kolmapäev, 22. detsember 2010

Maneater, make you work hard, make you spend hard...

Peale tegusat nädalavahetust on olnud mõistagi kiirekiire ja tore nädal. Esmaspäev möödus preili K-l külas, kellega tema uhkel Clazzi sünnipäevapeol väga jõlkuda ei õnnestunud, seega kutsusin end talle külla ja nii me Baileyst jääga jõime ja maailmaasju arutasime. Kui taksoga lahkusin, siis jäi napp sekund puudu, et taksojuht avarii oleks teinud, keeras konkreetselt autole ette. Terveks jäime!

Poole öö ajal kodus muidugi ei märganud magama minna ja olgu siis mu enda jaoks ajaloo anaalidesse üles täheldatud väga mittekahemõttelised jutud ühe toreda kolleegiga chatis. Ja tema on täitsa uus tegelane pildil :) Elu keeb ikka mitmel rindel eksole.

Siis saabus teisipäev, mis oli tähelepanuväärne ses suhtes, et tavapärase kiire tööpäeva asemel leidsin end hommikul suundumas koolitusele linnast kaugele metsa. Neid metsa poole olukordi esineb minuga viimasel ajal sageli. Tegemist oli meeskonna koolitusega, kuhu mind kutsuti kaasa peale esmaspäevase tööpäeva lõppu. Ja tegemist ei olnud mu enda meeskonnaga. Aga noh, meeskonnaks saamise koolitused on alati toredad ja seekordne eriti haarav, niiet koolituse lõpus ma lausa ootasin seda "ja mis te tänasest päevast õppisite" vooru. Sest esimest korda ma sain ausalt vastata, et ma tõesti õppisin midagi. Tavaliselt tuleb mul sellistel hetkedel valetada midagi.

Niisiis, mitmed tegelased jäid metsa edasi KPSS-le (kõva pidu sauna ja seksiga, eksole), kuid kuna minu värbamine koolitusele oli so last minute, siis mul olid teisipäevaks mõned plaanid tehtud ja need realiseerusid öösel Butterflys. Mis teistkordsel külastusel enam üldse nii palju punkte mu käest ei saa. Meie roosapluusimees ei teinud meid üldse märkamagi ja nii tuli oodata tellimuse esitamist terve tund ja siis veel omajagu, et jook kätte saada. Ja kõige nõmedam oli see, et istudes suures meesteseltskonnas, võeti minu kui ainsa preili tellimus kõige viimasena. Mind tegelt üldse ei tehtud märkamagi. So gay. Ja nii mitmel korral. Ning lõpuks vastu hommikut lubas see roosapluusimees endale väga vulgaarseid mõtteavaldusi stiilis "me oleme juba 2h suletud, sest me ei teeni enam kasumit. kõik inimesed on täis ju ja ei telli enam." Väga naiss suhtumine.

Magada sai too öö 3h. Isegi hästi või mis :)

Kolmapäev lendas kah mööda, ühe ja teise sünnipäevapidudega ja kolmandate-neljandate üle chekkamisega. Ja übermuhedate jõulukingitustega. Tulid ära mulle kondoomid ja käerauad ja värki. Abiks ikka :)

Sekka ikka tööasju kah. Nüüd on juba õhtu ja on Pärnumaa ja küdev kamin ja mandariinid. Jõulud võivad alata. 

Selleks teen ma homme ühe tunneomakodumaad-ringreisi. 
Raporteerimiseni.

teisipäev, 21. detsember 2010

aasta avastus.

Hakkasin siin vaikselt AastaHitti koostama ja selle tarbeks vanu blogi sissekandeid üle vaatama. Leidsin selle sissekande. 

Annbiliivabõl, on ainus, mis ma öelda oskan! Kino on saanud, veini on olnud, sõpru ja sööke ka. Täkust rääkimata.

Hakka või uskuma. I´m a beliver ...

pühapäev, 19. detsember 2010

party hard, party hard...

Ja siis, kui on plaanitud rahulik laupäev netis uimerdamise, kodutööde ja väikse poejalutuskäiguga, et siis enne õhtust kinoseanssi veel juukseid pesta ja üleüldse..., siis muidugi lendab chati sisse 10 min enne ühteteist naabripoiss, et jou herz, paki oma piip ja prillid ja 11.15 stardime. Autos on üks koht just sulle.

Elukiire juustepesu-kuivatus-riietumine-fotoka pakkimine ja kell 11.15 olin ma nimetatud autos nimetatud kohal. 

Ja nii me sõitsime Põhja-Eestit vallutama ja pilti tegema. Pinnatuisud, täistuisanud külavaheteed, metsik, ma ütlen metsik tuul ja lained Viinistus. Vinge. Kärekülm aga siiski. 


Koju jõudsin minutipealt nõutud ajaks, et 20 minutiga mõelda valmis riietus, mis kataks ära neli üritust - kino, clazz, katusekohvik ja õues olemine (kus oli vähemalt miinus sada kraadi). Ja et pakkida kingitus. Ja et sirgendada juuksed. Ja et pesta nõud kraanikausist ära (see oli millegipärast väga vajalik enne linna peale suundumist ära korraldada).

Mõned laupäevad lihtsalt on nii ägedad. Ja mõned pühapäevad on lihtsalt nii magamata, sest kell 10 (uneaega antud vaid mõned tunnid) helistab aadu, et kuulä, sa ei olegi chatis??? ja et tavaiks, lähme sööma. Millele järgneb muidugi hardcore õgimine ja seejärel shoppamine. 

Ja krt, homme on juba kohe käes, üldse ei taha-ei viitsi.

laupäev, 18. detsember 2010

...

Nädal on möödunud tatistades ja kõrvadlukus olekus, mitte päris viirusevaba inimesena ühesõnaga. Nüüd, kus vaikselt hakkab looma, asusin selge pilguga kodu üle vaatama, sest kuidagi ülimalt kergelt tuli nõrkus kontidesse ja ei viitsinud asju nende õigetele kohtadele tagasi panna.

Niisiis, avanes pilt kui filmist. Ma poleks osanud endast seda arvatagi :P Käisin siis muudkui kodu nurki üle ja korjasin paberitutsakaid igalt poolt ära. Kes need niimoodi laokile küll jättis :)

Reede õhtul oli rammu juba nii palju, et võis kontserdile minna. Esmaspäeval kahjuks sama öelda ei saanud ja seega pidi präänik ilma minuta hakkama saama. Seekordne valik oli Avandi ja Koikson kirikus lastelauludega. Ütlemata ilus ja harras oli olla :) Ja sigakülm! Seega tuli end kiirelt üles soojendada esimeses sobivas kohvikus, milleks oli Kehrwieder. Mõtlesime korraks sisse astuda, lahkusime pea neli tundi hiljem alles. Selleks ajaks olid paika pandud maailmavallutusplaanid ja meestevallutusplaanid samamoodi :) Uuel aastal uue hooga ikka.

That reminds me, ma olen ju esimese jaanuari usku. Teate ju küll, et selline, milline on su aasta esimene päev, on su järgnev aasta ka. 2010 esimese päeva veetsin kinos, ja muideks, kino on saanud terve aasta :) Osa sellest on ka blogis kirjas :)

Eelnevast tulenevalt, kuulutan välja konkursi "herzi esimene jaanuar 2011". Võite mulle broneeringuid teha eriti kreiside plaanidega. Sest järgmine aasta rokime veel rohkem eksole :)

teisipäev, 14. detsember 2010

And you're rushing headlong ...

Peale kahe-päevast horisontaalis viibimist, lõputut kraadimist, tee-joomisi ja ainult magamist, vedasin end täna siiski tööle taas. Esimese asjana õue astudes panin külje maha. Vedas, et mingit luumurdu ei kaasnenud. See veel puudub, eksole.

Nüüd ma ootan taevamannat või ilmutust või midagi, sest hiljemalt reedeks pean ma triksis-traksis ja parimas vormis olema. Peeglisse vaadates ma naeran selle peale muidugi. Kui muidugi köha, nohu ja vati sees olemine seda lubavad...

Ahjaa, kes tõlgiks sümptomid eesti keelde? Miks on nii, et täiesti out of this world tunne (loe: vati sees koguaeg) aga kõht kogu aeg tühi. Aga süüa samas ju ei taha üldse. Aga miks ma siis koguaeg sõin, ah?