Käisin eile ühel koolitusel, jõudsin väga täpselt (või 1-minutilise hilinemisega) ja sättisin end paarile viimasele vabale kohale auditooriumis viimases reas. Peale mind mõni aeg hiljem saabus veel kaks hilinejat, kes istusid minu kõrvale.
Millised on šansid, et ruumis täis võhivõõraid inimesi, satuvad kõrvuti istuma Peipsi inimesed? Kuna valdkond ja tegevuspiirkond meil ühine, siis oli nii palju rääkida :)
---
Mesilasel hakkavad juba vaikselt killud tulema. Kas hetkel veel tahtmatult või juba teadlikult nalja tehes, aga igatahes õhtul teki all und oodates hakkas Mesilane vadistama, et emme on hiir, õde on tibu, tema ise on lammas... Küsisin, et kes issi on?
"Issi on oinas." Ja lõkerdas naerda.
Muhhhahaaa.
---
Igapäevaselt siin muudkui lastega askeldades unustan tihti ära, et Mesilane on ju nii pisi veel. Paistab nii asjalik ja toimekas ja suur poiss. Ise ka kuulutab, et tema on suur venna ja oh, kuidas seda juttu on ühtäkki nii palju ja kordab sõnu järgi, üha pikemaid ja keerulisemaid, loob seoseid ja pikki lauseid ja. Kihvt. Toob mulle asju ja aitab üha rohkem Valvab Mutukat ja takistab kukkumast. Niiet nii suur poiss, eriti kui Mutukas ta kõrvale end püsti ajab, ulatudes Mesilasele vaevu rinnuni ja siis on sellised kaks nööpi mul.
Aga kui vaatasin, kuidas Mesilane härral käest kinni hoides ja hüpeldes-joostes härraga sammu pidada püüdes lasteaia poole vudis, siis läksid perspektiivid natukeseks taas paika. Härra on suuuuuuuur ja Mesilane nii pisi-pisi veel.
---
See emaks olemine on ikka suur arusaamatu matemaatiline valem.
Kuidas on nii, et kahe põnniga koos päeva veetes olen ma õhtuks poolsurnud, annaks ühe või mõlemad lastekodusse, aga kui härra võtab ühe või mõlemad kaasa terveks päevaks, siis juba tunni aja pärast vaatan kella, et kus nad nii kaua on ja mis Mesilane küll teeb ja ...?
Emotsioonide virvarr ja süümetunded pidevalt.
---
Eile autosõidu ajal oli üle pika aja pooltunnike, kus me härraga saime vestlust pidada :) Viimasel ajal on see üha keerulisem isegi ühe terve lause edastamine teisele, lootmata siis vastust anda või mõtet lõpuni rääkida või mingeid otsuseid vastu võtta. Küll nõuab Mutukas valjul häälel tähelepanu ja kindel on see, et Mesilane sõidab sisse oma küsimuste, soovide või muude tähelepanekutega. Ja ega ei ole nii, et ta ütleb lause ära ja kõik. Ta kordab seda lauset 7 kuni miljon korda, kuniks sa vastad talle. Ei ole ju võimalik infot lihtsalt teadmiseks võtta eksole.
Igatahes, kvaliteetaeg vesteldes. Härra võttis üles teema, et noh, me kaks kodust inimest eksole ja kui mul emapalk läbi saab, mis siis? Rääkisime erinevaid variante, kuni ta muigas - peab vist kolmanda ka tegema. Ütlesin, et olen plusse ja miinuseid kokku lugenud selles osas ja miinuseid on nagu rohkem. Et minu jaoks on kaks peamist vastuargumenti. Esiteks: ruumipuudus. Me juba täna neljakesi ei mahu ära olemasolevatesse tubadesse, Mutuka riideid pole mitte kuskile panna, saunaruum vannitoas on riidekaste täis jne.
Härra arvas, et see pole mingi argument, sest enne meid elas meie majas 7 lapsega pere ja üleüldse. See ei ole mingi argument.
Mina: Teine argument - minu närvid.
Härra: See on argument.
Teema lõpetatud :)
Jõudsime tagasi selleni, et ku me oma puhkemaja teeme, siis peame seda kogu südamega tegema. Niisama taustale seda pole mõtet jätta. See on elustiil. Seega, et elukvaliteeti hoida ja sissetulekuid tagada, peame välja nuputama veel lisanišše maaelu madalhooaja jaoks. On soovitusi?
8 kommentaari:
Teadjad räägivad, et kaks või kolm, enam vahet pole :D Aga ma pole veel enda nahal tunda saanud, ei oska rohkem sõna sekka öelda. Maaelu madalhooaja osas kahjuks (hetkel) ideid ei oska anda. Seega soovin vaid jõudu :)
Hehh, ma olen ka kuulnud, et iga laps üle kahe on sama mäsu, ei mingit vahet :D
Hahaha, olen ise ka praegu teki all, loen seda Mesilase nalja ja l6kerdan naerda. Nii andekas poiss.
Jah, kahega ongi kõige keerulisem. :D Seda teadis juba üks viie lapse ise öelda, et kaks ongi kõige rohkem. Sealt edasi on juba esimesed lapsed niipalju suuremad, et neist on palju abi ja kõik kasvavad iga päevaga ja muutuvad asjalikumaks. Ise kolme lapse emana julgen seda sama väita. Keeruline ja närvesööv oli esimene poolaasta, sest siis nõuab beebi väga palju tähelepanu ja teistele on ka olukord uus. Aga summa summarum kipun ma siiani vahel ära unustama, et mul on kolm last. :) Igapäevaselt enam suurt vahet pole, kõige keerulisem on ikka siis, kui kantseldamist vajab kaks last, ükskõik, mis koosluses nad siis mul siin kodus pole. Ja kui kahest esimesest lapsest on enamus asju alles, siis raha kulub selle viimase lapse peale küll ikka alguses väga vähe. Aga eks see aeg seisab ees, kui kõik tahavad trennides ja huviringides käia ja enam ei lepi suurema õe-venna riietega. Ja tegelikult muutus kõik lihtsamaks siis, kui ma iseendaga rahu tegin. st leppisin sellega, et mõnda aega saangi ma olla ainult ema ja muuks aega ei jää. Aga ka see läheb mööda. :) Soovitan! :D
Kas kolme lapse lastetoetus polnud mitte umbes 500€?
Kindel sissetulek päris mitmeks aastaks :-D
Mari
Kolmas kasvab juba peaaegu täitsa ise - mul on neid 3 ja lihstam kordades, kui kahega. Viielapseline ema väitis, et peale 3dat läks tal juba nii lihtsaks, et kui vanus poleks piiri ette pannud, siis oleks 2 veel sünnitanud (ei ole mingi asotsiaalne vanemakooslus, vaid lapsed on nüüdseks kõik kõrgkoolitatud).
Mina ütlen oma kogemuse pealt, et kolm on lihtsam. Minul on muidugi vanusevahed suuremad ja suuremad aitavad pesamunaga. Kõige keerulisem oli ühega, sest sellest hetkest pead hakkama oma aega jagama ja on kaaslane. Hiljem neid kaaslasi lisandub ja oled juba harjunud.
Minul ei jäänud elu seisma laste pärast, see läks edasi. Olen ise muutunud, et jõuda rohkem ja paremini. Olen muutunud organiseeritumaks. Näiteks kolmega üksi õhtusöögile minna, ei ole mingi probleem. Ma kujutan ette, et kui ma oleks nendega kodus, siis ma lämbuks. Aga me käime nendega koos, põhimõtteliselt on elu sama, nagu enne lapsi. Käime reisidel nendega, nad on harjunud. Rutiini mul nendega ei ole, pean silmas igapäeva rutiini, mis osadel takistab tegevusi. Näiteks, et ei saa reisile minna, kuna lapsel on uneajad see kell ja see kell. Ma olen teinud rahu endaga, et ma kõike ei jõua. Pean silmas seda, et kodu koristamine võib oodata või mõnikord ei jõua pead pesema (selleks on leiutatud kuivšampoon).
Keeruline on see, et mingeid kohustuslikke asju on jälle rohkem, mida tuleb teha. Näiteks arstid, lasteaia/kooli koosolekud, kontserdid jne. Huviringidesse vedamine ka, aga õnneks nad kasvavad ja üsna pea ju oskavad ka ise minna.
Ühesõnaga, kui kolmas laps juba tuli jutuks, siis järelikult Te kaalute. Majanduslikult oleks mõtekas see samm kohe teha ja ega vanus ka enam kaua seda mõtet kaaluda ei luba. Lisaks annaks see mõned vajalikud lisaaastad, et loksuks paika Peipsi teema...
No ma arvasingi, et see kolme lapse teema kõige rohkem sõnavõtte toob :)
Postita kommentaar