mõnus nädalavahetus kahekesi

Kuidas on võimalik keset juulikuud jääda "surmavasse" nohusse, arumaeisaa. Igatahes tunne on küll selline jubevastik, vati sees ja ainus mõeldav olemine on pikali teki all. 

Härral oli kindel plaan terve nädalavahetuse osa võtta unicmoto vanamootorrataste kokkutulekust Haanjamaal. Mina olin väga kõhkleval seisukohal, sestet vihm ja Mesilane köhis pahasti, seega ei tahtnud vanaema hoolde jätta ja tares külalised ja muud põhjused. Lõpuks lahenes kõik ikka nii, et Mumm läks kaheks ööks vanaema-vanaisa juurde, päike ja suvi saabusid ning naabrid-Eestlased võtsid külaliste vastuvõtmise ja tare üleandmise enda õlule, et me saaksime härraga puhata veidi. Nii me siis mootorrattal Haanjamaale vurasime reede õhtul. Viimati trippisime kahekesi mootorrattal eemmm 3 aastat tagasi? Ammu igatahes.

Terve nädalavahetuse muudkui muretsesin, et kuidas Mesilane küll hakkama saab ja kas igatseb meid hirmsasti ja kuidas nohu/köha ja üleüldse. See on ikka tõsi, et emadusega need südamelood muutuvad. Laps kasvab iga päevaga üha enam südamesse (mitte et ta seal koguaeg poleks olnud, aga see tunne muudkui kasvab). Ja kuigi oli super lihtsalt kaks päeva härraga koos olla ja nunnutada palju tahtsime, siis ma muudkui mõtlesin, et oleks Mesilane siin (et saaks jälle nonstopp teda taga ajada ja keelata??? :D)

Üritus oli äärmiselt tore! Nii palju eriti ägedaid retromotikaid ja veel ägedamaid stiilipuhtaid vanahärrasid nende seljas :) Härra muigaski, et see klubi on rohkem pensionäride liiga ja noori inimesi hommikuni tralliga ei ole. Kõik on viks ja viisakas ja varakult magama ära. Nii oligi. Väga tore sellegipoolest. Kuigi härrale kolonnis sõita ei meeldinud (150 osalejat oli ja koguaeg toimus lõputu hängimine rahva järel ootamine ja noh, igas peatuses keegi putitas oma vana tsiklit ikka ka :D), siis minule oli ülim kogemus kolonnis Võru linna sõita ja mööda tänavaid paraadsõitu teha rahvale. Kuidas autod andsid ristmikel teed, kuigi nt ei pidanud ja kuidas rahvas ise pani liiklust seisma, et kolonnile teed anda. Paljud lehvitasid ja eirti suurte naeratustega lehvitasid, kui ma/teised ratturid vastu lehvitasid. 

Ööbimine oli Haanjamehe talus. Ma polnud seal varem käinud ja seega oli tore "professionaalse kretinismi" pilguga üle vaadata. Nüüd ma natuke vingun :)

Haanjamehe talu asub imeilusas kohas keset eimidagit. Ilusad ägedad "stiilipuhtad" majakesed ja hoonetekompleksid on, laastukatused, palgid, servamata lauad jne. Äge! 

Aga...

Siinkohal kirjutan puhkaja/öömajalise pilgu läbi. Püüan seda alati teha ka oma tare puhul, et külastajatele parimat pakkuda (kuigi voolavat vett meil ei ole ega tule ka eksole ja see info on ka kodulehel kirjas). Ja kõigile ei saagi meeldida, ma tean. Minu tare kindlasti ka kõigile ei meeldi.

1. Ööbisime meie suures saunamajas pööningukorruse magamissaalis. Seal oli 24 nari/voodikohta. See ei olnud probleem. Oli ette teada, ikka keegi kuskil norskab, tavapärane. Mis mulle aga ebasümpaatne oli, olid tekid-padjad. Tekkideks vanakooli villased/baikatekid, kuidas iganes neid nimetatakse. Minu jaoks on need küll väga eilne päev ja isiklikult võtab veidi kulmu kergitama. Aga kui nii, siis nii. Palju palju rohkem aga nurisema panevad mind need ludrid padjad, mida väga paljudes ööbimiskohtades leida võib. Paned pea padjale ja juurdled, kas see on lihtsalt tühi püür või mis? See võib olla täiesti isiklik teema mul ja kedagi teist ehk üldse ei häiri, aga alates sellest, kui mul 2010 oli 4 kuud järjest metsikut kaelavalu, niiet magada ei saanud, liikuda ei saanud, pead keerata kindlasti ei saanud, ilma valu pärast nutma puhkemata, ma enam hinnaalandust patjade suhtes ei tee. Ma ei tea täpselt, millest tingituna, aga need kaks ööd Haanjamehe talus ööbimist olid mulle hullem kui põrgupiin. Mõlemal ööl alates u kl 4 ma enam magada ei saanud, sest mul oli metsik seljavalu. Mitte lihtsalt kange selg, vaid nii valus, et hingata ei saanud. Konkreetselt sügavama sissehingamise korral lõi metsiku tulejuti sisse ja hingata ei saanud. Magada ammugi mitte. Nii ma lihtsalt ootasin ärkamise aega ja pika venitamise ja härra hellitavate silituste peale sain liikuma taas. Lisaks oli ühe tsiklimehe naine massöör ja tema aitas tublisti hullust ööst üle saada.

2. 24 voodikohta ruumis ja MITTE ÜHTEGI pistikut? 

Mul on tare pööningukorrusel kuus voodikohta ja 12 pistikut.

3. Nagu mainitud, üliarmas hoonetekompleks laastukatuste jm sellega. Nii ka saunamajal. Ja sauna minnes leidsime eest... elektrikerise. Keset loodust, kus puudub telefoni ja internetilevi (pole probleem eksole), audentsed hooned ja värki. Ja siis elektrikeris. See ei ole siin ainult minu hämming, vaid seda kuulsin pea kõigilt, kellega saunajutte rääkima asusime, et misasja. Mõistan küll, et hea lihtne kütta, mugav, ei ole puupuru, mida peaks koristama jne. Aga ikkagi. Kes tuleb loodusesse, et minna elektrisauna?

Kui need kolm punkti kõrvale jätta, siis oli väga tore nädalavahetus. Süüa sai hästi ja seltskond oli vahva. Mesilane jooksis sülle ja ega ma teda sealt tükil ajal ära lasta tahtnudki enam. Ta ise ka ei kippunud :) Praegu on mu poisid Peipsi järvefestivalil, kuulavad kontserti ja mina suren teki all. Loodetavasti see nohu, va põrguline taandub. 

See massöör hindas, et ju mu keha on praegu kurnatud ja erinevad hädad leiavadki võimaluse mind rajalt maha võtta. Ma tegelikult ei kahtle selles, olen rabanud märtsist saati nonstopp ja see võib olla küll keha moodus mulle teada anda, et aeg on puhkama hakata. Ma ju plaanisingi seda. Veel paar asja oli ainult vaja ära teha :)