minu efektiivsuse nipp

Mutuka päevaune aeg on minu isiklik väärtuslik aeg. Keskmiselt võin arvestada u 3-tunnise unega (kuigi esmaspäeval magas Mutukas VIIS TUNDI ja kuna mul oli terve päeva õues toimetamisi, siis see oli kui taevakingitus), mis tähendab siis koristamisi, triikimisi, arvutitööd (+blogimist, hehe), olenevalt ilmast õues toimetamisi või taret.

Kuna ma tean, et mu aeg on limiteeritud, siis ma panen kogu poweri oma töösse ja nt kui oli käsil mulla äravedu hoovil ja külamehed ohkasid, kuidas naisterahvas nii tugev on (härra pärast rääkis), siis mis siin arusaamatut on? Mul on limiteeritud aeg, tähendab - ma ei moluta vaid panengi täisvõimsusel edasi. Seepärast ma võibolla külameestele ei meeldi ka :) Nad alati ronivad hoovile molutama ja jutustama ja mu/meie aega raiskama (mis tähendab, et ma põrnitsen neid ega ole just eriti külalislahke). Mul on limiteeritud aeg mingeid omi asju teha (ja härra kamandamiseks :D), ma ei taha seda raisata mingi jotaga filosofeerimiseks, dziisas.

Niisiis, tänase päeva olin ma planeerinud tänavapoolse mulla silumiseks ja taresse kantud mulla tasandamiseks. Ärkan siis rõõmsalt hommikul üles, vaatan aknast välja ja...

... tere arvutis nohistamine :)

Või tegelt, peaks keldrit koristama, AGA ma juba avasin arvuti ja siit ennast ära vedada on juba palju raskem...

ütle üks ilus (poiss)lapse nimi

Mul on juba suvest saati üks postitus mõtetes olnud ja ikka pole jõudnud tegudeni. Viimasel ajal on meie tutvusringkonda lisandunud palju uusi peresid või sõprade uhiuusi pereliikmeid ja tore oli täheldada vahvaid lastenimesid. Nii palju ilusaid lihtsaid tüdrukutenimesid, ma olen nii võlutud. Mul on oma H tähe kinnisidee eksole, aga kui ei oleks, siis ma ei tea, kui palju tütreid mul olema peaks, et kõik need ägedad nimed oma perele kahmata. Ma olen väga rahul ka Mutuka nimega, mis sellesse loetellu nii hästi sobitub:

Liise, Loore, Lenne, Elli, Ami.

Ja viimasel ajal kohatud poistenimed on jälle kuidagi ühtemoodi ja sellised viguriga mu meelest. Nende kandjatest saavad kindlasti vahvad krutskeid täis kutid:

Kaarup, Jaagup, Joosep, Juulius, Maarius.

Kõik nimed ei tule ju kohe hooga meelde, kui hakata üles kirjutama. Aga mõlemas loetelus on oma muster täitsa olemas ;)

Mu meelest need Eesti pisinööbikesed nelikud preilid on ka imeilusate nimedega. Luise, Lagle, Leene ja Loore. Nii vahvad.

Projekt "Maja" - seitsmekümne kuues peatükk (vundamendi soojustamine)

Novembris 2013 ostsime härraga selle maja, mis tänaseks rõõmsalt meie kodu nime kannab. Juba neli aastat! Ulme, kui kiiresti aeg läheb! Ma mäletan, et pealinnas elades kontoritööd tehes aeg seisis. Koguaeg ootasin lõunat, tööpäeva lõppu, nädalavahetust, pühasid ehk vabasid päevasid, puhkust. Koguaeg! Nüüd aina imestame koos, et misasja, juba detsember? Alles oli jaanipäev.

Majja asudes siis hakkasime vaikselt muudkui nokitsema. Küll sai tehtud pisemaid nokitsusi nagu vana aasta õhtule eelneval õhtul kogu elamine täis tolmutatud, kui härral tuli inspiratsioon vastu ööd vene ahjul vana krohv maha lihvida, küll aga ka suuremaid töid nagu poole maja maha lõhkumine mädade palkide tõttu ja uuesti üles ehitamine. Kaks aastat seisis pool maja tuuletõkke väel ja ootas mundrit (voodrilauda) selga omale. Tänaseks tehtud, juhhei.

Mul oli suur suur soov ka enne selleaastast talve vana majaosa katus ära vahetada, seinad soojustada ja uus laudis peal epanna ehk et oleks terve maja uue voodrilauaga kaetud ja maja väljast üleni korras. Kahjuks seda kõike me siiski ei jõudnud ja praegu, mil töömehed on viisakalt töölainel olnud, siiski vastu talve maja katust maha võtma ei taha hakata.

Küll aga otsustasime vastu talve ära teha ühe suure ja olulise töö vana majaosa soojustamiseks. Meil on härraga oma nali juba, et toas on soe, kui õues on soe. Käredamate ilmadega olen kaks korda päevas meie suurt vene ahju kütnud. Sest noh, akende vahelt puhub ja palkide ristumiskohast puhub. Meil oli hädavajalik ära soojustada vundament.

Seega võttis härra ette ja kaevas kogu vana majaosa (ehk praeguse elamise osa, sest uus maja osa ootab alles ehituse jätkamist ja on praegu lihtsalt kõikvõimalike asjade hoiuruumi rollis) vundamendi lahti. Seejärel lõhkus tsemendi igalt poolt ära, sest ei toestanud vundamenti üldse. Armatuur sisse, penoplast paika, saalungid ja otsustasime ise mitte segumasinaga nökerdama hakata (hinnas vahet ei tule, aga ajaliselt on isetegemine oluliselt pikem protsess) ning tellisime segu suure autoga kohale. Pooleteise tunniga oli uus vundament valmis. Oleks läinud kiiremini, aga töömehed alahindasid tsemendi jõudu ja saalungid tahtsid järgi anda mõnest kohast, seega nad toestasid saalungit samal ajal, kui seguauto tsemendiga saalungeid täitis. Oli see alles kiire rahmeldamise päev, mitte keegi ei lorutanud kuskil ning lõunapaus jäi ka meestel vahele. Valget aega on vähe eksole ja tuli maksimumi võtta. Lisaks pidime õhtul kl 18ks Tartusse jõudma, et veel asjaajamisi teha ja järgmisel varahommikul Riiga startima.

Lahtikaevatud vundament ja suured mullahunnikud keset hoovi

Kui veel tellingud üleval olid

Selline hirmus vundament.

Härra eemaldab kogu vana tsemendi

Tsement on eemaldatud ja ma olen kõik kivid kokku kogunud
ning haagisega minema vedanud

Armatuuri paigaldus

Saalungid

Penoplast.
Penoplast jääb väljapoole, sisse uus segu

Eriti hea ilm oli viimaseks kiireks ettevalmistustööde päevaks
ja segumasina tulekuks

Segumasin kohal.
Saabus täiega õigel ajal, nt pool tundi hiljem oleks mehed juba ajahätta jäänud

Uus vundament, making of :)

Valatud!

Härra tasandab

Aga nad said valmis! Ma ausalt ei uskunud :)

Nii palju, kui mul oli rõõmu näha vundamendi lahti kaevamist, on mul ka rõõm näha nende tohutute mullahunnikute kadumist hoovilt. Sest iga selline märgatav muutus tähendab suurt sammu edasi. Nii mina kui siis küla pealt leitud "töömehed" lasime labidal kibedalt tööd teha. Kogu lahti kaevatud muld ja kivikamakad järelhaagisele ja täitsime sellega meie tare juures maad. Saime niimoodi võsa arvelt kaks parkimiskohta juurde, väga suur asi meie jaoks. Vundamendi ümber tühja kraavi aga tuli samal labidameetodil vedada liiva. Suur liivakoorem ootas juba nädalajagu maja külje all, et saaks laiali veetud. Mulle kohe üldse ei meeldi igasugu hunnikud hoovis ja maja ümber. Aga ehitusega pole miskit parata, koguaeg tekivad uued asemele, kui eelmise hunniku olen ära likvideerinud. Millal ma oma unistuste õu saan või kas üldse saan? Härra veab muudkui oma paate ja kärusid hoovi ja nii ei saa ma üldse mingitest lilledest, põõsastest ega haljastusest unistadagi.

Härra pani presendi peale, et rahulikult kuivada saaks
ja Riiga me sõitsime.
Kaks päeva olid vihmased ja sellest ei olnud midagi,
sest present päästis :)

Nagu näha,
mullahunnikud kahanevad.
Tegelesin hoolega labidatööga.

Alla ka peno ja siis liiv peale.

Töö käib.

Juba on ilus vaadata hoovi.
Muld on hoovist kõik ära viidud,
nüüd veel rohkelt tasandustöid.

Kõige peale ei tule mulda enam.
Otsustasime laduda tänavakivid ümber maja.
Kas seda veel enne talve teha jõuame,
ma hetkel ei teagi.
Aga eks ma käin peale,
sest mulle ei meeldi poolikud lahendused.

Vundamendi peale tuleb lapiti ka veel penokiht.
Vundament jääb praegu krohviga katmata,
see viimistlus jääb kevadesse.
Krohv ei saa enam nende kraadide juures ära kuivada.

Tänaval on veel natuke mullahunnikuid.
Ilmselt tasandamiseks mõeldud.

Oeh.
Ma nii lootsin laudisetööde käigus saab see sein ka uue laudise,
aga kuna vana majaosa laudist ei saa enne katusevahetust panna
ja hea oleks ühes jutis laudu paigaldada,
et mingeid jätkukohti jne ei jääks,
siis nii jääb.
See taust on meie traditsioonilise perepildi koht
ja ma pean veel ühe aasta seda tuuletõkkeplaati oma taustaks taluma.
Vähemalt sai penoplastiga vundamendi kõik ühele joonele ajada
ja seal enam nurke ega jõnkse ei ole.

Praegu vaatab hoovist mulle vastu järjekordne uus lauavirn, mis tuleks ära staabeldada. Soovitavalt enne jätkuvihmasid ja/või talve.

Võibolla mulle tundub ainult ja on soovmõtlemine, aga toas on soojem olla küll. Varem jalad täiega külmetasid, sest põrandad olid nii külmad. Nüüd on juba parem. Lisaks sai remonditud me õhksoojuspump, mis on parem kui varem. Ahju pole kütnud juba mitmeid päevi, korra nädalas ikka teeme ahju ka tule alla. See tule pragisemine on mõnus. Ma ise mõtlen, et võiks veel vana majaosa ka tuuletõkkega üle lüüa, siis oleks toa kohe suurepärane olla juba. Aga see siiski sõltub ilmselt ka katusevahetusest, just see ülemine osa sarikate juures. Loodetavasti järgmiseks talveks aasta pärast on maja üleni uues kuues ja soe. Ma väga loodan, et nüüd saame asuda ka maja teistpoolt seest ehitama, et kunagiiiiiiiiii ehk lastele omad toad valmis saaks ja mugav lebotamise elutuba. Unistama peab :)

jõulune postitus

Juba mõne päeva pärast ongi esimene advent ja minule on see esimene kord olla ise päkapikkude logistik. Mesilane räägib jõuluvanast juba mitu kuud ja nüüd ka "pätapittidest". K-tähte tal ei ole :)

Seetõttu ma ei hoia end enam tagasi ja teen ühe veidi jõulusema postituse ka. Noh, kuna ma juba oma kodu jõulutundega üle valasin ja pühapäeval esimesed perepildid pisipäkapikkudega tegime, siis nagu võib.

Ma olen lapsest saati teadnud/otsustanud, et minu pere saab ka olema nelja-liikmeline. Sest selline oli mul peremudel ees ja nii ma arvasingi, et on kõige õigem. Seega ei kiirustanud ma Mesilase saabudes veel kõiki aksessuaare varuma, sest üks liige oli puudu. Ka veel eelmiste jõulud eel mitte, sest kuigi Mutukas oli juba kõhus oma aega ootamas, siis nime tal veel ei olnud. Seega, kuna mu kuusepuu on paar aastat olnud kaetud puidust ehetega ja on seda veel paar aastat, kuni ka Mutukas saab mõistlikumaks, siis ei saanud ma ära tellida veel terve pere nimelisi jõuluehteid. Ega ka jõulususse. Sel aastal juba sain!

Ma olen nii rahul blogimaailmas tutvustamist mitte vajava Molami stuudioga. Kindlasti on vastavaid tegijaid veel, aga kuna Molami toimetab Tartus, siis see on mulle hetkel kõige südamelähedasem kant ka. Nägin Molami FB lehel pilti nimelistest kuuseehetest ja väga õigel ajal. Muidu oleks ära unustanud ja tellimine ka liiga hilja peale jäänud. Tal on käed tööd täis ja tellimuse andsin sisse juba novembri esimestel päevadel.

Tellimust tehes tulin hiilgavale ideele. Tellisin komplekte mitu tükki rohkem ja lasin mitmed komplektid ka eraldi imeilusasse puidust karbikesse pakkida. Nii on nüüd vanaemadele-vanaisadele pisike jõulukink ka olemas. Ühe komplekti võtsin lisaks bloginimedega, et ka see osa elust meie jõulupuule riputada.

Kui aga hakkasin fotograafi jaoks meie kodu paika sättima, avastasin, et kuuske ju veel novembris tuppa ei too, aga kuhu ma siis need nimelised ehted riputan? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, enda arust tulin geniaalsele ideele - neid saab ka jõululaual kohakaartidena kasutada. Meie pere jõuluõhtul kindlasti ma laua ka nii katan.

Praegu on osa ehteid vahvalt köögiaknal ootel.

Teine asi minu jõuluettevalmistuste to-do listis oli jõulususside/-sokkide varumine. Minu perefotograaf Eelika on ühtlasi ka üliosav kõikvõimalikus käsitöös ja juba kaks aastat tagasi kinkis mulle ühe nunnuka mummulise jõulusoki. Nüüd ma teadsin, et ma tahan kõigile pereliikmetele sellist ja Eelika need valmis võluski. Lisaks on Eelika ka paberitega mööbli restaureerija ja mõnele kohe on andeid kuhjaga antud :) Eelika näputöid saab vaadata ka Facebookist. 

Ka Eelika toimetab Tartus ja on mulle nö kiviviske kaugusel.

Esimesed piparkoogid on tehtud! Pean tunnistama, et kui kaks aastat tagasi Mesilase esimesi piparkooke (ja pilte sellest) tegime, siis see segadus hiljem oli kohutav. Ma koristasin 3-4 tundi jahu ja asju igalt poolt. Eelmisel aastal tegime Mesilasega piparkooke täitsa kahekesi ja ma üritasin seda kõike ka pildile püüda. Saime nii kenasti hakkama, segadust praktiliselt polnudki ja Mesilane oli väga tubli abiline mul. Modell niikuinii. Sel aastal tegime piparkooke esimest korda neljakesi ja Mutukas oli põhiliselt printsess ning mina fotomodellide assistent. Piparkooke tegid Mesilane ja härra väga usinasti ja ma muudkui õhkasin endamisi (ja härrale kõrva ka), kui toredad nad on ja kuidas mul ikka nii vedanud on nendega. Koristamist ei olnud üldse - mõlemad põnnid koheselt varvastega jooksva vee alt läbi ja laua pealt jahu kokku pühkida - tehtud. Kui Eelika kodu poole liikuma hakkas, oli mul kodu juba korras.

Päkapikkude invasioon

Nüüd jään kuusepuu ootele, et siis me voodialune jõuluvarustus kõik välja pandud saaks.

kiirpõige Riiga

Umbes kaks nädalat tagasi saabus mulle kiri kutsega osaleda Riias ühel turismikoostöö üritusel lätlastega. Arutasime härraga, mõtlesime, et lähme pealegi. Mesilane läks vanaema hoida ja Mutuka pakkisime kaasa. Kuna oli teiste osalejatega koos ühine minek suure bussiga, siis see oli meie jaoks omaette jant eksole. Mutuka turvatool bussi, vanker, muud riided ehk väga palju asju :)

Õnneks laabus kõik üsnagi valutult. Kell 5 startisime Tartust ja Mutukas magas Riiani. Härrast sai mu isiklik lapsehoidja, kes Mutukaga jalutas ja toimetas, niikaua kuni mina uusi teadmisi ammutasin ja networkisin :)

Õnneks ei olnud ka õhtune programm liiga tihedaks aetud, ma natuke lõpust ka viilisin, et härrale seltsi pakkuda. Kuna hommikul oli kiirel peatänaval korraks peatus, et maha hüpata, siis härra müts näiteks jäi bussi alla pagasisse. Vähemalt Mutuka vankri jõudsime kaasa haarata ja mähkmed ka. Ilm oli murphilikult õudne. Sellal, kui mina soojas ruumis peesitasin, oli väljas hirmus vilu tuul ja meil kahe peale üks sall, mitte ühtegi mütsi ning kolm paari naistekindaid. Härra siis sai lohutuseks minu slaavimustriga salli, mis ma usun võiks olla uus meestetrend, sest tema meestemantli alt kaelusest paistis vahva musta-roosa lillekombo ja see oli päris seks. Miks ei või mehed lillelist salli kanda eksole? Härra oli eelmisel õhtul just juuksurs käinud ja ka soojendav juuksepahmakas oli sobivalt kadunud, seega tal oli ikka megakülm jalutada pikki tunde. Vahepeal põgenes kuskile kohvikusse ka, aga siis kuumenes jälle Mutukas üles. Nii nad vaevlesid. 

Läksin neile seltsi, Mutukas, kelle unevajadus polnud veel täis magatud, jäi vankrisse nohistama ja meie suundusime siis mütse-kindaid soetama. Kuna kodus on ju kõik olemas, siis ei hakanud midagi kallist ega fäänsit ostma. Humanas oli 1 euro päev ja me saime kaks maailmakoledaimat mütsi 1 euro eest. Aga oli vähemalt soe ja elu läks nii palju paremaks. Kuna minu sall oli härra kaelas, siis ise keerasin endale käekotis leiduva tagavarapluusi ümber kaela. Kindad saime ka härrale.

Vanalinnas ringi jalutades sattusime ootamatult 20.sajandisse, aastasse 1917. Käisid filmivõtted ja vana tramm "sõitis" (kaadrisse ei jäänud seda, kuidas mitu meest trammi muudkui vedasid ja lükkasid), inimesed vanades kostüümides jalutasid ja igati põnev oli. 

Ühes alkopoes sai vaadiveini kaasa osta ja suurest valimist võtsime siis proseccot veidi õhtuks. Väga hea oli!

Teise päeva hommikul suundus härra taas Mutukaga jalutama ja mind ootas ees speed networking. Ma pole varem sellisele üritusele sattunud, nii põnev oli ja loodetavasti produktiivne ka. Pika laua taga vastamisi istusid eesti ja läti turismivaldkonna inimesed, 1 min jooksul tutvustas üks ennast, oma tegemisi ja mida ta kohtumiselt ootab ning teine minut kaaslase kord sama teha. Hopp ja vahetus ehk uus inimene, uus minut enda tutvustamiseks. Umbes 3-4 kasulikku ja huvitunut kontakti tekkis, üks neist läti televisioon, kes tahab tulla filmima. Vaatame siis, kas tekib koostöö!

Seejärel tehti meile ringkäik Tallink hotel Riga's ja sealt suundusime Riia keskturule. Härrale "rõõm", sest ta oli selleks ajaks juba kahel korral seal seiklemas käinud ja nüüd siis giidiga tuur veel otsa. Aga mulle väga-väga meeldis. Ma poleks arvanudki. Nende turg on meeletult suur. Riiete-tööstuskauba sektorisse me mõistagi ei läinud, see ala oli juba megasuur ja sealt me jalutasime mööda. Väljas eraldi suured vahekäigud lillede, puu-ja juurviljade müüjatele ja viis hiiglaslikku angaari. Ühes lihakaup, siis jälle puu- ja juurviljad, piimatoodete angaar, leivaangaar on hetkel remondis ja sellest tuleb midagi balti jaama laadset moodsate kohvikute ja butiikidega, sest turistid nurisevat, et kihvt turg, aga kaasa pole midagi osta. Viimane angaar on kalatooted. Turg mõistagi ei ole kaasaegne ega euroremonditud hetkel, selline autentne on. Kui ma elaks Riias, siis käiks ka sealt süüa ostmas, sest hinnad olid tõesti soodsad ja valik fantastiline. Mis iganes liha tahad, mis iganes kala tahad. Kõike oli ja eriti meeldis mulle, et kalaangaaris oli enamuses kohalik kala, mitte lõhe ja forell.

Näete jah, kuidas liha selja taga konksu otsas ripub? ;)

Lihangaar

Giid rääkis palju läti köögist ja toitudest ning pidin tõdema,et lätlastel on palju asju meist, eestlastest paremini. Nii mõnigi asi tegi kadedaks :) Puu- ja juurvilja angaar oli tõeliselt värviküllane, ma oleks nagu hoopis mõnel Aasia turul olnud. Lihtsad ja geniaalsed asjad, mida ma Eestis turgudel küll näinud ei ole. Tuuri lõpetuseks ootas meid ees ka buffetlaud ja saime erinevaid kohalikke maitseid proovida. Kõht täis ja tuju hea, eksole. Viimasel ajal on mul silmad nii palju avanenud ja hoopis teised väärtused hakanud esile tõusma. Tänu võrgustikele, mille liikmeteks oleme, oleme saanud ka siseriiklikult õppereisidel käia ja varakevadine Hiiumaa oli samuti silmiavav. Ma olen palju riike läbi reisinud, aga toidule ilmselt mitte nii palju tähelepanu pööranud. Nüüd aga on toit üha tähtsam reisi osa ja kui me poleks nt seal Riia turul ning õhtu poole Valmieras Valmiermuizas degusteerimis teinud, oleks olnud üks hall, kõle Riia kogemus, mittemidagiütlev. Nüüd aga need toiduelamused ning külastatud kohtade emotsioonid juurde, Riia hakkas mulle palju rohkem meeldima.

Järgmine kord võiks Lätti minna palju soojemal ja värvilisemal ajal :) Mutukas pidas terve reisi imeliselt kenasti vastu ja oli igati vahva reisisell meiega. Tema veel püsib paigal (süles), Mesilane enam mitte.

novembri viimane pühapäev

Mu kallis poja ujutas mu arvuti vahepeal veega üle, sellest ka pikem mõttepaus siin blogis. Mulle ei meeldi telefonis toksida, seal alati tundub, et oi ma olen nüüd nii pikalt kirjutanud, aga tegelikult alles mõned laused.

Läpakas kuivas mul nädal otsa ahju peal ja õnneks töötab edasi. Huhhhh. Kuigi ma alles hiljuti varundasin kõik asjad välisele kettale taas, siis ikkagi ei tahaks siin enne jõule uut arvutit osta. Seda enam, et töömehed majale voodrilauda paigaldades naelapüstoliga õhksoojuspumba toru ribadeks lasid ja see nali meile 600 eurot maksma läks.

Terve nädal kujunes ilmtumakiireks - meie maja remondi juures on suur hüpe edasi, mina kraamisin kolm pikka päeva kogu elamise ära ja sorteerisin auto peale terve pagasiruumi jagu asju, mis ei ole 3 aasta jooksul kasutust leidnud - ju siis ei leia ka edaspidi. Seega lähevad taaskasutuskeskusesse. Selle suure kraamimise käigus tegin vaatluseid ja jõudsin järeldustele, et laste mänguasju on ikka ilmatuma palju tekkinud. Kogu mu ainsa kapi sisemus siin elamises on nüüd minu kleitidest peaaegu et tühjendatud ja sellest on saanud mänguasjade panipaik. Koht, kuhu siis asju tõsta, et teised asjad jälle ette anda. Kui kõik mänguasjad korraga saadaval, siis see on üks suur segadus ja ega Mesilane millegagi ikka mängiks. Otseloomulikult on Mesilane ka ära hammustanud minu saladuse ja käib ise kapi kallal mänguasju vahetamas.

Veel olime sel nädalal kaks pikka päeva Riias, sellest tahaks ka pisut pikemalt ehk muljetada.

Laupäevane päev kujunes taaskord produktiivseks tööpäevaks õues ja emad ju ei puhka, seega tõstsin ka veel toad ringi, et tänaseks jõulupildistamiseks ruumi teha ja jõuluehted välja sättida. Sünnipäevale jõudsime ka veel eile õhtul.

Nüüd on fotosessioon tehtud, mina ülirahul oma nööpidega, nad olid väga tublid ja pildid tulevad nii ägedad. Nagu alati, kui Eelika, mu perefotograaf, külas käib. Niipea, kui tiiserid ja pildid tulema hakkavad, saan ka siin mõnda jagada ning tuleb asuda jõuluraamatuid kirjutama. See on saanud mulle traditsiooniks, et vanaemadele-vanaisadele nn päkapikuraamatuid kirjutan.

Ehk homme, kui Mesilane lasteaias kadrisanti mängib, saan mahti siia rohkem muljetada.

Laupäevased mõtted

Käisin eile ühel koolitusel, jõudsin väga täpselt (või 1-minutilise hilinemisega) ja sättisin end paarile viimasele vabale kohale auditooriumis viimases reas. Peale mind mõni aeg hiljem saabus veel kaks hilinejat, kes istusid minu kõrvale. 

Millised on šansid, et ruumis täis võhivõõraid inimesi, satuvad kõrvuti istuma Peipsi inimesed? Kuna valdkond ja tegevuspiirkond meil ühine, siis oli nii palju rääkida :)

---

Mesilasel hakkavad juba vaikselt killud tulema. Kas hetkel veel tahtmatult või juba teadlikult nalja tehes, aga igatahes õhtul teki all und oodates hakkas Mesilane vadistama, et emme on hiir, õde on tibu, tema ise on lammas... Küsisin, et kes issi on? 

"Issi on oinas." Ja lõkerdas naerda.

Muhhhahaaa.

---

Igapäevaselt siin muudkui lastega askeldades unustan tihti ära, et Mesilane on ju nii pisi veel. Paistab nii asjalik ja toimekas ja suur poiss. Ise ka kuulutab, et tema on suur venna ja oh, kuidas seda juttu on ühtäkki nii palju ja kordab sõnu järgi, üha pikemaid ja keerulisemaid, loob seoseid ja pikki lauseid ja. Kihvt. Toob mulle asju ja aitab üha rohkem Valvab Mutukat ja takistab kukkumast. Niiet nii suur poiss, eriti kui Mutukas ta kõrvale end püsti ajab, ulatudes Mesilasele vaevu rinnuni ja siis on sellised kaks nööpi mul.

Aga kui vaatasin, kuidas Mesilane härral käest kinni hoides ja hüpeldes-joostes härraga sammu pidada püüdes lasteaia poole vudis, siis läksid perspektiivid natukeseks taas paika. Härra on suuuuuuuur ja Mesilane nii pisi-pisi veel.

---

See emaks olemine on ikka suur arusaamatu matemaatiline valem.

Kuidas on nii, et kahe põnniga koos päeva veetes olen ma õhtuks poolsurnud, annaks ühe või mõlemad lastekodusse, aga kui härra võtab ühe või mõlemad kaasa terveks päevaks, siis juba tunni aja pärast vaatan kella, et kus nad nii kaua on ja mis Mesilane küll teeb ja ...?

Emotsioonide virvarr ja süümetunded pidevalt.

---

Eile autosõidu ajal oli üle pika aja pooltunnike, kus me härraga saime vestlust pidada :) Viimasel ajal on see üha keerulisem isegi ühe terve lause edastamine teisele, lootmata siis vastust anda või mõtet lõpuni rääkida või mingeid otsuseid vastu võtta. Küll nõuab Mutukas valjul häälel tähelepanu ja kindel on see, et Mesilane sõidab sisse oma küsimuste, soovide või muude tähelepanekutega. Ja ega ei ole nii, et ta ütleb lause ära ja kõik. Ta kordab seda lauset 7 kuni miljon korda, kuniks sa vastad talle. Ei ole ju võimalik infot lihtsalt teadmiseks võtta eksole.

Igatahes, kvaliteetaeg vesteldes. Härra võttis üles teema, et noh, me kaks kodust inimest eksole ja kui mul emapalk läbi saab, mis siis? Rääkisime erinevaid variante, kuni ta muigas - peab vist kolmanda ka tegema. Ütlesin, et olen plusse ja miinuseid kokku lugenud selles osas ja miinuseid on nagu rohkem. Et minu jaoks on kaks peamist vastuargumenti. Esiteks: ruumipuudus. Me juba täna neljakesi ei mahu ära olemasolevatesse tubadesse, Mutuka riideid pole mitte kuskile panna, saunaruum vannitoas on riidekaste täis jne.

Härra arvas, et see pole mingi argument, sest enne meid elas meie majas 7 lapsega pere ja üleüldse. See ei ole mingi argument.

Mina: Teine argument - minu närvid.

Härra: See on argument.

Teema lõpetatud :)

Jõudsime tagasi selleni, et ku me oma puhkemaja teeme, siis peame seda kogu südamega tegema. Niisama taustale seda pole mõtet jätta. See on elustiil. Seega, et elukvaliteeti hoida ja sissetulekuid tagada, peame välja nuputama veel lisanišše maaelu madalhooaja jaoks. On soovitusi?

pildipostitus

Uhh, ma pole nii ammu pildipostitusi teinud. Ja oli aeg, kui ma tegin igal esmaspäeval eksole! Aga lappasin oma telefoni ja seal on igasugu klõpse, mida võiks üheks lobapostituseks kokku panna ometi. Osad pildid on ikka iidvanad juba, aga siiani jagamata. Hoiatan ette kehva kvaliteedi pärast ka, ei hakanud neid siin tuunima.

Tuba on sassis - hea päev

Tuba on sassis - see teine päev...

Uhiuus Mutukas 1 tund vana

Kevadel käisime Tallinnas Mutukale nime panemas
ning ei tahtnud sõpradele (kelle juures tihti ööbime) tüli teha.
Võtsime toa hostelis Linnahalli kõrval ja ihsand see oli luksuslik!

Kuressaare puidupits.
Kadedaks teeb :) Tahaks oma kodule ka uhket pitsi.

Saarlaste vigurid

Ikka veel uhiuus Mutukas, 1 kuu vana

Ka Mutukaga on mul sama traditsioon,
mis Mesilasega.
Iga kuu minisünnipäeval teen pilti.
Mutukas on mul daam,
tüdrukutele on ju nii lihtne sitse-satse-pitse leida ja neid tal jagub.
Kleidikesi ka ja igal pildil on tal mingi äge peakate ka saanud.

Ükskord ammu oli volbriöö ja Mesilasel podises lasteaias nõiakatel.
Sain just lasteaiast teavituse, et kadripäeval tuleb kadrisandi kostüüm kaasa võtta, midagi valget.
Ihsand, mis see olema peaks?

Mesilane ja härra tegid vastastikku pilte.
Mesilane õppis fotograafi ametit.

Aah, mu lemmiklemmiklemmik Rammstein.

No mul on see süsteem eksole.
Ma teadsin lapsest saati, et kui mul kunagi tütar sünnib,
siis tema nimi saab olema minu järgi H-tähega,
nagu mul on mu ema järgi H-tähega.
Ja vot nii ma olen kogunud neid H-tähega ilusaid nimesid noh, terve elu või nii.
Ja siis tuli aeg hakata Mutukale nime valima ja see ei olnud üldse lihtne,
sest neid ilusaid nimesid oli mul NIIIIIIIIIII palju.
Lõpuks jäid sõelale 5-6 nime,
minu pikast nimekirjas kumbki härraga valisime 3 lemmikut välja.
Edasi ei osanud ikkagi valikut teha.
Näitasin valimit ämmale,
kes valis välja: HETTI!

Ja see on nii armas nimi ja mul ei olnud selle vastu midagi ja sobis meie Mutukale ka üliarmsasti ja perenimega ka ja nii.
Ja alles siis, kui meie valik oli tehtud ja kõigile sobis,
vupsas mulle pähe, et ootoot - sama nimi on mul suguvõsas olemas juba.
Mutukale me ei pannud mu vanatädi järgi nime,
aga siin nad nüüd kahekesi on.
Minu kaks Hettit

Minu tehnikahuviline.
Nõuab igal võimalikul hetkel oma "motijopet" selga,
käiks praegugi, kui ema lubaks :)

Kui lapse uni on püha.

Kui Meslane arvb, et ta on ka pisipisi

Sõitsime sõpradega ühel mõnusal pühapäeval küla vahel ratastega ringi
ja sibulakuuride sekka oli end ära peitnud üks samovaride väljapanek.
Nii kihvt.

Ükskord käisime Viljandis

Ma enam ei mäleta, kus või miks ma selle pildi tegin,
aga nii armas on.

Narva-Jõesuus spaatasime esimest korda.
Noorus spaahotell oli super üllatus mu jaoks.
Millegipärast olime mõlemad härraga sellised ettevaatlikud Narva-Jõesuu spaade osas,
aga ees ootas uus ja kihvt, täitsa luksuslik tuba ning spaaosa oli ka mõnus.

Ma olen Narva-Jõesuus käinud ju palju kordi,
aga nagu esimest korda oleks seal olnud.
Avastasin nii palju kihvte detaile,
näiteks see suplusvagun.
Vanasti viidi sellised vagunid merre,
et daamid saaksid sealt siis ujuma minna.
Oh, m atahaks ka praegu nii. Nt Peipsis :P

Viimased mitu päeva olen muudkui keedusuhkrut teinud ja pakkinud,
et üks ministeerium saaks teha maitsvad jõulupakid oma töötajatele.
Minu arust hea mõte.
Kuna on ju Peipsi toidu aasta ja meil siin võrgustikus erinevaid ettevõtteid oma söödavate suveniiridega.
Paki sisse meie poolt seekord siis keedusuhkrud, aga saab ka erinevaid teepakke või voblat või jõhvikamett nt.
Kommid on nii igav lahendus ;)