Oma elu esimese vaniku tegin ma aasta tagasi, ilma igasuguse instrueerimise ja juutuubita. Lihtsalt hakkasin tegema ja miskit sealt kokku tuli ka.
Oma teise vaniku tegin ma üleeile. Enne kolmanda tegema hakkamist õhutas härra takka, et vaata ikka õpetust ka netist. On olemas üks video, kuidas siit naaberkülast üks proua õpetab punuma. Oolrait. Kui härra tahab, et ma koolituse läbiksin, siis olgu nii. Vaatasin video läbi, jätsin õpetuse meelde, hakkasin tegema. TÄIELIKUD KÄKID tuid, üldse mitte vaniku moodi ka mitte. Härra siis võttis üle, et teeb paremini ja ei teinud sugugi :)
Seejärel ta nõustus, et mu intuitsiooni-põhised vanikud olid paremad ja et ma jätkaku.
Täna hommikul siis võtsin kätte ja Mesilane ei kooskõlastanud. Uus katse (koos Mesilasega mu kõrval, kes mu sibulaämbrit muudkui ümber ajas ja sibulat särasilmil süüa järas) õhtupoolikul ja vanikud hakkasid tulema. Nagu vanarahvas teab rääkida, harjutamine teeb meistriks. Eks nad mul äbarikud on veel, aga lootust on.
Müügiks ma neid ometi ei teinud, hakkavad täitma palju olulisemat ülesannet ehk kaunistama taret.
Abiks ikka :)
6 kommentaari:
Pildil tunduvad küll päris ehtsad! Ega sa ometi ise neid sibulaid kasvatanud?!
Ise ikka:)
Ma pole kunagi ühelegi minule võõra inimese elule/blogile niivõrd kaasa elanud kui Sinu omale... Aitäh, et kirjutad nii toredalt!
Oi, aitäh! Nii armsad sõnad!
Võiks ju kaa proovida vanikuid teha, sibulad on suured kui tõllarattad :P
Muidugi proovi! Kui salavihjeid ja juhiseid tahad, siis küsi. Ma sulle oma tel.nri ka vist andsin?
Postita kommentaar