstardega. Appi kui hea see sai. Ja siis seda juustu-vaarika muffinilaadset asja tegin ka. Palju mökerdamist, aga lihtsalt suussulav. Ma pean vist veel tegema, üksi enamvähem sõin kõik ära :D (muscacado suhkru asemel tegin täitsa tavalisega, vahukoor oli ka just otsa saanud ning vaarikaseemneid ma välja ei viitsinud sõeluda. sellele vaatamata - imeline ja hõrk)

Ja siis ma sain ühelt lugejalt lingi lastekaup.eu lehele ja noh, mul on arvutis avatud nüüd 8 tabi. Mummuliste asjadega. See on haigus, sõbrakesed. Haigus :)