# 55 # vabariigi aastapäev

Muidugi on vabariigi aastapäev väga tore ja positiivne päev. 

Et Joosu agiteeris, et lipu heiskamine on üks-jumal-teab-mitmest-asjast-mis-tuleb-ära-teha-enne-30ndat-eluaastat, siis ma pidin end hommikul kell 6.30 teki alt välja viskama ja Toompeale minema.

Ma korra juba jorisesin varem ka, seega topelt ei kärise - see vabariigi aastapäev on alati talve üks külmemaid päevasid... Nagu Joosuga irvitasime, siis et nad ka ei võinud iseseisvust märtsis välja kuulutada??? Saaks paraadil märksa soojema ilmaga käia :))

Enne toast välja kargamist tuli kooskõlastada outfit. Sõnum Joosule, et "suusapüksid või kleit?" vastuseks ootasin nii väga, et suusapüksid, mul oli nii külm olla ja suusapüksid juba voodi peal ootel, et sinna sisse saaksin vupsata.

Vastuseks tuli: "Seelik"

Pekki!!! Ja kokku saades rullis Joosu silmi, et "SA LÄHED SÜNNIPÄEVALE!!! Mis mõttes suusapüksiga?? Äkki sa oled Eesti Panga presidenditaustal telekas pärast?? Sina oma suusapükstega..."

:))

Niisiis, ma panin sinimust(peaaegu)valge triibulise seeliku selga ja olin isamaaline. Oi kui isamaaline.

Niisiis lipu heiskamine kell 7.33. Härra vaatas mul seda mugavalt telerist, aga me rippusime telefoni otsas muidugi, kui ma end Toompea lossi hoovi kilukarpi olin pressinud ja vaikisime koos, et vaikselt habemesse hümni mõmiseda. Ilus oli.

Aga ikka kuradima külm noh :)

Siis läksime preilidega ära Neikidisse, mis küll pühapäeviti on suletud, aga nagu preili M-le muigasime telefoni (kes khm... ei viitsinud end heiskamisele vedada eksole), siis nii ilusad tüdrukud nagu meie... meile avanevad kõik uksed :)

Ja siis hakkas sisse voolama ohvitsere :) Ühe ülemus teise järel :))

Tegime oma peekonipiruka, puljongileeme ja jägermeistri kiiresti ära ja kadusime kodu suunal. Ma mõtlesin minna preili M üllatama, passisin all oodata, kuni keegi väljub, et salaja koridori hiilida ja uksele koputada.

Kop-kop.

Vaikus.

Nõudlikumalt kopp-kopp-kopp.

Vaikus.

Üks kord veel üsna nõudlikult koppkoppkoppppppp.

Vaikus.

Oeh. Telefon välja ja ilmsüütul häälel küsin, et kus oled?

Pätt oli jõudnud selle ca 25 minuti jooksul, mis me enne sms-maratoni pidasime ja ma tema juurde jõudsin, kodunt jalga lasta. Üllatus missugune minu poolt :)  Hea, et ma tordiga ei läinud, kesse pärast seda sööma oleks pidanud :P Läksin siis koju ära, maadlesin vaprusevärinatega, aga vedasin end ikka tunni aja pärast linna tagasi. Paraadile. Päev läks soojemaks ja päike on lihtsalt nauding.

Härralt saabus muudkui meelitusi "Su naeratus on kui päike, kõik ilm on päikest täis." No mis sa hing ihkad veel ühelt ilusalt vabariigi sünnipäevalt?

Tagasi oma pessa jõudsin ca kl 15 ajal ja selleks ajaks juba päris zombina ja magamata. Sest muidugi eelnes pidupäevale laupäevane Ennu ratas ja sellest ning roosamannast kirjutan ma veel eraldi.