Ma olen viimase kuu jooksul kolm korda kinos käinud. Ise ka imestan, et kuidas nii tihti lausa. Enne lapsi pealinna eluetapis oli kord-paar nädalas kinos käia tavaline norm, nüüd hea, kui aastas korra paar kinno jõuan.
Aga kõik kolm filmi meeldisid väga ja puudutasid.
Esimesena sai käidud lastega vaatamas Frozen2. Tahaks näha lapsevanemat, kel õnnestub seda filmi vältida :) Eriti Mutukas, aga ka Mesilane olid mõlemad süte peal, et seda vaatama saaks. Nende jaoks muidugi kino = jook+popcorn, aga sellest suutsin kuidagi mööda nihverdada. Mesilane muidugi torises, aga vaatasime siis niisama, ilma et peaks mõlema lapsega kordamööda vestu vahet jooksma.
Ilus lugu, ilus muusika, mis ma siin ikka luiskan. Pisar ikka silmanurgas ja värki.
Teist korda jõudsin kinno Tallinnas käies, kui õhtu oli täitsa planeerimata. Kellaajaliselt klappis vaatama minna Bombshell'i. Oi, kuidas see puges naha alla. Võtsin mõnda aega hoogu, et sellest kirjutada ja enne mind jõudsid mingi 5 blogijat seda teha, võttis blogimise motivatsiooni maha.
Kui siit sealt on arvatud, et nii ja naa, siis mulle meeldis. Väga. Olin ka mina nende naiste kategoorias, kes pole mõistnud #metoo massikampaaniat ja et no iga meesterahva kõnetus ei ole ahistamine. Minul lihtsalt on kohutavalt palju vedanud ja pole pidanud oleme sellistes situatsioonides nagu filmis näha sai. Kinotoolil vaadata oli ebamugav, veel hullem ise sellisesse hetke sattuda. Ja see, kuidas inimesed ise hindavad, et nad peavad kõik selle alla neelama ja halva mängu juures head nägu tegema, sest muidu pole neil enam tööd, süüa ega elukohta ja et kus nad siis üldse lähevad ja kes neid enam iial tööle võtaks. Lisaks maine rikutud jne.
Ma ei olnud sellest FOX News skandaalist kuulnudki varem ja veetsin pool ööd peale kinoskäiku googeldades, uurides ja lugedes. Ja meeldis väga, kui võimas näitlejate muutumine oli toimunud. Netis saab võrrelda filmi ja pärisinimesi fotodel ja no tõesti, vau.
Kolmandat korda sattusime kinno koos härraga laupäeval. Meie kinoskäimised näevad reeglina välja nii, et oleme Tartus ja avastame, et nüüd kohe on meil ca 3h vaba aega, läheks kinno? Reeglina ei ole just siis sobivat filmi, kõik filmid, mida vaadata tahaks, hakkavad alati õhtul mittesobival kellaajal.
Laupäeval siis kl 11.18 mõtlesime kinno minna, seanss algas Lõunaka Apollos kl 11.40. Me olime teisel pool linna. Meil olid lapsed ka autos ja nemad oli vaja sujuvalt ultrahelikiirusel ämma juurde üle anda. Jõudsime ja kinotoolile vajusime nii, et ühtegi treilerit (ega ka kinno imbunud reklaami) ei näinud. Kohe hakkas film.
Ja see film esimesest kaadrist saadik neelas mind enda sisse. Hoidis kõhu pinges, meeled valvsad (liigagi, niiet mitmel korral sai kõvasti ehmutud) ja kuni lõpuni välja.
See oli nii hea film. Ja ma ei ole sõjafilmide fänn, üldse!!! Aga 1917 soovitan küll minna just kinno vaatama.
Mulle meeldib kaameratöö ja meeldib, et film oleks nagu filmitud ühe ülesvõttega. Lihtsalt nii sujuv kulgemine, et polegi nagu kaamerat kinni pandud vahepeal. Meeldib filmimise nurk ja samas ei meeldi ka. Ma näen kaadris ainult peategelast, ega oska aimata, mida tema näeb, horisonti, kuhu poole liigub, sõjatandrit tema ümber. Midagi ei näe. Kõigest saab aimu täpselt siis, kui midagi juhtub.
Oli väärt kinoelamus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar