aedniku raske elu

Mitte et ma aednik oleks. Minu aed on täis härra abikaasa ATVsid, paate, järelhaagiseid, murutraktoreid, karakatte, autosid, kärusid ja igasugu tööriistu, mis härra töökuurist välja plahvatavad hoovile ja kuidagi kuuri tagasi ei mahu. Mitte just iluaed.

Kõrval naabriaed on iluaed. Vaatan koguaeg kadedusega, kuidas on ilupuud, viljapuud, pöösad, lilled. Läbi suve midagi muudkui õitseb.  Esiteks jaa, ma saan aru, et mul polegi aega, et koguaeg midagi näppida aias, aga ilu tahaks ikka.

Ma tahaks sellist iluaeda, mis hoolt ei nõua. Et istutad maha ja siis ta saab edasi ise hakkama. Aga ei, niimoodi ei ole elus ette nähtud.

Kõik, mida sa ei taha aeda kasvama, see vohab. Naat, umbrohi, kassitapp, nõgesed, raudrohi. Käin ja kitkun neid, aga nii kui selja pööran, on nad jälle kohal. Ja siis need asjad, mida ma tahan, et kasvaksid ja virguksid, need surevad kätte ära või trimmerdab härra abikaasa nad "kogemata" maha. Nüüd avastasime, et oi mis tore, kõik viljapuud on lehetäi ära nosinud. Terve reede õhtupooliku piserdasin rohelise seebi lahust 3x igale puule ja korjasin usse ja röövikyuid ära nii palju kui leidsin. 

Kõik põõsaalused ja vaarikad olen puhtaks rohinud naadist, aga juba näen, kuidas uued libled virguvad. Ma tean, et mul ei ole suvel mahti seda noppimist teha, seega tahaks, et kord tehtud siis hooleta. 

Üks naabrimees meil tegeleb Estmulch firma alt värvilise multšiga ja tõi meile hunniku multšikotte. Paar päeva kulus sellele, et puude ja põõsaste alt rohi ära kaevata, muld siluda, geotekstiil alla paika panna ja multš peale ladustada. Ilus ja puhas sai ning loodetavasti püsib ka niimoodi nüüd. 

Et värvilist multši just koormatega ei olnud, siis vaatasime, et peab tavalist multši ka tooma juurde. Eelmisel aastal istutasin Mesi taresse 100 kuuseistikut hekiks. Meie naabri tagahoov on nagi prügimägi ja see on nii kole vaatepilt, et igakord paneb mind ohkama. 9 aastat jutti juba. Seega istutasime kuuseheki, et vähemalt seda me rohkem vaatama ei peaks. Raudrohi ja kassitapp aga kasvavad kordades kiiremini kui kuused. Eelmisel aastal päästsin ma kuusekesi väemalt 3x, aga see on nii nüri töö. Tahaks, et tulemus püsiks. 2 päeva tagasi tegime härraga taas kuused raudheinast ja kassitapust puhtaks ja ilusat kuuserivi vaadates esitasin härrale nõudmise. Toodagu multši. Kohevarsti saab see kõik parem.

Kevadel kuu aega tagasi sai maha istutatud Mesi taresse ja Samovarimaja hoovile kokku 200 mändi. Ütleme nii, et naat on juba 3x pikem kui männinööbid, et ka neid tuli juba käia päästmas. Lähevad ka nüüd multši alla, et oleks lihtsam niita ja trimmerdada edaspidi.

Üleüldse terve eelmise nädala kulutasime härraga aiatöödele. Kes tegeles multšiga, kes niitmisega. Kõik muud projektid, mis on hädasti vaja ka ju teha, ootavad, sest rohi lihtsam mühinal kasvab. 

Loodetavasti ma nüüd natuke ikkagi selle tööga omale suvel rohimise vabadust võitsin. Kasvuhoonesse tellisime ka kastmissüsteemi ära, et seegi töö lihtsam oleks. Eks peagi näha ole, kas see kõik ka asja eest oli.

Mustsõstrapõõsad olid keskelt kõik paksult nõgeseid täis.
Kitkusin nad ära ja härra kühveldas multši alla.
Nii ilus on nüüd vaadata :)

See vaarikate kevadine puhastus on ka alati päevatöö.
Mõneks ajaks jälle hooleta.

Naudin nüüd siis seda ilusat paari päeva maikuus, mil aeda on ilus vaadata. Multšihunnik kärul ootab, et kuuskede ja mändidega tööd jätkata, sest geotekstiil sai otsa vahepeal. Ilma selleta aga ei taha panna. 

Jälle see Prangli :)

Kui me sügisel peale pikemaid planeerimisi ja klapitamisi üle mitme aasta lõpuks Pranglisse jõudsime, ähvardas härra seal käima hakatagi. Tuleb välja, et ta mõtles seda tõsiselt, sest kui oli plaani võetud Sabatoni kontserdile sõit, ühendati see sujuvalt Prangli viikendiga.

Ainult et samal nädalavahetusel oli toimumas ka Prangli Saunajooks 2023. Vaatasin härrale otsa, kui telefonis Marekiga rääkis, et no tuleme siis ka appi ja ise ka ei saa aru, kuidas mu huulilt väljusid sõnad: "A meil on ju saunatelk... Võtame kaasa ja teeme oma sauna!"

Sõna läks lendu ja oligi olemas!

Ma natuke ikka saan aru, kuida sneed sõnad huulile tulid. Ma ise ju korraldan Sibulatee saunafESTi, seega ma tean, milline piin on neid osalevaid saunu leida. Jah, saunades käivaid saunasõpru leiab küll ja veel, aga saunade pakkumisega on keerulisem. Eriti nii piiratud asukohas nagu väike Prangli saar!

Meie mitmed sõbrad, kellega koos sai Sangastes möllatud ja puhatud, olid ka kohe Prangli puhkusest huvitatud. Nii siis saigi seltskond kokku lepitud, Marek korraldas meile majutuse ja Pranglisse me kiirustasime. Lausa reede hommikul kl 9. 

Veast saime kiiresti aru, kui Eveliis ja Mari-Allan alles reede õhtupoole tulid. Sest meid pandi muidugi Pranglil tööle. Lubati, et puhake, nautige, aga tegelikkuses küürisime välikööki talveunest välja (mul vaja kodus sama teha, kes mul selle ära teeb, ah? Vabatahtlikke?). Mehed lihvisid ja võõpasid laudu-toole. Marek jooksis ringi ja toimetas muudkui. 

Kuna Oke lubas suure suuga Prangli tuuri ja parim selleks on sealsed vanad vene veokad lahtise kastiga, siis muidugi oli vaja autosid putitada. Sest neil kõigil on mingi viga küljes. Jäi meiegi sõiduriist kuskile tee äärde seisma. Kui Pranglis ringi jalutada, siis neid Gaze ja Zile vms nende nime don, konutavad igal pool. Lõpuks sain ma aru, et nad lõpetasid lihtsalt sõitmise seal kohas ja sinna nad on jäänudki :)

Igatahes kõik mehed olid kaputi all või juures, aga asja ei saanudki.

Kalal käisime ka. Ja tänu sellele, et naised pardal olid, saabus üle pika aja merekaluritele hea saak. Algul nad küll aasisid, et ei saa naisi pardale võtta. Pärast ma aasisin vastu, et kus nad nüüd ilma naisteta üldse merele saavad minna :) Ühe ülisuure puraka said ka võrgust kätte. Seitsme kilone tursk oli mulle esimest korda uudistada. 

Kalasaagiga sadamasse jõudes hakkas autosid saabuma. Kõik olid juba saagist kuulnud kuskilt ja tulid kalaga pilti tegema :) Meie tegime muidugi ka, sest me ju tõime merest välja.

Saare tuuri saime ka, küll dziipidega, aga tore ikkagi. 

Laupäeva hommikul esimese asjana saatsime härra laadima :)

Härra laeb

Terve laupäeva veetsime me rannas. Ilm oli imeline, meri peegelsile, päike paistis. Hästi tellitud. Sest just randa otsustati me saun üle spanna, et oleks osalejatel ka päriselt vaja ringi joosta, orienteeruda ning saunas käia. Olime siis hommikul oma kambaga rannas, et hakkame sauna üles panema ja kamba peale tekkis mõte. A mis me sest saunas kaldale paneme? Paneme merre!!!

Saunatelgil nimelt ei ole põhja all ja nii saab panna küll. Sest enne pole sellist asja küll tehtud eksole.

Ja merre me ta panimegi. Meri, sindrinahk, päevapeale muudkui taandus. Niiet lõpuks ei olenud nii seksikas, kui algul, aga saunalaval sai istuda ikka nii, et varbad merevees. Jube äge oli. Vesi ahjus muide ei olnud. Aga meri põlvini küll!

Lasime meestel ka lauad-toolid randa tuua, sest ega me kivi peal hakka päev otsa istuma. Eveliisi ja Küllikesega tuunisime olustikku instagrammitavaks muudkui. Hea oli olla, lõbus oli olla ja üldse oli kõik väga äge.

Hullud lapsed veetsid terve päeva meres möllates, saunas soojene
des ja jälle meres.

Ma sain ühe ilusa pildi Eveliisist ka! :)))
(meie omavaheline nali + kõik need Perekooli kritiseerijad)

Meie saun sai eripreemia ka, niiet pärast saunalisi jätkasime oma olengut. Tagasi öömaja hoovile jõudes kukkusid KÕIK mehed järjest ära! Kuigi õhtu pidi jätkuma rahvamajas tantsusamme seades, siis sinna meist MITTE KEEGI ei jõudnud. Naised ausalt öeldes ei tahtnudki minna, sest oma seltskond on niivõrd äge ja harva näeme, siis mõnus lobiseda. Aga mehed olid kõik tantsulõvid valmis. Minu oma, see seletas suure suuga, kuidas tuleb tantsima minna, ise oli esimene, kes ära kukkus. Mis on täiesti arusaadav, sest esiteks - Sabaton poole ööni ja hommikul kohe Pranglile. Pranglil sai reedel üleval oldud poole ööni ja siis hommikul varakult sauna kütma. Härra mul oli ka ainus saunaperemees, kes kõikide saunalistega saunas oli, neile leili viskas ja head saunakogemust pakkus seeläbi. Mis äthendab, et ta oli terve päeva saunas!!! Loomulikult võtab läbi. 

Kui minu härra oli voodisse ära läinud, vaatas väsinud silmadega, aga optimistlik Marek ringi ja teatas mulle, et teda tahatakse magama suruda, aga tema küll ei taha. Tema pole ÜLDSE väsinud. Täpselt ÜKS minut hiljem oli Marek kadunud ja pugenud oma naisukese kõrvale tuttu ära. 

Allan tegi lastetoas kaminasse tuld, et oleks vähe soojem ruum. Kümmekond minutit hiljem läksime Mariga vaatama, et mis nad teevad seal lastetoas nii kaua. Tuba oli tühi, hoovi peal mitte üht last ja Allan ära läinud tuttu. Kuna meil oli kamba peal suur maja ja pööningutuba suur magala, siis nad olid kõik seal reas :)

Ainsad, kes rahvamajas peol tantsimas ja hängimas käisid, olid meie LAPSED! Eranditult kõik lapsed. Ma olin enda omadele sõnad peale lugenud, et pimedaks minemise ajaks peab tagasi olema. Nii nad olid ka.

Hommikul oli härra nii löödud, et ta peole ei jõudnud. Ja raske ohkega tunnistas, et poeg vist võttis teatepulga üle :)

Nii see Prangli meil läks. Palju nalja, väga palju sisenalju ja situatsioonikoomikat ning mõnusat olemist. Ilm oli ka super!

Äratulek. Meie noored:

Kiire Tallinna vahepõige

Viis kuud tagasi avastas mu härra ühe oma sõbra jagatud YT lingi kaudu Sabatoni. Koos lingiga jagati ka Piletilevi infot, et maikuus on Sabaton Tallinnas. Härra ostis koheselt 2 piletit ja käskis mul kalendrisse punasega märkida, et siis me lähme Tallinna.

Sabaton jõudiski kätte!

Lapsed korraldasime sõprade manu, Allan viitsis meid autoga kohale viia ja ootasime Saku Suurhalli või mis iganes ta nüüd on uste avamist. Allani autost välja astudes ohkas härra. Trepid olid juba rahvast paksult täis, nagu laulukaare all.

Härra arvas, et hea idee - lähme Roccasse poodi, ostame midagi süüa - juua ja tuleme tagasi, siis rahvast vähem. Hehee, tagasi tulles oli rahvast juba 3x rohkem ja järjekord Roccani välja. Võtsime rivvi, sõime oma sushit ja elu oli ilus. 

Lordi kontserdit kuulsime teisest poolest saati. Siis saabus Babymetal, mis oli huvitava kontseptsiooniga. Raju metalmuusika taustal Jaapani tibid hüppasid ja võimlesid ning ninnunännu häälega laulsid. Härra tuli välja kontseptsiooniga, et me võiks hakata tegema SM-bändi. StaroverskiMetalBändi. Rätik pähe, lugeda noodikirja metalli saatel :)

Veidi ootamist või veidi rohkemgi ja siis algas Sabaton. Enne veel leidis meid rahva seast üks tuttav noormees ning ajasime juttu. Härra vaatas, et mismõttes ma võõra mehega räägin ja virutas mul nina veriseks.

(okei, tegelt ta žestikuleeris nii elavalt oma kätega, et riivas korraks mu ninaotsa, aga sellest piisas, et mul ninast verd voolama hakkaks.)

Sabaton tegi showd! Tuld! Lund! Konfette! Flaiereid! Kõike sadas lakke ja laest alla. Väga väga mega kontsert oli. Härra hüppas ja kargas ja nautis! Mina ka, aga mitte nii kõvasti hüpates (sest veri ninast väljas eks)!

Projekt "Maja" - üheksakümne seitsmes peatükk (fassaadi värskendus)

Meie kodu on ehitamises olnud 10 aastat ja seda muudkui jupphaaval. 

2017 novembris sai maha võetud ja uuesti ülesehitatud dvori osale vooderlaud peale.

2021 novembris sai vana majaosa soojustatud ja vooderlaud peale.

Mõlemal juhul oli voodrilaud ostetud juba ette värvituna, värviks rootsi punane. Kui 2021 sai maja üleni voodrilauaga kaetud, ütles mu terav silm, et väike toonivahe on maja erinevatel osadel. Aga see ei seganud üldist ilmet ja niikuinii oli vaja ette võtta mastaapne majavärvimine, et katta vooderlaud teistkordselt värviga ning seeläbi ka naelapead ära peita.

Omajagu aega läks muidugi mööda, sest koguaeg on olnud nii palju ootel olevaid töid. Nüüd reede hommikul otsustas härra abikaasa, et vot emadepäeva nädalavahetusel võtame selle töö ette. Rentis tõstuki, kutsus talgulised (mitte kedagi ei tulnud peale ühe sõbranna, kes sai paar tundi abiks olla) ja nii ma üksinda terve maja ära värvisin. 4 päeva, 10-13-tunnised päevad, käed ja eriti randmed täiesti surnud. Tehtud sain! Kui ma enne arvasin, et ei ole see meie maja nii suur üldse, siis nüüd olen teisitiarvamusel. Peaaegu 300 m2 seinapinda tuli kokku.

Terve emadepäeva veetsin ma värvipintsel näpus.

Kui ma enne arvasin, et mul oli punane elumaja, siis peale värvimist (kus me kuurid jätsime endist tooni, ainult maja sai uue kuue) selgus, et ei, mul oli pruun maja. Nüüd on punane! Valisime ehituspoes rootsi punaste kolme valiku vahelt kõige särtsakama.

Tahtsin teha postitust siis, kui kõikkõik on valmis fassaadi osas, aga no see juhtub millalgi järgmise seitsme aasta jooksul ilmselt. Osadel akendel ja uste ümbert on puudu veel aknaliistud. Härra hakkas isegi tegelema, aga siis selgus, et nendel akendel aknaplekk jääb segama ja ühesõnaga, keeruline. Tõlkes: härra ei viitsi tegeleda.

Teiseks on kolm akent vaja ära vahetada: köögiaken ning 2 tulevase elutoa akent. Need on kõik juba ammuilma tellitud ja ootel, aga in aise neid ju vahetada ei suuda üksi. Seega ootame veel paar aastat.

Kolmandaks on sokkel soojustatud, aga see penoplastine vaade ei meeldi kohe üldse. Seda oleks vaja katta kas krohviga või dekoratiivplaadiga. Ma leidsin ka sellise, mis mulle hullult meeldib, aga härra jällegi ei võta vedu. Niiet siis ootame.

Aga vähemalt on maja värvitud ja ma olen nii nii rahul.

Projekt "Külalistemaja" - 64 (kiiksud)

See oli vähemalt 2016. aastal, kui mitte varem, kui sai Mesi taresse tehtud muinasjutupuu. Sellel oli omalugu ka. Meil on seal krundinurgas suur saarepuu, mis on kaheharuline. Ja et Sibulateel on paljupalju kiiksuga hoove, suusaaed, oli mänguasjaaed, rehviloomad, tassipuud mitmes kohas ja mitmel kujl ja palju muudki, siis olin ka nõuks võtta siia sulanduda nning teiseks  - külalistele on alati vaja midagi pildistamiseks. et oleks instagrammable eksole. 

Nii see puu sündis. Siis läks natuke aega mööda ja puu teisele harule tulid pesakastid nagu ridaelamuboksid.

Kokkuvõtvalt oli selle loo moraal: ela nii muinasjutulise skohas kui tahad, alati tuleb lõpuks uusarendus sulle kõrvale.

Nii see puu meil oli üle seitsme aasta!!!

Aga tänavu kevadel vaatasin, et on ära väsinud. Pleekinud, lagunenud, pudenenud koost lahti. Oli aeg värskendusteks.

Nüüd on meil pitsipuu!

Ehk nii juhtub, kui perenaine satub heegeldamisega hoogu. Nelja meetri kõrgusel maa ja taeva vahel õõtsudes on muide väga lõbus heegeldada, pea alaspidi. Mitte.

Aga mulle meeldb ja on mõneks ajaks jälle midagi uut ja kiiksuga siinmail avastada ja pildistada.

NARNJA

Tähelepanelikumad inimesed on märganud, et kui nad Peipsi äärde Sibulateele tulevad, siis Tartust Varnjasse sisenedes on asula nimesildil hoopis midagi muud kirjas. Kui ma olen mõnikord oma gruppidelt küsinud, et kas nad panid tähele, mis me asula nimi on, siis tegelikult nad märkasid, aga ei registreerinud ära.

Meie külanime sildil on nimelt kirjas NARNJA.

See on üks pättus, mida me oma kogukonnaga teeme. Tänavu juba kaheksandat aastat jutti kogunesime siinsete peredega jalgratastel, et sõita küla ühte ots aja siis teise ning kleepida väike teibijupp V tähe ette, et sellest tekiks N täht.Seda me teeme alati 30.aprilli õhtul, mil on maagiline aeg. See on meie kõigi isiklik võlumaa siin, seega Narnja.

Pärast võtame aega, istume, sööme-joome-lobiseme. Sest alati on ühel või teisel kiire, aga see on kindel päev aastas, mil peab aega võtma enda ja kogukonna jaoks. Olema kohal!

Esimene kord, kui tembutama läksime, oli Mesilane alles beebikene! Nüüd on lapsi igas suuruses, kõik juba ise ratastel ja õhtul eraldi lastelauas, kus omad jutud ja omad naljad. See on üks äge traditsioon meil!

2016 kui alustasime

2023

Vunstikleepsud on meil alati ees sellepärast, et olla anonüümsed :)

Varnja (m)elu

Veel üks ponnistus sai vahepeal ära tehtud. Kohe pärast Sangaste safarilt koju jõudmist läks väga kiireks, sest me oleme härraga 2016.aastast saati Varnja Kalalaata korraldanud ja see aeg oli jälle käes. Nii tore oleks öelda, et toimus kaheksandat korda, aga tegelikult alles viiendat. Sest koroona-aastad olid vahel, mil rahvaüritusi teha ei lubatud. Kuigi 2022 aprilli lõpus juba lubati. Maaeluministeeriumi korraldatav avatud kalasadamate päev lendas laivi 2022 umbes 2-nädalase ette teadmisega ja see sai toimuma küll. Kuid laada jaoks on mul siiski rohkem ettevalmistusaega vaja - kuulutada välja ja registreerida kauplejaid, korraldada kooskõlastused, välitualetid, meelelahutus ja mis kõik veel. Seega me eelmisel kevadel läksime seda teed, et aitasime Varnja sadamal nende osa ära teha ehk avatud kalasadamate päeva. Ning olemasolevatest laadakauplejate kontaktidest tegime pisikese valiku ning kutsusime privaatselt kohale, et natuke melu juurde tekitada. See siiski ei läinud Varnja Kalalaada nime alla.

Nüüd tänavu sai jälle hakata suuremalt tegema. Kuidagi vaevaline oli minu jaoks protsess. Kauplejaid tuli tilkhaaval registreeruma ning võrreldes koroonaeelse seisuga ehk siis viimati toimunud laadaga 2019.aastal oli tänavu täpselt poole vähem registreerinud laadakauplejaid. aga tänava saime ikkagi kaetud, melu oli ja sadamaterritooriumile tekitasime lastealasid ja õpitoad, lisaks toidukraami. Sai tore ja minu meelest väga vahva päev.

Ametlik laadapäeva algus oli kl 9 ning veel peal ekella kümmetki vaatasin, et huvilisi on nii vähe. Ilm oli ilus, kuigi tuul jahe, aga see on alati nii Peipsi ääres. Ja siis järsku läksid kuskil väravad lahti ja rahvamass muudkui voolas ringi. Eks pered võtsid laupäevahommikut rahulikult ja saabusid siis ennelõunal.

Oleme teinud laadapäevast natuke enamat kui lihtsalt ühe järjekordse külalaada. Meie jaoks on oluline, et saame sündmust siduda mitme muu tegevusega piirkonnas. Nii oli selgi korral Avatud kalasadamate päev smaal päeval (see üritus alustas tegemist peale seda, kui me olime Kalalaata juba tegema hakanud ja nii tore oli, et nad valisid sama päeva ehk aprillikuu viimane laupäev. Ilmselt ka samadel alustel valitud kuupäev - et oleks kala, et ei oleks konkureerivaid üritusi, madalhooaeg ja kevadeüritus). Samuti alustas Sibulatee võrgustik toetava ürituse läbi viimist ehk toimub Sibulatee kalapuhvetite päev. see annab piirkonda 3 kalateemalist üritust ühele päevale ja minu arust nii vahva!

Lisaks tänavu vahetas Kivi Kõrts pererahvast ning tuli uue hingamisega välja. Nende avapäev oli samuti 29.aprillil.

Seega kui ma vahepeal käisin uurimas parkimisolukorda, siis oli meeletult autosid külaservas ja muudkui tuli juurde. Rahvast oli palju liikvel ja kõik kohaletulnud laadakauplejad jäid päevaga rahule. Meil ka hea meel! Alati on ju väljakutse kõik tasakaalu saada - et oleks palju valikut ja palju kauplejaid ja et oleks ostjaid-külastajaid. Et mõlemad pooled oleksid rõõmsad!

Mina jäin rahule, kuigi see neli kuud ürituse korraldamist olid minu jaoks piin, Vandusin, et rohkem mina seda enda õlule ei võta.

Siis aga nägin neid kõiki rahulolevaid inimesi, kuulsin sooje sõnu ja tagasisidet, kohtasin hunnikut tuttavaid ja sain paari päeva pärast valla kultuuritöötajalt kirja, et nii saunafEST kui kalalaat on valitud Tartu2024 lisaprogrammi nende tiiva ja kajastuste alla... ja noh, tuleb ka järgmisel aastal nad jälle ära teha, sest rahvas ju soovib! Ja alati peale pingutust ja vaevanägemist on nii hea power ja tunne sees, mis iseenesest annab suust välja lubadusi, et järgmisel aastal jälle!

Kuidas see jälle nii läks, ah?

Üks intsident oli ka. Ühele laadakülalisele oli vaja kutsuda kiirabi ja kaupleja, kell etelgi ees intsident toimus, andis mulle teada. Jäin siis ootama kiirabit, et juhendada teda edasi.

Meil oli külatänav kirikust sadamahooneni liikluseks suletud, sest tänav kauplejaid ja külastajaid täis ja sealt ei saanud autodega ilmselgelt läbi. See lõik aga on hea laada jaoks seetõttu, et täpselt algus- ja lõpppunktist saab teha väiksese tänava kaudu ümbersõidu. Nii olimegi stoppmärgid, ümbersõidu suunamisega märgid, parklamärgid jm paika pannud, liikluse vastavalt korraldanud ning otseloomulikult kõikide asutustega kooskõlastanud just selle jaoks, et KUI on intsident, siis teatakase, kuidas liiklusoludest liigelda. 

Ootan ja ootan sadama ees kiirabit, kes oleks pidanud ümbersõidutänavast tulema. Väga pikalt ootasin seda autot. Ja siis ta tuli. LÄBI kuramuse laada!!! Juhendasin ta, kuhu vaja ning ootasin, et kui lahkuma hakkab. Siis mainisin, et palun minna läbi Vestnita, mitte laada. Ja sain sõimata kiirabilt!!! Et miks ma korraldan nii, et sõita ei saa! 

Tule ******** taevas appi! Kas ma mitte just sellepärast ei pea neid pikki kooskõlastusringe ja teavitusi ametiasutustega tegemagi? Täitsa pekkis! See on kindlasti teema, mida ma kavatsen veel edasi jaurata ja üles võtta, sest kus on inimeste mõtlemisvõime või kuidas sa load said, et ei oska liiklusmärke lugeda?

Ka hommikune liikluse juhendamine ja kauplejatele nende märgitud platside osutamine oli vaevarikas protsess. Näitan liiklusskeemilt, et palun mine ümbersõidusuunaga teelt, sest sinu asukoht on sadama territooriumil. Et a ei peaks läbi laada sõitma. Vastuseks jajah mhm muidugi ja 5 autot kuuest sõitsid ikka keelumärgi alt läbi laadatänavale. See on nii uskumatu lihtsalt. 

Parkijad muidugi ka. Kuigi mul oli eraldatud heinamaa parkimiseks ja sai ka tee äärde panna autosid, siis ikka olid terve hunnik inimesi, kes ei suutnud lisa kahtekümmet sammu teha ja sõitsid autodega laadale välja ning parkisid oma suured masinad bussipeatusesse. Reaalselt oli peatus nii kinni pargitud, et liinibuss sealt läbi sõita ja ümber pöörata ei saanud. Ja küla sissesõidul parklamärkid ejuures oli mul tipphetkel NELI helkurvestidega inimest abiks liiklus korraldama. Ma isegi käisin seal abiks ja täiesti mõttetu. Sõideti mööda nagu postist. Ma ei tea, pean vist järgmisel aastal politseipatrulli kohale kutsuma trahvima neid, kes bussipeatust ummistavad? sest mina vastutan selle eest, et liinibuss oma tööd teha ei saa.

Või mis te arvate?