Vabariigi aastapäev oli mõnusalt laisk ja kodune. Mõnel pereliikmel koguni nii laisk, et lippu heiskasime Mesilasega koos ja tema oli põhitöö tegija. Nii tubli suur poiss juba.
Ümmargune köögilaud, mille meie kodu ostes pööningult leidsime ja koheselt tuppa tõime (sest kammoon, selline asi pööningul???), on meie aja algusest saati olnud korralikult vakstu all nagu maakodudes kohane. Aga et viimane vakstu on põnnide poolt põhjalikult markeriga kaunistatud ning legokasti nurgaga auklikuks rebestatud, siis ei olnud nagu piduik tunne väga.
Piisab vaid heegeldatud linikust laual ja tunne on hoopis teine.
Ahjaa. Traditsioonilisi pilte ikka mälestuseks tegin ka. Iga pildistamispüha korral ajab Mesilane sõrad vastu, et talle ei meeldi pildistada. Pika veenmise peale saab ikka lõpuks tehtud, sest pilte vaadata talle meeldib kohe väga. Mutukas on reeglina ehe daam - poosid, naeratused, värgid.
Seekord oli vastupidi kõik.
Preilile ei meeldinud kleit. Ja selles osas on ta VÄGA pretsensioonikas. Ei tea, kas emasse?
2 kommentaari:
See vakstu jutt... Meil oli ka laud koguaeg vakstuga kaetud. Lõpuks oli majas suur remont, kõik nii ilus ja uus, ei tahtnud vakstut lauale tagasi panna. Jätsin niisama.
Nüüd on läinud 10 aastat möödas, lauaga ei ole mitte midagi juhtunud. Ma ei tea, miks ma seda vakstut üldse kasutasin. Kümne aastaga ja igapäevase kasutamisega ei ole mitte midagi muutunud.
Ja kummaline oli veel see, et laua tegi ju minu vanaisa ise, kes tegi ise ka muud mööblit. Ta oleks võinud sellise laua teha iga aasta järel uue. Aga selle asemel osteti igal aastal uus vakstu.
Igal ajal oma kombed.
Meil see vana laud muidu hästi nunnu, aga pealispind ei ole atraktiivne. Vakstuga siis peitsime :)
Ja Mesilane + Mutukas kombo on õigustanud ka seda, et las siis trööpavad vakstut, aga mitte lauda (eelmainitet markerijoonistused ja kriipsud-kraapsud jne). Ma selles osas olen puhtusenats, et mul peab kodu olema korras koguaeg. Päris hea väljakutse iga päev!
Postita kommentaar