# 59 # teater

Kuidagi hästi kultuurseks olen muutunud, teatrit on ellu palju tulnud. (hmm, ma olen koguaeg omale sloganiks võtnud, et kino peab saama... aga et teatrit peab saama, see on nagu advanced level). Alles käisin vaatamas "Kõik on täis". Eelmine nädal "Kõik (s)ängis", täna "Vanaisa", järgmine nädal "Grönholmi meetod", siis "Lindmees".

 

Linnateatrisse tahaks, meil on sünkroniseeritud üritus saada piletid "Lantimiskunstnikele". Parem oleks, et see õnnestuks :)

 

Kui härrale hakkasin maha müüma mõtet teatrisse minna, siis esimese asjana ta vaikse muigega ahastas: "Mul ei ole midagi selga panna!!!" Et ma olen naine, mis tähendab, et niikuinii ei ole kunagi midagi selga panna, siis konstateerisime fakti, et tuleb minna nii kui meid loodi :) Vot see oleks alles põnev teatrielamus :D

auto ohver

Kell on 6.00, kui mu äratuskell mind nõudlikult trenni ajab. Panen ta edasi 10 minutiks ja siis varastan veel 5 lisaminutit.

 

Olgu, ma lähen siis ikkagi trenni enne tööpäeva algust. Lubasin härrale õhtul, et ma seda teen ja tahaks ju talle kiidelda, et näe käisingi ja nii tubli olen.

 

Muidugi on ikka kiirel hommikul vaja teha miljon muud asja ka, mida muidu kui selleks aega on, teha pole viitsinud. Vahetasin voodispesu, pesin põrandaid, nipet-näpet :)

 

Muidugi ei suutnud endale eesmärgiks pandud kellaajal toast väljuda, kiireks läks, et reaalselt trenni ka teha oleks aega.

 

Riidesse, õue ja ja auto juurde.

 

Kell on 7.01.

 

Lähenen autole ja näen, et esiklaas paksult jääs. Ohkan raskelt, noh et kevadet ikka ei ole, niigi kiire ja nüüd veel vaja kraapima ka hakata.

 

kiire klõps telefoniga

 

 

Little did I know.

 

Jõuan juhiukse juurde ja opaa!!! Gangam style.

 

Mis. See. On? On see ikka minu auto? Jah, see on minu auto. Pekkkki.

 

 

Niisiis.

 

Kummaline on see, et ma kordagi ei läinud paanikasse, närvi vmt. Suurim mure oli, et pekki mul on vaja autoga sõita ju ja kui see võetakse töökotta töösse, siis kaua ma ilma autota olema pean?

 

Reastan mõttes ära mehed, kellele ma helistama hakkan.

 

Kõigepealt vennale, sest venna on hea ja rahulik ja oskab nõua anda, mis ma edasi pean tegema. Siis helistan politseisse. Siis härrale, sest keegi peab mu hala ära kuulama. Onupojale, sest tema oskaks äkki töökodasid soovitada? Ülemusele, et ma tööle ei jõua.

 

Venna ongi hea ja rahulik, kiidab mu tegevusplaani heaks. Rohkem ta distantsilt teha ei saa. Politsei teatab, et tuleb kohale, oodake ja me helistame teile. Härrale ja Ülemusele saadan sõnumid, kell on veel varane. Onupojale helistan, aga ta ei võta vastu.. Kell on veel ju varane.

 

Ootan politseid. Ootan, ootan, ootan. Politsei helistab, et eemm, me ei ole veel sõitma hakanud, kuidas seis on, kas saate meie juurde ise tulla? Noh, põhimõtteliselt ju saan (aga kas nad siis sündmuskohta ei tahagi näha?) Ma ei puutunud ka autot ise, et noh, ma olen ju krimisarju vaadanud ja sündmuskohta ei tohi rikkuda ja värki.

 

Ajan autole hääled sisse, kraabin selle esiklaasi puhtaks ja sõidan jaoskonda. Saan muidugi esimese asjana kohe noomida, et kas ma ei tea, et autosse ei tohi asju jätta.

 

Mul oli tagaistme ees põrandal must spordikott, no see ei hakanud silmagi sealt. Aga ju siis ikka hakkas. See nimelt oligi ainsana kadunud ka. Krt, niiiiii hea kott oli ja muidugi mu uued, alles detsembris soetatud spordiriided... ja jalanõud. Ohjah.

 

Annan tunnistused, joonistan skeemi majast ja tänavast ja autost. Kõik. "Üldiselt visatakse kott ümber nurga kuskile ära, kui nähakse et midagi väärtuslikku ei ole. Kui üles leiate, andke meile ka teada."

 

wtf?

 

Istun ära autosse ja jään tegevuslaani peale mõtlema. Käivitub telefonikeskjaam. Mu mehed on ärganud ja liikvele asunud. Härra guugeldab remonditöökodasid, helistab neid läbi, et kus on klaas kohe olemas ja kus KOHE mind saabudes töösse võetaks. Onupoeg otsib omi kohti. Ülemus tunneb kaasa, natuke parastab läbi huumori ja vihjab õppetundidele, mida ikka ISE peab elus saama. Üks kõne lõppeb, teine algab.

 

Juhtub muidugi see, mis ikka juhtub :) Topeltkorraldus. Kuidas sa siis ühele ära ütled, kui teise valikut tahad võtta? Härra on olnud eriti tubli, teatab, et kõige lähemal olev töökoda üldse ei võta toru vastu, ta hullumiseni helistab.

 

Nn välise vaatlejana nüüd veidi imetlen, kuidas meestel lööb naise abitus olukorras välja kaitseinstinkt. Nende pärusmaa on ju tehnika, autod, remont, värgid :) Mäletan, kui mul paar aastat tagasi oli oma pesas gaasiboileri ongelma ja kuidas silmarõõm siis võttis korraldamise enda peale, et leida vajalikku varuosa (mis olgem ausad, maja ehitamisest-sisustamisest saati ca 50 aastat tagasi tootmisest maha võeti :D). Kui ei leidnud, siis pani mehesõna maksma ja tuli vannituppa ise korraldama. Päästis päeva ka muidugi ja pani mul silmad särama :D See selleks. Nüüd siis härra ja tema päästeoperatsioon. Ausõna, võttis mul jalad nõrgaks :)

 

29 telefonikõnet kogu situatsiooniga seoses, lugesin üle. Julgelt võin öelda, et härra omasid 2/3 neist.

 

Vurasin siis autoremonditöökotta, jube vinge on ikka sõita linna vahel ilma aknata, kust turritavad välja klaasikillud ja terve koorem neid on veel tagasitmel ja vahekäigus.

 

Töö võeti ette, läks üsna ludinal. Arve 45 eurot.

 

Seal, kui vaatasin, et remondimees koristab tolmuimejat ära ja no nii viimistleb viimased 2 minutit, kuulsin taevaseid hääli. No ausõna. Pmst avanesid taevaluugid ja valgusvihk langes mu peale. Saabus sõnum, et tuludeklaratsiooni raha on üle kantud!!!

 

Eriti täpne ajastus. Mul oli kontol muidu 1 euro arvel...

 

Ei läinud nelja tundigi, et hommikul tööle jõuda. Millega ma nüüd trenni lähen, ma ei tea.

# 58 # valvelaua onu

Mul töö juures on peaukse juures valvelaud ja seal on vaheldumisi kaks onu. Üks on tõredam, teine selline muhe ja lahke olemisega. Et kõikvõimalikud uksed muudkui nõuavad läbipääsukaarti, siis alati peab see ka näpu otsas olema.

 

Viimasel ajal ma olen märganud, et valvelaua onu koguaeg avab mulle oma laua tagant ust, ma ei jõua oma kaarti vibutadagi, kui ukse punane andur on roheliseks läinud.

 

No lihtsalt toob koguaeg naeratuse suule :)

# 57 # löökaugud

Ja ma ei tee nalja :))

 

Nende auklike tänavate tõttu (ja päriselt ka ma ei mäleta, et Tallinna teed nii kohutavad varasemalt olnud oleks) autod HOIAVAD pikivahet! Kohe päriselt ja suurt pikivahet. Muidu ei näe, kuhu manööverdada ja see võib autole valusalt lõppeda.

 

Teiseks, autod sõidavad lubatud kiirusega või aeglasemalt! Ehk siis normaalselt :))

 

Ainult positiivne ju.

 

Kas see on Tallinna linna või kõrgema instantsi salakaval plaan liiklust reguleerida ja rahustada?

 

Well played!

 

 

Tiiu, Viiu, Malle*

Präänik, kes juhhuu on jõudnud kaugelt Austraaliast ka lõpuks koju, astus laupäeval mu pesa uksest sisse ja ütles, et kui ta võidab Kukusse kaks piletit, siis lähme tantsima. Ma ütlesin jah.

 

Me olime jõudnud Topsi, kui võit oli taskus! See tähendas Ennu ratast.

 

Aga ma pean alustama veidi varasemast. Laupäevane kaunis ja päikseline päev möödus mul väikest autosõitu tehes vanale klassiõele külla ja tagasi. Ta mees korraldas selle üllatusena, sest klassiõde ise olla tihtipeale rääkinud, kuidas tahaks minuga kokku saada. Ma siis tulin ideega kaasa ja tegime üllatuse ära :)

 

Et ilm oli ilus, päike siras ja soe oli, täitsa kevadine hõng, siis pärast külaskäiku ei tõmmanud tagasi Tallinna poole, mõtlesin sõita härrale külla ja olin valmis tühistama lipuheiskamised ja värgid. Aga kiirreageeringut ei tulnud (ega ma otse ka sõnastanud oma mõtet), siis ma hoidsin tagasihoidlikku joont ja jõudsin juba 2h Tallinnasse tagasi sõita, kui ta helistas mulle.

 

Erinevate mitterääkimiste-ülemõtlemiste- jm info või selle andmata jätmise põhjal juhtus nii, et tema õhtused plaanid tegid mul tuju kurvaks ja tema oli õnnetu, et ma ikka külla ei sõitnud. No läks nii.

 

20 min peale vestlust ta helistas tagasi, et kuule su hääl oli vale ennist.

 

Teist korda juba tuvastas ta selle ära! Iseenesest on see väga meeldiv, et ta on selline tähelepanelik, teisest küljest ei saa ma seega ka oma tundeid (isegi telefonis) varjata tema eest. Kui vahel ju tahaks.

 

Sellisest tujust tingituna ma otsustasin, et pekki ma lähen välja õhtul :)

 

Siis tuli präänik, liitusime Joosu ja Etuga. Nii sai meid neli.

Tops, Dubliner, Kuku. Kukuuuuuuuuuu :)

 

Enne sinna jõudmist helistas härra, et mis ma teen (luuran mundris poisse vanalinnas) ja millal koju jõuan, et skypeida (eem hommikul, sest ma lähen välja tantsima). Nüüd oli härra kord hääles murduda. Et ma olin keset mäsu, palju autosid ja poisid sagisid, relvad väljas jne, siis kõne jäi lühikeseks.

 

Võtsin kah 20 minutit settimist ja helistasin ise tagasi. Selline põnev pingpongi pall on see suhete teema. Ei mingit solvumist, armukadedust, kontrolliiha ega muud sarnast, lihtsalt juhtus nii, et kuigi mõlemad soovisid üht sama asja, läks (mõlemale) hinge, et plaanid kummalgi pool lõpuks teistsugused olid.

 

Niisiis vahepeal napsutades otsustasime isekeskis preilidega, et meil ei ole kuku-keeldu, vaid et me oleme kuku-paid :) Rahvast oli Ennukal murdu, aga mahtus juurde veel ja rohkem. Joogid, tantsud, luulepausid, uued tutvused, tantsud, tantsud, joogid, tantsud, keegi käperdas, keegi tammus jalal, kõik elasid seljas. Nii ta läks.

 

Seda kõike saatis käekotis muudkui surisev telefon. Öö jooksul 26 sõnumit. Tegemist on küll mul uue rekordiga.

 

Et nüüd valet muljet ei jääks, siis see on ikka postitus roosamannast, mitte kontroll kusmaolenkellegamarääginmiskellkojujõuan.

 

Nii me siis telefonis flirtisime, ma ei hoidnud ka end tagasi ning härra arvas, et ta peab ka minuga tantsimiseks aja broneerima ja et järgmine kord on terve tantsukaart tema päralt.

 

Ühesõnaga, kuigi see mu plaan üldse polnud (tegid mulle kättemaksu jah, muigas härra, aga  teatavasti girls just wanna have fun... mõni laupäevaõhtu :D), siis õnnestus näha,  kas, mis ja kui palju härrale korda läheb. Sest milleks tunnetest otse rääkida, mõistatamine ja kompamine on palju loomingulisem lähenemine :)

*Tiiu, Viiu, Malle

Pealkiri ei haaku looga muudmoodi, kui et härra linkis vastava laulu ja agiteerib nüüd tantsima minemist.

 

Heh, laupäevaöine flirt päädis sellega, et pühapäeval ta juttu ajades kerge riimiga hakkama sai. On seda ka mul juhtunud :)

esmaspäevane pildipostitus

Möödunud nädal tundub, et oli taas sündmusterohke ja liiga palju pilte tuleb nüüd :)

 

Hakkasin jälle sporti tegema
ja Fittest vist teab,
et mulle igasugu sloganid meeldivad.
See meeldis mulle ka nii et sättis end siia blogisse.

Joosu oli oma viimaste nädalate Eesti turneest
üsna kurnatud ja laua peal ilutses selline teadaanne.
Ega see mind ei takistanud,
ma ikka sättisin tsättima end :)

Üks väga lahe õhtu oli see,
kui me sõbrannaga end fotostuudiosse unustasime.
Sest aksessuaare ja riideid oli palju,
ideid ka,
aga poosid ei kannata kriitikat :)
Müstiline, et kodus peegli ees ma olen kordades osavam,
kui Karmen Kass,
aga kaamera ees seistes oskan ainult käed puusa panna
ja totakalt naeratada.
:)
Ootan nüüd kannatamatult pilte.

Töö juures tähistasime sünnipäeva,
see kook nägi nii ilus välja
ja maitses veel paremini.
Imeline!

Juhi sõnavõtust jäi kõlama üks mõte -
alates 27.märtsist iga päev edasi on me riigil rohkem iseseisvust,
kui esimese vabariigi ajal.
Olgu teda pikalt,
seda meie riiki!

Käisime sängis :)
Teoteatri etendus
ja me olime kõik vaimustuses.
Ootus oli, et amatöörteater, noh selline vaba aja sisustus,
saime võrratu elamuse.
Ei olnud amatööre ja etenduse sisu kõnetas ka.
Igat üht omal moel muidugi.
Etendus koosnes erinevatest armastust, suhteid, seksi käsitlevatest hetkedest,
näed paljuski oma elu :)
Aga nagu ka elus nii ka teatris,
vastuseid ei ole kellelgi anda,
on ainult tõdemus ja küsimused.
Soovitan.

Armee aastapäeva tähistasime ju muidugi ka.
Alustasime Topsis kurgijookide,
Joosu utsitamisel, et veel üks asi,
mis tuleb enne 30ndat eluaastat ära teha :)
Mul võib siin programm väga tihedaks minna,
jubepalju tundub olevat asju,
mida ma ikka pole teinud veel :)
Joosu, tee parem mulle nimekiri kohe valmis,
hakkan aega planeerima.

Ja jätkus armee aastapäev Dublineris
trikoloor shotte mekkides.
Nende taustal kiikasime aegajalt aknast välja,
nägime mundris poisse "tankidega" mööda sõitmas,
tääkidega jalutamas,
relvadega sörkimas.
Nagu riigipööre oleks lahti läinud :)
Ilkusime, et turistidel võib küll hämming olla.
Tore on see, et shottide tegemise ajaks
olin oma noorema venna "taankide"rivist üles leidnud,
toimus ju paraadi peaproov,
üles rivistatud poisid olid päris eleveli,
kui me muudkui autode numbreid otsisime,
et kus see 308EKV on siis.
Palju naeratusi ja lehvitusi saime.
Dublinerist liikusime edasi Kukusse,
erinevalt proua Ast mul küll Kuku keeldu pole,
olime Ennukal hoopis Kuku-paid :)

Ja siis, kui olime korraks silma puhanud ja riideid vahetanud,
marssisin lipu heiskamisele.

Juhhuu, tehtud :)

Aprillinali vist räägib veebis,
et see lipp olla laupäeva öösel ära virutatud.
Kell 3 öösel oli ta veel küll olemas :)

# 56 # vennad

Maailmaparimad vennad on mul. No kohe tõsimeeli ja ma ei saa üle ega ümber, kui palju mul on nendega vedanud.

Viisakad, vaimukad, avavad naistele uksi, pakuvad istet, teevad hommikuti süüa, remondivad autot, muretsevad -tegelevad küsimustega neilt palumatagi, kastavad kasvõi lilligi :) 

Ja ega siis preilidelgi pole see kõik märkamata jäänud.

Täna on vanema venna sünnipäev. Hiphiphurraa ja kui ta jälle Eestis on, siis tähistame selle päeva korralikult ära ka.

# 55 # vabariigi aastapäev

Muidugi on vabariigi aastapäev väga tore ja positiivne päev. 

Et Joosu agiteeris, et lipu heiskamine on üks-jumal-teab-mitmest-asjast-mis-tuleb-ära-teha-enne-30ndat-eluaastat, siis ma pidin end hommikul kell 6.30 teki alt välja viskama ja Toompeale minema.

Ma korra juba jorisesin varem ka, seega topelt ei kärise - see vabariigi aastapäev on alati talve üks külmemaid päevasid... Nagu Joosuga irvitasime, siis et nad ka ei võinud iseseisvust märtsis välja kuulutada??? Saaks paraadil märksa soojema ilmaga käia :))

Enne toast välja kargamist tuli kooskõlastada outfit. Sõnum Joosule, et "suusapüksid või kleit?" vastuseks ootasin nii väga, et suusapüksid, mul oli nii külm olla ja suusapüksid juba voodi peal ootel, et sinna sisse saaksin vupsata.

Vastuseks tuli: "Seelik"

Pekki!!! Ja kokku saades rullis Joosu silmi, et "SA LÄHED SÜNNIPÄEVALE!!! Mis mõttes suusapüksiga?? Äkki sa oled Eesti Panga presidenditaustal telekas pärast?? Sina oma suusapükstega..."

:))

Niisiis, ma panin sinimust(peaaegu)valge triibulise seeliku selga ja olin isamaaline. Oi kui isamaaline.

Niisiis lipu heiskamine kell 7.33. Härra vaatas mul seda mugavalt telerist, aga me rippusime telefoni otsas muidugi, kui ma end Toompea lossi hoovi kilukarpi olin pressinud ja vaikisime koos, et vaikselt habemesse hümni mõmiseda. Ilus oli.

Aga ikka kuradima külm noh :)

Siis läksime preilidega ära Neikidisse, mis küll pühapäeviti on suletud, aga nagu preili M-le muigasime telefoni (kes khm... ei viitsinud end heiskamisele vedada eksole), siis nii ilusad tüdrukud nagu meie... meile avanevad kõik uksed :)

Ja siis hakkas sisse voolama ohvitsere :) Ühe ülemus teise järel :))

Tegime oma peekonipiruka, puljongileeme ja jägermeistri kiiresti ära ja kadusime kodu suunal. Ma mõtlesin minna preili M üllatama, passisin all oodata, kuni keegi väljub, et salaja koridori hiilida ja uksele koputada.

Kop-kop.

Vaikus.

Nõudlikumalt kopp-kopp-kopp.

Vaikus.

Üks kord veel üsna nõudlikult koppkoppkoppppppp.

Vaikus.

Oeh. Telefon välja ja ilmsüütul häälel küsin, et kus oled?

Pätt oli jõudnud selle ca 25 minuti jooksul, mis me enne sms-maratoni pidasime ja ma tema juurde jõudsin, kodunt jalga lasta. Üllatus missugune minu poolt :)  Hea, et ma tordiga ei läinud, kesse pärast seda sööma oleks pidanud :P Läksin siis koju ära, maadlesin vaprusevärinatega, aga vedasin end ikka tunni aja pärast linna tagasi. Paraadile. Päev läks soojemaks ja päike on lihtsalt nauding.

Härralt saabus muudkui meelitusi "Su naeratus on kui päike, kõik ilm on päikest täis." No mis sa hing ihkad veel ühelt ilusalt vabariigi sünnipäevalt?

Tagasi oma pessa jõudsin ca kl 15 ajal ja selleks ajaks juba päris zombina ja magamata. Sest muidugi eelnes pidupäevale laupäevane Ennu ratas ja sellest ning roosamannast kirjutan ma veel eraldi.

# 54 # juuksur

Huuh, nii tore, et on olemas mõnusaid nauditavaid teenuseid. Uus (või siis pigem aastaid sama, aga iga kord värskendatud) soeng palgapäevajärgselt on ju mõnus pisike kingitus iseendale. 

Joosu infolekke kohaselt (kõlab üsnagi wikileaks moodi) selgus, et üks kolleeg on lapsehoolduspuhkuse ajal kääride käsitlemise selgeks õppinud. 

Et Disko oli teinud mulle (korduvaid) märkuseid tuka pikkuse kohta (varjas ripsmeid juba, mistõttu ta ei saanud hommikuti enam välja selgitada, kas herz on tööle jõudnud või ei) ja et oli saabumas photoshooti õhtu, siis kiire kooskõlastuse alusel saabus ihujuuksur tööle, käärid vööl. 

Sahh-sahh-sahh sai tukk õigeks jälle.

Ülejäänud nauding siis mõnel teisel korral, peaasi et tukk ei möllaks.

Tulemus oli küünlaid väärt :P

algab päev...

Hommik algas, kui kell 7.30 Ülemusega kõrvuti autosid parkisime ja siis sujuvalt alustasime kohe koosolekuruumis tööpäevaga.

 

Keset tööhoogu, kus mu arvuti projetseeris end seinale, saabus preili M-lt kiri pealkirjaga "sängi piletid". Kas Ülemusel ja vahepeal meiega kl 8.30 ühinenud Diskol oli ühtäkki palju kommenteerida või jaa? :)

 

Põhiküsimus oli, et kas piletitega on teada ka, kes teki all on?

 

Ei, kahjuks on loteriimajutus :))

(selgituste mõttes pean mainima, et tegemist on teatrietenduse piletitega)

 

---

 

Eile õhtul leidsin end oma retrokohvri täie kleitidega fotostuudiost, kus endine kursaõde mind ja kleite (üldiselt siis mind kleidis) pildistama asus. Saame näha, mis sealt välja tuleb, aga pean tõdema, et see ilus olemine on ikka raske töö küll :) Kui juba kolm tundi olin ilus olnud ja sessioon muudkui edasi läks, siis vaatasime mõlemad, et äkki täna lõpetaks ja teinekord alustaks tsipa varem kui kell 20 õhtul :)

 

---

 

Täna oli esimene hommik (lõunatest või õhtutest hetkel ei räägi) üle ma ei tea kui pika aja, kus ma autole lähenedes ei pidanud seda hakkama lumest kraapima!!! Kas tõesti on lootust kevadele???

(aga ärgem sattugem õhinasse, aasta külmeim päev ehk 24. veebruar on veel saabumata. Mai saa aru, see on ALATI niiiiiii neetult külm ja tuisune). Lootus sureb viimasena :)

# 53 # lühendatud tööpäevad

Lühendatud tööpäevade vastu ei saa ju kellelgi midagi olla :) Kui eilne tööpäev oli suur kiirekiire ja pooltunditagasiolivaja, siis tänane on chill. Juht peab kõnet ja pakub kringlit ja siis saab koju ära. Mmmõnus.

# 52 # Mary Poppinsi käekotid

Juba Victoria Beckham teab, et käekott peab suur olema, siis enda figuur on visuaalselt saledam :) See on puhas boonuspunkt, sest väike ridikül ei tule niisama üldse kõne alla, ainult peole minnes.

Mul on käekotis ju ainult vajalik tavaar ja see ei mahu jopetaskusse.

Täna hommikul:

Lisaks on suurt kotti vaja ju selleks, et möödaminnes poes käia. Kuhu ma ikka selle piimapaki panen, kui mitte käekotti?

 

Kuna see on ikkagi positiivsuse postitus, siis ma ei räägi nendest hetkedest, kui mul on vaja sealt käekotist ÜKS asi leida. Siis on alati kõik muud asjad, mis näppu hakkavad ja mitte see otsitav. Ja mis siis jääral juhtub, ma parem ei kirjuta välja :))

seiklusjutte maalt ja merelt

Pea on kuhugi kaotatud ja nii ma ei leidnud üles postitust, mida siia linkida tahtsin. Ehk siis reisiuudiseid veidi. Turismimessil ma midagi ei skoorinud, aga ma olen nii võimekas küll, et ise ka ühtkomateist soodsat piletit leida. Või siis Estraveli meile lugeda :)

See, mida ma eelmise aasta lõpus kibelesin, tuleb sel aastal ära. Brasiilia. Uhh, sinna on veel üle poole aasta aega, aga ma olen niiiiiii elevil juba.

Kuna minusugune maniakk peab sinnani ka elama, siis on tekkinud mõte sünnipäevaks Eestist ära põgeneda, see on ju praegu väga moes? Ühesõnaga, sihtkoha mõtteid on mitmeid, aga reisikaaslastega on praegu üsna lahtised lood...Niii loodan, et mul see ikka teostub.

Kui nüüd saaks veel suveks hea hinnaga piletid ükskõik missugusesse Balkani riiki, oleks mu reisiaasta täiuslik. Ma üritan Balkanile minna juba 2006.aastast saati. Tänavu ma ei jäta jonni, ma teen selle sõpradega ära!

Muidugi mida rohkem ma maailmakaarti vaatan, seda rohkem on neid kohti, kuhu ma minna tahaks. See on mul elukestev projekt, käia ära kõigis maailmariikides...

---

Seni aga tuleb reisida meie pealinnas ja seks puhuks on väljas uus hea abimees.

pilt Facebookist

Ma arvan, et soetan selle ära. Ma ju ei pea kirjutama, kui pekkis need tänavad meitel on?

---

Reisimisest ja selle huvist veel. Diskol oli üks tööülesanne, mille raames tal tuli kokku viia riikide nimede kolme-tähelised lühendid statistikaga ja jagus nuputamist, mis riik lühendi taga peitub. Sellest kulmineerus kabinetis mnemoturniir. Tema ütles lühendi, mina nuputasin välja riigi, tema ei uskunud ja googeldas, et siis kinnitada mu vastust :) Ma sain peaaegu kõik pihta. Nina sain muidugi püsti ajada Disko imestuste peale, kust sa tead!!! :D 

Ooh, ma ikka räägin, et ma olen ilus, tark ja osav :) Sellepeale Disko alati täiendab "Ja tagasihoidlik ka!" :))

# 51 # Tujurikkuja

Tujurikkujasse olen ma lausa armunud. Mul on kombeks head nalja (ja see on minu jaoks vaieldamatult väga hea nali) ikka tsiteerida. Kas on minu pea prügikast või mis toimub, keegi kunagi ei mäleta ühtegi nalja või ei saa sellest aru või mingi error on. Aga see mind ei takista :)

 

Ja kuigi viimast Tujurikkujat materati korralikult, et ei olnud naljakas, siis sorrivaan, mida rohkem üle vaatan, seda paremaks läheb. Ju ma siis olen ise ka korralikult üle vindi huumoriga.

 

Aga ma üritan siiski vahel massi infiltreeruda :)

# 50 # mineraalkosmeetika

Minu ilu maaletooja on ArtDeco :) Igasuguseid jumetuskreeme olen ma koguaeg jälestanud, need on rasvased ja kunagi ei tee ikka imesid (sest ma olen väga saamatu meikija ka pealekauba) ja nii on mul iluvigade peitmisel hoopis tumedat tooni laik näos. Ilmselgelt ei ole olemas minu naha tooni katet ja kõik on liiga tumedad.

 

See selleks.

 

Üks kord mitumitu aastat tagasi ulatas mu varustaja mulle üle mineraalkosmeetika purgikese. Sellest ajast peale olen ma õnnelik :) Esiteks katab see kõik hädad ära ja teiseks parandab jumet. Ehk et neid hädasid jääb iseenesest vähemaks. Imeline.

 

Praegu on mul küll mingi ise esilekutsutud ja mitte üldse oodatud punetav laik näos, aga õnneks on mul ju mineraalkosmeetika. See toimib sama hästi kui "heal" käsk Photoshopis :)

# 49 # trenn

Ma siin sügisel hakkasin üleöö meeletuks trennihundiks, mis kulmineerus sellega, et jõulude paiku tervis ei pidanud enam vastu. Viirus üritas muudkui maha murda ja kui korraks oli parem olla ja ma kohe trenni läksin, siis viirus oli ka kohe tagasi. Nii ma siis võtsin hoo maha ja lasin tervisel taastuda. Rääkimata siis sellest, et mu graafik oli muutunud äärmiselt tihedaks, kolm erinevat spordiklubi, isiklik elu, kuhu töö veel mahuks, sõbrad pealekauba?

Nüüd ma pole kuu aega üldse trenni teinud, aga nii ei lähe mitte. Seega vedasin end taas jõusaali ja tuleb meelde küll, milline power tuleb sisse pärast rahmeldamist.

Tegelik põhjus muidugi trenni manu naasmisel oli üldse mitte vähenev kõhuke/kehakaal ning vägagi sportima kukkunud härra. Ja kus ma saan siis kehvem olla? :)

Pealegi ma ju soetasin omale väga mugavad spordiriided enne jõule ja nad heidavad mulle ette, et miks ma üldse ei kasuta neid. Mul läks süda haledaks nende peale :)

esmaspäevane pildipostitus

Kalev on teinud sel aastal eriti nupsikud eriväljaanded.
Oooooooot, ma just märkasin keskmiselt šokolaadil kirjas trükiviga,
päris piinlik lugu :))
Aga see ei vähenda šokolaadide head maitset ega väärt mõtet!

Ja Tourest2013 oli ju ära.
Käisin lausa kahel päeval.
Varasemalt olen ma seal skoorinud kas lennupiletitega
või rohkelt toonud kaasa kaarte uutesse sihtkohtadesse,
tänavu oli mõlemas osas ümmargune null.
Siiski-siiski,
Lätimaa kohta sain ühtkomateist.
Asub teine ju piisavalt lähedalt,
et sinna mõnusaid viikenditrippe teha.
Onju, Joosu?

Aga kaardile võin märkida vähemalt 100 parimat kohta maailmas.
Järgmised sada ootavad avastamist
ning uusi lennupileteid ostan lähipäevil kohe mitu.
Süda ütleb nii :)

Härra valitud V-day vein nimega "Heartbeats"
kannab nüüd mu buduaaris olulist rolli,
nimelt on ta vaas :)
Mis mul hilisemal uurimisel silma hakkas,
on armsalt roosamannalised hüüdlaused pudelikaelal:
- Love has no limits!
- Make love, not war!
- Love is in the air!
- Love makes the world go round.

Saksakeelsed olid omaette klassist :)

# 48 # spontaansed õhtud

Tuleb mõte, et saaks õhtul kambaga kokku. Saadad kirja, peaaegu kõik on vups kohal ka. Näksid-joogid on olemas, aga see on pigem harjumus, et sirutad käe ja topid suhu midagi. Samahästi võiks lihtsalt teetassi taga ka jutustada. Ja jutte jagub. Lapsepõlve mälestustest Eesti Laulu valimiseni või vanaemade seksuaalkasvatuseni.

Vahel kasvab see spontaansus hommikuni tantsimiseni, vahel jääbki korterisse teetassi äärde. Vahet pole, peaasi, et kohal ollakse.

roosamanna

Et siis hoiatus, üks lääge postitus tuleb siit.

->e kirjutas oma V-day'st ja noh, ma ka siis talletan enda jaoks selle 2013 roosamannavahulise päeva :)

Päev oli küll selline nunnukas, mis aga muidugi ei tähenda, et ma oma suurepäraste oskustega seda vägagi "so nailed it" versiooniks ei teinud.

Eellugu: läksin kolmapäeval Karnevali poodi ja soetasin omale hunniku punaseid õhupalle, lasin heeliumiga täita ning astusin ingellikult heljudes nendega tänavale. Auto oli hoopis eemal ja teisel pool teed ja nii ma siis särasin ja kriips kõrvuni värviliste õhupallidega mööda tänavat sammusin. Tee ületamisega polnud mingit probleemi, kes siis ei taha peatuma jääda, et õhupallipilve näha pikkade jalgadega mööda minemas :D

Õhupallid täitsid terve autosalongi ja tahavaatepeeglisse polnud mõtet vaadatagi. Äärmiselt šarmantne minu meelest.

Teise ettevalmistusena oli tellitud nori.ee lehelt hunnik norisid ning punane riis. Vaimusilmas nägin end  valmistamas (preili M sõnul ma kasutavat liiga palju sõna prepareerima, seega ma ei saanud seda enam kirjutada, ekspluateerin sõna või midagi) sushi-meistriteoseid, no vähemalt selliseid või selliseid. Info järgi pidid need saabuma 14.veebruar ja see klappis ideaalselt minu plaanidega. Austraaliast kaasa toodud väga eriline vein nimega Promised Land läks külma.

Tuba nägi V-day eelõhtul kohutavalt valentinipäevalik :D

Ka hommikul olid õhupallid hakkamist täis ja ma ootasin, et näha õhtul härra reaktsiooni, seda enam, et päev algas väga armsalt tema sõnumiga.

Õhtused plaanid hakkasid päeva edenedes mul pekki jooksma. SMART posti teadet ei tulnud ega tulnud, aga tulid härra sõnumid ja no need olid muidugi palju nunnumad. Plaan muutus ja saime härraga kokku palju palju varem. Seega mõttes juba asendasin siis sushi tegemise plaani niisama snäkkidega, mida sa sushitad kui nori lehti ega oodatud punast riisi polnud.

Minu plaan nägi ka ette romantilist jalutuskäiku Kadriorus, et no vaatame üle need jääskulptuurid jne. Reaalsuses - istusime neetud ummikutes. Kui siis täiesti autodest ümber piiratuna tegime autos musitades aega parajaks, kõlas taga olevalt autolt pikk signaal :) Eeldus, et eesolevad autod on ära sõitnud ja me takistame liiklust, ei olnud täidetud. Ikka olime täiesti ummikus ja mis see signaal siis tähendas? Me kõrval olevas autos paarike igatahes muigas naerda :))

Kogu aja jooksul tulid härralt kahtlased vihjed, et alates 20st olen ma tema päralt ja et ta peab ühes kohas käima vahepeal... Väga müstiline.

Kadriorgu ikka ka jõudsime lõpuks, vaatasime skulptuurid üle ja liikusime ummikutes tagasi minu poole. Toas ei avanenud sinna hommikul jäetud pilti - õhupallid olid kõik loobunud ägedad olemast ja peesitasid voodil. Krt.

Härra kadus oma salapärasele missioonil "ühte kohta".

Poole tunni pärast oli ta tagasi, ma ootasin, et ilmselt noh lillega vms. Ei, tuli teavitus, et nüüd me lähme trolliga sõitma. Muigasin. Ta millegipärast ei muianud kaasa :) Küsisin, et tõsiselt räägid või? ja tuli hakata hoopis mantlit selga ajama.

Niisiis, minu projekt õdusast kulinaarsete saavutustega õhtust oli niikuinii läbi kukkunud, niiet lasin siis härral salapärane olla.

Sõitsime trollidega, jalutasime, ekslesime kuskil majade vahel. Ta korraks eksis ära ka, aga jube keeruline on orienteeruda, kui ei öelda, kuhu minek :)

Ja siis me jõudsime sihtkohta. Mulle avanes pilt hollywoodi filmist - roosiõielehed, küünlad igal pool, veinid, pokaalid, roos vaasis.

Põhimõtteliselt ei ole mu totakas naeratus siiani kuhugi kadunud. Selline roosamanna siis :)

Sushitarbed saabusid muidugi reedel ja lasin oma võimed sushikunsti kallale valla. See pilt, mis mul kuklas oli, realiseerus "fantastiliste plönnide" näol:

Nagu misasjad need veel on?

Härra samas polnud kitsi kiidusõnadega ja deklareeris, et parimad sushid, mis ma senini teinud olen. Ma julgen selles kahelda :)

Vähemalt on hommikusöögid sama lõbusad.
Hommikusöök vol. 1.
Inspiratsioon taas karinilt, teostus seekord härralt:

So. Nailed. It. Naerame härraga siiamaani, väga üks-ühele :)

Hommikusöök vol.2

tuli see-eest võrratu :)

Nii muuseas tundis härra huvi selle toidublogi kohta, kuhu need mu katsetuste pildid lähevad. Tuleb teha "so-nailed-it toidublogi vist" :D

# 47 # wulffmorgenthaler

Ma avastasin WuMo juba oi kui mitu aastat tagasi. Lemmikuks sai nende killer huumor, mis ikka päris tihti päris palju üle vindi on lastud. Ja muidugi on tore minna lehele, kui tead, et iga hommik on neil uus postitus, juhhuu.

Mõned viimase aja stiilinäited neilt :)

# 46 # tuludeklaratsioon

Käes on see aeg aastast :) Ehk stardipauk ja kõik tormavad esitama Maksu- ja Tolliametile oma tuludeklaratsioone. Mina ikka ka. Seejärel põnevusega jääd jälgima veebiuudiseid, kui palju inimesi kui mitme esimese tunni jooksul oma tulud on deklareerinud.

 

Mul eelneb alati muidugi esimene arvutus. Ma olen sellest blogis varem ka kirjutanud, väike skeem numbreid ritta sättida, kui need nädal enne deklaratsiooni esitamist avalikuks saavad. Uudishimu ikka suur ju, et kas ja kui palju väikest boonust saabub.

 

Eelmine aasta ma lasin luuslanki 9 kuud, see tõotas ikka makstud tulumaksu tagasi saada. Arvutused klapivad tegeliku olukorraga ja veebruaris seekord on lausa kolm nn palgapäeva. La dolce vita :)

# 45 # tähtpäevad

Kalendris jookseb muudkui erinevaid tähtpäevi, elu lippab ikka ja jälle millegi ootuses - uusaasta, sõbrapäev, sünnipäev, suur reede, jaanipäev jne.

 

Kui ma üldiselt olen seda sõbrapäeva südamekujulist mannavahtu siunanud ja läägelt magusaks põlanud (hapud viinamarjad), siis sel aastal nagu pole sel päeval vigagi :) Ma pakun, et täna olen ma ise nummikuup ja ninnunännu.

 

Teisalt, eelmine aasta levis Facebookis üks steitment, et "F**k Valentines day. Friends, I love you everyday!!!" ja sellega olen ma väga päri. Ma ei pea sõpru sel ühel konkreetsel päeval meeles pidama, te olete minuga ju iga päev ja too ongi too päev, kui ma teid hindan ja kalliks pean.

 

Mmuah!

 

(Sellegipoolest ma üldse ei ütle ära, kui sõbrad personaalse sõbrasoovi teele lasevad)

# 44 # lihtsad toidud

Ausõna, pärast tööpäeva ei viitsi veeta veel pool ööd köögis imeroogasid küpsetades. Kõik need toidud, mis saavad valmis kiiresti, lihtsalt ja vähestest komponentidest, need on minu menüüs.

 

Kana on nr üks, selle prepareerimine õnneks käib kiiresti.

Cous cous, kas võiks olla midagi imelisemat, kui 5 minutiga valmiv toit?

Kui eriti laisk olen, siis külmutatud juurviljad, kui ei, siis koorin-tükeldan ise. Nende keetmine ka ei võta tükki küljest ära.

Lehttaigen ja selle võlumaailm - pane üks kõik mida sinna täidiseks, ja mõnusad pirukad tulevad kiiresti.

 

jaaniiedasi.

 

Kõiki valutuid kööginippe ma kindlasti ei tea, siis on äärmiselt tore käia sõpradel külas ja avastada uusi trikke.

vastlapäev on

Ega muidu ei teaks, et vastlapäev on ju, kui sõber Facebook ei näitaks uudistevoos ainult vastlakuklite pilti. Oo õudu.

 

---

 

Hommikul kuulasin autos ikka SkyPlusi (no ei taha sellise ilmaga enam jalutada, kohe üldse ei köida) ja seal luges ette patu-horoskoobi. Tähtkujude kaupa, mis on suurim pahe/patt.

 

Alustas ikka jäärast, kelle pahe on kofeiin, kohvitass nt koguaeg näpus, et kust see jäär muidu oma energia võtab! No ma kuulen juba mulle vasturääkijaid, aga ma ei joo kohe üldse mingit kohvi, energiajooki, juuneimit. Ei ole kümpasse, nagu nad seal raadios deklareerisid ühe hommikuraadiohääle kohta, täitsa metsa läks :)

 

Kaladel alkohol, kaljukitsedel shoppamine, veevalajal unistamine, sõnnil söömine, skorpionil seks :)) Rohkem ei jäänud meelde.

 

On siis tõsi teistel?

 

---

 

Ma olen kaks-kolm kuud reisimise osas olnud suht rahulik. Et noh polegi vaja nii palju ja kus ma ikka tükin jne. Täitsa imelik on end nii vaadata. Olgem ausad, raha ka pole üle serva just ajanud ja on saanud olla vääääga rahulikus režiimis :) Eile tundsin, et veri läheb jälle keema, Estravelil on taas L-Ameerika piletid väljas ja kui oleks mulle sobivate kuupäevade peale pakkumise saanud, oleks end praegu nulli lasknud rahaliselt :) Kohe oleks ostnud. Aga mulle sobivaid kuupäevi neil ei olnud. Vist isegi hea praegu, kuigi üks kord varsti varsti ma Riosse lähen, sest sambat pean salaja tantsida saama... ja ärgem unustagem, reedel algab Tourest 2013 :)) Ma tunnen, et vaja on kevadist tervitust omale ja lennupileteid. Üks kõik kuhu.Ootan nüüd kaashuvilisi.

# 43 # fännid

Ma ei oska teid muudmoodi nimetada :)

 

Aegajalt potsatab mulle postkasti kiri mõnelt mu lugejalt. No nii ütlemata soe tunne on saada kirja, mis ütleb et "keep up the good work" või et teile meeldib see asi, mis ma siin kokku pusserdan kirjutada või hoopis mõne soovitusega nende asjade kohta, mida ma ise fännan (skulptuurid või pargipingid või sukad või..) :DD

 

Ma ei tea, kas ma tänasin teid piisavalt, aga pool aastat tagasi, kui ma väga raske südamega Eestisse kiirustasin, sain ma nii südamlikke ja hea sõnaga kirju omale postkasti, et veel mõned pisarad tulid silmanurka :) Aitähaitähaitäh!

 

Ma tunnen end väga staarblogijana niimoodi teilt tagasisidet saades :)

 

Ja siis on veel eriti tore avastada blogidest, mida ma olen juba mõnda aega lugenud, et nad on linkinud seda blogi siin omale lugemisnurka. "Ihsand, kas tõesti???" käib peast läbi :))

 

Kokkuvõtvalt, teie kommentaare on tore saada ja kirju samamoodi :)

wtf pühapäev

Ja sealt, kus eelmine postitus lõppes (ninnunännu Soomaa nädalalõpp ja "lauake, kata end" hommikul jne), seal algas pekkimaivõi! Tegelikult kasutasin paari karmimat sõna, aga tsensuuriamet käis rehaga üle.

 

Niisiis, sõitsime ära Tallinna suunas. Enne Torist välja jõudmist tegime hääletuse, kust kaudu minna. Otsustasime, lähme Rapla kaudu.

 

Põhimõtteliselt me andsime verevande sellest mitte rääkida, mis seiklused meil olid, aga meile jääb nüüd ja igavesti parool: "lähme Rapla kaudu!!!" Kehtib ka igapäevaselt töökeskkonnas ehk et kui kellelgi peaks koosolekul tulema geniaalseid mõtteid, siis omavahel saame kommenteerida, et Rapla kaudu küll ei läheks... (inside joke'id, mäletate, on mu lemmikud).

 

Niisiis, jõudsime Tallinnasse, muzutasime-kallistasime ja liikusime igaüks oma koju ära. Enne veel, kui Joosu pagasniku kinni lõi, teavitas, et krt moosipurk on katki läinud.

 

Oo häda ja viletsust! Mitte mingi tavaline moosipurk veel eksole, vaid mustsõstra oma! Ja mis oli mõeldud mu hommikupudrule! Ma maal ei saanud keldriustki kõigepealt lahti üldse, et teda kätte saada, pidin rakendama spetsiaalseid äppe (loe: vennnnnnnnaaaaa, palun aita). Ja nüüd ta voolas ringi pagasnikus.

 

Oeh.

 

Tarisin oma miljon kotti tuppa (kahepäevasele reisile koju läheb preili ikka ju mitme vahetus-outfitiga), haarasin sealt hunniku lappe, paberit ja kotte, kuhu seda läga siis küürima hakata ja astusin toast välja.

 

Mhm.

 

Kus võtmed on?

 

Niipea, kui ukse snepper kinni kolksatas, teadsin, et pahandus. Võtmed jäid tuppa. Telefon oli küll taskus... täiesti null akuga. Ma lihtsalt vajusin trepile istuma ja nõu oli täiesti otsas. Liiga palju seikluseid ühe päeva jaoks. Ma olin hinge kinni hoidnud, et millal ma siis selle nalja ükskord ära teen ka. Nüüd siis tuligi.

 

Oma viis minutit istusin seal, siis kobisin alla esimesele korrusele, et hakata tüütama inimesi, kellelt telefoni laenata. Üks paarike oli õues ja ma muuseas avasin neile ukse. Nad olid tegelikult tulnud üürikorterit vaatama ja  neiu arvas, et kas ma neid ootangi. Ei oodanud :)

 

Küsisin hoopis abi ja neiul oli kohe lukuabi number ka olemas, sest et oli ka ise hiljuti samas jamas olnud. Niisiis, tellisin lukuabi kohale ja lubati poole tunni jooksul jõuda. Paarike ei saanud ka veel korterit vaatama ja hängisid minuga koos, nemad uurisid mult majas elamise kohta ja ma siis küsisin lukuabi tegutsemise tegitaguseid. Rahutuks tegi saadud info, et noh, puuriti südamik katki ja endil tuli minna uut lukku ostma ja siis see ära vahetada.

 

Esimese asjana tiksus mul kuklas, et pekki see on ju üürikorter. Teiseks, et kust ma saan pühapäeva õhtul uue luku ja KES mul kohe seda vahetama asuks. Pekkipekkipekki noh.

 

Koostasin nimekirja mõttes, kes oleksid mu esimesed ohvrid, kelle poole pöörduda.

 

Lukuabi saabus 20 minutiga, lukuabimees tegi ukse lahti alla 2 minutiga. Ei puurinud südamikku läbi, juhhhhhhhhhuuuu. See, mis ta tegi, parandas ta +10 euro eest ära ka. Võtmed leidsin köögist kraanikausi kõrvalt, kus ma oma moosiseid käsi olin pesnud.

 

Töö tehtud, mul ju sularaha ei olnud!!! Krt see oli juba teine laks, kus ma tundsin, et mul peab kodus ikka natuke sularaha olema ootamatute juhtumite jaoks. Niisiis, istusin lukuabimehe autosse ja sõitsime pangaautomaadi juurde. 45 eurot ja ma sain taas tuppa.

 

Istusin koridori põrandale maha ja undasin härrale telefoni, mis kuramuse päev see selline on ja ta siis hoolega lohutas. Helistas ikka mitu korda veel tagasi ja saatis lohutussõnumeid, et kas nüüd on juba parem olla ja kas julged juba paar meetrit ringi ka liikuda? :) Ma nimelt vandusin, et ma ei liigu sammu ka enam selliste tähtede seisuga. (Mao-aasta on jäärale imeliselt hea, maiääässsss)

 

Moos sai koristatud (kolm korda katsusin taskud üle, et võti olemas oln enne kui ukse kinni tõmbasin) ja mured preili Mle kurdetud ja hakkas parem küll. Ei tea, kas on liiga hea elu olnud, et nii mitu seiklust ühte jutti kohe mulle jagati. Tegelikult läks kõik hästi, päeva lõpuks polnud ju häda midagi. Täna ma suudan juba hirnuda nende seikade peale, aga eile oli küll peksasaanu tunne :)

 

Jumal tänatud, et palgapäev ka just ära oli :)

esmaspäevane pildipostitus

 ... ehk veel ja veel talverõõme.
Vaatan, et jubepalju tuli seekord pildimaterjali, väga tihe ja teguderohke nädal oli.

See pilt on puhtalt preili Helise pärast siin :)
Et ta saaks jälle rangelt mu käest ühte küsimust küsida.
Tegelikult kohtasin lihtsalt sellist põnevat silti
ja ei saanud jätta pildistamata.

Ma ei saa midagi parata -
suve ma armastan,
kuigi sel aastal olen talve ka nautima hakanud.
Seltskond on oluline, juunõu.

Nii algas Kääriku MK,
kakaoga :)

Kääriku MK jätkus,
esimene minut suuskadel pärast poolt elatud elu.
See oli parajalt õudne kogemus :)

... ja lõppes jääaugus.

Tegelt lõppes Kääriku MK hoopis PUBIs,
sest suusabaasis on tantsupidu, kas teate!
Äärmiselt lahe üritus oli
ja selle nimel oli see suusaraja kannatus igati asja ette läinud.
Silmadesse sain sära kohe mitmeks päevaks :)

Nii kui neljapäeval naasesime Joosuga suusabaasist,
nii reedel startisime Pärnumaale.
Algas kvaliteetaeg Soomaal.

Kõigepealt saatsin kallid sõbrad põrgusse...

.. umbes nii saatsingi (väike photoshop eksole)
Et põrgu oli tohutult ilus,
siis Joosu ütles,
et järgmine kord, kui mind põrgu saadad,
ma tean, et sa soovid mulle head :D

Pärnus sattusime kunstisaali.
Seal oli kohe mitmeid häid mõtteid,
tahtsin kohe endast ka sellist pilti saada,
aga myuidugi unustasin ära...
Peegliga siis, mitte seda meiki ei pidanud silmas.

Ja see pilt on ->e-le.
Näe, vannis annaks veel selliseid ägedaid pilte ka teha!

Kunstisaalis oli nii mõndagi detaili,
mida ei saanud lasta niisama olla seal.

oo, kas näete?
Kesksel kohal pildil on ikkagi herz!
:)

Nii algas meie pühapäeva hommik.
Kõik oli veel ilus:
ärkasime ja tuiasime allkorrusele imehea lõhna peale.
Mu supervenna (see on mitu astet kõvem mees kui superman)
oli katnud laua, prepareerinud võikude materjali,
omlett ootas taldrikutel, kohvi auras kannus.
Naistel lõid silmad särama :)
Nii me siis asusime Tallinna poole teele,
enne veel saime omale uued sõbrad.
Tea, kas neil FB on ka???

Ja kui ma juba oma manu rahvast kutsun-toon,
siis ma ei saa jätta näitamata rippsildasid.
Neid on meitel siin mitu.