kiidan toodet

Ma ei ole just suur "vaadake, mis ma ostsin/sain" lugude kirjutaja, aga teiste blogidest mulle meeldib vahelduseks selliseid postitusi lugeda. Mitte neid, mis on "koostööpostitused", ehk mis on lihtsalt mingi toote kirjelduse kodukalt maha kirjutamine ja igati eemaletõukav kuiv tekst. Pigem need postitused meeldivad, kus keegi reaalselt leidis miskit põnevat ja kirjutab siis sellest.

Kuna ma käin ehituspoes samatihti kui toidupoes, siis paaril korral jäi Decoras silma üks väga ilus grill. Lihtsalt nii naiselik reaktsioon - appi kui ilus, ma tahan! Teadmata, kas see funktsiooni täidab ka või ei. Aga no hind on suht soolane selleks, et emotsiooniostu teha. Kui me kuu alguses käisime Tallinnas toidumessil, siis seal erinevate toidutelkide vahel oli ka LotusGrilli maaletooja telk ja need samad imeilusad LotusGrillid kenasti reas. Läksin ja uurisin siis, et mis see on ja mis maksab neil ja kas on ka hea. Kuna tol hetkel jalutasin ringi oma vana muheda töökaaslasega ehk Diskoga, siis peale müügijutu kuulamist teatasin sealsele meesterahvale, et ma nüüd lähen toon oma mehe ka siia. Too meesterahvas vaatas mind ja Mutuka-käru ja arvas, et ta võib uuesti rääkida küll. Ma ei täpsustanud, et mis ta mu kahemõttelisest repliigist arvas :)

Igatahes on tegemist ägeda söegrilliga, mis ei aja mingit tossu ega vingu, mille kuumust saab ise reguleerida ja mis on nii kompaktne, stiilne ja jätkuvalt imeilus (pealegi väga kerge puhastada ja võtab nt autopagasnikus väga vähe ruumi), siis ma olin juba ammu peas ära otsustanud, et mul on seda vaja. Mõte oli see grill panna saunapaati, et külastajad saaksid kerge vaevaga saunapaadis ööbides grillida ja chillida.

Mis te arvate, kas see grill on sinna paati jõudnud?

Muidugi ei ole ega jõuagi, sest härra ei luba :) Ta oli väga kõhkleval seisukohal alguses, aga nüüd fännab sellega grillimist. Käib ta laua peale ja on nagu fondüü! Seltskonna mõnus tegevus. Grillida saab kõike ja kiiresti. Ja ühesõnaga härra ei raatsi seda meie külastajatele andagi :)

Ma hea meelega teeks siia pilte ka, aga kuna mul kaks põnni kodus ja käe-jala küljes või antud hetkel unne suikunud, siis ma ei tihka liiga palju krõbistada kartuses emba-kumba äratada.

Aga maaletooja kodulehel on need grillid näha: http://www.fibac.ee/

(Kui ma nende kodukale läksin, et äkki võtan mõne pildi siia, siis nägin, et mingi blogija juba kirjutab sellest grillist...)

Mind ei sponsoreeri keegi mingeid postitusi tegema, niiet see on minu isiklik rõõm ja kogemus. Meie võtsime sinist värvi grilli. Ka maaletooja ise ei osanud öelda, miks just sinist värvi grill on ca 20 euri odavam :) Kõik värvid on superilusad ja meile algse plaani järgi sinine värv sobis eriti hästi, et noh paat ja vesi ja sinine teema eksole.

See on kindlasti viimase aja üks lemmikuid oste mul. 

Peipsi (Sibulatee) turismipostitus

Täna on ilm vilu ja lekkiv. Mesilane tõi lasteaiast lisaks südame soojaks teinud sületäiele tema enda käekestega tehtud igavikulisele kunstile paberil ka tuulerõuged. Nüüd vallutas mu telefoni, et "lammast" vaadata (ta alati hakkab nuiama, et tahab lammas Shauni vaadata ja kahe sõrmeviipega vahib juba mingit lollakat spidermani asja, mis peaks olema lastele "hariv"), seega ma ei saa aega surnuks telefonis lüüa Candy Crushi mängides. Ma ei tea isegi, miks ma selle omale telefoni tõmbasin. Vahepeal on vaja aju välja lülitada ja silmad klaasistunult mingeid kommikesi ritta seada vist.

Loen siis blogisid ja Ritsiku blogis on hea teema (nagu alati), mis ärgitas mindki natuke rohkem sõna võtma. Ma olen küll selline, kes hea meelega tahab blogidest inspiratsiooni ja teiste muljeid lugeda (küll siiski mitte sellest, kus RMK rajal hea seksida oleks). Super, kui on pildimaterjal ka juures, mis kohe kihutaks takka ise ka soovitatud kohta minema.

Ma viimasel ajal ei ole suutnud ise kirja panna põnevaid kohti või üritusi, kus me käinud oleme. Sellest on ühest küljest veits kahju ka, teisalt on see otsus olnud natuke oma privaatsust hoida (naer eksole). 

Mõtlesin siis kirjutada hoopis Peipsist. Ma kirjutan sellest küll koguaeg, aga ilmselt mitte selles võtmes, et mida siin teha ja vaadata oleks. 

Kunagi, kui ma esimesi kordi kuulsin mõistet Sibulatee, mõtlesin, et see on see kant Peipsi üleval piirkonnas Kauksist Mustveeni. Tegelikult võiks neid seal Suitsukalamüügiputkade teeks nimetada :) Sibulatee on Tartu poolt tulles Varalt Peipsini välja ja siis Kallasteni sõita. Kui ma siin ise sees elan, tunnen ja leian, et see on äärmiselt äge koht ja nii palju lahedaid üritusi ja miks siin koguaeg küll inimesi ei käi? Samas taban end teinekord mõtlemast mingi muu Eesti väikekoha peale nähes seal noort neiut lapsevankriga jalutamas, et appi, naine. Kus su ambitsioonid on ja miks sa sellises perifeerias elad? Mis sul siin teha üldse on??? Ja siis on kiire realitycheck, et oot, aga ma ise? Samamoodi või veel hullemaski kolkas ju? Ilmselt jätan samuti möödasõitvatele inimestele mulje, kui ambitsioonitust eluheidikust :)

Nii ma siin siis annan endast kõik, et külakest elule puhuda. Varnjas on lisaks meie ägedale ja ainulaadsele puhkemajale (www.mesitare.ee kui sa veel ei teadnud) suviti avatud ülimõnus koht Voronja Galerii. Igal hooajal neil uus ja põnev näitus ja kui kunst väga ei kõneta, siis nende suveaed ja sisseseatud kohvik on lihtsalt nii mõnus ja rahustav koht, kus olla. Ma tavaliselt ei saa sealt enne paari tundi liikuma, sest kuidagi hea on olla :)

Meie puhkemaja ja Voronja Galerii vahele täpselt ehk küla keskele jäävad Varnja palvela (üks ilusamaid palvelaid ja sh kõige ilusam vanausuliste palvela, mida ma külastanud olen), mille perenaine Zoja on nii tore ja soe inimene ja kes tutvustab meeleldi palvela käekäiku ja ajalugu. Samuti lähistel saja meetri kaugusel palvelast Varnja Elava Ajaloo muuseum, mis on põnev avastamist vääriv koht. Mulle väga meeldib, AGA ma ei saa seda kohta sõpradele või oma külalistele soovitada. Sest nad ei ole mitte kunagi avatud??? Olemas on kontaktnumber, mida keegi vastu ei võta. Kuidas ma saadan niimoodi inimesi muuseumisse? Mingeid numbreid nad ilmselt ikkagi vastavad, sest mõnikord olen silmanud turismibussi muuseumi maja ees.

Varnja-Kasepää-Kolkja vanausuliste külad on kokku nagu üks ülipikk küla. Üks küla lõppeb ja teine kohe algab. 7 km mõnusat jalutamist ja see on lausa käsk. Ma näen igapäevaselt, kuidas inimesed autoga läbi sõidavad ja see pole üldse see. Tuleks leida paar tundi, et külade vahel jalutada, piiluda sibulapeenraid ja hõigata Zdraavsvuite mõnele memmele. Vaadata neid värvilisi maju ja arhitektuurilahendusi. Muiata iga perenaise kiikse, mida võib märgata aiakaunistamisel. Sh minu kiikse :) Imetleda ja nautida. Mitte autoga läbi vurada ja tõdeda, ah mis siin ikka. Need kalurikülad on hooooooopis teise arhitektuuri ja atmosfääriga kui nt Põhja-Eesti kalurikülad (Altja, Vergi jne).

Kasepääl on põnev koht ambulARToorium, kuhu on vanasse ambulatooriumi majja rajatud fotogalerii kohalikest inimestest. Kui galeriste parasjagu kohal pole, siis uksel on naabri-Maša telefoninumber ja ta teeb hea meelega ukse uudistamiseks lahti. AmbulARTooriumi naised on ka paar aastat korraldanud augustikuus Vene Filmi Päevasid, mis on lahe ettevõtmine. Selline boheemlaslik vabaõhukino, kus seinale tõmmatakse valge lina ja projektorist näitab filme. Esineb mõni äge bänd ja möllu hommikuni (kui vaid sääsed kurivaimud ei sööks).

Kolkjas on tegemist ja vaatamist veelgi rohkem. Kolkja vanausuliste muuseum on üliäge muuseum. Sarnane Varnja omaga, aga suurem ja põnevam. Vähem tähtis pole ka asjaolu, et ta on avatud pea alati. Varnja muuseum on Kolkja muuseumi filiaal, kui ma ei eksi. Sealt vanausuliste eluolu kohta palju targemana võib edasi suunduda keha kinnitama Kolkja kala-sibularestorani (või kui ausalt arvamust küsida, siis hoopis mõnda teise kohta, sest see koht on suht eurolik ja laseb aastaid vana rasva peal edasi) või nt Peipsimaa Külastuskeskusesse. Seal kulub veel mitumitu tundi, et uurida läbi terve suur vanausuliste maja ja selle sopid. Leiate eest käsitööpoekese, puhveti, erinevad õpitoad, sigurimuuseumi ja palju muud põnevat. Lisaks on Kolkjas Kostja sibulatalu, kust saab väga laheda tuuri võtta ja sibulakasvatusest kõik teada saada ning kaks palvelat.

Edasi viib tee Alatskivi suunal ja oma valik, kas kõigepealt Alatskivile või hoopis Nina külla? Mõlemad tuleb kindlasti avastada omal käel. 

Alatskivi tõmbenumber on Alatskivi loss, lisaks on veel tore koht Magasiait, lähistel Juhan Liivi muuseum, mitu head söögikohta- Kivi kõrts, Sepikoja trahter ning Alatskivi lossirestoran. Alatskivi lossipargis on jalutamist küllaga, lisaks on veel matkarada. 

Nina külas ootavad Nina kordon, Nina majakas, Nina õigeusu kirik ja põhumajad. Talvisel ajal on alati Nina all jääpangad. Vaino talus on nt vene saun, mille Sibulatee saunafESTi ajal osalejad ükshäälselt parimaks saunaks valisid. Võibolla tulenevalt zakummist, mida peremehed lahkelt jagasid või kuumast leilist, mis pani jääauku kargama, seda ei tea täpsustada.

Kallaste on tegelikult vaeslapse rollis, sest kuigi see on imeilusa koha peal ja sealne pankrannik hunnitu (mis on linnale ka nime andnud eksole), siis linnajuhtimine on kehv, töö turismi valdkonnas praktiliselt null ning tulemuseks on suurtes võlgades ja haigutav linn. Kaks korda aastas nad siiski panevad Kallaste elust kihama. Need on veebruarikuus Karakatitsa paraad ja laat (kui vähegi jääolud lubavad, siis ka järvel toimub ehe Kalaküla) ning augustis suur sibulalaat. Muud seal ei toimu. Iseenesest on peaväljakul linnavalitsuse hoones lahedad muuseumiruumid ka, aga kuidas sinna ligipääsetavus on, seda ei tea. Mina käin igal aastal Karakatitsa ürituse raames kaemas :)

Kallaste külje all Kokora suunal on aga ka lahe koht Turgi talu, kus pererahvas korraldab kangastelgedel kudumise laagreid ja õpitubasid. Hästi romantiline koht ja soovitan niisamagi sinna sattuda. 

Ja üritusi on meil ka siin kõvasti, neist olen korra juba kirjutanud selles postituses. Seal siis kirjas need üritused, mis konkreetselt meiega seotud on, aga piirkonnas toimub palju ja koguaeg, ülemisest Peipsi otsast rääkimata!

Mesilase edulood

Kui mul see harras hetk ja "mina maailma vastu" päev oli, siis härra püüdis muidugi asjale läheneda ratsionaalselt ja mehe kombel. Muidugi ta argumendid on kõik väga õiged, lihtsalt see polnud see, mis ma tol hetkel kuulda tahtsin :)

Tema juhtis tähelepanu meie põnnidele, et vaata, kui tore, et Mesilane jookseb-turnib-mängib-jutustab. Et noh, väga palju on neid, kes ei saa lapsi või kelle lapsel on mingisugune kohutav haigus. Absoluutselt vastuvaidlemata on meil maailma suurim õnn olla kahe terve õnneliku uudishimuliku lapse vanemateks.

Ja muidugi pakub ta iga päev nii palju rõõmu. Välja arvatud nendel hetkedel, kui ta üldse sõna kuulata või magama jääda ei taha (samal ajal mina kõrval laip juba olen).

Mesilane on hakanud suuremates kogustes vatrama. Märkamatult on jõudnud kätte aeg, kus ta lennult haarab uusi sõnu ja kordab järgi. Moodustab lauseid!

Senistest saavutustest on ema süda uhkust täis mitte lausete "Emme, anna piima juua!" või "Emme, tule istu siia maha" üle vaid...

Lemmik:

"Emme, anna suitsu!"

Jah, mu kahe-aastane Mesilane küsib mu käest suitsu! Ei mina ega härra suitseta eksole.

Ja enne emaks saamist polnud mul absoluutselt aimu ka, miks see potitreening nii suur saavutus on. Olles nüüd u aasta vahelduva eduga (eelmine suvi olime siiski mugavad ja kevadel saavutatud rütm läks käest) Mesilast potile suunanud, kirjutan täna, et ta on nüüd lõpuks mähkmevaba ja ka öösel. Seda viimast suuresti sellest, et mähkmed said otsa ja härra otsustas (kes pesu ei pese ega madratsit kuivata eksole), et uut pakki ei osta. Aga vahel on mõni edulugu ka, nt tänane öö õnnetusi ei olnud.

Kui ta nüüd ilma minuta magama ka jääks, oleks elu päris lill :) Tihtilugu voodis "magamist teeseldes" magan mina siiski enne kui Mesilane.

egoisti nutulaul

Motivatsioon on viimasel ajal täiesti maas. Missest, et on olnud lõpuks soojad päikselised ilmad, mis peaks hoogu juurde andma.

Hoopis olen rusutud meeleolus, sest mitte miski ei liigu.

- kodus mitu kuud tagasi alustatud kuuri lammutus ning uue kuuri ehitus seisab täpselt sealmaal, kuhu ta minust jäi enne ERR võttegrupi saabumist ehk kui ma keset hoovi olnud kraami silma alt ringi tõstsin, niiet nüüd on kõik muud kohad kraami täis, aga vähemalt saab muru niita ja aknast KOHE silma ei hakka. Aga abis olnud töömees kadus lihavõtete saabumisega ära ja pole siiani telefoni vastu võtnud. Pekki nagu.

- et see ehitus seisab ja ei saa hoovil olevat kraami lõpuks kuuri alla ära panna, ei saa ka meie maja juurdeehitusega (mida me mu isa ja vendade abiga tegime kaks aastat tagasi eksole) edasi minna. See on ka saanud suureks laoruumiks, kuhu kõk asjad on lihtsalt tõstetud, sest korralikku kuuri pole. Seega ei saa ruumi tühjendada ega ehitusi jätkata. Aga väga oleks vaja sel aastal vana maja osal katus ära vahetada, mis tähendaks pööningu tühjaks kolimist ka! Ja nii kaua see kogu vaade lihtsalt frustreerib mind.

- palju sabaga asju. et nagu peaaegu on tehtud, aga siis on mingi asi, mis on tegemata veel ja see jääbki venima. Kui need asjad sõltuksid minust, küll ma siis end kokku võtaks ja teeks, aga paljud asjad siiski nõuavad härra panust ja meid on siiski ainult kaks kokku ja no lihtsalt ei jõua ega saa tehtud.

   - saunapaat. No PEAAEGU eksole. Tekid-padjad puudu ja kuna ma olen seda meelt, et võiks olla nn kompleksne, siis samad tekid-padjad, mis tares on. Voodipesud sain tellitud ja kätte ka juba, nendega ok. aga tekid-padjad Wendre toodang ja nemad on Pärnus ja kui Saaremaal käisime, siis tagasitulles oli soov osta ära. Ja just sellel samal kuramuse päeval Wendre pood kolis ja oli suletud. Murphy! Õnneks Pärnu= Tikker ja tema ning ta Abikaasa suure abiga said tekid-padjad siiski ostetud ja teele pandud. Aitäh!!! (ootan nüüd kulleri saabumist täna-homme). Kui igasugu detailidega on pmst ok, siis nt saunas on saunaahju juurest puudu kuumaveeanum ja seda ei saa poest osta, sest ruum väike. Tuleb teha eritellimus ja meistritel nii kiirekiire ja see lihtsalt on ootel nüüd teadmata ajani (teatavasti ma olen kannatamatu ja tahan KOHE, et oleks tehtud ja "mure" kaelast ära). Ja kuna saunapaat on mõnusalt privaatses kohas, on vaja sinna veidi olmelahendusi luua. Nt välitualett (ostetud) ja selle ümber varjav sein. Lõkkeplats. Lauad-toolid. Rukamoika paigaldada. No sellised asjad ühesõnaga.

   - retrojalgrattad. Kuna meil on põhimõte, et majutuse puhul rattad tasuta, siis minu silmis peab rattaid olema sama palju kui on voodikohti. Pluss mõned tagavaraks ja enda isiklikku ratast võiks ka rohkem endale hoida, mitte välja rentida :) See tähendab kõvasti üle 10 ratta. Mis on pmst olemas, aga teatavasti rattad tahavad hoolt ja nii on härra rehve vahetanud ja putitanud. Kuus on tehtud ja sõidukorras, aga ülejäänud? Millal saab???

   - paadid. Üle kuu aja tagasi võttis härra kätte, et meie mootorpaadid korda teha, üle värvida ühesugusteks. Mina tellisin kleebised peale jne. Üks paat on värvimata ikka veel, sest sellega tegelemise aegu tuli nagu ikka, midagi (loe: keegi) vahele ja nii ta jäi. Pidevalt on nii, et tegeleme (või härra tegeleb) mingi asjaga, saabub üks või teine või kolmas külamees ja siis härra juba unustab ära, mis teha oli vaja. Saabub naabrimees kalalaariga ja siis on vaja nüüd ja kohe need kalad puhastada (mis võtab pool päeva aega!!!). Nii ongi, et see üks paat on jätkuvalt värvimata ja mitu paati on sildid peale kleepimata. Osa paadi numbreid veel siltide näol tellimata, sest selleks on vaja ARKis nendega käia. Milleks ka ju kunagi aega pole. 

Sellised "sabad" ajavad mind nii tigedaks. Võta tee ära noh! Ma ei saa teha pooleldi värvitud paadist puuriida taustal pilti, et meelitada inimesi Peipsi äärde kala püüdma ja meilt paati rentima. See on kõik raha, mis seisab kuskil. Ja raha ei ole eksole :) Härra on kodune ja mina olen kodune. Veel üks tore avastus oli, et teatav väga suur osa raha, mis Mesilase sündides tuli koheselt kontole, tuleb Mutuka puhul koos esimese vanemahüvitisega. Mis on septembrikuus! Ma olen selleks ajaks aasta otsa ilma sissetulekuta olnud. Et kuidas peaks niimoodi toime tulema? Selle 138 euroga, mis lasteraha laekub? Lubage naerda.

Lisaks on arvutis ka minul nii palju pooleliolevaid asju. Alati ei saa tegeleda, sest Mesilane ja/või Mutukas. Siis, kui on lastevaba hetk, siis ei ole motivatsiooni alati. Või ikkagi aega, sest kodu-aed-tare-vmt. Nii on mul projektiaruanded ootel (ja tähtajad), uute ürituste korraldamine (mis ma tunnen, et kasvab üle pea, sest ma tahan maksimaalselt hästi teha, aga tunnen, et "miks mina pean kõike üksi tegema") ja vet.ametiga asjaajamine. See viimane on kõige vastikum üldse. Tunne on, nagu istuks oma kontoritoolil ja peaks tegelema vastikute ülesannetega, mis üldse ei meeldi. Mul riigiametnikuna ikka tiksus selliseid ülesandeid, mida ma üritasin muudkui ignoreerida, et äkki läheb üle või äkki tuleb valgustatus ja lahendus ilmub unes või midagi. Reeglina mitte. Praegu ka - tegin suuuuuuure töö ära, saatsin ära ja eieieiei. Nii üldse ei lähe ja teile see punkt ja see ankeet üldse ei kohaldu ja täitke too ankeet ära (mis ma tean eos, et läbi ei lähe, aga ikka püüan pressida).

Ja siis taustal kõik muu ka. Kodune kaev on jätkuvalt kehv ja ei vedele seda lisaraha taskus, et laseks uue kaevu teha. Tunnen, et olen halb ema (sest riidlen lapsega rohkem kui tahaks), halb perenaine (sest aiamaa hooldamata, kodu on must ja koristamata, külmkapis pole süüa midagi), halb naine (sest riidlen härraga rohkem kui peaks), halb sõber ka (sest pole kunagi sõprade jaoks olemas, sünnipäevad unustan ära või ei saa kohale tulla, keegi mulle ka külla ei taha tulla, juba on mind ka ära unustatud ega kutsutagi enam kuhugi jne).

Ja see "lase vabaks" või "väikeste lastega polegi oluline pestud nõud või korras kodu" õpetused ajavad mind veel rohkem turri. Härra üritab siluda, aga see lisab rohkem tuld. Lihtsalt, ma tahaks mingi portsu asju tehtud saada ja eest ära ja siis lihtsalt olla. Majas, mis ei oleks võrdne 2-toalise korteriga, kus on ruumi hingata ja liikuda ja mis oleks puhas. Kas mõni koristusteenus perifeeriasse ka tuleb? Ja nagu eile see kõik pisaratelaviinina härra põue vallandus, siis hingetoitu oleks ka vaja.

Kuidas see nüüd juhtus?

Mingi aeg tagasi kirjutasin, et lisaks "Meie inimesed" saatele on sel suvel tulekul veel mitmed televisioonivisiidid meile. Üks on juba kinnitatud, teine on läbirääkimisel aga pole veel kuupäeva lukku pannud ja kolmas, sellega nüüd on veider.

Üks telemäng soovib sel suvel Peipsi toiduaasta puhul Peipsimaad saadetes tutvustada ja tuli info, et otsivad vabas looduses filmimiseks Peipsi-äärseid kohti. Ma muidugi käsi püsti, et meie juurde võib ka tulla. Sest igasugune pildil olek on oluline, Eriti televisioonis :)

Ma ei tea mismoodi kujunes nüüd nii, et selle asemel, et meie juures filmida, olen mina üks telemängus osaleja ja filmitakse... Tallinnas. Misasja?

Ma olen päris tugev tugitoolitarkur, aga ma juba kujutan ette, kuidas mina saan mingid eriti nõmedad küsimused ja kuidas aju lakkab koostööst ja kuidas ma ei tea vastuseid ning olen kogumaailma terve Eesti ees lihtsalt ilus. Pff.

tahaks lippu lehvitada

Nii hea, et mul on blogi ja siinsed sõbrad :) Siis ei pea ise iga kord jalgratast leiutama, vaid ma olen teilt kõigilt siin nii palju häid mõtteid ja soovitusi saanud, et rõõm on alati tulla jälle küsima.

Mõnda aega olen mõlgutanud mõtet teha meie ettevõtmisele OMA LIPP. Siis saab end nähtavamaks teha ja on endal ka uhkem tunne erinevatel üritustel käia või kasvõi erinevaid külastajaid tervitada, kui maja ees vahva lipp lehvib eksole.

Ja enne kui ma üldse saaksin hinnapäringuid laiali saatma asuda, peaksin ma välja mõtlema, et milline see lipp olema peaks. Surfilippu ma ei taha (kuigi seda oleks kõige lihtsam ükskõik kus maasse/vette susada ja voila), pigem just mastilipp, mida kas jah masti tõmmata või maja külge lehvima panna. Talvisel ajal tahaks panna karakattide külge ja niimoodi safarisõite teha.

Kujunduse pool just. Lihtsalt meie logo oleks väga igav. Eksju-onju?

Rohkem on hakanud peas keerlema mõte teha sarnaselt meie toidusuveniiride kleepsudega. Sest need oleme trükifirma kujundajaga juba välja mõelnud ja kasutusele võtnud. Oleks ühtne stiil ja natuke juba tuttav ka meie külastajatele või noh neile, kes meie toidusuveniire ostnud. See raam on natuke sarnane vanausuliste käekirjale, sellepärast oleme teda ka kleebisele soovinud.

Kleepsud on meil sellised:

Peipsi VOBLA asemele kirjutaks Mesi tare kodumaja...

Või peaks ilma logo ja allservas olevate tekstideta olema, sest liiga kirju ja liiga palju infot? Sellel beežil taustal või valgel taustal? Või üldse midagi kolmandat välja mõtlema? Mis te arvate?

Valged versioonid:

Kakskümmend. Kakskümmendviis. Kolmkümmend...üks.

Kui mina sündisin, oli mul ema 20-aastane. Terve elu seetõttu olen mõelnud, et nii peabki olema ja võtnud selle ka enda mustriks (samamoodi nagu võtsin üle mõtlemise ja süsteemi, et lastele nimede panemisel korrapära ja tütre nimi minu järgi H tähega, pojal isa järgi isa eesnime tähega). Loomulikult olen ma ka terve elu üles kasvanud teadmise ja unistusega, et peab olema kaks last, sest mul on ju venna ka.

20-aastaselt (õnneks) ühtki beebit ei tulnud, sest ma olin alles 19, kui mul esimene peika oli. Siis korrigeerisin mõtetes ümber, et 25-aastaselt tahaks emaks saada ja see tundus igati hea vanus ja üleüldse. 25-aastaseks saades olen ma napilt enne sünnipäeva oma teisest peikast lahku läinud ja oma pesa vanemate toetusel soetanud. Mis siis ikka, andsin endale mõtetes veel 5 lisa-aastat, sest viis aastat on ju üüratult pikk aeg ja selleks ajaks kindlasti on mul juba armastav abikaasa ja elus kõik nii nagu vaja ja laps teel.

Fast forward kogu see blogi vallalise elu seiklused.

Ma sain emaks 31-aastaselt. Tegelikult hästi, sest mul on olnud väga palju aega iseendale ja oma egoismi nautida. Ma olen saanud reisida rohkem kui enamik inimesi ja ma olen saanud aega, et end üles töötada. Ma olen saanud terved nädalavahetused voodis maha magada ja arvutist sarju vaadata. Ma olen saanud hommikuni tantsida ja olen saanud uitmõtete ajel sõpradega autotrippe ette võtta. Ma olen saanud nii palju iseendale elada.

Aga tegelikkuses olen need 10 aastat ikkagi beebist unistanud. Kui paljudel hommikutel ma ärkasin voodis üles ja selili vedeledes paitasin kõhtu, kus oli ainult liigapalju söödud magusat, aga mitte beebit. Ja siis elanud kaasa hästi paljudele virtuaalsõpradele ja blogijatele, kellega osadega olen sõpradeks saanud ja osade eluga FB vahenduselgi saab kaasa elada, missest et silmast silma polegi veel õnnestunud kohtuda. Paljude blogijatega pole tuttav, aga nagu oleks ka, kui nad kõike oma elust jagavad eksole.

Ja nii said blogijad järjest beebisid. Ma olin sisemiselt natuke kade. Sest mul polnud armastustki veel ja beebit veel vähem.

Siis lõpuks tuli härra ja sajandi armastus ja meie Mesilane. Nii suur rõõm ühest pisikesest ilmaimest. Blogides aga ketras uus beebidering ja kõik said teise lapse. Minu suur unistus eksole, kaks beebit. Ja meil ei tahtnud üldse ta tulla veel. Kuniks ta ikkagi tuli. Meie imenunnu Mutuka-nöps. Ta on niinii suur naerusuine päike, sulatab südant iga päev.

Blogides käib praegu beebibuum nimega kolmas ring.

Ma loen neid postitusi ja mu ainus mõte on: No thanks, I'm done.

ega tali taeva jää

Ma olen sel aastal olnud nii laisk perenaine. Kui külaprouad juba ammuilma peenraid joonlauaga kujundasid ja sibulaid maha panid, siis mina...? Ma isegi ei tea, mis mu vabandus on või millega ma siis täpsemalt tegelenud olen eksole :) Aeg on lihtsalt kadunud käest. Peenramaale ma igatahes pole ÜLDSE jõudnud.

Ja siis rullis kevad silma ja ohkas mind vaadates. 

10.mai 2017

Usinad sibulaprouad on igatahes oma saagist ilma. Külmakraadid muudavad sibulad "strelkaks" nagu kohalikud nimetavad. Kasvab putk, saaki ei tule ja pahandus üleüldse. Et siis kes sel sügisel Peipsi sibulat tahab, peab varakult kohal olema. Ennustan, et nõudlus ületab pakkumist.

Ahjaa. "Meie inimesed" eetris järgmisel esmaspäeval (15.mai) kell 20.35 ETVs.
(ja andke siis mulle andeks, kui ma imelik paistan või midagi. filmiti kaks päeva peale settekaevu seiklust ja operatsiooni eksole)

tõld muutus tagasi kõrvitsaks ehk teretulemast argipäev

Esmaspäeval pidulikule õhtusöögile kiirustades viimasel minutil kodus juukseid kammides mõtlesin, et no on ikka veider see eluke ja kuidas mu supermälu järjest ja järjest alt on vedama hakanud peale laste sündimisi. No ei võinud ma välja mõelda veidi varem, et pidulik üritus=pidulik soeng?

"Kammitud juuksed ongi mul viimastel aastatel pidulik soeng," mõtlesin ja suundusin tõllaga lossi ära.

---

Kuna ma juba eelmises postituses võtsin sõna kõrvitstõlla teema, ei teadnud ma, et 24h hiljem veeretab eluke mind lossist (õnneks prints on mul olemas ammu) tagasi vaeslapse rolli ja nii ma leidsin end oma Mesilase ja Mutukaga TÜ Kliinikumi lastehaiglasse tšekkinni tegemas. Mesilase bronhid jälle vajavad arstide abi. Oeh, ei meeldi mulle tõenäosus, et tal on soodumus nt astmale. Selgus, et päritud härra emalt, kes sellega oma nooruses kimpus oli.

---

Üksinda võõral piiratud territooriumil väga väsinud palavikulise ja köhiva nutuse Mesilase ja ilmselt gaasidega maadleva väga väsinud ja magamata rinna vastu protesteeriva hüsteeriliselt lakkamatult nutva Mutukaga ei ole just see sanatoorium, mida ma saan aru mulle settekaevu-postituses soovitati?

üks pikk postitus härra huumorisoonest ja natuke enesekiitlemist ka

Ma olen mõnda aega mõtetes meenutanud härraga kurameerimise ja kaugsuhte aegseid smse, mis olid igatsevad ja nunnutavad ja flirtivad. Praegused smsid on stiilis "tule juba saunast tuppa!" või "too poest kolm piima palun."

Et noh, argipäev.

Kuid vähemalt ei ole muutunud me huumor. Ma ju enda kohta ei oska adekvaatset hinnangut anda, tahaks loota, et mind ikka teravaks ja vaimukaks peetakse :P Kuid ma vaatan kõrvalt härrat ja tema on selline muhe ja siis ootamatul hetkel pistab sellise pirni, et uskumatu. Või siis teeb omas stiilis nalju, a la  tasane heasüdamlik ja -soovlik mees oma leebete ütlemistega. Selline armas on ta. Ei tea mina, kust tal vahel need vigurid tulevad.

Näide 1.

Hiiumaa-tripil oli suures bussis aega lobiseda ja nalja visata, ise polnud keegi roolis eksole. Kuna oli tegemist gurmee-reisiga, siis jutuks ikka toit. Ühel hetkel tõstatab härra teemaks erinevad retseptide-portaalid ja et kas ja millised on usaldusväärsed. Jutu sees järgnes küsimus härralt: "...siis seal njämm-njämm lehel..." Nüüd me räägimegi nami-nami.ee asemel njämm-njämm.

:)

Näide 2.

Kevade puhul on küla meil hakanud taas elule tõusma. Üha rohkem "meie inimesi" on taas pildis ja juhtumisi olid nädalavahetusel ja töörahva vaba päeva tõttu kohal viie majapidamise rahvas ehk siis meie eestlastest suhtluskond. Eelmisel aastal poolkogemata algatasime loodetavasti meile siin traditsiooniks saava ürituse. Volbri puhul 30.aprillil kogunesime eelmisel aastal kolme perega, sel aastal juba viie perega jalgratastele ja muutsime meie küla nime ära. Ehk et asulasildi juures olevale VARNJA sildile teipsime ühe kleepsu juurde ja meie volbrikülaks sai NARNJA. Järgmisel aastal me vist teeme sellest nimeaktsioonist ka meediasündmuse :)

Volbri ja NARNJA öö puhul kogunesime õhtul kokku ka laua taha juttu vestma ja nalja tegema. Väga kirevas ja kultuurist puhevil seltskonnas liikus jutt kuidagi sellele, et tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi ja siis üks sõpradest võttis jutuks, kuidas Jeesuse sõnu tuleb tõlgendada üldse. Et kuidas Jeesusel oli keelatud paljud asjad (küsimus: kes keelas eksole?) ja kuidas ta siis nii ütles, mille peale härra torkas vahele: "Mis ei saanud?... Noor tugev mees..."

:))

Näide 3.

Täna, 1.mail annab Hiiumaa Peipsimaale üle suure hõbekahvli ja sellega algab Peipsi Maitsete aasta. Kaasneb sellega tänaõhtune suuuuur pidulik õhtusöök Alatskivi lossis, kus neli või viis (kes neid loeb?) tippkokka meisterdavad kohalikust Peipsi toorainest tipp-gurmeeroogi. Et õhtusöögilauas on külalisi 170 tähtsaid ja vähemtähtsaid tegelasi, ministreid, vallavanemaid, Riigikogu liikmeid jne jne täis, siis on köögis abikätega kriitiline. Nii sai otsustatud, et Peipsi Toidu võrgustiku liikmed (sh siis ka meie) lähevad abikokkadeks appi. Et mul siin juhtumisi on 7-nädalane beebi, siis kööki suundus härra. Tunne on, nagu keegi oleks minu eest võtnud rasked ja nõmedad eksamiküsimused ja mina saan hinde kätte jooksvate kontrolltööde eest :) Sest noh, mina koos preili Mutukaga suundun õhtusöögilauda hoopis. Väga VIP tunne oli ka kutset saada. Härra on ka kutsutud, aga tema liitub 7-käigulise õhtusöögiga siis, kui köögist ära lubatakse.

Abikokad kamandati kööki appi kella 14ks (mis annab mulle hea võimaluse kodus tunnikese blogida, end särama lüüa ja kontsade välkudes end kõrvitstõllaga taas lossi korraldada). Punkt kell 14 oleme lossi ees ja härra helistab korraldajale:

härra: "notsauuukuule.. mis kell ma tulema pidingi? Kell neli?"

korraldaja (hea huumoriga naine, aga tohutust üksteise otsa jooksvatest üritustest puhta hulluks minemas) pahandavalt: "Mis KELL NELI! Sa pead JUBA SIIN OLEMA. Teised kõik on kohal!!!"

härra: "Oli ju kell neli? Nojah no ma siis jään hiljaks?"

korraldaja veel rohkem pahandab telefonis.

härra muigab: "No kuhu ma tulema pean, kus see köök on siin???"

korraldaja: [naer]

:)))

Selliseid krutskeid viskab härral sisse koguaeg. Nii seksikas kuidagi ja kuna ma ennast näen viimasel ajal muudkui ärritumas igasugu olmeasjade pärast, siis võtab selline nali mõnusalt auru jälle maha. Et no tegelikult oleme me ägedad mõlemad ja seepärast ma seda meest oma kõrval armastangi ja elu on tore ja see, mis me teeme on äge ja hästi läheb meil ka ju ja lapsed on meil nunnud ja kodu... no küll see ka kunagi valmis saab.

Kuna see sai nüüd megapostitus sajast erinevast teemast keskpõrandale kokku, siis natuke ka hoopis teisel teemal. Eile oli Alatskivil Peipsi maitsete aasta sissejuhatuseks Suur Peipsi toidu pidu ehk toidulaat. Olime meiegi oma supikatla ja samovariga kohal. Ja siis nii möödaminnes andis härra intervjuu vene keelsele raadiole (eesti keeles) (raadio4 äkki?) ja ühtäkki sooviti minult ka ERR venekeelse portaali või kes seda enam mäletab kuhu jaoks intervjuud. Vene keeles. Et kui ma jätkaks seda jada, et igas kuus midagi uut, siis aprill sai lisaks settekaevu sooritusele kirja (kohutavas) vene keeles raadiointervjuu andmise.

RingFMi otse-eetris sain ka eelmisel nädalal taas käia, Leppisime kokku ka juba järgmised külastused, hakkab kergelt meediastaari tunne tekkima. Sügistalvisel perioodil käidud mitmetel erinevatel turundusalastel koolitustel räägiti ühe mõttena ka seda, et kui midagi teed, siis tee südamega ja nii, et sinust saaks selle valdkonna ekspert. Ma vaikselt tunnetan, kuidas mind/meid härraga järjest enam igale poole kaasatakse, meie infot jagatakse, meiega infot jagatakse, me pildil oleme. Üha enam on kuskil koolitusel-seminaril-koosolekul-infopäeval-vmt tuttavaid nägusid, kellega rõõmsalt juttu vesta nagu vana sõbraga. Et äkki ma siis olen selle "valdkonna eksperdi" staatuse poole teel? Igatahes sadas mulle postkasti mõni aeg tagasi kutse ERMilt toidukultuuri pärandiga seotud ümarlauda, et kuidas paremini asju korraldada pärandkultuuri valdkonnas ja kuidas muuseum saaks meile kasulik olla. 

Taaskord on uhke tunne natuke mahtuda rangelt valitud 15 inimese sekka. 

Ehket praegu üritan igale poole jalakest ukse vahelt sisse pressida, et siis ühel päeval juba valida, kuhu üritusele ja millega end siduda. 

Eilsel Peipsi toidu laadal paljude erinevate inimestega vesteldes kuulsin nii mõnigi kord hüüatust, et aa, teie oletegi SEE Mesi tare? Ja siis üks proua kõnetas mind nimepidi, et kas mina olen herz? Jaatavalt vastates külvas mind soojade sõnade ja innustusega üle, et tema oli kunagi üks Sibulatee võrgustiku loojatest ja kuidas ta meie tegemistel silma peal hoiab ikka ja tal nii hea meel, kuidas meie härraga oleme piirkonna mootorid. Nii soe oli tunnustust kuulda. Natuke nagu kiida lolli, siis loll teeb :D Aga ikkagi meelitav.

Lisaks laadal olnud Voronja Galerii (meie küla kunstigalerii, sel hooajal tuleb eriti äge näitus neil, soovitan) pärast muljetas, kuidas nii mitmel korral külastajad olid uurinud, et aa, kas te olete seal Mesi tare lähedal? 

See on äge, kuidas meie tare on saamas piirkonna landmarkiks.
(ja praeguse Sibulatee võrgustiku juhi hüüatus "..varsti on Mesi tare kõige enam pildil olev Eesti turismikohake..." annab powerit juurdegi)

Vabandust, selline õhinapostitus ja väike enesekiitmine seekord. Nüüd ma lähen kontsakingi voodi alt otsima ja tolmust puhtaks puhuma, et õhtusöögile suunduda. Nii palju nii põnevaid asju on praegu teoksil ja ega suvi meil vähem tihe tule. 

Ma olen suveks valmis. Bring it on!