esmaspäev, 15. mai 2017

Kakskümmend. Kakskümmendviis. Kolmkümmend...üks.

Kui mina sündisin, oli mul ema 20-aastane. Terve elu seetõttu olen mõelnud, et nii peabki olema ja võtnud selle ka enda mustriks (samamoodi nagu võtsin üle mõtlemise ja süsteemi, et lastele nimede panemisel korrapära ja tütre nimi minu järgi H tähega, pojal isa järgi isa eesnime tähega). Loomulikult olen ma ka terve elu üles kasvanud teadmise ja unistusega, et peab olema kaks last, sest mul on ju venna ka.

20-aastaselt (õnneks) ühtki beebit ei tulnud, sest ma olin alles 19, kui mul esimene peika oli. Siis korrigeerisin mõtetes ümber, et 25-aastaselt tahaks emaks saada ja see tundus igati hea vanus ja üleüldse. 25-aastaseks saades olen ma napilt enne sünnipäeva oma teisest peikast lahku läinud ja oma pesa vanemate toetusel soetanud. Mis siis ikka, andsin endale mõtetes veel 5 lisa-aastat, sest viis aastat on ju üüratult pikk aeg ja selleks ajaks kindlasti on mul juba armastav abikaasa ja elus kõik nii nagu vaja ja laps teel.

Fast forward kogu see blogi vallalise elu seiklused.

Ma sain emaks 31-aastaselt. Tegelikult hästi, sest mul on olnud väga palju aega iseendale ja oma egoismi nautida. Ma olen saanud reisida rohkem kui enamik inimesi ja ma olen saanud aega, et end üles töötada. Ma olen saanud terved nädalavahetused voodis maha magada ja arvutist sarju vaadata. Ma olen saanud hommikuni tantsida ja olen saanud uitmõtete ajel sõpradega autotrippe ette võtta. Ma olen saanud nii palju iseendale elada.

Aga tegelikkuses olen need 10 aastat ikkagi beebist unistanud. Kui paljudel hommikutel ma ärkasin voodis üles ja selili vedeledes paitasin kõhtu, kus oli ainult liigapalju söödud magusat, aga mitte beebit. Ja siis elanud kaasa hästi paljudele virtuaalsõpradele ja blogijatele, kellega osadega olen sõpradeks saanud ja osade eluga FB vahenduselgi saab kaasa elada, missest et silmast silma polegi veel õnnestunud kohtuda. Paljude blogijatega pole tuttav, aga nagu oleks ka, kui nad kõike oma elust jagavad eksole.

Ja nii said blogijad järjest beebisid. Ma olin sisemiselt natuke kade. Sest mul polnud armastustki veel ja beebit veel vähem.

Siis lõpuks tuli härra ja sajandi armastus ja meie Mesilane. Nii suur rõõm ühest pisikesest ilmaimest. Blogides aga ketras uus beebidering ja kõik said teise lapse. Minu suur unistus eksole, kaks beebit. Ja meil ei tahtnud üldse ta tulla veel. Kuniks ta ikkagi tuli. Meie imenunnu Mutuka-nöps. Ta on niinii suur naerusuine päike, sulatab südant iga päev.

Blogides käib praegu beebibuum nimega kolmas ring.

Ma loen neid postitusi ja mu ainus mõte on: No thanks, I'm done.

4 kommentaari:

Nell ütles ...

Mina olin kunagi päris sügavas identiteedikriisis.
Minu vanaisa kohas oma naist, nad said lapse, vanaisa käis paar aastat Vene sõjaväes, sõjaväest naastes läks oma naisest lahku. Mingil hetkel kohtas vanaisa minu vanaema, nad abiellusid ja sündis minu isa. Ja siis sai vanaisa 25 :) Mina 25-selt lapsi saama valmis polnud, hiljem selgus, et see oli õige valik ning aasta hiljem vahetas eks mind 18-aastase vastu välja. Seepeale otsustasin, et mina ühti meest enda ellu ei otsi, kui tahab siis leidku mind ise. Ühel päeval leidiski, prints päris polnud ja valge hobuse asemel tuli valge sportautoga.
Mulle ka täitsa meeldib, et lapse sündimise ajaks olin 29. Pidudel oli juba rokitud ja hoolega tööd murtud. Täitsa mõnus oli aeg maha võtta. Aga mina olen hoopis seda meelt, et teine laps võiks tulla alles paari aasta pärast. Siis kui Põnn juba asjalik inimene on ja näiteks kooli minema hakkab. Ise kodune olles läheb kooli harjutamine ka vast mõnusamalt.
Ma olen üldse täheldanud, et lapsi sünnib viimasel ajal palju ning kolmandad lapsed ei ole noortes peredes enam üldse mitte haruldus. Lahe :)

Kris ütles ...

Mu ema oli 17 kui ta minu sünnitas. Ma naeran aastaid, et oleksin pidanud juba ammu metsas oksa otsima :D Ma saan kohe kohe 29 eksole. Issand, nii vana juba :D Ja nüüd tuli mu väikevend oma naisega kapist välja, saavad sügisel esmakordselt vanemateks ja ma reageerisin sellele sekundi pealt nutuga. Ma reaalselt tundsin, nagu saaksin ise emaks! Ja nüüd mu kõht ja aju sügelevad...

Klaara ütles ...

Number kaks on alles nii pisi ja aega veel on :) Tore lugu oli täna telekas ;) Pole sellele kunagi mõelnud, et täiesti teises kultuuriruumis elate. Nii-nii rahulik ja mõnus tundus Teil seal.

herz ütles ...

Aitäh, Klaara :)

Kris, no kui sügeleb ... ;) Mõtle, kui vahva teie põnni(de)l on teie juures seal loomade seas kasvada. Mu Mesilane tahaks kõiki loomi omale, et pai teha.