jõuka inimese välimääraja

Nüüdseks peaaegu kaks nädalat on mul mõlemad põnnid lasteaiast kodus olnud, sest viirused liikvel ja nad vaheldumisi haiged olnud. Ütleme nii, et ma ei jõua enda puhkust sellest laagrist siin ära oodata. Aga vahepeal saan koos mõlema põnniga ise ka süüdimatult teki alla ronida ja silma looja lasta. 

Mutukas on hellikum ja tahab väga kaisus olla, eriti palavikulisena. Mis tähendab, et ta sätib end mõnusasti minu käe peale tuttu ja olengi lõksus. Teine käsi on vaba, et siis natuke blogisid sirvida ja kuna olen seetõttu oluliselt rohkem pikutama pidanud kui muidu, on lugemismaterjali nagu väheks jäänud.

Ja ma ei tea miks, avasin Perekooli. Ma tean sealseid teemasid ja draamasid ainult blogide kaudu, aga nüüd siis läksin ise ka kaema. Ükskord on ikka esimene kord.

Koperdasin sellise küsimuse otsa: Milline näeb teie arvates välja jõukas inimene? Oi, vastused on seal nunnud, nagu oodata oligi. Küll on soeng hoolitsetud, küll ehted, küll firmariided. Mis auto täpselt olema peab, siis et peab olema jaht või eralennuk või helikopter... (bitch please). Sest võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju, eks?

Ma sinna ise ei kommenteerinud, kuid mõtlesin endamisi. Kõige rohkem sätitud on minu meelest olnud kõige väiksema sissetulekuga naised. Keegi kommenteeris seal ka tabavalt, et kõik kirjeldavad laenumiljonäre, mitte jõukaid inimesi. Et päriselt rikkale inimesele ei ole staatuse kuvamine üldse tähtiski.

Sinna see Perekooli lugemine jäigi too päev, sest omad tegemised ja põnnid lendasid jälle peale. Nüüd kaks päeva hiljem jäi FBs ühe tuttava jagatud pilt ette, mis loetut meelde tuletas. Mulle isiklikult meeldib see pildil oleva "rikkuri välimääraja" palju rohkem :)

Kui ei ole minu päev...

... Selle kohta on kindlasti mõni vanasõna olemas.

Täna oli see vahva päev, mille jaoks oli kokku lepitud Mesi tares jõulufotode pildistamine. Minu päeva ajakava jooksis järgmiselt:

(kl 6 äratus)

kl 8 taresse pliidi alla ja kaminasse tuld alla tegema, samovar üles, ettevalmistused.

kl 10 grupi vastuvõtt, Mesi tare tuur ja Peipsiveere teetseremoonia.

kl 11.30 pildistamine

kl 13 pildistamine

Rohkem soovijaid esialgu ei olnud, see oli isegi vahva, et kaks seeriat tuli! Kuna meil ühtegi jõulufotot ju ette näidata ka ei olnud, täna oli esimene sellelaadne üritus ja viimased detailid said paika veel hommikul, siis tore üldse, et oli soovijaid.

Eile õhtu tahtsin juukseid pesta, aga väsimus murdis ja üldsegi eelistan mitte märja peaga magama minna, seega panin kella 6ks äratuse. 

Kl 6 ärkan, suundun vannituppa ja ... elektrit ei ole. Kui voolu ei ole, ei ole teatavasti ka sooja vett. Külma veega ennast karastama ka ei kippunud. Kobisin tagasi teki alla, et poolteist tundi veel magada.

Poolteist tundi hiljem - läänerindel muutusteta. Jätsin pere nohisema ja suundusin ära taresse. Kus ka ei olnud elektrit. Terves Peipsiääres ei olnud, kui uskuda elektrikatkestuste kaarti. Väljas oli juba suur valge, Mesi tares kobasin pimeduses ringi. Taskulampi ei tulnud ju pähe kaasa võtta. Õnneks sain kasutada osasid jõulutulesid, mis töötasid patareitoitel.

Kui majatuuri ja samovariteed saan teha ka küünlavalgel, siis jõulupilte aga mitte. Pidasin peas juba mitut plaani tühistamiste ja edasilükkamiste osas. Rikketelefonis lubati siiski peagi vool taastada ja peeti oma sõnast kinni.

Grupiga läks kenasti, pildistamised olid imetoredad. Ootan täiega tulemusi juba, et siis edaspidiseks on nn reklaampildid ka olemas. 

Umbes kella 15ks saabun koju, härra on olnud tubli lapsehoidja ja nüüd köögitoimkonnas. Mullegi antakse ülesanne panustada ja aan oma kätte suure noa ja kaalika, mida tükeldada. Umbes neljanda või viienda hakkalõikega hakin ma ära ka oma sõrme.

Oopekki.

Et ma olen verefoobik, ei suuda ma olukorda analüüsida. Tean vaid, et kuradi valus on, verd on palju ja et see ei ole lihtne sisselõige. Vajun köögipõrandale kokku, sest jubehalb on olla. Härra asub sõrme plaasterdama ja plaastrist siin jääb küll väheseks. Leian ta enda sõrme sidumast ja möönmast, et sõrmeots on lahti. Ma ei taha teada...

Saan lisaks kinniseotud sõrmele ka trööstiplaastri omale käe peale. Et oleks tuju parem.

Kõige vahvam on see, et olen hakkimiseks "valinud" sõrmuse sõrme. Härra ütleb, et loodab, et sai õigesti pandud ja kasab õigesti kokku. Aahh, m aei taha mõeldagi, et selle peaks uuesti lahti lõikama ja kokku kasvatama. Ma olen viimasel ajal end nii palju noaga vigastanud, et hirmus. Ja muudkui räägin lastele, et noad on teravad ja noaga ei mängita. Olen väga hea näide sellest.

Ja päev ei ole veel läbi? 

jõulud tulevad

Ma olen täitsa hämmingus. Viis aastat jõule siin oma küla(de)s, kus ma olen saanud jõulutuledes majasid kokku lugeda ühe käe sõrmedel igal aastal. Ja tänavu? Tänavu on keset novembrit juba jõulutulesid majadel ja kuuskedel nii mitu, et ühest käest jääb väheks. Et mis toimps? :)

Ma saan aru, et mina kibelen voodialust piiluma, et suured ehetekastid välja sikutada, aga ülejäänud küla? Nad pole ju senini üldse jõuludeks midagi väljapoole maja ehtinud?

Noh, kohe-kohe lõpetab töömees meil järjekordse pisiprojekti tares, misjärel ma saan kogu selle ehitustralli ära koristada ja asuda taresse jõuluimedemaad kaunistama. Juba sel nädalavahetusel saab meie juures jõulupilte teha, kes soovib. Eelika on imeimeline fotograaf, minu perepiltnik. Niiet ma üldse ei kahtle, et sealt vaid võrratuid kaadreid saab. Ma loodan, et mul on piisavalt oskusi ja fantaasiat kaminaruum mõnusalt õdusaks ja jõuluseks teha. Paar broneeringut on olemas, ruumi veel on soovijaile, kes tahaksid meile külla tulla ja ühtlasi ilusaid pilte saada.

Korraks oli hommikul akna taga ka lumesadu. Jess, mõtlesin. Et ÄKKI saabki maa valgeks nädalavahetuseks, sest ühe pildistamisenurga teeme õue ka. Nüüdseks on see muidgi lõppenud ja lumigi kadunud. No veel jõuab tagasi tulla ;)

Me peame rääkima Sibulateest. Ja natuke muust ka.

Nagu viimased neli aastat on traditsiooniks saanud, lendab mu ametlik ülemus (meeldetuletuseks siis, et ma olen lapsehoolduspuhkusel ametlikult ja Tallinnas olev tööandja on ikka veel ülemus, nii veider, kui see mulle endale ka ei tunduks juba) igal aastal pidulikul hetkel või isegi enne seda sisse küsimusega: "Millal sa tööle tuled?"

Ma iga kord endamisi mõtlen, et sa oled mul Facebookis sõbralistis. Kas sa ei näe mu postitusi või mis?

Asjad, millest ma kirjutan, pilte panen või jagan, on ju väga ühte auku: Peipsi ja tare. Või vaidleb keegi mulle vastu? Et nagu mis järeldusi annaks sellest teha? Ja siin ei saa isegi oletada, et ju ülemus FBs väga ei toimeta, kuna eranditult tulevad need küsimused läbi FB chati.

Kohe-kohe on taas asutuse pidulik aastapäev, seekord ilmselt maksimaalselt pidulik, sest ka meie asutusel täitub 100 aastat. Ja siis muidugi täppisajastatud see iga-aastane küsimus. Mida ma saan talle vastata? Ja kas mul on kohustust üldse? Minu teada on mul õigus kodus olla lapse kolme aastaseks saamiseni, enne mida siis kuu ette teada anda oma tööletulekust on soovitav. Nii ma vastangi koguaeg nagu poliitik, kes otse ei taha vastata, et olen kodus maksimumaja ja edasine otsus sõltub tööandja pakkumisest.

Sest olgem ausad, igaüks, kes mind vähegi tunneb või blogigi loeb, saab ju aru, mis mu silmad särama paneb? Ja kui ma alles hiljuti võtsin ette oma 2014. aasta postitused, viimane aasta pealinnas tööl enne Mesilase sündimist, siis need postitused olid vägagi kritiseerivad, üsna palju kurje ja inetuid sõnu kasutusel ja raske lugeda. Selline graafik tööl käia ei tule enam kõne allagi, et nädal Tallinnas ja nädal Tartus. 

Või räägime otse - rõõm töö tegemisest. Ma olin kahekümnendate lõpus ja kolmekümnenda eluaasta alguses täielikult veendunud, et ma käin tööl raha pärast. Ja IGA VABA MINUT töölt ära oli planeeritud kohvikute-kino-sõprade-üritustega. Iga vähegi kolm-neli järjestikust päeva oli kindel reis riigipiiri taha. Mina olin see, kel oli ALATI vähemalt kolm reisi ette ostetud ja planeeritud. Ma hommikuti ärgates ja elutoas diivanil virgudes sõin oma hommikusööki ja vaatasin toaseinal laiuvat maailmakaarti, kuhu panin knopkasid käidud kohtadest. Ja iga hommik unistasin, kuidas ja millal ma jõuan järgmisesse sihtpunkti. Ma elasin nädalavahetuste ja puhkuste nimel.

Mis tähendab, et ma ei elanud töö nimel.

Ma olen tundnud oma asutuses ainult ühel perioodil, et ma olen teinud õigeid valikuid ja olen täiesti vastuvaidlematult kindlasti jõudnud õigesse kohta ja teen midagi, mis mulle meeldib. Selle tingis äärmiselt äge, mõnus, hea huumoriga abivalmis kollektiiv. Ja MEESÜLEMUS.  

See periood oli Austraaliast tagasi Eestisse tulles. Ma olin jõudnud vanematekoju, tegelesin leina ja oma elu jalgadele sättimisega. Sõbrad teadsid, et olen tagasi ja info levis ka mu endises töökohas. Ma ei otsinud muide tööd veel, kui minuga võttis mu endine asutus ühendust. Lausa kolm erinevat osakonda tegid pakkumise ja kutsusid töövestlusele, kõik ühel ja samal päeval. Ma ei teinud saladust, et mis mul veel laual on. Ma sain omad tingimused seada, ma sain küsida numbri, mis ma tahtsin.

Ma sain tööle sinna, kuhu ma tahtsin ;) Ja mulle meeldis, et 80+% kollektiivist olid mehed. Sest meestega asju kokku leppida ja ajada oli puhas rõõm. Paljud esimese hooga võtsid mind kui lillekest  värviliste kontsakingadega ja kui ma olin tõestanud neile, et ma seisan nende huvide eest, ajanud välja kokkulepped või lahendanud probleeme juhtkonna või ministeeriumiga, siis võeti mind oma tiiva alla. Vastastikkune abi ja hoolimine. Ma esimest korda päriselt tundsin, et mina saan vastu võtta otsuse või kiiresti saada otsus asjale taha. Et asjad sujuvad, ma päriselt tean, mida ma teen. Erinevalt sellest ajast, mis eelnes selles asutuses Austraaliasse minekule, kus mina pidin tegema ettekandeid, andma aru, seisma lahenduste eest, aga ma ise ei saanud mitte kuidagi asjade heaolu eest vastutada, sisuline töö ei olnud minu teha. Kuidas koostada juhendeid ja käskkirju sisulisele poolele, mida meie asutuses on viis erinevat valdkonda, aga ise volitusi sisuliseks pooleks ei omanud? Ma pidin alati teistelt olukorra kirjeldusi küsima, olin see segav faktor kuskilt koordineerivast keskbüroost. Jumal, kuidas see oli nõme töökoht, kõikide sisuosakondade nn peksupoiss. Kuigi palk oli hea eksole.

Ühtäkki olin ma sisuosakonans valdkonna juhi otsevalimises, kes oli peadirektori parem käsi. Ja kui mul oli mingi error, ma lihtsalt andsin juhile teada, see lahenes minutiga või sain dokumentidele ja kirjadele kiirelt allkirjad. Imeline elu.

Siis ajad muutusid. Valdkonnad kaotati, juhid koos nendega. Struktuurid paisati jälle segi. Mind taheti tõsta JÄLLE tagasi sisuosakonnast tagasi koordineerivasse üksusesse ja muidugi naisjuhi alluvusse. Ma kusjuures põtkisin kõvasti vastu, aga neil oli MIND VAJA. Ma sain esitada omi tingimusi, et ma ei lahkuks asutusest. Ma soovisin Tartut ja sain. Vähe aimasid nad, et kõik nende korraldatud muutused ja nõmedused kajastuvad mu emapalgas ülitäpse planeerimisena ja annavad mulle ainult tuult tiibadesse.

Ja siis sain ma herilasepesast kaugele eemale rahuliku Peipsi äärde. Ühtäkki, olles meie maja ostes teinud härrale resoluutse teavituse, et sellest saab kodu, mitte ükski võõras inimene sellesse majja ei astu, vaatas härra mulle otsa ja veenis mind ostma üht maja juurde, et meie algset ideed turismiteenusest mitte maha matta: "Et sul igav ei hakkaks!"

Ja ma ütlesin JAH suhteliselt pika hambaga. See mugavustsoonist välja tulemine eksole. Ma ei tundnud, et see on see minu asi. Tundsin, et see on üks asi, mida siin teha, aidata härrat selles, sest kui teha, siis teha hästi. Ja noh, mehed teevad selliseid asju ikka üle jala, detailid, kaunistused - milleks eksole?

Sõbrad kõrvalt ütlesid samal ajal, et see on nii minu asi. Ma ise ei näinud veel. Mul olid peas mõned muud mõtted veel, mis tegelikult ei ole sealt kadunud, aga finantsiline pool ei tule kuidagi kaasa :) Ma olin mitmeid aastaid FB kaudu ja sõpru kõrvalt vaadates näinud, kuidas mu sõbrad lapsi saavad, kodus olles laste kõrvalt oma kutsumuse leiavad ja väikeettevõtjateks hakkasid. Ma ootasin ka, et see pirn mu kohal helendama hakkaks.

---

Vahele üks fun fact/tsitaat hiljutiselt innovatsioonikoolituselt:

"Tänase Eesti kõige suurem tööalane trend on see, et väljakoolitatud ja tööandja poolt motiveerimata spetsialistid lahkuvad väikeettevõtjateks. Ja nad on asutusele kadunud!"

---

Ja ühtäkki ma olin selle kõige sees. Ja see paitas mu südant. Mulle öeldi, et mu silmad säravad. Et kust ma selle energia saan? See oli siis, kui ma jätsin ärilise poole ühte taskusse ja hakkasin panustama kogukonda. Kui mu ümber tekkis kogukond! Kui ma tutvusin järjest uute piirkonna inimestega, võrgustikuliikmetega. Kui ma leidsin, et ma ei ole siin kolkas üksi. Et ma ei olegi kolkas üldse, et see siin on imeline koht, kuhu iga väga äge inimene peaks tulema. Et siia tulebki järjest uusi lahedaid inimesi naabriteks. Kui ma järjest rohkem suhtlesin, uurisin, lugesin, korjasin üles infokilde, katsetasin ja lõin oma maailma selles maailmas siin. Kui ma hakkasin inimesi laskma sellesse maailmasse sisse piiluda. Kui inimesed hakkasid tahtma siia uuringuretkedele tulla. 

See jälle võimendas seda, et ma tahan veelgi rohkem mingeid põnevaid ja kiiksuga asju teha ja välja mõelda. Ma imetlen muudkui mingeid ettevõtmisi, tooteid ja teenuseid, mida teised on teinud ja mõtlen - pekki, miks mina selle peale (esimesena) ei tulnud? Ja siis öösiti ei saa vahel magada, sest nii palju põnevaid mõtteid ja elevust on sees. Et tahaks neid juba võrgustikule rääkida ja näha, et kas nad võtavad tuld. Lootnud, et nad võtavad tuld samamoodi nagu mina! No vähemalt Sibulatee säde ja eestvedaja enamasti võtab :)

Ja nii on sel talvel tulemas mitu uut Sibulatee üritust, mis ma loodan, et tulevad just nii ägedad välja, kui ma oma peas neid näen. Et kogukond tuleb kaasa. Et kogukond panustab samamoodi. Varsti näeme.

Seega, ma ei tee enam saladust - 3.veebruaril toimub siin väga lahe traditsiooniline Kolkja Kelk uues kuues. Tõukekelguvõistluse kõrvale paneme püsti TALVEPRÄÄZNIKU ehk äge toiduteemaline KÜLA Peipsi järve PEALE jääle! Kui millegipärast peaks olema kehvemapoolne aasta ja jääoludega kehvasti, siis järvekaldale. Aga saab olema head sööki, mõnus talvepäev, sportlikud tegemised, meelelahutus, silmailu, hubasust ja palju tegemisi ka lastele. 

Ma olen nii elevil :)

Teiseks ägedaks päevaks saab olema 27.aprill:

Lisaks sellele, et on viiendat korda Varnja kalalaat, teist korda avatud kalasadamate päev Varnja sadamas, liitub üritusega ka Sibulatee KALAPUHVETITE päev! Niiet kala saab värskelt, suitsutatuna, purgis, marinaadis, supis, igat moodi. Saab olema asjalik kultuuriprogramm, sh ka lastele eraldi. Laevasõidud ja muud põnevat.

Ja nüüd, kuidas ma ütlen seda pikka eelnevat joru "ametlikule ülemusele"? Et sa ei pane mu silmi särama. Üldse! Kuigi palk on hea.

Maitea... Saadan blogilingi või?

Kui kingiks isadepäevaks õige....

.... eeem... mida?

Mida?

Mida kinkida?

Jumala tühi pea. Ja põnnide kunstianne piirdub veel põhjaliku sodimisega, mistõtu sellele ka loota ei saanud, et "joonistage issile kaart ja tehtud."

Mingit niisama nänni mulle ka ei meeldi kinkida. "Parim issi"-misiganes jääb minust poodi maha.  Ma tahan teha kingitust, mis saajale päriselt meeldib ja mis leiab praktilist kasutust ka. Eelmise aasta kingituseks sai üks vana kanister, mis ühtlasi on salapeidik. See on aktiivses kasutuses härral tööruumis, kus ta peidab, mis tal vaja peita on :)

Seega alustasin otsinguid suhteliselt varakult, postitasin Facebooki kästöögrupis küsimuse, et mida keegi isadepäevaks pakuks. Ja saabus laviin sokke-seepe-nimelisirätikuid-jne. Vaatasin seda pakkumistekuhja ja olin suhteliselt wtf tujus. Kõik pakkujad kusjuures olid naisterahvad, mitte ühegi meessoost käsitöölise pakkumist ei saabunud.

Ainus abiks olev mõte saabus hoopis marimelli blogist, kus Meelis soovitas kinkida legorong, et isadele meeldib koos lastega seda ehitada ja mängida. Ma kohe ostma ei tormanud, aga see oli esimene abistav mõte, et mida mehed/isad päriselt tahaks.

Siis aga saabus abivägi! Mu armas lapsepõlvesõbranna Liina, kes mind muideks ka Austraaliasse kaasa meelitas ja kellega oleme igasugu põnevaid asju teinud, kirjutas mulle, et nägi mu postitust FB grupis. andis paar head mõtet, aga mu põnnid veel veidi väiksed selleks. Jääb varuks mõneks tulevaks aastaks.

Ja läks veel paar hetke edasi, kui Liina uuesti kirjutas. Ta on juba aastaid väga andekas ehtekunstnik olnud ja lõpuks otsustas ka EKAs oma oskusi lihvida. Nüüd teeb ehteid juba väärismetallidega ja pakkus välja, mis oleks kui... tema teeks ühe erilise ehte.

Ma olin kahe käega poolt.

Nimelt:

Kuus aastat tagasi meie esimesel deidil kinkis härra mulle õnnenööbi. Üks tema üheksast ametist on ka korstnapühkija ja kõik sügis-talved tal kibekiire hooaeg. Ja tol korral kinkis ta mulle täitsa ehtsa korstnapühkija nööbi (mis kulus täiega marjaks ära, kui me härrale kingitust sepistasime. Mul oli vaja Liinale mõõtusid ja kujundust saata, aga härra kodus olles ei saanud seda mitte salaja teha ja kuna mul oli mu oma nööp olemas, siis polnud probleemi).

Seega Liina tegi hõbedast korstnapühkija nööbi, peale graveeringud ning siis läks nööp kuldamisele. Ja see tulemus on nii-nii ilus. Ma hästi nagu ei tahtnudki seda enam ära kinkida :)

See nööp läheb nüüd härrale kuue külge (kui härra ise raatsib) ja toob õnne kohe hulga rohkem.

Küsisin Liinalt muidugi luba ka blogida ja teda kiita, ta polnud vastu. Ja ehteid teeb ta kindlasti edaspidigi, tasub uurida!

6

Kuus aastat tagasi tantsis härra minu ellu või oli see vastupidi? Igatahes, kuigi pulmapidu oli uhke meil ja selle suve tähtsündmus meie jaoks, siis tähistame ikka meie loo alguse kuupäeva ehk 9.11. Ja traditsiooniliselt tähendab see seda, et härra hoiab kiivalt saladust ja hämab meie õhtuplaanide osas, et siis leiaksin end kuskilt vahvast spaast. Ma isegi ei pinguta ära arvata, et kuhu me läheme või nuhkida vihjeid vms. Kogu rõõm tema üllatusest kaoks siis ju ära. 

Igatahes, nii nagu meie kohtumisel, oli nüüd 6 aastat hiljem jälle kord see meie päev reedesel päeval. Ja jällegi oli päev minu jaoks hästi töine ja härra on uue ringiga koolipoiss. Nagu kuue aastaga poleks midagi muutunudki :)

Kuna mul oli hommikul rõõm tares järjekordset kihvti seltskonda külalisi tervitada ja neile meie tegemisi tutvustada, oli härra varahommikul lastega Tartusse sõitnud, et lapsed viia nn komandeeringusse ja ise kooli minna. Minul oli karm käsk äärmiselt kiiresti, esimesest võimalusest isegi varem Tartusse järgi sõita. 

Ja siis hakkas ta telefonis hämama, et kiiresti-kiiresti tule, peame bussi peale jõudma. Ma arvasin, et ta ajab jama. Mis bussi peale, kui meil on kaks autot olemas. Et miks me autoga ei lähe kuhu iganes. siis selgus, et buss välja müüdud ja alles mitme tunni pärast saaks ÜHE pileti väljuvale bussile. Et vaja hoopis rongiga minna. Ja kogu selle aja ma mõtlesin, et ju ta meid Võrru või kuskile Lõuna-Eestisse viib ja üldsegi, miks ühistranspordiga. Tegelikult suundusime Tallinna rongi peale. Tallinna olin ma täiesti välistanud meie plaanidest. Napilt oleksime rongist maha jäänud ses mõttes, et istekohti ei olnud, aga siiski saime ja pealinna me jõudsime. Nii lahe minipuhkus. Käisime väljas söömas, drinkidel ja tantsimas. Topeltdeitisime oma heade sõpradega ka ja ülilõbus õhtu oli. Nüüd juba tagasi. Ja härra valik minna rongi-bussiga oli vahelduseks väga mõnus, ei pea ise koguaeg roolis olema, parkima autot jne. Sai hoopis rohkem kudrutada koos.

Väljas käimise koha pealt tekkis aga mitumitu küsimärki. Kuidas on võimalik, et olles koos oma abikaasaga väljas, ma sain mitmelt erinevalt meesterahvalt tähelepanu?

Üks üritas tantsuplatsil ligi liibuda ja pärast varitses vetsuukse juures, et pobliize posnokomitsa (lähemalt tutvuda). Vastasin, et olen oma abikaasaga ja ta vibutas mulle oma sõrmust vastu. Et nagu võrdleme sõrmuseid või?

Kuku klubi oli hoopis hull. Polnud isegi Ennu ratas. Istusin sõprade vahel laua taga, üks hipihärra üritas mind rebida lausa üle laua tantsima. Enne seda tiris ta mu tantsupõrandal seistes juba ära ja mingi naisterahvas tuli mulle ütlema, et mind tahetakse teha hipikommuuni liikmeks. Jumal, mis seiklused armastuse aastapäeval.

Üldsegi, Kukusse sisse astudes vaatasin, et mis siin on ainult meestepidu või, naisi nagu ei paistnudki. Mõned siiski saabusid veel ja oi, siis läks tantsupõrandal huvitavaks. Nimetasime Mariga toimuvat paaritumistantsuks. Oli, mida vaadata :)

Muigasin härrale, et kas teeme ka paaritumistantsu või ja ta arvas, et meil on see juba tehtud. Nüüd võib vanainimeste kombel tantsupõrandal võnkuda lihtsalt, ei pea enam akrobaatikat ega muid põnevaid etteasteid tegema :)

Ühesõnaga, härra käevangustki taheti ära rebida ja ma mõtlen, kus need kandidaadid kõik olid enne härra aega? Siis, kui ma pikalt vallaline olin? Siis polnud klubis ühtegi, kes oleks tahtnud tantsule mind kutsuda :) Aga pane ainult punane kleit selga ja mine korraks abikaasaga dringile... 

Üks lugu Taxifyga ka. Vajasime sõiduteenust ja lappasin taxifyd. Ühe variandina kuvas Tesla. Mõtlesime, et ohhoo, äge. Tellisime ja mida ei tulnud, oli Tesla. Siiamaani muide näitab äppis, et Tesla hõivatud. Huvitav, kas ooteaeg on 2 aastat, nagu kõigil, kes seda osta soovivad? :P

Projekt "Maja" - kaheksakümne neljas peatükk (korsten)

Peale seda, kui suve lõpus pööningu meie kodus tühjaks saime veetud, jäid tööd jälle pausile ehk ootame mu isa ja vendi appi. Nemad ei viibi aga Eestis enamuse aja ning ütleme nii, et tööjõu küsimus ehituse juures on see kõik see teravam. Kui meil oleks tööjõudu võtta, saaksin juba meie uut katust tutvustada.

Oktoobris tellisime ära uue katuse fermid, need on valmis ja ootavad samuti meie abimeeste saabumist. Katusepleki hinnapäringud on samuti välja saadetud ja saadud. Ma peangi üle küsima, kas härra tellimuse ka sisse andis, et kui mehed tulevad, saaks paari päevaga kõik korraga ära teha, mitte oodata materjalide järelt (ja lasta tööjõul käest libiseda). 

Lisaks tegeles härra ka korstna küsimusega. Lõhkus maha vana korstna ja ma vedasin kivid kenasti minema maatäiteks (mis ma ilmselt jõulusessiooni tarbeks jälle taresse kokku vean... mul on üks äge idee lihtsalt). Nädalavahetusel oli viimaks tal aega ka uus korstne asemele ehitada. Selle vahepealse aja elasime lihtsalt kuidagi üle, auk katuses. Ei saa ju ka ahju kütta niimoodi ja paar krõbedamat ilma jäi ka selle ajavahemiku sisse. Tali aga on teel ja meil ei ole katusevahetusega kuhugi venitada, iga päev on arvel.

Niiet, no pressure, poisid. Me siin ootame teid!

Härra eemaldab vana korstent.
Pildilt näeb hästi,
kui "heas" seisus see meil oli.

Mul juba hirmus härrat seal üleval vaadata.
Mina olen suur kõrgusekartja,
temal pole kõrguseg probleeme ilmselgelt.

Ma ei tea, kuhu vahepealsed pildid kadusid.
Siit nähtub juba uue korstnajala ehitus.
Kerkib jõudsasti,
aga ikkagi jäi härra töödega pimeda peale.

Vaade teiselt poolt.
Siit edasi ronis ta õues katusele
ja jätkas kortsna ladumist ülevalt poolt.

Korsten on valmis, juhhei.

Nii nunnu :)

Projekt "Külalistemaja" - 39

Oi, oi, kui kaua pole lisandunud ühtegi Mesi tare remontika postitust, üle aasta! See näitab ka seda, et meil on koguaeg muid tegemisi nii palju olnud, et pole jõudnud ise ning siis on külalised või tuurigrupid olnud, mistõttu pole saanud jällegi remontikat teha. Eks suuremad tööd on tehtud ka niiehknii, aga mingid asjad, mis elu vahepeal kätte näitab.

Nii tekkis meil  vajadus ära soojustada soome sauna seinad. Mulle vägavägaväga meeldib, et see saun on palkidest ja nii õues kui sees palgid näha. Oi, kuidas ma neid palgivahesid takutasin, aga sellest siiski ei piisa. Oleme saanud paar kommentaari külalistelt, et saun natuke jahe ja ootasime seega õiget aega, et ära soojustada seinad. St tähendab, et enam me kahekesi ei jõua kõike ise teha ja meil on üks lähiküla mees abis. Meie tööd sõltuvad seega sellest, millal tal on tööotsad sealmaal, et järg meieni jõuab. Oleme vist ise teda nö üles töötanud ja ümbruskonnast rohkem väga töömehi võtta pole, on lausa järjekord tal.

Mõnda aega oli meil saun väljast siis selline - palkehitis ja panime seinale välja kogu tööriistade ajaloo. Mulle meeldis igatahes.

Vahepeal töömees võttis tööriistad maha, paigaldas reikad ning soojustas.

Hetkeseis: kaetud värvitud voodrilauaga. Jäänud on erinevad liistud igale poole ja härra vist soovib lasta ka vundamendiga tegeleda. Kõige viimase asjana saan mina need tööriistad seinale tagasi sättida. 

Kui õuetööd tehtud saavad, tuleb ka tares sees paar ehitust teha. See saab olema huvitav ja ajakriitiline aeg - vaheldumisi ekskursioonide, majutuste ja jõulusessioonidega. Tahaks juba tulemusi, et neid jagada ;)

kapsa-štši ja kõrvitsad

Ma loodan, et siin blogis väga toidublogiks kätte ära ei lähe. Keda see Peipsi värk ning toidud-asjad ei huvita, siis kohtume järgmise postituse aegu.

Võtsin omale üks päev lihtsalt aega, et lugeda oma viimase aja inspiratsiooniraamatut vanausuliste retseptidest. Vaja oli tervelt kolme tundi rahu ja vaikust ning et ühtegi asja kukil ei oleks samal ajal :)

Mulle see raamat tohutult meeldis, ei olnud tänapäevaste retseptide kujul, et 3 spl seda ja 200 gr toda. Raamatu retseptid on kirjutatud hinnanguliselt ja tänaste vanamemmede mälu järgi, kuidas nende emad ja tädid köögis toimetasid, sest iga perenaine timmib ise toidu koostisosade balanssi ja maitseid. Lisaks oli põnev lugeda sellepärast, et koos retseptidega muljetati üleüldist eluolu, kombeid, uskumusi ja kodust elu. Kuna vanasti tehti süüa siin piirkonnas ainult ja ainult suures vene ahjus, siis tehti korraga tervele perele (pered olid suured, lapsi palju, sest usk ei lubanud rasedustest lahti öelda) ja terveks päevaks. Täppismõõtmisi ei olnud ega saanud teha ka kausikese jagu sööki nii, nagu elektri- või gaasipliidid tänasel päeval võimaldavad. Seega ongi vanad retseptid kõik "tunde järgi".

Mulle meeldis lugeda ühe memme mõtisklusi sel teemal, kuidas ta vanasti muudkui kakkusid ja leiba küpsetas, aga praegu käib ainult poes. Enam ei küpseta mitte midagi. Natuke kurb oli seda lugeda, aga selliseks see elu kulgenud on. Vanasti pidi kõik ette paneerima, nüüd mine lihtsalt poodi. Vahetult pärast raamatut lugesin ühe arvamusblogija postitust, kuidas ta ei jaksa ometi toast välja minna pomelot poodi tooma ja kuna e-poodides ei olnud, siis jäi ostmata.... Ennast ja enda hinnanguid nüüd on päris huvitav analüüsida (sest ma olen ka ju olnud linnapreili), aga ma reaalselt rullisin silma, sest inimesel Tallinnas on lähim pood alati paarisaja meetri kaugusel, ükskõik, kus ta elab või kuhu suunda liigub. Minu lähim pood on küll 1,2 km aga kõlbab ainult hädapärase jaoks, noh, et 2 pakki mune osta või nii. Midagi spetsiifilist sealt kunagi ei leia. Järgmine pood on 15 km kaugusel, kust leiab vähemalt Farmi tooteid (Varnjas nt ei müüda vahukoort, mida mul hädasti ja tihti vaja on ja Farmi tooteid üldse mitte, ma teiste piimatooteid ei tarbi) ja sealgi on valik kehvapoolne. Pomelot ilmselt leiaks, aga mitte iga päev. Ja kui mul peaks vaja olema a la mascarpone või kaneelikoore või mingi muu "gurmee" järele, siis on mu lähim pood 45 km kaugusel. Ja mitte mingi e-pood mind siinkohal ei aita.

Niiet üsna veider on minu jaoks lugeda sellist tugitoolisporti. Kui mugavaks inimene saab veel minna ja kui palju igavusest tingitud vingu sinna juurde. Tekkis vastav paralleel mu peas:

Tagasi kööki suundudes sain raamatust uusi mõtteid meie nn menüü osas. Siiani oleme katsetanud ja oma käe järgi välja timminud 4-5 retsepti, mida pakkunud ja tutvustanud oleme. Aga neil on veel nii palju põnevat. Lisaks ka vanad head klassikad, mida ka mina oma lapsepõlvest mäletan. Vanausuliste köögis olid aukohal supid, sest ajad olid rasked, pere suur ja söök piiratud. Tehti lihtsaid ja kiireid toite ja väga tähtsal kohal menüüd oli omatehtud hapukapsas. Ikka nii, et ise riiviti ja tambiti ja pandi raskuse alla suure tünniga aita.

Ja minus tärkas soov ka üle aastakümnete ise hapukapsast teha. Mäletan seda lapsepõlvest, äge oli. No ma siis ei pidanud ise muud tegema, kui natuke aitasin tampida. Aga just see, et omatehtud ja suured tünnis ja muudkui võta, kui isu tuleb. Rääkisin härrale ka, et proovime teha? Vahepeal konsulteeris härra abikaasa oma emaga sel teemal ja sealt tuli mõtte maha laitmine, et mis te hakkate jändama ja see nii suur töö ja blabla. Ma lihtsalt vaatasin kõrvalt, et mismõttes? 

Lasin mõttel settida korraks, pakkisin oma lapsed auto peale ja käisin Ida-Virumaal tädil külas. Väike kahepäevane puhkus. Ja iga kord, kui ma tema juures käin, kasutan ma võimalust käia tiir ka Jõhvi Tsentraalis asuvas komisjonikaupluses. Seal lihtsalt on palju põnevamat kraami kui mujal. Esimene asi, mis ma sinna poodi sisse astudes nägin? Kapsariiv! Eriti odava hinnaga.

See oli märk ja koju kaasa see riiv minuga tuli. Härra kommenteeris, et nüüd, kus riiv olemas, peab motivatsiooni olema, et kapsast ise teha. Laupäeval võtsimegi ette. Mina alustasin ja kui mu kõik sõrmed olid juba ära riivitud, võttis härra töö üle. Pool tundi ja kapsategu oli valmis. Raskus peale ja keldris nüüd ootab ta. Seda õiget puidust tünni mul küll ei ole (plaansin Avinurmest tagasiteel läbi sõita, aga iga ema teab, mida tähendab vinguvad lapsed autos, seega ei ühtegi liigset minutit kuskil), loodetavasti järgmiseks aastaks leian.

Niiet sel aastal saan täitsa omatehtud kapsast jõuludeks teha ja proovida järgi omatehtud hapukapsa-štši vanausliste moodi. 

Eriti ootan nüüd huviga kevadet, sest kevadel, kui kõik toit juba peaaegu otsas oli ja värsket veel peale ei tulnud, tegid nad rabarberi-štšid. Oi, tahan proovida teha.

Need mõlemad on supid siis. Toitude nime don nii põnevad ja hakkan kasutama originaalnimetusi koos eestikeelsete selgitustega. Aitäh soovituste jagajaile.

Leib on olnud vanausliste köögis ikka eriti tähtsal kohal ja sellest räägiti raamatus palju. Mul on varustus kõik olemas - ahi, leivalabidad, astjat ainult ei ole. Ja julgust ka ei ole. Ma kuidagi väga pelgan leivategu, aga kibelen hullult proovima. See hetk kindlasti tuleb, ma võtan selle ette. Juuretise küsimus tuleb ka lahendada :)

Üks väga mõtlemapanev mõte oli raamatus veel. Et vanasti oli toidul maitse, tänapäeval enam ei ole. See puusütel tegemine annab toidul erilise meki, mida elektripliidil ei saa. Sellepärast ka vanaemade ja emadegi toidud nii head maitsevad/maitsesid, vanades majades tehti ikka pliidil või puuahjus süüa. Minu ema tegi ka alati. Puupliidiga on meil siin majas kehvasti, ta on osa vene ahjust, aga ei saavuta sellist võimsust nagu vaja. Putru seal valmis ei keeda, oleme proovinud. Mulle väga meeldiks puupliidil kartuleid praadida või liha hautada.

Igatahes, kapsas läks keldrisse ja loodan, et mu ind ei rauge. 

Nädalavahetusel tegin purki ka kaks suurt kõrvitsat ära, ei tahtnud käest lasta. Ja kuna ma tegin nad ikka südamekujuliste ampsudena, siis kõik see, mis ümbert üle jäi, kogunes suureks-suureks ämbritäieks. Vaene pere peab nüüd terve nädala sööma kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki, imehead tulid. Eriliselt maitsvad said aga pühapäevahommikused kõrvitsapannkoogid, seda tegu pean küll kordama. Kõik söödi käest ära.

kuidas sünnib toode?

Mõnikord ma mõtlen, et millesse ma end jälle mässisin :)

Kui Sibulatee mootor ja eestvedaja mulle FB vestlusaknas põrgatas mõtte, et kuuuuuuule, tee Mesi tares jõulunurk ja -pildistamine, olin ma hetkega müüdud. Sest jõulud on ju ägedad, ilusad pildid alati teretulnud ja Mesi tare niikuinii mul südames erilises kohas.

Ja sündiski meie uus toode ja eripakkumine.

Noh, hõikasingi täna siis välja:

Pakkumisse kuulub:

✔ 60-minutiline fotosessioon
✔ fotograaf imeline Eelika Liping
✔ 2-3 erinevat fotonurka jõuluses toas
✔ 1 jõulunurk õues
✔ rustikaalne/maalähedane kodune ja hubane stiil
✔ Mesi tare perenaise tervitus samovaritee ja maiusega

Vaatame siis, kas teistel inimestel ka see silmad nii särama paneb kui mul. Ja kas huvilisi on, kes viitsiks siia maailmaservale kohale sõita, et jõulupilte teha!