Et te ei arvaks, et meil siin igav on. Et paar paati nikerdada ja ongi kõik :)
Nagu ma aasta tagasi kirjutasin, saime kahe maaoksjoni võitmisel osta ära nii rannaäärse jupi kui meie tare taguse ehk meil kasutusel olnud hooviala ning suure jupi soist ala pealekauba. Sest ainult hoovi ei müüdud, see oli osa suurest A tähe kujulisest krundist.
Rannapoolse tükiga oleme aasta otsa kõvasti tegelenud, see on vahvaks sanud ja eks töö sellega veel jätkub, sest täitmist oleks seal veel ja veel. Aga juba on palju ilusam ja toredam kui veel aasta tagasi.
Hoov on meil olnud algusest peale ilusaks tehtud, aga see ülejäänud sootükk jäi puutumata, sest jõud ei käinud kohe üle. Nüüdseks oleme natuke mõtteid kogunud (need ei ole algplaanidest muutunud, mis on tore. Et meil on ikka ühine maitse peremehega ja mõtted ka ei lippa ühest teeservast teise) ja pealehakkamist samamoodi.
Kuigi olles näinud, mis rahasid me maksime kopamehele ja muudele tegelastele, kes täidet ja pinnast muudkui ranna poolele tõid, siis teadsime, et see sooprojekt saab olema jälle rahaliselt pirakas amps.
Seda enam, et seal on pinnas nii ja naa. Vahepeal saab kuiva jalaga, kõrgvee ajal kisub vesiseks. Seal on päris ilusasti ka kaskesid kasvamas, aga üle kõige on see krunt täis tohutut pajuvõsa. Läbimatu tihnik lausa.
Et kust nagu pihta hakata eksole. Selleks, et kopamees saaks seal söötikasvanud kraavi korda teha ja sellega natuke pinnast täita seal kraavipervel, on vaja võsaraiet teha.
Teadsin, et meie ajapuuduse juures ja töömahu rohkust arvestades meil kulub selleks mitu nädalat, kui mitte rohkem. Ja siis ühel hommikul härra teatab, et ta leidis mingid mehed, kes võtavad selle võsa ühe päevaga maha. 200 euro eest!
200 euro eest???? Ulme! Ja tulidki 4 meest, päev otsa saed undasid ja pealelõunal lõpetasid. Tehtud! Nii kiiresti ja nii triviaalse hinnaga.
Appikene! Kahju, et nad ainult saagimisega tegelesid, oleks veelgi tegevusi pakkuda :)
Nüüd igatahes peame leidma härra tihedas graafikus aja, et see oksarisu kõik kokku koguda, korralikumad jupid küttepuudeks saagida ja ülejäänud panna kraavipervele toestuseks, kuhu siis kopp saab kraavist täidet peale tõsta. Mõtlesime, et laseme kopal tänavu selle kaevamise ära teha ja siis laseme maal taheneda. See võtab päris palju aega kusjuures.
Küll siis jõuame oma soo-salaplaanidega edasi tegeleda, sest üks unistus ju vajab ka täitmist ja millest ma veel rääkinudki pole ;)
Praegu näeb see krunt välja selline:
Siin pildil härrast paremal on näha lai kraav... tähendab peaks olema lai kraav. Aga on kõik kinni kasvanud. Selle peamegi taastama ja kõik need kased, mis härrast vasakule jäävad, tuleb kahjuks maha võtta, sest need ei jääks ellu niikuinii, kui neid pinnasega siluda ümbert.
Mul on nii kahju sellest, et need kased mitme meetri laiuselt tuleb ära võtta. Sest avastasime oma soost/metsast huvitava asjaolu.
Enne meie ostu oli see maa riigi reservmaa. Mis kohalike külameeste jaoks tähendab eikellegimaa, lähme vargile. Ja nii on keset meie metsa nüüd korralik lageraie tükk. Nii nõme lihtsalt. Kui saame võsa ära koristatud, siis tahan võimalikult palju puid sinna istutada, et las kasvaks ja oleks. Oma mets on ju väärtus!
Ja see puude maha raiumise teema... tuleb nagu tuttav ette ühest filmist eksole? Me eelmisel talvel peremehega väga nautisime kinos "Tõde ja õigust", nii palju paralleele oma elust. Meie oma Vargamäe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar