ära anda jonniv kolmene :)

Head emad seda postitust nüüd edasi ei loe :)

Kui Mesilane 3 ja (peaaegu) pool aastat tagasi sündis, oli kõik nii imeline. Nunnu rahulik beebi, magas kogu aja. Kasvades muudkui toimetas koos meiega, ei olnud suur küljes rippuja vaid andis aega töid teha, taret ehitada ja end pooleks rahmeldada.

Täna on kuhugi minu nunnu beebi ära kadunud ja ma tunnen vähemalt paar korda päevas, et ma lihtsalt kingiks selle röövli kellelegi mõneks ajaks. Ma lihtsalt ei jaksa, KUI PALJU võib see tegelene jonnida ja vinguda, kui kange ta on ja sõna ei kuula ning kui palju jõuab lolluseid genereerida paari minuti jooksul, mil ma tegelen oma asjadega, nt koristan või pesen pesu või teen süüa.

Eile nägin, et käis ringi (ma ei saa aru, kust ta selle muidugi leidis ja noomitus ka härrale, et Mesilane üldse selle leidis)mingi õlise kanistriga, kus paistis üle poole jagu mingit pruuni masinaõli sees olema. Andsin käsu kanister ära panna ja mitte puutuda. Umbes 25 korda päevas teen selgitustööd, et emme ja issi asjad ei ole mänguasjad ning neid laps ei puutu. Lapsel on OMA mänguasjad. 

Nagu kurtidele kõrvadele. Aga et mul midagi just pliidil särises, astusin tagasi tuppa ja eeldasin, et mind kuulati. Kolm minutit hiljem saabus tuppa Mutukas, kahtlaselt kleepuva olemisega. No ja muidugi oli ta üleni seda õli täis, juuksed, kõht, käed-jalad. Ausõna, ma olin valmis oma esmasündinut KOHE lastekodusse viima. 

Ja nii umbes iga päev. Kõik lollused ja pahandused teeb ta muidugi Mutuka peal. Sodiks või plaasterdaks ennast, ei. Ma ei tea muidugi ka, miks ma eeldan, et 3-aastasega annab rahulikult selgitades asju läbi rääkida. Üleüldine foon on mulle karjuda: tahan jäätist, tahan, limonaadi, tahan kommi, tahan-tahan-tahan. Minu jutu peale, et iga päev ei saa limonaadi, järgneb jonn. Minu jutu peale, et kõigepealt sööme õhtusöögi ära, siis saab magustoitu, järgneb jonn. Minu jutu peale, et selle pärast ei saa jäätist, et a jonnid, järgneb muidugi kõige valjem jonn EVER.

Kuna Mesilane jäi sujuvalt siin keset maid ilusate ilmadega koju suvepuhkusele ära, siis ma ei jõua septmbrit ära oodata. Ainult kaks ja pool kuud veel üle elada. Ka Mutukas läheb septembris lasteaeda, seega on mida oodata.

Samal ajal Mutukas seisab kõrval, jälgib väga vaikselt ja eriti tähelepanelikult IGA venna tooni, grimassi, liigutust (siraki kõhuli, käte-jalgadega vehkima vmt) ja kui Mesilane oma etenduse lõpetab, näitab Mutukas, mis ta uut just õppis. Puhas rõõm.

Mutuka "kohutav kaks" läheneb ka maru kiirusega. Ma hästi ei usu, et neljane Mesilane üleöö jälle nunnukukupai on, seega kaks hullu saab olema eriti rõõmustav aeg. 

Samal ajal teeb ämm suuri silmi mulle, et misasja, Mesilane KÄITUB NII? Pole elu sees näinud. 

Tänks, laps.

Muud huvitavat on veelgi. Üleöö on Mesilane hakanud meid nimepidi kutsuma. Härra on pidevalt kas Marko, Marko Mesi või ka musu :) Päris huvitav on kuulata, kuidas ta üle hoovi hõikab härrale, et musuuu, tule siia. Musu Marko Mesi! Isssssiiiiiiii!!!! 

Ka oma nime kuulen aegajalt, aga ju siis herz on liialt raske nimi talle pidevalt ette vuristada. Kindlam on ikka emme.

Mina olen siiani Mesilasele õpetanud tädi Mari, onu Allan, onu Jaan, tädi Küllike. Alati liide onu või tädi ees. Mulle on kuidagi väga võõras, kui laps kõnetab täiskasvanut nimepidi. Ka need liited on ühtäkki ära kadunud. Kust see tuleb?

so nailed it

Kõrgemad väed üksi teavad, millek smul neid vaja oli, aga nii, kui ma Pinterestis inspiratsioonipostitusi nägin, oli vaja hakata meisterdama. Mitte et meil pulmadeks juba miljon+üks pitsi-sitsi-satsi-heegeldust oleks tehtud või varutud.

Niisiis, so nailed it?

Pinterest

herzi tehtud

Ja siis need...

Pinterest

herzi versioon

Laevade osas vähemalt Mesilane on sillas ja tahab neid vanni võtta vee alla. Kuri ema muidugi ei luba.

Ma ei tohi nüüd rohkem enam Pinterestist mõelda ka mitte, niigi neid projekte on liiga palju ootel ja tehtud ka. Vähemalt härra on nunnu ega päri, milleks seda kõike vaja on. Elamine on nagu suur pitsiladu, dekoratsioonid on ootel, et saaks juba ometi minna peopaika kaunistama. Mõned asjad siiski veel lõpetamisel, aga võin üsna rahulikult juba hingata, et olen valmis (saamas).

Kui veel vanu vene pitskardinaid kümmekond juurde leiaks ning vanu vaipu, mida vaja poleks, oleks õnn täiuslik. Ma olen poole aasta jooksul kõikvõimalikud Tartu ja Tallinna sekkarid ja sõbralt sõbrale poed läbi käinud (korduvalt) - keegi maniakk on vanad kardinad kõik kokku ostnud (mina vist?), no mitte midagi ei ole. Ja ma tahan just vanu, tänapäeva pitsid on hoopis teisest, palju jäigemast kangast ja need ei sobi. Ja kui midagi ongi mõnes sekkaris, siis no ma tõesti ei raatsi maksta 7-12+ eurot. Tuleb veel sõpru ja sugulasi küsitleda. Äkki kellelgi on kapispõhjas midagi, mida enam ei kasuta.

35 päeva veel vallaline. 

ikkagi bridezilla

Naabriproua Eesti Naine uuris üks päev mu käest, kuidas toimetustega läheb. Et kas kõik hästi või olen bridezilla. Seejärel mõned hetked hiljem küsis teine sõbrants, et nüüd, kus mul pea kõik ettevalmistused (v.a kaunistuste ülespanek) tehtud, kas ma teeksin seda uuesti valida saades ikka ise või kasutaksin pulmakorraldaja abi.

Kui ma peaksin sama tee uuesti saama valida samadel tingimustel, siis ma teeksin ikka ise kõik. Sest mul oli ettevalmistusteks aega 6 kuud, kodune elu (niivõrd-kuivõrd) ja kindel visioon meie päevast juba enne küsimustki olemas. Mõne detaili mõtleksin enne paremini läbi, kui KOHE tegema hakkaksin, aga no ma olen jäär. Mu meelest see vabandab vägagi välja mu tulise sarvist haaramise ja kohe töösse kippumise. Aga üldiselt olen ma ikkagi väga rahul kõige sellega, mis tehtud on. Tervikpilt saab kokku muidugi alles kuu aja pärast. Panused on kõrged, et see pilt, mis mu peas on, saab päriselus samaäge või veel paremgi.

Kui ma oleks kasutanud pulmakorraldajat, siis ma arvan, et ma oleks ikkagi bridezilla. Täna ma nii ei tunne, et ma oleksin (olnud). Mul on vajalik omada kontrolli, et KÕIK on nii nagu mulle meeldib, kõik on korraldaud, kokku lepitud ja kokkulepped peavad. Ilmselt ma ahistaks pulmakorraldajat pidevalt, et kas sa seda tegid ja kas tollele helistasid. No umbes nagu ma härrat ahistn. Ma olen talle jätnud pulmadega seoses umbes 5 ülesannet ja noh, võite arvata, mitu korda ma neid olen meelde pidanud talle tuletama, mitu korda pinda käinud, et palun tee KOHE ära, siis on tehtud ja korras ja MA ei pea meeles hoidma, et seda on vaja teha. Samuti võib panustada, mitu asja neist 5st ma ikkagi lõpuks ise ära tegin, sest et punkt2.

Ja ma saan täna täiesti aru, miks mõned mu lahutatud tuttavad/sõbrannad ütlevad, et nad ei näe vajadust uuesti abielluda. Et noh, been there, done that. Sest see asjaajamine!!!

Mulle meeldib küll üritusi ja asju korraldada. Sebida ja detailidega tegeleda. Just detailid on minu tugevus. Härra on mitumitu korda ohanud mind jälle millegi kallal nokitsemas nähes, et on mul ikka viitsimist mingite pudinatega tegeleda. Jah muidugi on need sellised asjad, milleta saaks ka hästi hakkama, aga mulle kui pruudile on oluline pisike muinasjutt ikkagi luua. Neid asju, milleta hakkama saaks, on ju palju ja üldsegi võiks minna kahekesi linnavalitsuse kabinetti allkirju andma, seljas vana (kooli)ülikond ja mõni kapis leiduv valge suvekleit. Aga need ei anna ju emotsiooni kogu üritusele?

Üle kõige aga on minu jaoks oluline, et kokkulepped peavad. Kui ma olen kellegagi midagi kokku leppinud, jah-sõna saanud, siis minu jaoks tähendab see, et asi on lukus ja ma ei pea sellepärast rohkem muretsema. Et kõik toimib. Aga siis on kuskil mingil seitmes meel, bridezilla eksole.

Nt DJ. Tuttav inimene, kordi meie üritustel osalenud ja otsustasime teda ka pulma kaasata, kui bänd lõpetab. Tema oli nõus ja nii. Lukus. Siis ühel päeval võtsin temaga ühendust, et mis ta on playlistiks mõelnud, sest hakkasin mõtlema, et sellega on ju ka vaja tegeleda. Sain hoopis vastuse, et ihsand, ta tegelikult ei ole kunagi pulmades olnud ja üldsegi... hakkasid tulema lingid teiste DJde kohta. Nagu misasja? Ma sain nii kurjaks. Kuna DJ kokkulepetega tegeles härra, siis käskisin asi ära klaarida. Ma ei kavatse hakata 1 kuu enne üritust uut teenusepakkujat otsima.

Üks teine lugu on veel, palju kriitilisem kui DJ.

Üldiselt on nii, et ma olen tahtnud meie üritusele nii palju kui võimalik võtta Peipsi temaatikat. Asukoht, bänd, mullijoogid, juustud, maasikad, catering, tort jne jne. Kuskil kuklas oli tordimeistri kohta jällegi aimdus. Inimene andis oma jah-sõna, mulle ta tordid väga maitsevad ja visuaalselt meeldivad, hinna poolest veel kõige rohkem. Kohalik külanaine,täiuslik kombo. Ja nüüd eile selgus, et tema ikka ei tea, uus töökoht ja kuidas tuju on ja aega ja... Jällegi, misasja? See ei ole mingi suvaline sünnipäev, kus tordi võin lõpuks ka Selverist võtta. Ma ei saa absoluutselt inimest usaldada niimoodi, kui tema sõna ei maksa midagi. Minu silmis on tort õhtu nael. Igaks juhuk son mul olemas plaan B ja plaan C ka. Kirjutasin suures mures plaan Ble, saatsin oma soovi kohta inspiratsioonipildi ka. Tema saatis vastu pildi sellest, mis tema teinud on. Ma pmst hakkasin nutma.

Plaan C oli catering. Nad teevad torte ka ja küsisin täna. Ta teatas, et paneb oma ettevõtte suvel üldse kinni, sest ei jaksa ega taha enam. Mul jättis süda lööke vahele, sest et eeemmm väike pulm siin suvel või midagi. Igatahes torti ta ei tee, aga ürituse catering pidi kehtima.

Ja nüüd ma ei teagi, mis ma teen. Tahaks kohalikku eluolu toetada, aga... Ja kas keegi nii väikese etteteatamisega võtab tordi töösse üldse?

Sest noh, kui ma tahan sellist:

aga plaan B pakub sellist:

Ну, Заяц, погоди!

Kes siis "Nu pogodi!" multikaid ei teaks? Need olid lapsena ühed mu lemmikud ja on siiani. Ma ikka aegajalt suunan Mesilast seda vaatama, kui ta oma multika vaatamise soovi avaldab. Tema seda küll nii huvitunult ei vaata kui mina, hmm. No ja alati olen ma olnud jänese poolt, kuniks me endile suveks kaks jänest suvitama võtsime. Ja nad plehku panid!!! 

Ühesõnaga, ehitasime neile mõnusalt suure aediku, mida saab mööda hoovi liigutada, et nad uusi murulappe maitsta saaks. Ühel kenal õhtul kui jänksidele natuke võililli aianurgas vohavast murust noppisin, arvas härra, et mis sa nopid, paneme hoopis aediku sinna. No olgu, ma ei protesteerinud ta plaani vastu. Ise läksime ratastega sõitma. Kui tagasi saabusime, olid jänksid leidnud, et maapinna ebatasasuse tõttu on ühes kohas piiiisikene vahe sees ja seda omalt poolt muidugi võimendanud. Läinud nad olidki. 

Küll aga näen ma neid mööda hoovi ringi silkamas. Söövad siin ja seal ja mekivad erinevaid rohuliblesid. Ja siis potsat-potsat oma nudisabaga hüppavad minema, kui ma üritan läheneda. Kõrvad armsalt lontis. Jah, olen püüdnud neid kinni püüda. Välja nägi see täpselt nii nagu Nu pogodis - suur kuri hunt heast peast tahab jänksi kätte saada, aga ükskõik kui lootusestus olukorras viimane on, ikka saab jalgevahelt läbi lipsata ja põgeneda.

Nüüd on meil vabajooksu jänksid hoovi peal. Ainult et suve lõpus tuleb nad omanikule tagastada. Huvitav, kuidas :)

Reisid Tallinnasse ja Valka

Appi-appi, kuhu päevad kaovad? Alles blogisin, aga nähtub, et ikka juba nädal tagasi. Mul mõtetes olevates mustandites on mitu postitust ootel, mõni neist lõbus ja mõni neist teeb mu kurjaks. Leiaks nüüd aega, et neid üles kirjutada.

Nädalavahetusel tegime väikese puhkusereisi. Ega me muud moodi puhata ei saa, kui ennast keskkonnast välja ei rebi. Kodus olles on koguaeg pilk peal, et seda, teist ja kolmandat on vaja teha ja siis kukume väsinult voodisse. Sama ei tee siiski meie põnnid, nemad on küll mingist teisest materjalist tehtud. Mutukas on konkreetne jonnipunn - panen pikali, vups püsti tagasi ja häälekalt tiliseb takkaotsa. Ja x10! 

Aga siis nädalavahetusest. Oli põhjust pealinna sõita, sest sõbranna lapse sünnipäev! Alles see preili sündis ja ma valisin Austraalias beebiriideid, mida kingituseks tuua, aga see kõik oli juba kuus aastat tagasi. Metsik :) Ja kuna juba tulime Tallinnasse, siis otsustasime, et ei hakka öösel kohe tagasi sõitma, vaid vaatame sõbrad MjaA ka üle. Nemad on meie Tallinna kodu ja päriselt ka, nii hea on seal olla alati.

Seekord võtsime siis aja survel ette ka ühe ülesande lahendamise. Nimelt olime härraga mõni aeg tagasi teinud kiirpeatuse Apes ja valinud erinevaid viinapudeleid välja. Vaja oli teha viinade pimetestimine, et selgitada välja meie pulmaviin. Jah, just selline ülesanne oligi. Ma üldiselt olen vene viina usku. Kui meil oli preili Mga meie grandioosne ühine 30 juubeli tähistamise pidu, siis oli viinade valik lihtne. Küsisin venna käest, milline on parim vene viin ja punkt. Seekord me ei saanud vene viinasid kasutada, sest need viinad, mida ma muidu eelistan, on kõik reljeefse pudeliga. Ehket logod-nimed klaasi pressitud. Meie üks oluline tingimus oli, et etikett peab olema pudelilt lihtsasti eemaldatav. Teine tingimus oli hea mahe maitse ning kolmas muidugi mõistlik hind.

Nii me tookord kell 21.38 Apesse jõudes kiiruga enne poe sulgemist nõutult viinaleti ees seisime ja valisime. Kaasa sai u 6-7 pudelit, millest viis nüüd meiega Tallinnasse testimisele saabus.

M valmistas ette pimetestimise, tabelid-graafikud-viinapitsid jne ja hakkasime pihta. See oli päris lõbus ettevõtmine meil. Tegime mitu vooru - kõigepealt lõhn, siis kaks ringi maitse osas, järelmaitse ja hommikul ka etiketi eemaldamise test. Testivõitja oli kõigi lemmik ja ka teise koha saanud viin oli kõrgete punktidega. Üsna tihe rebimine. Kui ma oleks nt testinud viinapudelit nähes, siis ma oleks kindlasti andnud punkte hoopis kolmandale viinale. Ma olen hästi mõjutatav visuaali poolega ja kolmanda viina pudel oli katses osalevate omadest kõige ilusam. Aga etikett ei eemaldunud (ning maitse polmud kõige parem) ja see on miinus. Kuigi võiduviina (Läti toodang Balta) pudel on hästi prosta, siis saan tuunida natuke seda omalt poolt. Mulle oleks muidugi meeldinud pika kaelga pudelid või nn jäisest klaasist pudelid, aga see juba lisab hinnale 2 eurot pudeli kohta, mis summa summarum oleks eelarvesse lisanud 100+ eurot. Kuna aga pulmad on selline tore ettevõtmine, et ükskõik, mis eelarve rida mul on ees, siis iga asi on u kolmandiku võrra kallimaks osutunud, siis neid sajaseid nii kerge käega lõpuks enam ei viska. Niiet võitis Balta, mille maitse oli tõesti mahe. Teise koha sai Sotsinovski viin :)

Tihedas ajagraafikus võtsime eile ette ka Valga reisi. Esiteks oli vaja ära teha notari juures abiellumisavaldus ja teiseks siis ka pulmaviinade ost. Balta hind ühes poes oli 4.99 ja teises 4.65. Ülejäänud kolmes Valka suuremas alkoholipoes Baltat ei olnud müügil. 4.65 hinnaga viin oli läbi müüdud, huvitav küll miks :) Kuna me iga päev uuele katsele sõita ei saa, siis ostsime ära 4.99 hinnaga. Nüüd leotan pudeleid ja kleebin peale mu endatehtud sildid.

Läksime pulmaviinasid ostma ilma rahakotti kaasa võtmata. Kuidagi läks nii, et haarasime kaasa sularaha ja rahakoti mitte. Aga kui juba Valkas, siis poes tekkis veel lisasoove. Võtaks seda ja võtaks toda ja oh, õlled hea hinnaga. Pulmaviinade ost jäi kõige viimaseks, sest tegime viies poes kõigepealt turu-uuringud ja ringiga tagasi jõudes pidime taskutest mündid ka välja otsima, et kõik ostetud saaks :) 50 viina asemel leppisin 48ga ,et härra omale kasti õlut ka saaks. Veinid on samuti varutud ja vahuvein tseremoonia jaoks tuleb hoopis Peipsimaa kohalikult veinimeistrilt.

Valga reisi tegi sealjuures unustamatuks meie pisipere :) Nädalavahetuse tripilt olid nad sõprade lastelt suveniire kaasa toonud ja äge kõhutõbi avaldus autos, kus nad vaheldumisi mitmeid kordi end (ja auto) täis oksendasid. Pluss kõhulahtisus. Ning jah, mul muidugi ei olnud vahetusriideid kaasas. Seega Tartus, enne veel kui Valka saime startida, tegime kiirpeatuse kaltsukas, kus paari euro eest vahetusriideid kaasa ostsin. Päeva lõpuks koju jõudes oli Mesilane siiski autos paljas teki all, sest puhtad riided said ikkagi otsa.

Et siis? On see mingi märk või :D