Oli kord pidupäev.

Vabariigi aastapäev oli mõnusalt laisk ja kodune. Mõnel pereliikmel koguni nii laisk, et lippu heiskasime Mesilasega koos ja tema oli põhitöö tegija. Nii tubli suur poiss juba.

Ümmargune köögilaud, mille meie kodu ostes pööningult leidsime ja koheselt tuppa tõime (sest kammoon, selline asi pööningul???), on meie aja algusest saati olnud korralikult vakstu all nagu maakodudes kohane. Aga et viimane vakstu on põnnide poolt põhjalikult markeriga kaunistatud ning legokasti nurgaga auklikuks rebestatud, siis ei olnud nagu piduik tunne väga.

Piisab vaid heegeldatud linikust laual ja tunne on hoopis teine.

Ahjaa. Traditsioonilisi pilte ikka mälestuseks tegin ka. Iga pildistamispüha korral  ajab Mesilane sõrad vastu, et talle ei meeldi pildistada. Pika veenmise peale saab ikka lõpuks tehtud, sest pilte vaadata talle meeldib kohe väga. Mutukas on reeglina ehe daam - poosid, naeratused, värgid.

Seekord oli vastupidi kõik.

Preilile ei meeldinud kleit. Ja selles osas on ta VÄGA pretsensioonikas. Ei tea, kas emasse?

Aaretejaht

Sel nädalal pole samovarimajja koristama väga jõudnud, sest härrat ei ole ja muud tegemised on endal ees olnud, sh ka lapsed haigena kodus päeva-paar.

Küll aga jõudsin eelmisel nädal peale võtmete kätte saamist kohe kolm asjalikku päeva teha koristamise osas. 

See maja tuli meile nö puhtaks tehtult ehk et elupool oli ka seest tühjaks lõhutud. Seinad maha võetud, vana vene ahi välja lõhutud. Küll aga oli unustatud koristamata 3/4 ülejäänud majast ehk kuurialune ning pööningupealne ja seal on konkreetselt rämps. Me oleme härraga ära vedanud 2 järelhaagise koormatäit prahti (kaltsud, 140 kg klaasikilde, vanad pudelid, tohutult plastikut, 5 kineskooptelerit jne jne). Õnneks just päev varem avati Alatskivil jäätmejaam ja saime sinna ära viia. Üks haagisetäis on hetkel härra saabumise ootel ja selle olen täis vedanud kuuri all olevat rauakola, mis tuleb vanametalli viia. Vähemalt üks kärutäis vanametalli ootab veel kokku korjamist kuuri alt ning üks haagisetäis plastikprahti on suurtesse kottidesse mul korjatud, et samuti jäätmejaama ära viia. 

Seega aardeid sellest majast kaasa tulnud ei ole. Paari erandiga. 

Aarete jaht alga!

Ainus asi, mis maja elupoolele oli jäetud, oli üks armas kummut ja täiesti adekvaatses seisukorras. See jääb kindlasti sinna majja ka edaspidi, kui oleme maja jõudnud üles putitada. Ühe aarde leidsin pööningult kaltsukihtide alt - imeilus jalaga Singeri masin. See saab samuti eksponaadiks.

Ja ühe huvitava leiu otsa koperdasin veel. Hoovil, sisselangenud katusega vanas puukuuris olid ootel kottidesse kogutud prügihunnikud. Vähemalt oli osa prügist eelmiste omanike poolt püütud koristada, ära vedamine jäi siis meie teha. Kuna aga sorteerimist poldud tehtud ja kotti aetud kõike, mis kätte juhtus, siis pidime kotte ka läbi sorteerima enne ära viimist. Ja ühest prügikotist tuli välja vana supitirin. Kahjuks üks sang on kaduma läinud ja kaas pole samast komplektist, aga mulle meeldib suvisel-sügisesel ajal külalistele aiasaaduseid niimoodi vanade nõudega lauale panna. Hindasin, et küll ma talle kasutust leian ja tõstsin kõrvale. 

Ma ei oska tegelikult hinnata portselani väärtust, pea mitte kunagi ei vaata taldriku või kausi alla, mis templid või märgid seal on, sest need ei ütle mulle väga midagi. Aga mingi väe tõttu seekord vaatasin. Ja leidsin sellise märgi:

Mõtlesin siis, et proovin elus esimest korda Google pildiotsingut ja kohe sain tabamuse:

Minu leitud supitirinal on sarnane triibumuster, ainult et rohelist värvi. Ja põnevusega vaatasin, et leitud saidil müüdi see kauss maha 355$ eest. Ma oma tirinat kuskile müüki panema ei hakka, lihtsalt huvitav endal teada.

Koristamist muidugi veel jätkub majas. Äkki tuleb tirinakõrv ka välja rämpsu seest :)


Kuidas sul? Oled leidnud midagi põnevat või mis sinu jaoks väärtuslik?

Millist sünnipäeva sa tahaksid?

Peagi-peagi on käes aprill ja see teatavasti on siin blogis sünnipäevakuu. Meie õnneks on nii minul kui härral sünnipäevad aprilli alguses lähestikku, saame alati koos selle asja ära ajada :)

Minu puhul numbritest ei maksa rääkida, khm, aga härral muutub number tänavu üsna ümmarguseks. Ta ise ei huvitu üldse selle tähistamisest, aga tegelt ju võiks? Mul on pea headest ideedest nii tühi. 

Oi, mulle meeldis kõike välja mõelda, korraldada, teha üllatusi, kingitusi jne, KUI mul ei olnud lapsi ja majapidamisi. Olidki mõtted fokusseeritud üritustele, sõpradele ja reisimisele. Nüüd vaatan ehmunult, et ups, Mutuka sünnipäev on ka kohe ukse ees ja jällegi pole selle planeerimisega tegeleda suutnud, sest mõtetes on nii palju muid asju. Mis see Eveliis kirjutaski:

Me mõtleme päevas umbes 50 000 mõtet, me peame endaga 75% ajast sisemist dialoogi ning võtame päeva jooksul vastu 2000 otsust.

Mul võib neid mõtteid isegi üle  50 000 olla. Ja kui päriselt head mõtet vaja, siis on ikaldus.

Härra vennal oli äsja 30. juubel ja selle tarbeks korraldasid sõbrad talle üllatuspeo. Vend ei saanud kuni uksest sisse astumiseni aru, et tema pidu on see, kuhu ta läheb, mitte naise õemehe õe või mis see ettekääne oligi, oma. Ma muidugi olen härrale korduvalt öelnud, et ma tahaks endale üks kord ka sünnipäevaks üllatuspidu, ma olen neid ise nii palju kordi korraldanud teistele, aga mulle! Ikka ei midagi.

Kuna ma tean, et härra juba mitu aastat pole siin luurel käinud, siis julgen kõva häälega soovitusi küsida. Tahaks teha talle midagi toredat. Mis olete oma mehele sünnipäevaks teinud? Milline meestele meeldejäävaim sünnipäev on olnud? Kirjutage oma lugusid ja äkki hakkab mul ka inspiratsioon siis tööle :)

Ma isegi ei tea, kas ma tahaks härrale teha mingit konkreetset pidu, aga mõni põnev koht, mida minna avastama, mõni tegevus, mida koos sõpradega teha vms. Rääkige kaasa!

Om nii vä?

Kui Eesti Post oma nime muutis, siis oli üks hea anekdoot ringi käimas.

Kats Võro mammit oliva poodi man' ja siis üts ütel' tõsele:

„Tiiät Maali, et Eesti Posti nimi olõi inämp Eesti Post?!“

Maali: „Om Nii Vä?“

Ma olen ikka aegajalt lugenud foorumitest ja blogidest, et üks suur häda ja org on Omnivaga, pakid kaovad või tulevad teokiirusel. Maale kolides 6a tagasi jäi minul tahtmisest ja ajast poodides käia üsna kiirelt vajaka, niiet mida iganes mul vaja on olnud, olen püüdnud lahendada netipoodide ja ostukeskkondadega. Niiet pakkide saamine koju või siis selle variandi puudumisel lähimasse pakiautomaati (Tartus!!! Lihtne maaelu, et pakil järgi käia, sõidan maha 2x45 km) on olnud üsna intensiivne nende aastate jooksul. Nuriseda pole olnud põhjust, kui siis saatekulu üle, mis on ikka päris kirves mu meelest.

Kuni siis jäin ootama üht pakki. Saatja pani selle teele 10.veebruaril, s.o eelmisel esmaspäeval. Ootasin, ootasin (sest tegemist on arvestatavalt kalli saadetisega). Kolmapäeval saatja küsis, et kas sain kätte. Kuna ei saanud, ootasime mõlemad siis veel. Reedel andsin saatjale teada, et päris kummaline lugu. Natuke oli südames ka kahtlus tundmatu saatja osas, et kas pani ikka teele või kasseeris lihtsalt raha ja ma ise jäin lolliks. Saatja kinnitas, et uurib Omnivast asja.

Sellel esmaspäeval leidsin postkastist saatja saadetud kirjad, et Omniva pakiautomaat võttis paki vastu, aga süsteem neil järsku läks rikki ega teavitanud, et neil pakk on. Saatja edasi arvas, et nüüd sai asi lahendatud ja pakk minu poole teel. Täna on kolmapäev, poolteist nädalat on möödas ja ikka ei midagi. Informeerisin saatjat olukorrast, too vist sai väikse rabanduse ise ka, sest arvas, et asi lahenes. Selgus, et Omniva on paki ära kaotanud ega leia seda üles. Vähemalt helistasid nad ise ka mulle ja selgitasid, et saatja tõepoolest on paki teele pannud, aga nemad ise ei tea, kus see on. 

Veri naiss, tõesti. 

Vaatame siis, kaua võtab aega ühe suuremõõtmelise paki üles leidmine pakiautomaadist. Ma väga ootan, et mu uus samovar minu juurde koju jõuaks.

Korra samovaridest veel. Kuna mul on mitu kanalit, kust ma endale kollektsiooni jaoks neid otsin, siis hoian silma peal ka osta.ee keskkonnal. Tundub, et mingi samovaribuum on lahti läinud? Eile õhtul lõppes üks oksjon, kus hind kerkis kahekordseks sellest hinnast, mis oleks olnud veel mõistlik selle samovari eest maksta. Kes need on, kes kõik nii hullunult samovare taga ajavad? No lisaks minule. Päris ulme.

Kui eirad sõbrapäeva...

Esimest korda seitsme (ja poole) koosoldud aasta jooksul ei olnud meil kummalgi härraga energiat ega aega teha traditsioonilist sõbrapäeva spa-õhtut kahekesi. Ega kingitust ega midagi. Ma varem, ilma lasteta ja mitte nii õnnelikes koosolemistes alati tundsin vajadust tähelepanu jaoks. Ise saada ja kaaslasele jagada. Ja no et hea "põhjus" romantikast nõretav olla.

Nüüd lastega ja igapäevaelu toimetusi tehes pigem ohkan järjekordse tähtpäeva lähenedes. Tore on küll ise saada mingit pisikest üllatust... aga ei ole nagu vaja enam. Saan lähedust ja härra tähelepanu nii mõnusalt palju, et neid pingutatud päevi ei ole üldse vajagi eksole.

Ja nii ta läks. Lapsed ei pidanud reedel kl 21 magama minema nagu argiõhtutel, seega möllasid ühest toast teise joosta ja mängisid legodega. Me härraga korkisime lahti naabrimehe kingitud Dagestani šampanskoje ja oli mõnus sõbrapäeva õhtu.

Aga sealt algasid hädad.

Laupäeva varasel hommikutunnil Tartusse sõites nägime, et keegi oli öösel meie tare reklaambännerile noaga kamikazet teinud. Tegemist on haagisel asuva kahepoolse bänneriga ja mõlemad pooled olid ühtemoodi lõigutud. Kui kuramuse tore!

Laupäeva õhtul tabas Mutukat mingi tore viirus ja ta oksendas täis diivani. Ja voodis teki. Ja teise. Ja asenduseks toodud rätiku. Ja teise rätiku ja kolmanda ka. Pühapäeval enam ei oksendanud, kõht oli lahti. 

Täna, esmaspäeva hommikul kl 5 sõitis härra nädalaks ära komandeeringusse. Kell 9.05 lasteaeda Mesilast viies oksendas Mutukas täis Mesilase rühma porivaiba. Ja uuesti. Ja uuesti. Perearst teatas, et kui preili on loid, siis tuleb minna kliinikusse tilga alla.

Kell 9.30 Mutukaga tagasi koju jõudes leidsin sissesõidutee peal lebamas suure tüki meie kodu seina. Oli tänase mega tuule ja tormiga alla kukkunud selles vahemikus, mis lasteaias käisin.

Ja kas ma mainisin, et härrat nädal aega ei ole kodus?

Naiss.

Täiendus: kell 17.20 saabun Mesilasega lasteaiast ja pagasnikust asju võttes langeb auto tagaluuk tuule või mis iganes needuse mõjul sellise litakaga mulle nina peale, ikka terav serv ees, et nina luu peal haav ja veri ja silmist purskas tuld. Milleks seda veel vaja oli?

Enam ei jäta vist sõbrapäeva tradistiooni ega ühtki teist ära, kui mingid sarihädad tabama hakkavad seepärast.

Projekt "Samovarimaja" - 1

Okei, pealkiri reedab juba kõik. See ongi SEE unistus, mille poole olen pikemalt juba püüelnud. Mäletate, kui ma peaaegu aasta tagasi kirjutasin, et unistan samovare täis majast? No ja juba selleks ajaks oli see soov nii pikalt mul sees tuksunud, et tookord pressis välja internetiavarustesse.

Ja ega ma pole käed rüpes passinud. Olen mõtelnud ja peas formuleerinud variante sinna ja tänna. Arutan neid härraga. Mõelnud, proovinud, uusi lahendusi otsinud.

Kõigepealt algas see üldse sellest, et samovare sai koju liiga palju. Teiseks hakkasime osa võtma erinevatest toiduüritustest ja nende tõttu ei tahtnud ma uut üritust planeerida ilma katusealuseta või mitte eriti seksikasse telki enam. Tahan midagi rustikaalsemat ja rohkem päris!

Seega olen unistanud ühest eraldi kuurilaadsest majast Mesi tare hoovil. Siis olen mõelnud, et see võiks asuda hoopis rannapoolses osas tee ääres, aga sinna ei luba vald teda ehitada risti teega, nagu me tahaks (et jääks parkimismaad ja vaade rannale), vaid ainult paralleelselt teega ja nii ei ole asjal jumet meie jaoks.

Ja kumbki mõte tegelikult ei lahenda minu kõige suuremat kitsaskohta - külaliste privaatsus. Terve eelmise suve rahmeldasin selles osas, et kui olid nädalavahetusel öömajalised, lahkusid nt laupäeva või pühapäeva ennelõunal, jooksuga koristasin terve maja (ca 2h töö), panin samovari hakkama ja valmistusin grupiekskursiooni vastu võtma, samal ajal lootsin, et õhtused külalised liiga vara ei saabuks. Tahan alati olla ootamas just saabuvaid külalisi ning mitte muretseda, et järgmised külalised peaksid kellegi aega nö sisse sõitma ja siis ootad, et ühed läheksid juba ära, et saaks jälle enne ära koristada, kui uued külalised tulevad. 

Seda probleemi ei lahenda sellega, et osa külalisi kuskil hoovil samovariteed naudivad. 

Seega jõudsime arusaamani, et meil on eraldi asuvat krunti ja maja vaja. 

Hakkasime silmi lahti hoidma, aga meie poolses küla otsas sobivaid maju ei liikunud ega olnud. Ühel hetkel tuli müügile küla teises otsas maja, mis meie soovidega hästi sobitus. Ainul et jah, hoopis küla teises servas.

Aga miks ka mitte? See asukoht on eesmärgi ja külaliste suhtes isegi parem. Nimelt on ta peaaegu naaber Voronja galeriile ja suvine pop-up resto Lendav Laev on ka väga väga lähedal. Niiet kui edaspidi toiduüritused kõik seal teha, on külastajatele see mõnus kooslus.

Niisiis hakkasime oma finantse üle lugema ja klapitama. Me ei tahtnud end säästudest täiesti tühjaks teha, eriti et tänavune talv ei ole meile tööd andnud. Kes otsib, see leiab ka lahenduse.

Samal ajal võtsime teistkordselt ühendust maakleriga. Esimesel korral ütles maakler, et tema tuleb maja näitama ainult tõsise ostusoovi korral. Muul juhul vaadake ise seal ümber maja ringi. Väga professionaalne. See, mis on maja ümber, ei näita seda, mis on maja sees. Ja ka netis olevad pildid mitte, sest piltidel oli ainult poolest majast ülesvõtted, aga mitte aidast, pööningust, keldrist. Ehk nendest kohtadest, mis tõenäoliselt suurt rahasüsti vajavad. 

Vaatasime siis maja üle ja kuna omanikke ei õnnestunud meil ise üles leida ega kontaktse saada, pidime jätkama maakleriga tööd. Tegime omapoolse hinnapakkumise. Kolmandiku võrra väiksema küsitust. Väikese kauplemise tulemusena saimegi hinnast nii palju õhku välja lastud. 

Edasi juba käed sügelesid, et toimetama hakata. Aga ootasime pikalt notariaega. Eile sai see tehtud ja võtmed käes!

Fun fact:

veebruaris 2015 ostsime Mesi tare ja hakkasime koristama ja remontima.

veebruaris 2019 ostsime Mesi tare naabruskrundid (rand ja hoov) ning hakkasime koristama.

veebruaris 2020 ostsime uue krundi ja hakkame nüüd koristama ja tegelema. 

Ei julge prognoosida, millal saan Samovarimaja avada. Aga nii juba tahaks! Ja põnev on. 54 samovari ootavad oma kodu ja mina kohta, kus saan rahulikult kasvõi 50 inimest korraga majas vastu võtta, muretsemata ilma pärast.

Praegu on maja suhteliselt trööstitu muidugi. Nagu kõik meie kinnisvarad on olnud siin külas. Tundub, et me oleme vanade majade päästjad siin, sest no süda tilgub verd, kui vaadata, kuidas need algupärased majad nukralt tühjana seisavad ja käest lähevad. Ma tõesti, tõesti ei taha näha, kuidas mõtlematult siin maju kokku lükatakse ja moodsaid kaste asemele ehitakse. See pole see keskkond, see koht. Siin on atmosfäär, ajalugu, hõng. Need peavad jääma. 

Kahjuks avastasime just eile õhtul, et meie nüüd uue maja vastas on kopp maa sirgu lükanud ja sinna on tulemas midagi.. Ilmselt midagi uuemat sorti ja mitte külale iseloomulikku. Oh, kuidas mulle sellised asjad ÜLDSE ei meeldi. Aga mis parata!

Nii, nüüd lähen panen tööriided selga ja asun maja üle spildistama ja korustama. Uute postitusteni!

Kus saun, seal eestlased! (Eesti vanasõna)

Vahepeal läks jälle kiireks, nii palju mõtteid oli samas, mid atahaks blogisse kirjutada, eks koondan neid nüüd segapudruna siia kokku.

Sibulatee saunafEST 2020

Neljandat aastat vean sellist saunaüritust siin Peipsi ääres Sibulateel. Iga kord ette valmistudes vaikselt nean end, et no oli vaja lubada ja jälle pihta hakata. See on paras pähkel hammustada ikka - koguda kokku saunasid, kes oleks huvitatud osalema. Nii piirkonnas olevaid, kui üle Eesti erinevaid mobiilseid saunu. Rahaga meelitab ilmselt paremini, kui meie versioonis õhinapõhiselt piirkonna turgutamiseks ja arendamiseks. Auhinnad osalejatele vaja sebida ja seejärel orienteerumiseks kaardid koostada, trükkida. Käepaelad, et kes on täieõiguslik saunamineja. Medalid ja parima sauna tiitlid saunadele. 

Ärgem unustagem ka, et kõige kiirem päev on üldsegi saunapäev ise. Kõik need saunad tuleb ju ka kuumaks kütta ja kuumad hoida. 

Ja iga kord, kui olen jälle end pooleks jooksnud, saabuvad kohale saunasõbrad ja kõik on nii rahul üritusega, tunnen, kuidas huuled ise annavad lubaduse, et muidugi me teeme seda jälle :)

Ja teemegi. Sest need inimesed, kes tulevad, on nii-nii toredad. Meil on juba nii palju meeskondi, kes käivad aastast aastasse ja tervitad nagu vanu sõpru. 

P.S (hästi salaja ütlen, et nii mõnigi tiim ütles, et enam kunagi Otepääle ei lähe, sest et meie üritusel on aega saunas käia ja saunad on kuumad!!!!) On, kuidas on, aga tore on kuulda, et inimestele meeldib. Tähendab, et sain hakkama tegelemisega!

Luuvalupäev!

Ja no kui saunafEST sai tehtud ning pühapäev saabus, tõdesin, et kaks päeva umbes olnud nina-kõrva-kurgu süsteem ei ole paranenud ning et selletõttu on üsna unine olla ja rammestus ja üleüldse. Telefon teatas mulle, et on luuvalupäev. Siis ei tohi tööd teha, peab pikutama ja veini mekutama ja telekat vaatama. Kõlas hea plaanina, sest vastasel korral pidi saama liigesevalud terveks aastaks. Magasin pool päeva maha, pealelõunal mõtlesin, et korra peab ikka õues ka käima ja pakkisin lapsed autosse, et minna vaatama Padakõrve Sipelate Kuningriiki. Leidsime koha lõpuks üles ka, ag aautoga ligi ei saanud. Suured puud olid tee peale kukkunud ja et lapsed olid tagaistmel magama jäänud, ei tahtnud neid ka autosse omapäi jätta. Eks tuleme uuesti tagasi.

Kanna mind kätel!

Ma ei ole üldse see naine, kes on abitu ja saamatu ja keda peab muudkui kätel kandma. Ei! Ma olen väga iseteadlik ja kange. Küll aga olen härraga ikkagi ära harjunud, et on teemasid, mida ma lihtsalt ei pea ise lahendama ja las tema olla mees ja teeb. Näiteks autoülevaatus. Ma saan ise hakkama, aga ei taha :)

Üks teema aga on meie peres küll, kus ma täiesti teadlikult olengi abitu. Ma nimelt ei ole suurem asi rohuvõtja. Enamasti päris korraliku valulävega ja kui mul ikka jub asilmist sädemeid lööb, siis on aeg tabletti võtta. Härra seevastu on äärmiselt korralik selles valdkonnas. Kui tal midagi valutab, paneb arsti aja kinni. Määrib ja kreemitab end salvidega. Võtab ettenähtud vitamiine ja rohtusid. 

Ja kui mul on ikka halb olla, siis ma usaldan teda 100%. "Musu, otsi mull emidagi rohtu, " on tavaliselt minu palve ja siis surfab härra meie põhjatus rohusahtlis ning toob, mis vaja. 

Miks ma sellest üldse räägin? Eelmisel nädalal nimelt tellis härra saunafESTi tarbeks suure koorma kuivi puid, mis oli vaja kiiresti ära laduda. Et tal endal kiired koolipäevad, siis võtsin enda südameasjaks. Kaks päeva vedasin ja ladusin neid. Nii usinalt, et siis kolmanda päeva hommikul ärkasin üle korraliku seljavaluga. Nii hull oli, et liikuda ka ei saanud. Siis oli küll rohtu vaja ja kreemi ja pikutamist. Neli päeva sain hädine ja vaevatud olla ja nautisin seda, kui nii võib öelda. Lasin end kätel kanda.

Elukestev õpe

Eelmises tööelus riigiasutuses olid igasugused koolituspäevad pigem tüütud. Niigi koguaeg hullumaja ja kiire, siis veel mine tööajast kuskile midagi kuulama (sama teema ka koosolekutega, hullud ajaröövlid, kust saab miljon tööülesannet, mille täitmiseks aega ei ole, sest järgmine koosolek).

Siis saabus Mesi tare aeg ja kui ma riigiasutuses pidin olema universaalne sõdur, siis nüüd hoopis Supernaine! Või alternatiivina lihtsalt rikas ja vajalikke teenuseid sisse ostma, kui ise ei oska. Seega, Supernaine it is. Mikroettevõtjast ärinaine peab omama nii palju oskuseid ja teadmisi. Turundusest koka, kondiitri, digikujundaja, raamatupidaja ja ehitajani välja. 

Mis seal ikka, käärime käised üles ja õpime!

Nii olengi käinud viie aasta jooksul väga paljudel koolitustel. Õnneks on olemas erinevad projektikoolitused ja Tartu kutsehariduskoolis saab nii laia valikuga koolitusi, et olen vist juba püsiklient.

Erinevaid turunduskoolitusi, pärandturismi ja digitöötlust olen õppinud. Saanud natuke paremaks, ma ise arvan. Pikka aega olen mõelnud ja nüüd viimaks kandideerisin pagar-kondiitri kursusele. Sest need sibulapirukad, koogid ja kõik muu hea-parem, mida meilt soovitakse eksole.

Eelmisel nädalal asusingi õppele. Kui minusuguseid asjaarmastajaid oli grupis veel paar tükki, siis ülejäänud 2/3 grupist olid stiilis "oled 12 a pagarina töötanud, tahan uusi nippe õppida"

Ihsand jumal, sa oled 12 aastat praktiseerinud. Ma ei oska neidki nippe!!! Igatahes, tasemed on erinevad, aga uusi teadmisi saab kamaluga. Alustagem kasvõi sellest, et mis tarvikuid köögis vaja läheb!!!

(sibula)pirukad sain selgeks! Ootan huviga juba uusi tunde. Kahjuks on õppetunnid reedeti ja laupäeviti, mis turismisektoris on keerulised päevad eksole. Laupäevase tunni pidingi kohe juba puuduma, sest saunafEST. Püüan nüüd tublim olla, sest väga huvitav on.

Mis järgmiseks? Ehitus ilmselgelt, sest mul on nii palju soove ja ainult üks härra, kes ei jõua. Pean hakkama ise tegema!

Projekt "Külalistemaja" - 50 (soo ja metsa maa)

Et te ei arvaks, et meil siin igav on. Et paar paati nikerdada ja ongi kõik :)

Nagu ma aasta tagasi kirjutasin, saime kahe maaoksjoni võitmisel osta ära nii rannaäärse jupi kui meie tare taguse ehk meil kasutusel olnud hooviala ning suure jupi soist ala pealekauba. Sest ainult hoovi ei müüdud, see oli osa suurest A tähe kujulisest krundist.

Rannapoolse tükiga oleme aasta otsa kõvasti tegelenud, see on vahvaks sanud ja eks töö sellega veel jätkub, sest täitmist oleks seal veel ja veel. Aga juba on palju ilusam ja toredam kui veel aasta tagasi.

Hoov on meil olnud algusest peale ilusaks tehtud, aga see ülejäänud sootükk jäi puutumata, sest jõud ei käinud kohe üle. Nüüdseks oleme natuke mõtteid kogunud (need ei ole algplaanidest muutunud, mis on tore. Et meil on ikka ühine maitse peremehega ja mõtted ka ei lippa ühest teeservast teise) ja pealehakkamist samamoodi.

Kuigi olles näinud, mis rahasid me maksime kopamehele ja muudele tegelastele, kes täidet ja pinnast muudkui ranna poolele tõid, siis teadsime, et see sooprojekt saab olema jälle rahaliselt pirakas amps.

Seda enam, et seal on pinnas nii ja naa. Vahepeal saab kuiva jalaga, kõrgvee ajal kisub vesiseks. Seal on päris ilusasti ka kaskesid kasvamas, aga üle kõige on see krunt täis tohutut pajuvõsa. Läbimatu tihnik lausa.

Et kust nagu pihta hakata eksole. Selleks, et kopamees saaks seal söötikasvanud kraavi korda teha ja sellega natuke pinnast täita seal kraavipervel, on vaja võsaraiet teha.

Teadsin, et meie ajapuuduse juures ja töömahu rohkust arvestades meil kulub selleks mitu nädalat, kui mitte rohkem. Ja siis ühel hommikul härra teatab, et ta leidis mingid mehed, kes võtavad selle võsa ühe päevaga maha. 200 euro eest!

200 euro eest???? Ulme! Ja tulidki 4 meest, päev otsa saed undasid ja pealelõunal lõpetasid. Tehtud! Nii kiiresti ja nii triviaalse hinnaga.

Appikene! Kahju, et nad ainult saagimisega tegelesid, oleks veelgi tegevusi pakkuda :)

Nüüd igatahes peame leidma härra tihedas graafikus aja, et see oksarisu kõik kokku koguda, korralikumad jupid küttepuudeks saagida ja ülejäänud  panna kraavipervele toestuseks, kuhu siis kopp saab kraavist täidet peale tõsta. Mõtlesime, et laseme kopal tänavu selle kaevamise ära teha ja siis laseme maal taheneda. See võtab päris palju aega kusjuures.

Küll siis jõuame oma soo-salaplaanidega edasi tegeleda, sest üks unistus ju vajab ka täitmist ja millest ma veel rääkinudki pole ;)

Praegu näeb see krunt välja selline:

Siin pildil härrast paremal on näha lai kraav... tähendab peaks olema lai kraav. Aga on kõik kinni kasvanud. Selle peamegi taastama ja kõik need kased, mis härrast vasakule jäävad, tuleb kahjuks maha võtta, sest need ei jääks ellu niikuinii, kui neid pinnasega siluda ümbert.

Mul on nii kahju sellest, et need kased mitme meetri laiuselt tuleb ära võtta. Sest avastasime oma soost/metsast huvitava asjaolu.

Enne meie ostu oli see maa riigi reservmaa. Mis kohalike külameeste jaoks tähendab eikellegimaa, lähme vargile. Ja nii on keset meie metsa nüüd korralik lageraie tükk. Nii nõme lihtsalt. Kui saame võsa ära koristatud, siis tahan võimalikult palju puid sinna istutada, et las kasvaks ja oleks. Oma mets on ju väärtus!

Ja see puude maha raiumise teema... tuleb nagu tuttav ette ühest filmist eksole? Me eelmisel talvel peremehega väga nautisime kinos "Tõde ja õigust", nii palju paralleele oma elust. Meie oma Vargamäe.

Mesilase esimene juubel

Täna 5 aastat tagasi sai minust ja härrast ametlikult perekond. Enne me mängisime perekonda :)

Minu kaissu tuli Mesilane, kes oli suur magada nohiseja ja küllaltki hea isuga vahva poiss. Viis aastat hiljem on olukord muutunud - nii väike ta enam ei ole (hommikul mõõtsime 115 cm, sündis 56 cm pikkusena), lõunauni on nõrkadele ja vist ööuni ka (sest selline protest õhtuti, kui teatan uneaja saabumisest) ning sööki leian ma rohkem ta tooli all, mitte kahvlilt, mis suhu peaks liikuma.

Sünnipäeva pidasime eile juba ära. Selle planeerimine oli ka omaette ooper. Me kumbki härraga ei leidnud aega et tegeleda ja kui nädal oli jäänud veel, siis pidime lihtsalt mingi otsuse tegema ju, et kutsed välja saata.

Kas mängutuppa kuskile? Liikluslinn Mesilasele kindlasti meeldiks või hoopis NERF püsside lahing? Selgus, et viimase jaoks on tema ja ta sõbrad pisut veel väiksed.

Teeks kümblustünnis ja saunas peo, pakkus härra?

Või läheks metsa grillima?

Nad on Mesilasega koos vaadanud mingit juutuubi kanalit, kus pereisa käib laste ja naisega metsas matkamas ja telkimas, katsetavad erinevaid asju ja teevad lõkel süüa. Sellest ajast saati räägib Mesilane legojuttude vahele metsas telkimisest. Veebruarikuus eksole.

Aga mismoodi siis ikkagi sünnipäevapidu teha? Otsustasin, et küsin Mesilase enda käest. Ta kui kuulis varianti metsa minna, oli kohe selle poolt. 

Selge, siis nii. Härra hakkas RMK alasid googeldama ja leidsin meie kandis ühe koha, kus metsaonn, lõkkeplats ja varjualune istumiskoht. Me kumbki polnud seal käinud, vaatasime pilti ja otsustasime, et teeme siis seal.

Ega sinna ei broneeri ju mingit aega. Joppab kuidas joppab. Võibolla istud seal koos kahe muu seltskonnaga.

Õnneks oli nii, et pühapäeval keegi sinna ei kippunud. Eelmisel päeval aga oli olnud noorkotkaste matk ja telkimine nt. Saatsime sõpradele kutsed välja, läksime ise 1,5h varem kohale, tegime lõkked üles, sättisime peolaua jm tegevused.

Nii tore ja nii mõnus üritus oli. Teised vanemad arvasid ka, et väga lahe mõte ja et said ise ka inspiratsiooni ka niimoodi sünnipäevi pidada. Lapsed said ringi joosta ja turnida metsas, tegime mänge ja spordivõistlusi. Grillisime vorste ja vahukomme, küpsetasime pannkooke ja banaane lõkkel. Proovisime teha popcorni lõkke peal, keetsime kakaod. Samovarist sai kuuma teed ja laual oli mõnusalt palju söögipoolist.

Nüüd on Mesilasel terve hulk uusi legosid, mida ta kibeleb kokku panema. See on müstiline, kuidas ta ise legojuppides genereerib kokku masinaid ja sõidukeid. Ja talle väga meeldib leiutada ja katsetada. Seega ei saa ka nuriseda, et koju jälle 10 uut legokarpi tekkis juurde.

Veel on jäänud pisikese preili sünnipäev pidada. Tuleks nüüd veel üks hea mõte, et ka preili saaks toreda peo, mis ka vanematele meelde jääb ja elamust pakub :)

kolm filmielamust

Ma olen viimase kuu jooksul kolm korda kinos käinud. Ise ka imestan, et kuidas nii tihti lausa. Enne lapsi pealinna eluetapis oli kord-paar nädalas kinos käia tavaline norm, nüüd hea, kui aastas korra paar kinno jõuan.

Aga kõik kolm filmi meeldisid väga ja puudutasid.

Esimesena sai käidud lastega vaatamas Frozen2. Tahaks näha lapsevanemat, kel õnnestub seda filmi vältida :) Eriti Mutukas, aga ka Mesilane olid mõlemad süte peal, et seda vaatama saaks. Nende jaoks muidugi kino = jook+popcorn, aga sellest suutsin kuidagi mööda nihverdada. Mesilane muidugi torises, aga vaatasime siis niisama, ilma et peaks mõlema lapsega kordamööda vestu vahet jooksma.

Ilus lugu, ilus muusika, mis ma siin ikka luiskan. Pisar ikka silmanurgas ja värki.

Teist korda jõudsin kinno Tallinnas käies, kui õhtu oli täitsa planeerimata. Kellaajaliselt klappis vaatama minna Bombshell'i. Oi, kuidas see puges naha alla. Võtsin mõnda aega hoogu, et sellest kirjutada ja enne mind jõudsid mingi 5 blogijat seda teha, võttis blogimise motivatsiooni maha.

Kui siit sealt on arvatud, et nii ja naa, siis mulle meeldis. Väga. Olin ka mina nende naiste kategoorias, kes pole mõistnud #metoo massikampaaniat ja et no iga meesterahva kõnetus ei ole ahistamine. Minul lihtsalt on kohutavalt palju vedanud ja pole pidanud oleme sellistes situatsioonides nagu filmis näha sai. Kinotoolil vaadata oli ebamugav, veel hullem ise sellisesse hetke sattuda. Ja see, kuidas inimesed ise hindavad, et nad peavad kõik selle alla neelama ja halva mängu juures head nägu tegema, sest muidu pole neil enam tööd, süüa ega elukohta ja et kus nad siis üldse lähevad ja kes neid enam iial tööle võtaks. Lisaks maine rikutud jne.

Ma ei olnud sellest FOX News skandaalist kuulnudki varem ja veetsin pool ööd peale kinoskäiku googeldades, uurides ja lugedes. Ja meeldis väga, kui võimas näitlejate muutumine oli toimunud. Netis saab võrrelda filmi ja pärisinimesi fotodel ja no tõesti, vau. 

Kolmandat korda sattusime kinno koos härraga laupäeval. Meie kinoskäimised näevad reeglina välja nii, et oleme Tartus ja avastame, et nüüd kohe on meil ca 3h vaba aega, läheks kinno? Reeglina ei ole just siis sobivat filmi, kõik filmid, mida vaadata tahaks, hakkavad alati õhtul mittesobival kellaajal. 

Laupäeval siis kl 11.18 mõtlesime kinno minna, seanss algas Lõunaka Apollos kl 11.40. Me olime teisel pool linna. Meil olid lapsed ka autos ja nemad oli vaja sujuvalt ultrahelikiirusel ämma juurde üle anda. Jõudsime ja kinotoolile vajusime nii, et ühtegi treilerit (ega ka kinno imbunud reklaami) ei näinud. Kohe hakkas film.

Ja see film esimesest kaadrist saadik neelas mind enda sisse. Hoidis kõhu pinges, meeled valvsad (liigagi, niiet mitmel korral sai kõvasti ehmutud) ja kuni lõpuni välja.

See oli nii hea film. Ja ma ei ole sõjafilmide fänn, üldse!!! Aga 1917 soovitan küll minna just kinno vaatama.

Mulle meeldib kaameratöö ja meeldib, et film oleks nagu filmitud ühe ülesvõttega. Lihtsalt nii sujuv kulgemine, et polegi nagu kaamerat kinni pandud vahepeal. Meeldib filmimise nurk ja samas ei meeldi ka. Ma näen kaadris ainult peategelast, ega oska aimata, mida tema näeb, horisonti, kuhu poole liigub, sõjatandrit tema ümber. Midagi ei näe. Kõigest saab aimu täpselt siis, kui midagi juhtub.

Oli väärt kinoelamus!