Projekt "Samovarimaja" - 1

Okei, pealkiri reedab juba kõik. See ongi SEE unistus, mille poole olen pikemalt juba püüelnud. Mäletate, kui ma peaaegu aasta tagasi kirjutasin, et unistan samovare täis majast? No ja juba selleks ajaks oli see soov nii pikalt mul sees tuksunud, et tookord pressis välja internetiavarustesse.

Ja ega ma pole käed rüpes passinud. Olen mõtelnud ja peas formuleerinud variante sinna ja tänna. Arutan neid härraga. Mõelnud, proovinud, uusi lahendusi otsinud.

Kõigepealt algas see üldse sellest, et samovare sai koju liiga palju. Teiseks hakkasime osa võtma erinevatest toiduüritustest ja nende tõttu ei tahtnud ma uut üritust planeerida ilma katusealuseta või mitte eriti seksikasse telki enam. Tahan midagi rustikaalsemat ja rohkem päris!

Seega olen unistanud ühest eraldi kuurilaadsest majast Mesi tare hoovil. Siis olen mõelnud, et see võiks asuda hoopis rannapoolses osas tee ääres, aga sinna ei luba vald teda ehitada risti teega, nagu me tahaks (et jääks parkimismaad ja vaade rannale), vaid ainult paralleelselt teega ja nii ei ole asjal jumet meie jaoks.

Ja kumbki mõte tegelikult ei lahenda minu kõige suuremat kitsaskohta - külaliste privaatsus. Terve eelmise suve rahmeldasin selles osas, et kui olid nädalavahetusel öömajalised, lahkusid nt laupäeva või pühapäeva ennelõunal, jooksuga koristasin terve maja (ca 2h töö), panin samovari hakkama ja valmistusin grupiekskursiooni vastu võtma, samal ajal lootsin, et õhtused külalised liiga vara ei saabuks. Tahan alati olla ootamas just saabuvaid külalisi ning mitte muretseda, et järgmised külalised peaksid kellegi aega nö sisse sõitma ja siis ootad, et ühed läheksid juba ära, et saaks jälle enne ära koristada, kui uued külalised tulevad. 

Seda probleemi ei lahenda sellega, et osa külalisi kuskil hoovil samovariteed naudivad. 

Seega jõudsime arusaamani, et meil on eraldi asuvat krunti ja maja vaja. 

Hakkasime silmi lahti hoidma, aga meie poolses küla otsas sobivaid maju ei liikunud ega olnud. Ühel hetkel tuli müügile küla teises otsas maja, mis meie soovidega hästi sobitus. Ainul et jah, hoopis küla teises servas.

Aga miks ka mitte? See asukoht on eesmärgi ja külaliste suhtes isegi parem. Nimelt on ta peaaegu naaber Voronja galeriile ja suvine pop-up resto Lendav Laev on ka väga väga lähedal. Niiet kui edaspidi toiduüritused kõik seal teha, on külastajatele see mõnus kooslus.

Niisiis hakkasime oma finantse üle lugema ja klapitama. Me ei tahtnud end säästudest täiesti tühjaks teha, eriti et tänavune talv ei ole meile tööd andnud. Kes otsib, see leiab ka lahenduse.

Samal ajal võtsime teistkordselt ühendust maakleriga. Esimesel korral ütles maakler, et tema tuleb maja näitama ainult tõsise ostusoovi korral. Muul juhul vaadake ise seal ümber maja ringi. Väga professionaalne. See, mis on maja ümber, ei näita seda, mis on maja sees. Ja ka netis olevad pildid mitte, sest piltidel oli ainult poolest majast ülesvõtted, aga mitte aidast, pööningust, keldrist. Ehk nendest kohtadest, mis tõenäoliselt suurt rahasüsti vajavad. 

Vaatasime siis maja üle ja kuna omanikke ei õnnestunud meil ise üles leida ega kontaktse saada, pidime jätkama maakleriga tööd. Tegime omapoolse hinnapakkumise. Kolmandiku võrra väiksema küsitust. Väikese kauplemise tulemusena saimegi hinnast nii palju õhku välja lastud. 

Edasi juba käed sügelesid, et toimetama hakata. Aga ootasime pikalt notariaega. Eile sai see tehtud ja võtmed käes!

Fun fact:

veebruaris 2015 ostsime Mesi tare ja hakkasime koristama ja remontima.

veebruaris 2019 ostsime Mesi tare naabruskrundid (rand ja hoov) ning hakkasime koristama.

veebruaris 2020 ostsime uue krundi ja hakkame nüüd koristama ja tegelema. 

Ei julge prognoosida, millal saan Samovarimaja avada. Aga nii juba tahaks! Ja põnev on. 54 samovari ootavad oma kodu ja mina kohta, kus saan rahulikult kasvõi 50 inimest korraga majas vastu võtta, muretsemata ilma pärast.

Praegu on maja suhteliselt trööstitu muidugi. Nagu kõik meie kinnisvarad on olnud siin külas. Tundub, et me oleme vanade majade päästjad siin, sest no süda tilgub verd, kui vaadata, kuidas need algupärased majad nukralt tühjana seisavad ja käest lähevad. Ma tõesti, tõesti ei taha näha, kuidas mõtlematult siin maju kokku lükatakse ja moodsaid kaste asemele ehitakse. See pole see keskkond, see koht. Siin on atmosfäär, ajalugu, hõng. Need peavad jääma. 

Kahjuks avastasime just eile õhtul, et meie nüüd uue maja vastas on kopp maa sirgu lükanud ja sinna on tulemas midagi.. Ilmselt midagi uuemat sorti ja mitte külale iseloomulikku. Oh, kuidas mulle sellised asjad ÜLDSE ei meeldi. Aga mis parata!

Nii, nüüd lähen panen tööriided selga ja asun maja üle spildistama ja korustama. Uute postitusteni!