neljapäev, 29. jaanuar 2015

Mesilase viimane UH

Aitäh kõigile, kes küsitluses osalesid :)

Esimese otsa vastused tulid kõik sellised, et UH võrdlemisi täpne või siis sünnikaal UHst suuremgi. See kohutas mind veel rohkem :). Minu lootus oli saada vastupidiseid näiteid, sest viimane UH loetud päevad tagasi andis Mesilase kaaluks 4400. Mitte just imeline number kuklas tiksumas, mõeldes, et kuidas ta küll välja saab (mõtlen muudkui Sipsiku loole). Teise otsa vastustes tulid aga juba vastupidised näited, mida ma loodan enda puhul ka. Lihtsalt imeline oleks, kui UH pani poole kiloga puusse ja Mesilane on nunnu tilluke tegelane.

Siinkohal maksab kätte minu pikkade meeste kirg... ehk siis härra geenid :)

UH peale kukkusid sahmima nii arst kui ämmaemand ja saadavad mu paari päeva pärast sünnituseelsesse osakonda esile kutsumisele. Kuigi mu enesetunne on lihtsalt super, mitte mingeid kaebuseid ei ole (no välja arvatud see, et voodist üles tõusmine on vaevalisem kui varem, enda sirgu ajamine ma mõtlen), kõht on otse rindade all ja mitte kuhugi vajunud pole. Ei ole sellist mõtet ka kui valdaval osal naistel, kes kohe-kohe sünnitama peaksid ja ainult halavad, kui raske on olla, kuidas nad jäävadki eluks ajaks rasedaks ja et saaks juba sünnitatud. Nagu misasja? 

Loendur arvutiekraanil

Kui ma mõned kuud tagasi kirjutasin, kuidas kõhtu praktiliselt ei olegi, siis Mesilane kuulis seda ilmselt ja võttis nõuks asja parandada. Nii on viimase 2-3 kuuga kõht tohutult paisunud, tõesti on suur pallike. Samas selja tagant pole aru ka saada, et ma modell ei võiks olla, null grammi rasva kuskil. Arst ütleski mu kohta, et ainult luu ja nahk. Ma siis testisin härrat ka. Keerasin selja, et noh, kas on aru saada lapseootusest? 
"Ei ole," vastas härra.
Keerasin külje ette (see kõht on mul kilomeetrine otse ette): "Aga nüüd?"
"Eeeei ole, " venitas härra muigega :)

Kui Mesilane on endale ruumi teinud kõhus, siis samal ma ise olen kokku kuivanud. Veider ongi see, et ma ise saan ka sellest aru. Ma saan lugeda oma ribisid külje pealt, kaela juurest on rangluud teravalt väljas, sugulased ja pereliikmed raiuvad, et näost olen kõhnaks jäänud (kuna see nägu on mul iga päev peeglis, siis seda ma jah ise ei suuda tuvastada), mu tagumik on täiesti kadunud, jalad ja käed on peenikesed. Eriti käed! Ma olen eluaeg olnud hädas veenivere andmisega ning liiga tihti arstikabinetist ning Verekeskusest lahkunud ära torgitud mõlema käega, kust arstid verd kätte ei saanudki. Ja nüüd, kolm päeva tagasi sain ma protseduuride kabinetis KIITA arstilt, et kui head veenid mul on! Kõrval seisnud praktikant küsis luba ise verd võtta ega teinudki mulle haiget sellega...

Niiet jah. Lapseootuse eelsest ajast tänaseni (loetud päevad Mesilaseni) on mu kaalutõus olnud 10 kg. Kõik otse kõhule.

Ma püüan sellele kaaluasjale mitte mõelda ega end üles kruvida. Kuni selle nädalani ma olin kõikide sünnituslugude suhtes teflon, miskit ei morjendanud mind ega jäänud kuhugi külge. Nüüd nii lihtne ei ole. Aga küll ma hakkama saan :)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui ma õigesti aru sain, siis ees ootab plaaniline hospitaliseerimine. Vabandust, pisut imelik väljend. Aga ikkagi. Ma soovin, et Sinuga tegeleksid haiglas targad ja hoolivad ja sõbralikud arstid-õed-ämmakad.H Saarenaalt

Sipsik ütles ...

Tähtaeg oleks 15 päeva pärast? 13.veebruar?
Mu vanem poiss saab 13.veebruaril kaheseks :)

Aga kui sul pole veel kõht alla vajunud (kõigil ei olegi see aru saada, ma teisega ka ei saanud aru), siis ta vist ise veel ei viitsiks sündima hakata. Kuna aga reeglina enam kui 4500 lapsi ise ei lasta sünnitada ja keisrilõige poleks tervisest ja energiast pakatavale rasedale just parim väljavaade, siis esilekutsumise plaan täiesti arusaadav. Muidu jõuab veel kasvada :) Kuigi... ta võib oluliselt väiksem tegelikult olla... Keegi ei tea enne, kui käes :) Aga seda sa tead isegi :)

A nüüd ma targutaks ja ajaks natuke sellist umbluu juttu.
Et minu soovitus nendeks allesjäänud päevadeks - jaluta palju, hinga värsket õhku (libeda korral AINULT härra käevangus! arvesta, et sa oled praegu üks paras puhevil pardikõnnaklane!) ja mõtle lapse kättesaamisele. Anna mõttega oma kehale märku, et ta jõuaks kohaneda. Et nüüd läheb sünnitamiseks ja hakaku aga end valmis seadma :)
Ja mitte hirmuga, eks. Kuigi sa vaevalt hirmu eriti tunned, pigem kerge teadmatus, oletused ja ootusärevus.

Sest... esilekutsumine on siiski sekkumine ja kui keha ei taha koostööd teha, võib hiiglapikk aeg kuluda. Tean mitmeid, kes päevi haiglas ringi jalutasid ja muudkui uus ports geeli pandi jne jne jne. Et parem oleks, kui keha hakkaks siis asjaga kohe ka pihta ja sa ei peaks ennast pikka aega kurnama :) Ja mõtte jõud on uskumatult tugev!

Aga jah, mul oli ka teise poisiga ca 10kg juures ja pool sellest oli juba laps :D Enda kaal lõpus vähenes, kuna keha annab vajaliku lapsele ära. Ja suur laps võtab palju :D

Kusjuures, ma läksin ju ka 2a tagasi 12.02 esilekutsumisele. Et magan öö haiglas ja hommikul alustavad. Selleks kellaajaks, mil mulle oli esilekutsuv geel määratud, käisid mul juba pressid ja varsti oligi poiss kõhul :) Aga ma ka ikka hoolega püüdsin oma kehaga enne kokkulepele saada :) Paistab, et võttis kuulda, kui esilekutsumisega ähvardama hakati.

Igatahes jaksu, rõõmsat meelt ja tugevat toetust! Ma iga päev mõtlen teie peale ja ootan uudiseid ja olen ärevil, nagu hakkaks ise sünnitama :)

Sipsik ütles ...

Aa, veel...
Et see "mõeldes Sipsiku loole".
Küll ta välja saab :) Minu oma juba varsti 6 kuud väljas ja nohiseb siin armsasti magada :) Olles ligi 9,5kg ja ligi 70cm pikk... Suure lapse rõõmud :) Ja muskel kasvab :D
Nende niidiks muutunud heade veresoontega käte peale ;)

Leelo ütles ...

Mulle anti ka paber esilekutsumisele, kuna pidavat minu kohta suur laps tulema. Nii, kui paber käes, hakkas samal õhtul sünnitegevus ja järgmisel päeval oli laps käes :) Tihti on esilekutsumise paber sünnituse esilekutsuja :P