Mul on kuidagi "hästi vedanud", et meie aastapäev härraga ja isadepäev on kohe järjestikku. Ja ikka tahaks ju kingitusi teha. Ma pole küll härralt küsinud, aga ma usun, et sisimas ta ka ju ootab väikest tähelepanekut eksole. Mina küll ootan.
Nii umbes kuu aega tagasi ostsin härrale ühe suuremat ja kallimat sorti sae. Sest oli vaja ja praktiline asi ja nii. Leppisime kokku, et saag on siis kohetulevate tähtpäevade kingitus. Härra poolt on traditsiooniks saanud mind/meie peret spaasse viia tähtpäeva puhul.
Ja mida lähemale meie aastapäev käsikäes isadepäevaga tuli, seda imelikum mulle tundus, et no mis. Tõmban siis tähtpäeva puhul sae käima?
Seega oli nagu taevast kukkunud õnn, kui ma Facebooki feedis nägin ühes käsitöö grupis igasugu mütside-sallide-kinnaste vahele ühtäkki ühe meesterahva pakkumist - vana bensiinikanister ümbertehtud minibaariks. Kas saaks midagi veel ägedamat ja sobivamat olla? Et meie pikk-pikk töökoja saaga on saanud viimaks läbi ja et härra on selle oma käe järgi sisse seadnud ja et ta üldse mul on üks tore osavnäpp ja et see vanadele asjadele uue elu andmine on nii meie teema ja et noh, ma pole mingi kuri naine, kes Ossinovskit kodus/külas teeks. Niisiis, kirjutasin 2 min peale pildi FB käsitöö gruppi ilmumist kohe pakkujale ja uurisin, kas see kingitus neljapäevaks minuni jõuaks? Pakkuja arvas, et kui kohe teele panna, siis jõuab (tegemist oli esmaspäevaga).
Mõeldud-tehtud.
Ma pole varem ühegi paki puhul niiiiiii seda kohalejõudmist oodanud ja mitte kunagi varem pole koodiga teekonda jälginud. Nüüd muudkui uuendasin Omniva lehekülge.
Isadepäevaks tundus natuke sobimatu see kingitus, aga aastapäevaks just paslik. Seega oli kohale jõudmine neljapäevaks kriitilise tähtsusega eksole, sest just siis me aastapäev oligi. Jõudis neljapäeva lõuna paiku, nibin-nabin enne seda, kui härra oma tööasjadega ühele poole sai ja koju saabus, et meid spaasse viia.
Ta ei osanud aimata, mis teda koju saabudes ees ootab :) Sest noh, hommikul andsin talle musu ja olin lihtsalt diivanil nunnu, kui ta mulle "salaja" hommikusöögi-pannkooke tegi. Sest lapsed ei lasknud ju magada kaua. Pealegi pidi kingituseks olema saag.
Niisiis, saabus koju härra ja Mesilane jooksis kohe uksele vastu, et issi-issi, meil on kingitus. Bensiin! :)
Ma lisasin kanistri juurde ka toosi tikke, et oleks ikka nunnu eksole. Viis aastat koos, kingituseks "stardipakett" :) Ma pikalt ei mallanud teda praadida või pigem noh, ise juba kibelesin sisu avaldama. Ma olen selline, kellele hullult meeldib kingitusi teha, kui on leitud just täpselt SEE kingitus inimesele, et näha tema siirast rõõmu. Seega nt on hetkel ka see päkapikkude käimise aja ootamine nii raske, mul on kõik kingitused Mesilase sussi sisse juba valmis varutud ja ma tean, et talle need meeldiksid nii väga, aga no ei saa ju veel.
Tulles siis tagasi härra kingituse juurde, avasin talle salaukse:
Eesti mehena oli ta muidugi ütlemata rahulik ja vaikne, milleks emotsioonid. Pakkisime oma asjad ja suundusime auto peale ära ja alles autos hakkas ta elavnema :) Igatahes kingitus läks vägagi kümnesse ja härra sõbradki käivad üksteise võidu uudistamas ja imetlemas.
Isadepäeval ei tahtnud ju ka saagi käima tõmmata. Joonistasime põnnidega kaardi härrale (looooooomulikult rääkis Mesilane kõik kohe välja härrale, et meil on saladus). Näpuvärvidega varbad-sõrmed kaardile, juurde kohalikult präänikumeistrilt tema imeilusad küpsised ja väga maitsvad olid ka. Seega sai isadepäevaks lihtsalt sümboolne tähelepanuavaldus, aga samas toetatud ka kogukonda ja ettevõtjaid.
Mis traditsioonid Teil on ja kuidas kingituste küsimusi lahendate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar