Nagu viimased neli aastat on traditsiooniks saanud, lendab mu ametlik ülemus (meeldetuletuseks siis, et ma olen lapsehoolduspuhkusel ametlikult ja Tallinnas olev tööandja on ikka veel ülemus, nii veider, kui see mulle endale ka ei tunduks juba) igal aastal pidulikul hetkel või isegi enne seda sisse küsimusega: "Millal sa tööle tuled?"
Ma iga kord endamisi mõtlen, et sa oled mul Facebookis sõbralistis. Kas sa ei näe mu postitusi või mis?
Asjad, millest ma kirjutan, pilte panen või jagan, on ju väga ühte auku: Peipsi ja tare. Või vaidleb keegi mulle vastu? Et nagu mis järeldusi annaks sellest teha? Ja siin ei saa isegi oletada, et ju ülemus FBs väga ei toimeta, kuna eranditult tulevad need küsimused läbi FB chati.
Kohe-kohe on taas asutuse pidulik aastapäev, seekord ilmselt maksimaalselt pidulik, sest ka meie asutusel täitub 100 aastat. Ja siis muidugi täppisajastatud see iga-aastane küsimus. Mida ma saan talle vastata? Ja kas mul on kohustust üldse? Minu teada on mul õigus kodus olla lapse kolme aastaseks saamiseni, enne mida siis kuu ette teada anda oma tööletulekust on soovitav. Nii ma vastangi koguaeg nagu poliitik, kes otse ei taha vastata, et olen kodus maksimumaja ja edasine otsus sõltub tööandja pakkumisest.
Sest olgem ausad, igaüks, kes mind vähegi tunneb või blogigi loeb, saab ju aru, mis mu silmad särama paneb? Ja kui ma alles hiljuti võtsin ette oma 2014. aasta postitused, viimane aasta pealinnas tööl enne Mesilase sündimist, siis need postitused olid vägagi kritiseerivad, üsna palju kurje ja inetuid sõnu kasutusel ja raske lugeda. Selline graafik tööl käia ei tule enam kõne allagi, et nädal Tallinnas ja nädal Tartus.
Või räägime otse - rõõm töö tegemisest. Ma olin kahekümnendate lõpus ja kolmekümnenda eluaasta alguses täielikult veendunud, et ma käin tööl raha pärast. Ja IGA VABA MINUT töölt ära oli planeeritud kohvikute-kino-sõprade-üritustega. Iga vähegi kolm-neli järjestikust päeva oli kindel reis riigipiiri taha. Mina olin see, kel oli ALATI vähemalt kolm reisi ette ostetud ja planeeritud. Ma hommikuti ärgates ja elutoas diivanil virgudes sõin oma hommikusööki ja vaatasin toaseinal laiuvat maailmakaarti, kuhu panin knopkasid käidud kohtadest. Ja iga hommik unistasin, kuidas ja millal ma jõuan järgmisesse sihtpunkti. Ma elasin nädalavahetuste ja puhkuste nimel.
Mis tähendab, et ma ei elanud töö nimel.
Ma olen tundnud oma asutuses ainult ühel perioodil, et ma olen teinud õigeid valikuid ja olen täiesti vastuvaidlematult kindlasti jõudnud õigesse kohta ja teen midagi, mis mulle meeldib. Selle tingis äärmiselt äge, mõnus, hea huumoriga abivalmis kollektiiv. Ja MEESÜLEMUS.
See periood oli Austraaliast tagasi Eestisse tulles. Ma olin jõudnud vanematekoju, tegelesin leina ja oma elu jalgadele sättimisega. Sõbrad teadsid, et olen tagasi ja info levis ka mu endises töökohas. Ma ei otsinud muide tööd veel, kui minuga võttis mu endine asutus ühendust. Lausa kolm erinevat osakonda tegid pakkumise ja kutsusid töövestlusele, kõik ühel ja samal päeval. Ma ei teinud saladust, et mis mul veel laual on. Ma sain omad tingimused seada, ma sain küsida numbri, mis ma tahtsin.
Ma sain tööle sinna, kuhu ma tahtsin ;) Ja mulle meeldis, et 80+% kollektiivist olid mehed. Sest meestega asju kokku leppida ja ajada oli puhas rõõm. Paljud esimese hooga võtsid mind kui lillekest värviliste kontsakingadega ja kui ma olin tõestanud neile, et ma seisan nende huvide eest, ajanud välja kokkulepped või lahendanud probleeme juhtkonna või ministeeriumiga, siis võeti mind oma tiiva alla. Vastastikkune abi ja hoolimine. Ma esimest korda päriselt tundsin, et mina saan vastu võtta otsuse või kiiresti saada otsus asjale taha. Et asjad sujuvad, ma päriselt tean, mida ma teen. Erinevalt sellest ajast, mis eelnes selles asutuses Austraaliasse minekule, kus mina pidin tegema ettekandeid, andma aru, seisma lahenduste eest, aga ma ise ei saanud mitte kuidagi asjade heaolu eest vastutada, sisuline töö ei olnud minu teha. Kuidas koostada juhendeid ja käskkirju sisulisele poolele, mida meie asutuses on viis erinevat valdkonda, aga ise volitusi sisuliseks pooleks ei omanud? Ma pidin alati teistelt olukorra kirjeldusi küsima, olin see segav faktor kuskilt koordineerivast keskbüroost. Jumal, kuidas see oli nõme töökoht, kõikide sisuosakondade nn peksupoiss. Kuigi palk oli hea eksole.
Ühtäkki olin ma sisuosakonans valdkonna juhi otsevalimises, kes oli peadirektori parem käsi. Ja kui mul oli mingi error, ma lihtsalt andsin juhile teada, see lahenes minutiga või sain dokumentidele ja kirjadele kiirelt allkirjad. Imeline elu.
Siis ajad muutusid. Valdkonnad kaotati, juhid koos nendega. Struktuurid paisati jälle segi. Mind taheti tõsta JÄLLE tagasi sisuosakonnast tagasi koordineerivasse üksusesse ja muidugi naisjuhi alluvusse. Ma kusjuures põtkisin kõvasti vastu, aga neil oli MIND VAJA. Ma sain esitada omi tingimusi, et ma ei lahkuks asutusest. Ma soovisin Tartut ja sain. Vähe aimasid nad, et kõik nende korraldatud muutused ja nõmedused kajastuvad mu emapalgas ülitäpse planeerimisena ja annavad mulle ainult tuult tiibadesse.
Ja siis sain ma herilasepesast kaugele eemale rahuliku Peipsi äärde. Ühtäkki, olles meie maja ostes teinud härrale resoluutse teavituse, et sellest saab kodu, mitte ükski võõras inimene sellesse majja ei astu, vaatas härra mulle otsa ja veenis mind ostma üht maja juurde, et meie algset ideed turismiteenusest mitte maha matta: "Et sul igav ei hakkaks!"
Ja ma ütlesin JAH suhteliselt pika hambaga. See mugavustsoonist välja tulemine eksole. Ma ei tundnud, et see on see minu asi. Tundsin, et see on üks asi, mida siin teha, aidata härrat selles, sest kui teha, siis teha hästi. Ja noh, mehed teevad selliseid asju ikka üle jala, detailid, kaunistused - milleks eksole?
Sõbrad kõrvalt ütlesid samal ajal, et see on nii minu asi. Ma ise ei näinud veel. Mul olid peas mõned muud mõtted veel, mis tegelikult ei ole sealt kadunud, aga finantsiline pool ei tule kuidagi kaasa :) Ma olin mitmeid aastaid FB kaudu ja sõpru kõrvalt vaadates näinud, kuidas mu sõbrad lapsi saavad, kodus olles laste kõrvalt oma kutsumuse leiavad ja väikeettevõtjateks hakkasid. Ma ootasin ka, et see pirn mu kohal helendama hakkaks.
---
Vahele üks fun fact/tsitaat hiljutiselt innovatsioonikoolituselt:
"Tänase Eesti kõige suurem tööalane trend on see, et väljakoolitatud ja tööandja poolt motiveerimata spetsialistid lahkuvad väikeettevõtjateks. Ja nad on asutusele kadunud!"
---
Ja ühtäkki ma olin selle kõige sees. Ja see paitas mu südant. Mulle öeldi, et mu silmad säravad. Et kust ma selle energia saan? See oli siis, kui ma jätsin ärilise poole ühte taskusse ja hakkasin panustama kogukonda. Kui mu ümber tekkis kogukond! Kui ma tutvusin järjest uute piirkonna inimestega, võrgustikuliikmetega. Kui ma leidsin, et ma ei ole siin kolkas üksi. Et ma ei olegi kolkas üldse, et see siin on imeline koht, kuhu iga väga äge inimene peaks tulema. Et siia tulebki järjest uusi lahedaid inimesi naabriteks. Kui ma järjest rohkem suhtlesin, uurisin, lugesin, korjasin üles infokilde, katsetasin ja lõin oma maailma selles maailmas siin. Kui ma hakkasin inimesi laskma sellesse maailmasse sisse piiluda. Kui inimesed hakkasid tahtma siia uuringuretkedele tulla.
See jälle võimendas seda, et ma tahan veelgi rohkem mingeid põnevaid ja kiiksuga asju teha ja välja mõelda. Ma imetlen muudkui mingeid ettevõtmisi, tooteid ja teenuseid, mida teised on teinud ja mõtlen - pekki, miks mina selle peale (esimesena) ei tulnud? Ja siis öösiti ei saa vahel magada, sest nii palju põnevaid mõtteid ja elevust on sees. Et tahaks neid juba võrgustikule rääkida ja näha, et kas nad võtavad tuld. Lootnud, et nad võtavad tuld samamoodi nagu mina! No vähemalt Sibulatee säde ja eestvedaja enamasti võtab :)
Ja nii on sel talvel tulemas mitu uut Sibulatee üritust, mis ma loodan, et tulevad just nii ägedad välja, kui ma oma peas neid näen. Et kogukond tuleb kaasa. Et kogukond panustab samamoodi. Varsti näeme.
Seega, ma ei tee enam saladust - 3.veebruaril toimub siin väga lahe traditsiooniline Kolkja Kelk uues kuues. Tõukekelguvõistluse kõrvale paneme püsti TALVEPRÄÄZNIKU ehk äge toiduteemaline KÜLA Peipsi järve PEALE jääle! Kui millegipärast peaks olema kehvemapoolne aasta ja jääoludega kehvasti, siis järvekaldale. Aga saab olema head sööki, mõnus talvepäev, sportlikud tegemised, meelelahutus, silmailu, hubasust ja palju tegemisi ka lastele.
Ma olen nii elevil :)
Teiseks ägedaks päevaks saab olema 27.aprill:
Lisaks sellele, et on viiendat korda Varnja kalalaat, teist korda avatud kalasadamate päev Varnja sadamas, liitub üritusega ka Sibulatee KALAPUHVETITE päev! Niiet kala saab värskelt, suitsutatuna, purgis, marinaadis, supis, igat moodi. Saab olema asjalik kultuuriprogramm, sh ka lastele eraldi. Laevasõidud ja muud põnevat.
Ja nüüd, kuidas ma ütlen seda pikka eelnevat joru "ametlikule ülemusele"? Et sa ei pane mu silmi särama. Üldse! Kuigi palk on hea.
Maitea... Saadan blogilingi või?