Mul on väga vedanud oma sõpradega. Mul on neid palju ja nad kõik on imelised. Ja nad on leidnud ikka mahti, et meile külla tulla suve jooksul. Millegipärast ei taha aga keegi neist tühja käega tulla. Nii olen ma ikka ja jälle pidanud vastu võtma nii ägedaid asju, mida üksnes sõbrad oskavad kaasa tuua. Sest noh, sõbrad ju tunnevad oma sõpru.
---
Kuidas lahti saada naabrikoerast? Ei, see ei ole mingi vihapostitus siin. Ma ei meisterda hetkel köögis ka maitsvat mürgivorsti. Aga mure on tõsine. Naabritel on kaks väikest "vorstikoera", taksilaadne toode ja chihuahua-laadne toode ja need on koguaeg meie hoovis. Jah, mul pole ka suurt plankaeda, millega end oma hoovi ära peita ja nad saavadki vabalt sisse nillida end meile. Oleks siis, et nad tulevad, takseerivad ja kaovad, aga ei. Nad jumala ülbelt sätivad end minu poolt maha laotatud tekkidele, mis on Mesilasele chillimiseks mõldud. Ei lähe ära, kui ma neid kõnetan, ära ajan või pealt ära tõstan!!! Kui ma piisavalt olen neid eemale toginud, jumala ülbelt istuvad meie õuediivanitele. Või kui ma Mesilasega jalutama lähen, on saatekoerad kaasas. Nagu minu koerad oleksid. Ülbust jagub veelgi, sest nad lihtsalt laiutavad keset teed ja kui siis järjekordne auto ei saa neist mööda ja mulle neid "ihsandkoristaomakoersiitära" - pilke heidavad, siis mul pole midagi teha ju. Trügivad tuppa ja üleüldse noh. Aga nad ei meeldi mulle, käivad ja närivad oma puuke ja kirpe (millest Olga tegi nädalavahetusel uue ühendmõiste- purgid) ja on tüütud. Kuidas nad oma koju ometi hängima läheks???
---
Mulle saabus uus külaline - "eiviitsi". Üle väga pika aja oleme hetkel Mesilasega kahekesi ja ta jäi peale pikka mürgeldamist ka magama, mis ananks mulle võimaluse sada üks väga tähtsat asja ära teha, aga ma ei viitsi. Mitte üldse kohe. Ma tean, et varsti ma lähen natuke närvi nende tegemata asjade pärast, aga pool tunnikest lihtsalt omaette olla ja laiselda, milline luksus!
---
Vene Filmi Päevad olid meil siin nädalavahetusel. Me käisime lausa kahel õhtul "kinos", Mesilane magas mõlemad korrad õndsalt maha. Film "Sipelgapesa" oli huvitav . Lasnamäel eksisteerib garaažikompleks, kus käib selline elu, et anna olla. Kõik sealsed asunikud polnud end lubanud filmida mõistagi, seega kogu sealset elu ei saagi teada, aga väga kirjusid tegelasi sai näha küll. Tundub ikka päris sürr. Elan siin oma väikses roosas mullis, armastav mees, nunnu laps, ilus kodu, hea töö ja fantastilised sõbrad eks. Aga millist elu elavad teised eestlased? Neid lugusid on ju nii palju ja nii erinevaid. Minu film (ehk siis minu elu kinolinal) oleks väga igav ma usun. Veel 5 aastat tagasi see poleks nii olnud, ma usun. On mulgi lugusid, millest parem vaikida ja võibolla kunagi lastelastele rääkida nii, et omad lapsed ei teagi :) Aga need ei küüni küll sellistesse sfääridesse nagu paljud dokfilmid.
4 kommentaari:
Meil käisid naabrikoerad igajumalapäev meie juures hoovil häda tegemas, lamamas, niisama passimas. Õnneks sõbralikud ja kaa sellised nähvitsad. Aga mulle ei meeldi kui võõras koer käib teise maa peal. Linnas olid sellised reeglid ja maal samamoodi ei meeldi. Loomad olid muidu muhedad, eks eelmine omanik söötis neid siin (ja rebaseid ja metssigu ja põtru) Lahti saime siis kui omale koera tõime :D Nüüd pole naabrite koertest ühte juba kõva 1.5 kuud näinud ja teine käib meil elamisest suure kaarega mööda :D
Mulle ka ei meeldi võõrad koerad. Kui on külalised oma lemmikutega, on üks asi, aga suvaline koer nahaalitsemas hoopis midagi muud.
Kuna me kumbki härraga aga ei ole valmis praegu lemmiklooma endale võtma, siis sinu lahendust kasutada ei saa.
Proovi veepritsiga tõrjuda - kui oled piisavalt järjekindel, siis lõpuks loobuvad su õuele tulemast. Ilmselgelt on neil kodus igav ja otsivad seltsi.
Terje
Aitäh mõtte eest. Proovin!
Postita kommentaar