... Selle kohta on kindlasti mõni vanasõna olemas.
Täna oli see vahva päev, mille jaoks oli kokku lepitud Mesi tares jõulufotode pildistamine. Minu päeva ajakava jooksis järgmiselt:
(kl 6 äratus)
kl 8 taresse pliidi alla ja kaminasse tuld alla tegema, samovar üles, ettevalmistused.
kl 10 grupi vastuvõtt, Mesi tare tuur ja Peipsiveere teetseremoonia.
kl 11.30 pildistamine
kl 13 pildistamine
Rohkem soovijaid esialgu ei olnud, see oli isegi vahva, et kaks seeriat tuli! Kuna meil ühtegi jõulufotot ju ette näidata ka ei olnud, täna oli esimene sellelaadne üritus ja viimased detailid said paika veel hommikul, siis tore üldse, et oli soovijaid.
Eile õhtu tahtsin juukseid pesta, aga väsimus murdis ja üldsegi eelistan mitte märja peaga magama minna, seega panin kella 6ks äratuse.
Kl 6 ärkan, suundun vannituppa ja ... elektrit ei ole. Kui voolu ei ole, ei ole teatavasti ka sooja vett. Külma veega ennast karastama ka ei kippunud. Kobisin tagasi teki alla, et poolteist tundi veel magada.
Poolteist tundi hiljem - läänerindel muutusteta. Jätsin pere nohisema ja suundusin ära taresse. Kus ka ei olnud elektrit. Terves Peipsiääres ei olnud, kui uskuda elektrikatkestuste kaarti. Väljas oli juba suur valge, Mesi tares kobasin pimeduses ringi. Taskulampi ei tulnud ju pähe kaasa võtta. Õnneks sain kasutada osasid jõulutulesid, mis töötasid patareitoitel.
Kui majatuuri ja samovariteed saan teha ka küünlavalgel, siis jõulupilte aga mitte. Pidasin peas juba mitut plaani tühistamiste ja edasilükkamiste osas. Rikketelefonis lubati siiski peagi vool taastada ja peeti oma sõnast kinni.
Grupiga läks kenasti, pildistamised olid imetoredad. Ootan täiega tulemusi juba, et siis edaspidiseks on nn reklaampildid ka olemas.
Umbes kella 15ks saabun koju, härra on olnud tubli lapsehoidja ja nüüd köögitoimkonnas. Mullegi antakse ülesanne panustada ja aan oma kätte suure noa ja kaalika, mida tükeldada. Umbes neljanda või viienda hakkalõikega hakin ma ära ka oma sõrme.
Oopekki.
Et ma olen verefoobik, ei suuda ma olukorda analüüsida. Tean vaid, et kuradi valus on, verd on palju ja et see ei ole lihtne sisselõige. Vajun köögipõrandale kokku, sest jubehalb on olla. Härra asub sõrme plaasterdama ja plaastrist siin jääb küll väheseks. Leian ta enda sõrme sidumast ja möönmast, et sõrmeots on lahti. Ma ei taha teada...
Saan lisaks kinniseotud sõrmele ka trööstiplaastri omale käe peale. Et oleks tuju parem.
Kõige vahvam on see, et olen hakkimiseks "valinud" sõrmuse sõrme. Härra ütleb, et loodab, et sai õigesti pandud ja kasab õigesti kokku. Aahh, m aei taha mõeldagi, et selle peaks uuesti lahti lõikama ja kokku kasvatama. Ma olen viimasel ajal end nii palju noaga vigastanud, et hirmus. Ja muudkui räägin lastele, et noad on teravad ja noaga ei mängita. Olen väga hea näide sellest.
Ja päev ei ole veel läbi?
2 kommentaari:
:D Terve?
Ära nüüd maha löö, kuid kohe tekkis miski uid uurida, kas see "midagi ka tähendab". Ei, ma ei ole mingi kolmanda silma inimene ja muud värki, kuid vahel ikka mõtted liiguvad. Panen siia lihtsalt ühe esimesena ette jutunud lingi, kui peale posti lugemist sõber guugli appi hõikasin: https://kaejooned.wordpress.com/2015/07/13/kas-nappuloikamine-tahendab-midagi/
Ära hõiska enne õhtut eksole. Postituse kirjutamise aegu oli veel täitsa normaalne olla. Mida tund edasi, seda hullemaks valu läks. Magamamineku aegu oli nii halvav valu, et ei suutnud olla enam kuidagi (kaks valuvaigistit olin võtnud juba). Nutsin nii südamest, nagu väga ammu pole nutnud. Sõrm üheaegselt oli niii külm, nagu oleks sinine ja amputeeruks kohe ise, teisalt tulitas nii hullusti, et ei saanud olla.
Võtsin sisse veel kaks valuvaigistit ning härra Abikaasa sidus haava kolmandat korda ringi, siis sai parem. Magada sain lõpuks normaalselt :)
Eks ma ise ka esimese hooga kohe mõtlesin, et mis see siis nüüd tähendab. Ma arvan, et see tähendab, et mina enam kaalikat ei lõigu :)
Postita kommentaar