hakkasin kirjutama aiast, jõudsin aiaauguni

Ma olen oma eluga jõudnud sellesse etappi, et nädala highlight on poes käimine ja blogimine sellest, mis ma omale ostsin. Nii et ma hoopis säästan teid ja eelkõige ennast sellest (loe: kustutasin ära avalause, et käisin Tartus poes...).

Mõtteid olen hoopis mõlgutanud ühel teisel teemal. Sain eile õhtul härra lahkel loal paar tundi iseenda aega, kui ta Mesilasega õues meesteasju tegi ja ma selle aja arvutis nohistasin blogisid lugeda. Ette sattusid mitu postitust teemal "Miks saada/mitte saada lapsi?" ja nii postitustes kui kommentaarides siis rodu põhjuseid ühe või teise kasuks.

Lugesin ja lugesin ja jõudsin tulemuseni: mõlema otsuse põhiargument on isekus. Naine (sest olgem ausad, selle otsuse teeb alati naine) on isekas, kui otsustab lapse(d) saada (et oleks seltsi ja keegi kes armastaks no matter what ja keegi, kes vanast peast külla tuleks) ja isekas, kui ta lapsi ei taha mitte kunagi (omaenda aja peremees, laiskus, ei pea kellelegi putru keetma jne jne).

Mina teadsin juba pubekana, et lapsi ma tahan ja juba 20selt (nagu mu ema minu sai), aga noh, Härra Õiget oma laste isaks ma ei kohanud veel terve dekaadi. Pikka aega käis sisemine heitlus, nüüd või hiljem last sünnitada. Härrat kohates sai esimesel kohtingul ära küsitud - lapsi tahad? Tema vastus oli: "Poega oleks vaja."

Kokkulepitud :)

Huvitaval kombel on see igaühe asi küsida ja tänitada, kuidas keegi elab ja kas või üldse mitut last keegi tahab. Vanemad, vanavanemad, muud sugulased, tuttavad ja ühel hetkel juba lapse saanud sõbrad takkapihta. Suvalistest tädikestest rääkimata (a la vanaema sõbrannad, naabrimutid jne). Kõigil on vaja pinda käia, millal ometi see, ütleme Mari (loe: sina või mina või ükskõik milline naine maa peal), kavatseb last saada. 

Laske käia, muidugi küsige seda küsimust iga kord, kui Mari näete, sest Marile, kes on sellele küsimusele pidanud aastaid kuust kuusse vastama, meeldib see küsimus väga. Olles ise ka olnud see Mari, siis ma muidugi räägin oma kogemusest.

Süüdimatud küsijad muidugi ei mõtle, et:

- ta ei ole esimene, kes seda küsimust Marilt küsib.

- äkki Mari ei ole kohanud inimest, kellega last saada.

- ei ole käinud ära see maagiline klõps sees, et Mari oleks valmis teadlikult seda sammu astuma. 

- äkki on meditsiinilised põhjused ja ei saagi lapsi? Võibolla tegeleb salamisi selle murega juba aastaid? 

- tahab last, aga ei taha teda sünnitada sellesse koledasse maailma

jne jne

Ja kui Mari ühel päeval otsustab lapse saada, siis pole sellega turmtuli lõppenud. 

"Millal teine laps?" 

"Aga kolmas?"

"Millal suurema korteri ostate?"

"Millal maja ostate?"

"Suurem auto?"

See ei lõppe mitte kunagi.

Ma nüüd kaldusin lapse saamise plussidest-miinustest küll täitsa teemast välja, aga mind ilmselgelt see ärritab. Et miks on kõigil teistel vaja õpetada mind oma elu elama? Ma saan täitsa kenasti ise hakkama, on mul siis laps või mitte.

Ja kui minult nüüd ikkagi küsida, miks ma Mesilase sain, siis vastus on:

Sest armastus.

hiljem:
Täna hommikul vaatas vastu mulle kindofnormal.com lehelt:

Ütleme nii, et see ka väga pole :)