Tiiu, Viiu, Malle*

Präänik, kes juhhuu on jõudnud kaugelt Austraaliast ka lõpuks koju, astus laupäeval mu pesa uksest sisse ja ütles, et kui ta võidab Kukusse kaks piletit, siis lähme tantsima. Ma ütlesin jah.

 

Me olime jõudnud Topsi, kui võit oli taskus! See tähendas Ennu ratast.

 

Aga ma pean alustama veidi varasemast. Laupäevane kaunis ja päikseline päev möödus mul väikest autosõitu tehes vanale klassiõele külla ja tagasi. Ta mees korraldas selle üllatusena, sest klassiõde ise olla tihtipeale rääkinud, kuidas tahaks minuga kokku saada. Ma siis tulin ideega kaasa ja tegime üllatuse ära :)

 

Et ilm oli ilus, päike siras ja soe oli, täitsa kevadine hõng, siis pärast külaskäiku ei tõmmanud tagasi Tallinna poole, mõtlesin sõita härrale külla ja olin valmis tühistama lipuheiskamised ja värgid. Aga kiirreageeringut ei tulnud (ega ma otse ka sõnastanud oma mõtet), siis ma hoidsin tagasihoidlikku joont ja jõudsin juba 2h Tallinnasse tagasi sõita, kui ta helistas mulle.

 

Erinevate mitterääkimiste-ülemõtlemiste- jm info või selle andmata jätmise põhjal juhtus nii, et tema õhtused plaanid tegid mul tuju kurvaks ja tema oli õnnetu, et ma ikka külla ei sõitnud. No läks nii.

 

20 min peale vestlust ta helistas tagasi, et kuule su hääl oli vale ennist.

 

Teist korda juba tuvastas ta selle ära! Iseenesest on see väga meeldiv, et ta on selline tähelepanelik, teisest küljest ei saa ma seega ka oma tundeid (isegi telefonis) varjata tema eest. Kui vahel ju tahaks.

 

Sellisest tujust tingituna ma otsustasin, et pekki ma lähen välja õhtul :)

 

Siis tuli präänik, liitusime Joosu ja Etuga. Nii sai meid neli.

Tops, Dubliner, Kuku. Kukuuuuuuuuuu :)

 

Enne sinna jõudmist helistas härra, et mis ma teen (luuran mundris poisse vanalinnas) ja millal koju jõuan, et skypeida (eem hommikul, sest ma lähen välja tantsima). Nüüd oli härra kord hääles murduda. Et ma olin keset mäsu, palju autosid ja poisid sagisid, relvad väljas jne, siis kõne jäi lühikeseks.

 

Võtsin kah 20 minutit settimist ja helistasin ise tagasi. Selline põnev pingpongi pall on see suhete teema. Ei mingit solvumist, armukadedust, kontrolliiha ega muud sarnast, lihtsalt juhtus nii, et kuigi mõlemad soovisid üht sama asja, läks (mõlemale) hinge, et plaanid kummalgi pool lõpuks teistsugused olid.

 

Niisiis vahepeal napsutades otsustasime isekeskis preilidega, et meil ei ole kuku-keeldu, vaid et me oleme kuku-paid :) Rahvast oli Ennukal murdu, aga mahtus juurde veel ja rohkem. Joogid, tantsud, luulepausid, uued tutvused, tantsud, tantsud, joogid, tantsud, keegi käperdas, keegi tammus jalal, kõik elasid seljas. Nii ta läks.

 

Seda kõike saatis käekotis muudkui surisev telefon. Öö jooksul 26 sõnumit. Tegemist on küll mul uue rekordiga.

 

Et nüüd valet muljet ei jääks, siis see on ikka postitus roosamannast, mitte kontroll kusmaolenkellegamarääginmiskellkojujõuan.

 

Nii me siis telefonis flirtisime, ma ei hoidnud ka end tagasi ning härra arvas, et ta peab ka minuga tantsimiseks aja broneerima ja et järgmine kord on terve tantsukaart tema päralt.

 

Ühesõnaga, kuigi see mu plaan üldse polnud (tegid mulle kättemaksu jah, muigas härra, aga  teatavasti girls just wanna have fun... mõni laupäevaõhtu :D), siis õnnestus näha,  kas, mis ja kui palju härrale korda läheb. Sest milleks tunnetest otse rääkida, mõistatamine ja kompamine on palju loomingulisem lähenemine :)

*Tiiu, Viiu, Malle

Pealkiri ei haaku looga muudmoodi, kui et härra linkis vastava laulu ja agiteerib nüüd tantsima minemist.

 

Heh, laupäevaöine flirt päädis sellega, et pühapäeval ta juttu ajades kerge riimiga hakkama sai. On seda ka mul juhtunud :)