reede, 10. märts 2017

tehnikajutud

Kui me ca 2 aastat tagasi kodus esimese etapi remondist valmis saime (magamistuba, köök ja selle laiendus, vannituba), siis havi käsul, härra soovil läksime seda teed, et kogu tehnikat me uut ei soetanud. Külmkapp oli juba olemas üks vanem isend, jätsime selle kööki alles, et teenib, kaua teenib. Pesumasina sai härra ühelt oma sõbralt ja ahju ning nõudepesumasina ostis kelleltki pooltuttavalt kasutatuna. Ainus, mille me uuena ostsime ja mille osas ma järelandmisi ei teinud, oli induktsioonpliit. Kohe kõik uus osta oleks olnud paras suur amps rahakotist veel lisaks remondile ja kui on olemas tehnikat ka, siis ma ei ole seda tüüpi naine, kes jookseb muudkui uuemat mudelit ostma, sest tehnika viimane sõna ja naabrist parem. Pigem kasutanud alati olemasolevat kuni tolle viimase hingetõmbeni. 

(Isegi Tallinnas kui ma 2008 masu algul oma pesa ostsin, sain selle täisvarustuses nii mööbli kui tehnikaga ja ma ei kiirustanud sealgi midagi välja vahetama, sest noh masu, hiljem prioriteediks reisimine.)

Esimesena läks hingusele pesumasin. Selleks ajaks oli ta meid teeninud 1,5 aastat ja meil polnud nuriseda miskit. Kuna nagu öeldud, ei ole ma sugugi viimase peal tehnika soetaja, alati ikka mingid vanemad mudelid olnud, siis ega ma ei tea ka, mis vigurite ja lahendustega tehnikat tänapäeval tehakse. Seega, kui me olime poes ühe mõõtudelt ja võimsuselt sobiva välja valinud, oli minu rõõm nt suur, et trummel jääb peale pesu alati peale. See oli nii tüütu muudkui seda trumlit kerida ja luuki otsida. Võibolla on selline asi juba ammu olemas, aga mina avastasin alles eelmisel suvel. Noh, vähe on vaja, et olla õnnelik eksole. 

Seejärel lahkus meie seast külmkapp. Õigemini, selle ülemine osa, sügavkülm töötas edasi ja hetkel on ta meil kuuri all lisasügavkülmikuna kasutusel veel. Ma oleks uut tahtnud muidugi Smegi retrokat, aga olgem ausad, sellele ikka hammas peale ei hakanud. Alternatiive otsisin ka ja tol hetkel ei leidnud midagi sobivat meie eelarve järgi. Seega külmik on meil täitsa tavaline, ei ole ultrapop kahepoolne jääd ja mullivett pakkuv isend.

Juba mitu kuud on trikitanud köögis olev ahi. Ma ei ole küll meisterkokk, aga ahjust tulnud plönnid tegid jubenukraks, et nii kehv ma ka ei ole! Kuniks siis hakkas veendumus tekkima, et pekki see ahi ei tööta enam korralikult. Pealt kuivatab ära, alt toores. Üle poole aasta venitasime kummi, kuniks üleeile sai mul karikas täis ja Mutukat niiehknii arstile presenteerima sõites ütlesin härrale, et nüüd lähme ja ostame uue ahju ära. Mõeldud-tehtud. Taaskord vaatasin ja kuulasin suu ammuli põnevaid lahendusi. Nüüd on mul ahi, millel on siinid sees. Et kui tahan toidu küpsemist kontrollida, ei pea hakkama paaniliselt otsima, kuhu ahjust seda potti või plaati välja tõstes toetada. Siinil tõmbad ahjust välja ja siis ahju tagasi. Ihsand ma olin kohe müüdud :) Praegu küpsetan oma esimest pirukat uue ahjuga ja niiiiii ilusti kerkib. Pole sellist vaatepilti ikka väga ammu näinud.

neljapäev, 9. märts 2017

Projekt "Külalistemaja" - 37

Väike ülevaade saunapaadist!

Mulle meeldib teha remondipostitusi nii, et terve töö on tehtud ja ma saan panna kenasti ENNE ja PÄRAST pilte kõrvuti. Aga kui päris valmis veel ei ole ja ammu pole midagi postitanud, siis ikka kibelen esitlema juba.

Palju on vahepeal tööd ära tehtud, tsutikene veel...

Esimese etapi remondist saab lugeda siit postitusest, kui meil sõbrad talgutele appi tulid pea aasta tagasi.

ENNE:

NÜÜD:
 



Palju on ära tehtud, hästi palju ja näeb juba väga äge välja. Jäänud on koristamine, lihvimine siitsealt, mõned liistud, värvimine ja minu suuretteaste madratsid-padjad ja katted neile teha. Ehk et siis kõik istumiskohad saavad mõnusa pehmenduse tagumiku alla ja nii, et saaks magada ka seal peal.

Loodan järgmisel nädalal värvimistööd ette võtta :)

Minu silmis on kõik juba valmis visualiseeritu ja mulle endale tundub nii äge. Magamiskohad, kööginurk, saun. Puudu on suvi ja päike ja chillgrill. Sellest paadist saab kindlasti hitt. Kui mitte meie külalistel, siis ma ise tahan seal küll mõnuleda :D

esmaspäev, 6. märts 2017

Millise ühe sõnaga sina ennast iseloomustaksid?

Taustainfo: Mitmed erinevad vestlused TÜ Kliinikumis ämmaemandate ja õdede ja arstidega. Mutuka suur sünnikaal. Härra ligi kahemeetrine pikkus. Geenid. Jne.

Kuidas sina ennast iseloomustaksid ühe sõnaga? Ütleme, et sulle ei anta valida omadussõnu erudeerituse või maailmapildi osas, aga kitsalt ainult enda keha, kaalu, välimuse kohta. Millist ühtainsat sõna sa kasutaksid iseenda kirjeldamiseks?

VÄIKE on viimane sõna nimekirjas, mida mina iseenda kohta ütleksin. Ma ei ole mitte kunagi enda minapilti vaadates-analüüsides mõelnud, et mina olen väike naine. Pikk, normaalne, keskmine - on sõnad, kirjeldamaks, mida mina peeglis näen. Jah, muidugi on minust pikemaid naisi, aga ikka väga paljud jäävad minu pikkusele (173) alla siiski. Seega ma hindan ennast pikaks naiseks võrreldes nendega :)

Pikki aastaid, mil mul kas on või ei ole peikasid/silmarõõme olnud, olen ma vaadanud ja kommenteerinud endamisi ja oma sõbrannadele, et milline raiskamine, kui ma näen lühikest (160 ja vähem) naist kahemeetrise mehega. Et miks need väikesed naised neid pikki mehi teiste eest ära võtavad. Üks periood mu vallalise preili episoodides sattusin ma tutvuma ainult ja ainult pisikeste meestega. Siis ma ohkasin ikka sügavalt, et kas pikki mehi enam üldse ei ole??? Sest 173 sentimeetrine naine võiks ju võtta omale 190-200 cm mehe eksole? Mulle ikka meeldib, et ma saan embusesse pugeda ja pea kuklasse ajada musi saamiseks.

Ja ma olin Mutuka sündimise järel haiglas erinevate meedikutega ülevaatuseid tehes või suheldes täiesti hämmingus, kui mulle järjest ja järjest erinevad ämmaemandad ja arstid ütlesid, et ma olen nii VÄIKE naine ja nii suur laps sündis... Okei, kui nad oleks öelnud, et sale või peenike, oleksin väikest viisi liigutatud olnud ja punastanud sinna juurde, aga ei. Väike?

Täielik pirn saabus hetkel, mil üks arst küsides härra pikkust (et enda jaoks siis selgeks mõelda ahha... suur laps, pikk härra = geenid) ja pahvatas mulle - ise te nii väike ja nii pikk mees. Miks need väiksed naised alati pikki mehi võtavad?

Ma olin siiralt hämmingus. Mina ju ei ole väike naine! Selline määratlus ei vasta absoluutselt minu mina-pildile.

reede, 3. märts 2017

kuidas Mesilane ja Mutukas meie juurde tulid

Kui ma alles Mesilast ootasin, siis mul oli kindel veendumus, et ta mul tähtajani kenasti kõhus kasvab ja siis (või mõni päev hiljem) välja otsustab tulla. Sest meil oli ju tohutu remondimöll käimas ja suur soov Mesilase tuleku ajaks kõik enam-vähem vinksvonks paika saada. Iga lisapäev oli teretulnud ja samas ma terve ootusaja olin Mesilasega rääkinud, et tule tähtajal (mis oli 14.02) ilusti eksju-onju.

Siis aga 38. nädalal tuvastas UH, et Mesilane on 4400g ja ämmaemand oli tõsiselt üllatunud, et kust see siis tuli. Sest nagu ma paaril korral kirjutanud olen, sünnitama minnes olin ma võrreldes raseduseelse ajaga juurde võtnud +10 kg vaid ja see kõik asus mul kõhu peal. Igatahes saatis ta mind otsemaid esilekutsumisele.

02.veebruari hommikul ma ilmusin sünnituseelsesse kohale, sain ballooni ja jäin ootama. Terve päeva tiksusin oodata, öö saatsin mööda ja hommikul asusid arstid tööle, sest balloon ega veed polnud öösel ise ära tulnud. 03.02 veetsin ma sünnitustoas, kus siis valud järkjärgult tugevnesid, avatus aga 5lt edasi mitte. Terve päeva siis valutasin ja see oli päris hull värk :) Lõpuks napilt enne südaööd mu Mesilane siiski otsustas mu pika palumise peale ise tulema hakata, sest muidu ähvardas asi keisriga päädida. Minu konnapoeg jõudis mulle rinnale kell 22.24 ja kaalus 4628g.

Mutukat oodates oli ämmakas terve ootusaja kõrgendatud tähelepanuga. Muudkui tegime teste ja manitses mind söömise osas jne. Kõik näidud olid koguaeg korras. Ei olnud rasedusaegset diabeeti ega midagi, mis võiks tingida lapse suurt kasvu. Kaalu juurde võtsin täpselt samamoodi nagu Mesilase puhul. +10 kg. 

38.nädalal saatis mind UHsse, mis näitas Mutuka kaaluks 3990g. Ämmakas esilekutsumisele ei saatnud, hindas hoopis, et lähipäevil ilmselt sünnib laps ära. Aga kui ei, siis selleks andis mulle saatekirja 1.märtsiks päevastatsionaari (sest UH aega polnud ja seal kindlalt saab). See oli siis eelmisest UHst 11 päeva hiljem. Ma vaikselt lootsin, et vabariigi aastapäeva paiku preili Mutukas avaldab soovi ilma uudistama tulla, aga ei midagi. Ja no samas ise tegime muudkui nalja jne, et ega meil veebruaris aega sünnitada ei ole, tares koguaeg broneeringud ja safarid ja piirkonna tähtsad üritused. Ju siis Mutukas kuulas sõna. Nii ma siis 01.märtsil kliinikumi suundusin. Auto peale pakkisin kaasa haiglakoti, Mesilase vanaema juurde suundumise koti ja turvahälli. 

Sest seekordne tähtaeg 28.veebruar oli juba ületatud ja ma ei tihanud enam kuhugi edasi Mutukat kanda. Seda enam, et öösel vastu 1.märtsi toimus mingi osaline vee eraldumine. Ma olen kuulnud, et osadel tuleb kogu plahvatus korraga ja osadel vähehaaval. Mul endal kogemus ju puudub ses osas, kuna esilekutsumisel mul veed avati arsti poolt. Nagu esmarase oleks olnud, nii ma siis kliinikumi läksin :)

Päevastatsionaaris siis mõõdeti KTGd, vesteldi. Algul öeldi, et UHd mingit küll ei tehta, sest alles ju oli (11p tagasi). Õnneks mingi järgmine hetk ikka tuli teine arst, kes mind UHsse kutsus. Kolm korda pusis seal ja siis kutsus teise arsti ka mõõtma. Kõik nad said sama tulemuse. Lapse kaal UH järgi oli 5000g.

11 päevaga +1kg???

Ma lihtsalt löristasin nutta ja ütlesin, et pean härraga nõu pidama. Sest see tähendas arstide sõnul kahte varianti ainult - kas ise või keiser. Esile kutsuda ei pidavat saama ja oleksin pidanud siis edasi kandma, riskides variandiga, et sünnib nt 5400g. Ja keisri vastu olen ma kategooriliselt, ma üldse ei taha sellist varianti. 

Kui ma vahepeal rääkisin ka sellest, et mul mingi vee eraldumine hommikul ja öösel oli, siis sain ka vastuseks, et uriin on uriin ja lootevesi eraldub teisest kohast. Et noh, blondiin. Ma jäin enesele kindlaks. Selle tõttu saadeti siis pukki ikkagi, et kontrollida ja võtta lootevee analüüs. Lisaks arvati, et küsitakse veel ühe arsti arvamust, kes sel ajal keisrilõiget teostas. Passisin päevastatsis edasi.

Tuli oodatud arst ja konsulteerisime temaga ka. Ta hindas, et äkki ikka 5000g ei ole kaal ja et nüüd sobivatel asjaoludel tuleks esilekutsumine kõne alla. Et noh kas homme või järgmisel nädalal...? Ma ei kavatsenud kuhugi enam liikuda ja ütlesin, et mina olen valmis kohe sellega pihta hakkama. Selleks tuli ära oodata ka erinevate analüüside vastused. Ja suurkolleegiumi otsus. Hängisin muudkui tühja kõhuga seal päevastatsionaaris edasi.

Saabus lootevee analüüs, mis õe sõnul oli positiivne. Ma siis küsisin täpsustamiseks, et kas see on hea või halb ja sain talt vastuseks, et minu tunne oli õige olnud. Tema oli see, kes enne mulle vastu oli vaielnud uriini ja lootevee asukohtade osas. Seega haah! Juba tegelikult mingi tegevus oli alanud.

Kell 14 sain lõpuks siis sünnituseelsesse palatisse ja 15 ajal pandi balloon. Mesilase kogemusest oli meeles, et läks kaks pikka päeva enne kui pisike ime mu rinnale jõudis. Tiksusin vaikselt palatis, tegelesin tare töömeilide ja bronnidega jne. 

Kella 20 ajal hakkasid teravamad valud ja kohe nii 3-4 minuti tagant. Härra oli vahepeal mulle palatisse haiglakoti toonud ja Mesilane käis ka kallistamas veel. Ma saatsin nad koju Peipsisse ära, et ega siin vahepeal ei juhtu midagi ikka. Valud siiski ei olnud sellised nagu Mesilase ajal, kus väike valuvaigistav tablett laskis öö otsa magada. Uni oli küll suur, niiet ma jõudsin kahe minutiga suikuda, et siis uutada hoog üle. Kell 23 ajal valves olev ämmakas kutsus arsti ja läksime ülevaatusele, sest ma kinnitasin muudkui, et teravad valud on. Selgus, et ohhoo. avatus on 6. Koliti ümber sünnitustuppa ja tegin ruttu kõne härrale, et nüüd tuleb küll ikka tagasi tulla. Kõne oli kell 23.30.

Sünnitustoas prooviti valusid vähendada ja pandi naerugaasi mask ette. Paar hoogu proovisin, ei mõjunud leevendavalt vaid ajas südame pahaks hoopis. Ja algasid pressid. Kell 0.07 oli pisike Mutukas minu kaisus ja paar minutit hiljem astus tuppa sisse kallis härra. Kõik käis nii kiiresti, aga nabanööri sai ikka tema ise läbi lõigata. Ma ämmakatel/õdedel ei lubanud. See kõik oli ka härra "süü", sest ta ikka mull eviimastel päevadel mitu korda päevas muigas, et no mine sünnita ära vahepeal, kui ta tares klientidega tegeleb. Nüüd siis sünnitasingi... :) tegelikult ta ikkagi jõudis mu kõrvale ja esimestel tähtsatel tundidel olime pisikese Mutukaga koos. Härra muudkui musitas meid mõlemat.

Muidugi on see ainult suuuuuuuur rõõm, et Mutukas oluliselt kiiremini tuli, kahju ainult, et ma härra koju olin saatnud ja mitte Tartusse ämma juurde. Mesilase teekonna pikkuseks märgiti mulle 11h34min ja Mutukal 4h30min.

Ja nüüd siis see kõige tähtsam osa eksole. Mutuka mõõdud. 4734g ja 55cm. Õnneks mitte 5kg!!!

Ja kui mina õhkan nunnult, et niiiii pisike, siis ämmaemandad muigavad, et nemad just vaatavad, et nii suur. No kui võrrelda 3-kiloste beebidega, siis muidugi. Aga mina võrdlen 15-kilose suure vennaga, kes on nii uhke! Silmad säravad ja noogutab, et tema õde ning eile temaga esimest korda kohtudes, istus kõrval, hoidis käest ja tegi musisid. Eks kodus jõuab ta röövel-marakratt edasi olla :)

Nüüd siis läheb elu põnevaks. Elu kahe lapsega :)

neljapäev, 2. märts 2017

Mina, kahe lapse ema!

Mutukas, väike trikimeister, otsustaski end kevadpreiliks kuulutada. Nüüd on meil siis numbrimäng vaja meeles pidada - 03.02 Mesilane vs 02.03 Mutukas. Nagu mu isa tabavalt märkis, isikukoodid hakkavad sassi minema.
Ühtlasi on Mutukas Bondi-tüdruk, tema saabumise ajaks märgiti 00.07.

Tegelikult ma tahaks natuke pikema loo saabumisest ka kirjutada. Eriti et Mesilase puhul jätsin selle loo kirjutamata, aga neil on nii palju ühist. Aga seda mõne aja pärast, siis kui haiglas nett/arvuti paremini jooksma hakkab või kui istuda-astuda juba kergem on.