Ma loodan, et siin blogis väga toidublogiks kätte ära ei lähe. Keda see Peipsi värk ning toidud-asjad ei huvita, siis kohtume järgmise postituse aegu.
Võtsin omale üks päev lihtsalt aega, et lugeda oma viimase aja inspiratsiooniraamatut vanausuliste retseptidest. Vaja oli tervelt kolme tundi rahu ja vaikust ning et ühtegi asja kukil ei oleks samal ajal :)
Mulle see raamat tohutult meeldis, ei olnud tänapäevaste retseptide kujul, et 3 spl seda ja 200 gr toda. Raamatu retseptid on kirjutatud hinnanguliselt ja tänaste vanamemmede mälu järgi, kuidas nende emad ja tädid köögis toimetasid, sest iga perenaine timmib ise toidu koostisosade balanssi ja maitseid. Lisaks oli põnev lugeda sellepärast, et koos retseptidega muljetati üleüldist eluolu, kombeid, uskumusi ja kodust elu. Kuna vanasti tehti süüa siin piirkonnas ainult ja ainult suures vene ahjus, siis tehti korraga tervele perele (pered olid suured, lapsi palju, sest usk ei lubanud rasedustest lahti öelda) ja terveks päevaks. Täppismõõtmisi ei olnud ega saanud teha ka kausikese jagu sööki nii, nagu elektri- või gaasipliidid tänasel päeval võimaldavad. Seega ongi vanad retseptid kõik "tunde järgi".
Mulle meeldis lugeda ühe memme mõtisklusi sel teemal, kuidas ta vanasti muudkui kakkusid ja leiba küpsetas, aga praegu käib ainult poes. Enam ei küpseta mitte midagi. Natuke kurb oli seda lugeda, aga selliseks see elu kulgenud on. Vanasti pidi kõik ette paneerima, nüüd mine lihtsalt poodi. Vahetult pärast raamatut lugesin ühe arvamusblogija postitust, kuidas ta ei jaksa ometi toast välja minna pomelot poodi tooma ja kuna e-poodides ei olnud, siis jäi ostmata.... Ennast ja enda hinnanguid nüüd on päris huvitav analüüsida (sest ma olen ka ju olnud linnapreili), aga ma reaalselt rullisin silma, sest inimesel Tallinnas on lähim pood alati paarisaja meetri kaugusel, ükskõik, kus ta elab või kuhu suunda liigub. Minu lähim pood on küll 1,2 km aga kõlbab ainult hädapärase jaoks, noh, et 2 pakki mune osta või nii. Midagi spetsiifilist sealt kunagi ei leia. Järgmine pood on 15 km kaugusel, kust leiab vähemalt Farmi tooteid (Varnjas nt ei müüda vahukoort, mida mul hädasti ja tihti vaja on ja Farmi tooteid üldse mitte, ma teiste piimatooteid ei tarbi) ja sealgi on valik kehvapoolne. Pomelot ilmselt leiaks, aga mitte iga päev. Ja kui mul peaks vaja olema a la mascarpone või kaneelikoore või mingi muu "gurmee" järele, siis on mu lähim pood 45 km kaugusel. Ja mitte mingi e-pood mind siinkohal ei aita.
Niiet üsna veider on minu jaoks lugeda sellist tugitoolisporti. Kui mugavaks inimene saab veel minna ja kui palju igavusest tingitud vingu sinna juurde. Tekkis vastav paralleel mu peas:
Tagasi kööki suundudes sain raamatust uusi mõtteid meie nn menüü osas. Siiani oleme katsetanud ja oma käe järgi välja timminud 4-5 retsepti, mida pakkunud ja tutvustanud oleme. Aga neil on veel nii palju põnevat. Lisaks ka vanad head klassikad, mida ka mina oma lapsepõlvest mäletan. Vanausuliste köögis olid aukohal supid, sest ajad olid rasked, pere suur ja söök piiratud. Tehti lihtsaid ja kiireid toite ja väga tähtsal kohal menüüd oli omatehtud hapukapsas. Ikka nii, et ise riiviti ja tambiti ja pandi raskuse alla suure tünniga aita.
Ja minus tärkas soov ka üle aastakümnete ise hapukapsast teha. Mäletan seda lapsepõlvest, äge oli. No ma siis ei pidanud ise muud tegema, kui natuke aitasin tampida. Aga just see, et omatehtud ja suured tünnis ja muudkui võta, kui isu tuleb. Rääkisin härrale ka, et proovime teha? Vahepeal konsulteeris härra abikaasa oma emaga sel teemal ja sealt tuli mõtte maha laitmine, et mis te hakkate jändama ja see nii suur töö ja blabla. Ma lihtsalt vaatasin kõrvalt, et mismõttes?
Lasin mõttel settida korraks, pakkisin oma lapsed auto peale ja käisin Ida-Virumaal tädil külas. Väike kahepäevane puhkus. Ja iga kord, kui ma tema juures käin, kasutan ma võimalust käia tiir ka Jõhvi Tsentraalis asuvas komisjonikaupluses. Seal lihtsalt on palju põnevamat kraami kui mujal. Esimene asi, mis ma sinna poodi sisse astudes nägin? Kapsariiv! Eriti odava hinnaga.
See oli märk ja koju kaasa see riiv minuga tuli. Härra kommenteeris, et nüüd, kus riiv olemas, peab motivatsiooni olema, et kapsast ise teha. Laupäeval võtsimegi ette. Mina alustasin ja kui mu kõik sõrmed olid juba ära riivitud, võttis härra töö üle. Pool tundi ja kapsategu oli valmis. Raskus peale ja keldris nüüd ootab ta. Seda õiget puidust tünni mul küll ei ole (plaansin Avinurmest tagasiteel läbi sõita, aga iga ema teab, mida tähendab vinguvad lapsed autos, seega ei ühtegi liigset minutit kuskil), loodetavasti järgmiseks aastaks leian.
Niiet sel aastal saan täitsa omatehtud kapsast jõuludeks teha ja proovida järgi omatehtud hapukapsa-štši vanausliste moodi.
Eriti ootan nüüd huviga kevadet, sest kevadel, kui kõik toit juba peaaegu otsas oli ja värsket veel peale ei tulnud, tegid nad rabarberi-štšid. Oi, tahan proovida teha.
Need mõlemad on supid siis. Toitude nime don nii põnevad ja hakkan kasutama originaalnimetusi koos eestikeelsete selgitustega. Aitäh soovituste jagajaile.
Leib on olnud vanausliste köögis ikka eriti tähtsal kohal ja sellest räägiti raamatus palju. Mul on varustus kõik olemas - ahi, leivalabidad, astjat ainult ei ole. Ja julgust ka ei ole. Ma kuidagi väga pelgan leivategu, aga kibelen hullult proovima. See hetk kindlasti tuleb, ma võtan selle ette. Juuretise küsimus tuleb ka lahendada :)
Üks väga mõtlemapanev mõte oli raamatus veel. Et vanasti oli toidul maitse, tänapäeval enam ei ole. See puusütel tegemine annab toidul erilise meki, mida elektripliidil ei saa. Sellepärast ka vanaemade ja emadegi toidud nii head maitsevad/maitsesid, vanades majades tehti ikka pliidil või puuahjus süüa. Minu ema tegi ka alati. Puupliidiga on meil siin majas kehvasti, ta on osa vene ahjust, aga ei saavuta sellist võimsust nagu vaja. Putru seal valmis ei keeda, oleme proovinud. Mulle väga meeldiks puupliidil kartuleid praadida või liha hautada.
Igatahes, kapsas läks keldrisse ja loodan, et mu ind ei rauge.
Nädalavahetusel tegin purki ka kaks suurt kõrvitsat ära, ei tahtnud käest lasta. Ja kuna ma tegin nad ikka südamekujuliste ampsudena, siis kõik see, mis ümbert üle jäi, kogunes suureks-suureks ämbritäieks. Vaene pere peab nüüd terve nädala sööma kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki, imehead tulid. Eriliselt maitsvad said aga pühapäevahommikused kõrvitsapannkoogid, seda tegu pean küll kordama. Kõik söödi käest ära.
3 kommentaari:
Mu ema teeb ka iga aasta ise hapukapsast ja ise kasvatab kapsa ka. Mina aga varem hapukapsast ei söönud, seevastu sel aastal on selle järgi üüratu isu! Olen kahe nädala järel juba kaks purki poest ostnud! Väga veider. Ema ise aga ainult toitumsi hapukapsasupist ja praekapsast. Hakkan teda mõistma... maitseeled muutuvad. Samuti kaotasin magusadoolika kui 30 sain, alati imestasin et mu pere magusat ei söö ja nüüd ise ka ei taha... Ja veel üks asi mida tahtsin öelda. Külapoed on imelised. Meil Laulasmaal nt saab sealt asju mida igast linnapoest ei leia! Neid õigeid wokinuudleid ja isegi hapendatud viinamarjalehti dilmade jaoks! Viimaseid ei leidnud ma aga mitte ühegi Saue linna poest ja pidime Tallinna sõitma, Keilas ka polnud! Ja meie kohalik Talinna Kitseküla pood... seal polnud isegi mitte küpsetuspaberit....
Jaa, meie külapoest saab ka aardeid, aga reeglina mitte toiduasjade valdkonnast :D Ja see on ka õige, et maitsemeeled muutuvad. Ning omatehtu on ikka kõige parem!
Ma ei tea kas sa oled juba leidnud ja innustust juurde saanud, aga juuretist saab Tartu Lõunakeskuse taluturust. Ise teen ma iga nädal ikka leiba, poest pole juba aastaid ostnud koju seda. Ja tegelikult on see lihtne! Algus võib küll natuke konarlik olla, aga tuleb ikka hambad ristis üha uuesti ja uuesti proovida kui kohe ei suju.
Postita kommentaar