Oioi, kui pikk vaikus siin on olnud. Vabandused. See paus pole nüüd olnud siiski vabatahtlik. Minu viimati mainitud nohu osutus ootamatuks tegelaseks, kes murdis mind maha pea nädalaks.
Umbes nädal aega nõmedat nohu ja sellega kaasnevaid muid viirusetunnuseid põdenud (pea paks ja valutab, vati sees olek, kõrvad rämedalt lukus) oli eelmiseks pühapäevaks olukord nii halvaks pöördunud, et härra käte vahel nuttes, et ma hüppan järve ära, sest kaua võib?, palusin tal end Tartusse EMOsse suure kõrvavaluga viia. Võtnud järjekorranumbri ootasin valutades ja hädisedes POOLTEIST tundi ja minu number jõudiski juba kätte, et registratuuri jõuda! Ma ei tea, misasja, aga "meil Tallinnas" saab EMOs registratuuriboksi ikka mõne minutiga, kus tehakse esmane kontroll, et siis arstiukse taga oodata 4-6 tundi :) Igatahes registratuuris küsiti mure kohta ja teatati resoluutselt, et nemad mind ei teeninda ja pöördugu ma kõrvakliiniku valvearsti poole. Suurest valust ja nördimusest läksin ja lahistasin EMO ees nutta, kuni härra mulle järgi tuli ja siis uude kohta sõidutas.
Kõrvakliiniku valvearstile sain siiski oluliselt kiiremini ja seal veetsin tervelt kaks minutit kabinetis, et arst vaataks üle ja teavitaks, et nohu (tatt eksole) on pressinud kõrva ja teeb kuulmekilele haaret, mistõttu kõrv valutabki. Saatis mu koju peoga paratsetamooli sööma (kabinetis mulle leevendust ei andnud) - 1000 mg 4x päevas. Ja seda krt ei saanud EMO teha?
Kolm päeva hiljem pöördusin perearstile selle sama valvearsti soovitusel, et kui valu pole kadunud, sest olukord oli muutunud nii hulluks, et püsti ma enam olla ei saanud üldse. Ka voodis pikali liikumatult olles tekkis peapööritus ja raskustunne ja ma pidin sellest pikalt toibuma. Ikka pikutades.
Perearst tuvastas ühes kõrvas ägeda mädase keskkõrvapõletiku ja teises sekreedi (tatt eksole?) nii, et kuulmekilet näha ei olnudki. Saatekiri jälle tagasi kõrvakliiniku valvearsti juurde. Kes juhtus olema täpselt sama ülinoor tüüp, kes kolm päeva tagasigi. Nüüd oli tal mu kõrvadega küll rohkem asja kui kaks minutit.
Päeva lõpetuseks oli mul kodus miniapteek ja tablette võtan peoga. Neli korda päevas. Et mitmed neist oli käsk võtta tühja kõhu peale enne sööki, siis see halvendas enesetunnet veelgi. Niigi ma olin sellest kahenädalasest võitlusest nõrk juba, muudkui sees iiveldab, sest toit ei lähe sisse, aga ilma toiduta nõrk olemine ja veel tabletid ka tühja kõhu peale vaja võtta? Tipnes muidugi sellega, et kogu mu sisemine ilu väljus minust järjekordse doosi võtmisel. Kuulasin oma sisetunnet ja edaspidi olen tablette võtnud (hoolimata ettekirjutustele) täiskõhu peale. Vaikselt on hakanud eluisu tagasi tulema.
Ja selle kahenädalase suremise ajal, mil ma reaalselt ei jaksanud voodist üles ka tõusta, oli härra väga armas ja toimetas ise meie Mesilase marakratiga. Ta oli üllatavalt mõistlik laps, sai aru, et mul on mingi mure ja käis mulle voodisse teki alla kaissu muudkui pugemas ja kalli tegemas. Aga et ta siiski on aktiivne marakratt, kes paigal ei püsi, hakkas ta peagi ka üle mu pea ronima ja endale omaselt käte-jalgadega sahmima, mida mu loid oleks ennetada ega vältida ei suutnud, seega sain veel omakorda lapse ees nutta löristada, et emmel on valus ja ai-ai. Ma arvan, et hästi piltlik õpetas mõjub talle paremini kui tühjad sõnad. Nägi mu nutmist ja paar korda löristas seepeale ise ka kaasa nutta.
Ja ma pean kurtma veel seda ka, et isegi surnuid siin majas ei austata. Missest, et mul on raske voodist vetsu või köökigi kõndida, pean vahepeal puhkama, oli vaja iga päev tare koristada ja voodipesusid vahetada, sest muudkui vahvad uued külalised. Lisaks keetsin sellises olekus ära 20 kg marju, sest need ei seisa ju ja muud ei jäänud üle. Ma ei tea, mis neist välja tuli, eks talvel näe :) Ahjaa, ja muidugi saabus veel 20 kg kurke, mis oli vaja sisse soolata.
Kõigele lisaks oli lähenemas ähvardava kiirusega üliintensiivne nädalalõpp, kus laupäeval pidime vastu võtma, toitlustama ja giidituuri külade vahel tegema suurele grupile pluss ettevalmistused avatud talude päevaks. Pühapäevane avatud talude päev tõotas tulla rahvarohke kiire päev. Õnneks-õnneks-õnneks saabusid meile appi sõbrad ja härra pere! Minu tervis tablettide näol natuke paranes, niiet sain toast õue vägesid juhtima.Vahepeal pidin puhkama ka :)
Pühapäevaks oli tervis veel veidi parem, niiet sain küll kõrvad totaalselt lukus olles siiski pika päeva jalgadel olla ja muudkui meie toredaid külalisi vastu võtta.
Kardetud tuhande asemel lugesime kokku 150 külastajat ja see oli väga intensiivne päev. Aga piisavalt rahulik, et kõigi külalistega personaalselt juttu rääkida ja nende huvi korral meie tegemisi ja taret tutvustada. Kahel korral õnnestus tervelt minuti ka istuda ja jalga puhata :D
Ma olen ütlemata tänulik meie sõpradele, kes tulid appi kohvikut ette valmistama, sööke tegema, külastajaid teenindama ja pärast päeva lõpus koristasid ka! Ilma sõpradeta ma alles keedaks seda kalasuppi :)
Ülitore päev oli ja niinii toredad külalised kõik. Üks blogilugeja jõudis ka külla (tsau!) :D Näe, ma nüüd kirjutasingi!
Ma ise ei jõudnud üldse pilte teha üritusest, aga kaks sõpra kohapeal pildistasid. Ma nüüd hakkan survestama, et saaks neid pilte endale ka! Siis saan tare FB ja Insta lehele ühtteist jagada ka! Inimestelt küsisime kirjalikku tagasisidet ja üle poole vastasid, et lisaks muule toredale meeldisid neile võõrustajad! Suured suured tänud! Nii tore oli seda kuulda (lugeda)!
