tuisu teine tulemine :)

Mina olengi see hull, kes KA SELLISE ilmaga jalgsi tööle tuleb. Silmad lahti ei käi, sest kõik see, mis silma tuiskab, paneb pisarad jooksma ja nii valus on ka. Kui keegi laenaks suusaprille, siis ma oleks überhäppi. Eile jõudsin tööle ja peeglist nägin, et kogu mu vaevaga peale kantud ripsmetušš (sest millegipärast endiselt ei ole moes plätserdatud silmad, ma ei saa aru miks, ma iga hommik saan just sellise silmameigi, et siis korrigeerima hakata) oli muidugi terve näo ulatuses ühtlase massina laiali. Nagu pandakaru pohmakaga, just selline nägin välja. Imestan, et inimesed valgusfoori taga seistes ja mind vaadates kiljudes laiali ei jooksnud... Niiet suusaprillid...

Muidugi on käes ka see aastaaeg, kus kõnniteid enam ei eksisteeri. Jalakäija õnn ja rõõm.

 

***

 

Trennimood on roosa pluus ja mustad retuusid. No umbes-täpselt 75% trennipreilisid on selles kombos. Mina ka.

 

***

 

Astun silmarõõmu kabinetti, kus ta mu Ülemusega hingestatult jutustab. Karpkaladest, tehnikatest, a la kümnest moodusest, kuidas prepareerida... No hea, et Toidutare lahti polnud arvutis veel. Need meeskolleegid hämmastavad mind juba 3 aastat siin asutuses ja see jätkub muudkui...

 

***

 

Nüüd, kus ma töötan mitte oma vanas üksuses, vaid silmarõõmu ja Ülemusega koos, imestan ma, et kui meil sädemeid lõi ja ma siin tihti figureerisin tal teed joomas, siis kuidas tal üldse aega jäi tööd teha? Üks suur sotsiaalse suhtlemise keskus on see kabinet :)

***

Käisin eil epoes. Kotitäis toitu maksis kassa 2,86 eurot. Pidin om aimestust isegi müüjaga sheerima. Ilmselgelt ma hakkangi edaspidi rohkem ühapajatoit tegema, kapsas-kartul-porgand-hernes on tunduvalt rahakotisõbralikumad kui mu muu režiim. Või siis räägib praegu asjaolu, et ma pole 9 kuud palka saanud siin ja palgapäev läheneb ka nii aeglaselt :)

 

***

 

Kui elu oleks läinud minu plaanide järgi, mitte toonud mind kodumaale tagasi, siis praegu oleksin ma Filipiinidel, puhkamas raskest Austraalia reisist :) Aga näe, mingi käsi oli ees, et neid pileteid ostma hakates ikka veel ringi mõtlesime kambaga, et küll jõuab.

Ning täna aasta tagasi olime preili Mga meie suurepärasel Aasia reisil. Koh Phi Phi paradiisirannad ja snorkeldamine ja päike ja... just täna aasta tagasi. Selle vahepealse aastaga on nii metsikult palju toimunud mu elus, terve paari raamatu või filmi jagu elu. Vahel on hea niimoodi ette ja taha vaadata ning näha, et kuhu ma tegelikult tüürinud olen. Usun ju, et iga asi juhtub mingil põhjusel. Olen muudkui põnevusega ootel, et mu silmad seda suurt pilti nägema hakkaksid, et aaa, SELLEPÄRAST siis elu tõigi mind Eestisse tagasi... Ootan-ootan :)

neljapäev.

Nii, kaunistasin ka viimaks oma töölaua ära, annab inspiratsiooni või nii :)

Alternatiiviks oli muide silt: I DON'T KNOW WHAT I'M DOING.
Ma leian küll, et enda üle tuleb ka nalja teha, aga ülemused äkki ei saa naljast aru? :)) Igaks juhuks ei võtnud toda.

Aga päevad... need päevad lähevad järjest paremaks. Täna on naeratus kõrvuni ja hoolimata häälest, mis kuskile on lõõdama läinud, tunne on imeline :)

30 armastuse hetke

... on praegu üks film kinos. Ega ma treilerit näinud polnud, üksnes plakatit CCP-s ja see oleks pidanud olema juba piisav hoiatus iseenesest.

Aga et pealkiri oli intrigeeriv, tegime kinonaisteka.

Teate neid B kategooriast hullemaid (kas on selline mõiste või variant üldse?) odavaid süžeeta ragiseva heli ja halva näitlemisega pornofilme? See film oli PALJU HULLEM veel, sest

esiteks, pornokates on ikka mingisugune süžee-alge olemas. Ma küll täitsa usun seda "tulin teie arvutit parandama, oi neiu sa oled täitsa üksi kodus ja riieta mind lahti kamina ees tiigrivaibal???" liini;

teiseks, nad ikka näitlevad ka natuke pornokates

ja

kolmandaks, seksiga ei koonerdata.

Pmst kogu see jura, mida me kinos vaatasime, kulges ühest voodist teise väga seosetu jadana ja kohutava puise näitlemistööga, kui seda nii saab nimetada ning kui asjaks läks, siis lõppes stseen ära. C'mon, andke nagu midagigi, mis selles filmis vaadata :))

Ütleme nii, et terve filmi me vaatasime ja kommenteerisime isekeskis, et kas see film saab veel halvemaks minna? Ja see tegelikult ei olnud väljakutse. (sest sai ja läkski... iga stseeniga)

Ja siis tuli filmi viimane üllatus, kui film läbi oli ja ekraani mustaks lõi. Paar sekundit enne lõputiitreid ilmub ekraanile suurelt: "To mu father!"

wtf?

Midagi paremat oma isale ei ole pühendada, kui eriti halba filmi?

/peast kinni haarates vasakule ära/

vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel*

Spordiklubi saunas on ALATI üks saunakapa-füürer. Alati. Ei saa rahulikult siis istuda ja nautida?Muudkui iga 5 sekundi järel viskame aga pahvaka kuuma auru jälle üles nii, et karvad maha võtab ja kõri sulgeb...

 

***

 

Kui enne Austraaliat (ma vist peaks lausa mingi trademarki sellest tegema, EEA - elu enne Aussie't) käis mul ära mingi klõps ja kogu maine vara oli koormaks, less is more, ei võida see, kel on surres rohkem asju, poodides ei tekkinud ahvatlusi jne, siis nüüd on tunne, et vana mina on tagasi. Ma ei suuda poest väljuda ilma meeldima hakanud kleidi-kingade-sukkade-aksessuaaride ostuta. Ja kleitidesse ma olen armunud veel rohkem. Nüüd ma vaatan ka välismaa online-poode ja ohkan ilusate kleitide järele. Must. Stop. This. Now.

 

***

 

Tanel Padar & The Sun muusikale kirjutatud muusikal vms, mis praegu Estonias kavas on - no see on suht kräpp. Muusika on enam-vähem, Rosanna sukad on päris head ja meespeaosaline on üsna kompu, aga that's it. Sõnaline osa tekitas vahepeal piinliku tunde ja ootasid, et hakake parem juba laulma, saab edasi minna... Aga noh, vahel peab Eesti asja ka vaatama ikka.

 

***

 

Daki on oma blogiadvendi raames kirja pannud täpselt selle tunde, milles ma isegi praen. Ja mõtisklesin, et selle postituse kirjutamisega ma veel ootan või panen parooli alla või ... :)

Aga selles hetkes olles, need läbi une meenuma hakkavad Öö sündmused, vägagi kohal olevad puudutused, õrnalt põsel liikuvad huuled, ninaga tal kaela-lõua vahel tihedalt kaisus olles naha lõhna sisse hingata (oh pekki ta hullutavalt hea lõhn...). Jah. Siis algab täiesti uus päev.

 

***

 

*Meil on aega veel

need mehed :)

Kui vahetu ülemus viskab pühapäeva õhtul chatis tervituseks:

"kus kooserdasid...seksisid või ",

siis tean, et olen jälle ülemuse-alluva traditsioonilisest suhtlusest kõrvale kaldunud. Ega ma enam ei teagi, kuidas "normaalne" oleks, mul viimased ülemused on muudkui sõbrad olnud. Ja sellisel puhul on arusaadav teiste kolleegide üllatunud sõnavõtt, et kuidas nad uue töötajaga nii familiaarselt plõksivad?

 

Kui nad veel kuuleks, kui palju sarkasmi ma neile vastu annan :)

 

Aga mitte sellest.

 

Täna on ajalukku minev päev, kus ma sahistan sussi. Ei olegi stilettod jalas. Kolistasin Joosule külla, kes arvas, et viga tuleb koheselt parandada ja presenteeris sametisi punase-mustaga kontsi.

 

Kõrvaltboksist astus sisse kohe uus moepolitsei, kes kiitis heaks. Ikka päris osav müügimees oli, mul on nüüd tunne, et peab need kontsad endale ikka ära soetama... Naine, nõrkus on su nimi...

esmaspäevane pildipostitus



Ilus romantiline kiire hull lahe ettevõtlik põnev tantsuline töökas sportlik nädal oli. See 47 siis. Kaamerasilma ette jäi muid asju ka, aga teen taaskord temaatilise ehk inspiratsioon tuleb vahel ise mu juurde. Tööl või tänaval või poes või sõbra juures. 

 

Huvitav, kas kaks nädalat kodus töötamist või haiguslehte Angelina Jolie huult puhul võtta oleks okei? Täiesti arvestatav põhjus mu meelest... Mu moepolitsei siin töö juures märkab kõike, kommenteerib kõike, irvitab kõike :) Ma pean kott peas ringi käima nüüd :)

kleit

Eile, kui end preili E-le seltsi pakkusin talle kleiti otsima poodidesse, teadsin juba eos, et see on härjale (loe: mulle) punase rätiku (loe: oi kui paljude ilusate kleitide) näitamine.

Ja siis oli SEE kleit... Oi, ma tahan seda ju!

Yes? No? Maybe so?

(sest mul on ju AINULT 9 musta kleiti Tallinna garderoobis)

you better lose yourself in the music...*

No tundub, et hakkama sain :) Uhasin aga sporti teha ja keha ei olnud päris nõus toimuvaga. Lõi välja kerge kurgu teema ja kerge nohu teema. Võtsin nüüd veidi tagasi ja imerohud appi ja hoobilt kadus kogu viirus kehast hoopis telefonikõne peale, kui härra neljapäeval teatas, et ta on linnas minu päralt. Kõik plaanid lendasid kohe uppi, naisteka kinoõhtu lõpuni ei saanudki olla, vaid jooksin väga hea filmi pealt hoopis vanalinna patseerima.

Järgnev aeg kuni hommikul tööle minekuni oli muinasjutt :) 

Kuna kogu tihedalt broneeritud graafik lendas uppi, siis nüüd jäi laupäev vabaks. Väike trenn, väike saun, väike shopping, väike kino ehk ja õhtul võiks ju tantsida? Nädalavahetused selleks ju ongi :)

*lose yourself

reede hommik

Hommikusöök kahele,
kui õhtusöök jääb vahele
ja Tuneesia vein laual.

Vanalinna öine sära,
käest kinni, inimrohke tänav.
Nii olla võiks nii kaua.

...

Ihsand, ta paneb mind luuletama...

...

"Ma pole veel ärganudki ja sa oled juba ilus!"

Awww... :)

hilinenud esimese lume postitus

Ma jäin esimese lume deklareerimisega hiljaks :) Noh, elu läks nii kiireks vahepeal. Aga nüüd telefonist leidsin pilte ja olgu siis talletatud, et 26.oktoober oli selline raju mürgel õues, et suu ja silmad oli jama täis. Fooritule värvi ka ei näinud, nii tihe sadu oli ühtäkki :))

 

 

Mis mind muidugi ei takistanud juuksurisse ja värske soenguga linna peale laiama minemast :)

 

Aga uus hommik oli ilus ja päikseline. Koosluses olid kollane sügis ja valge talv. Mis muidugi tuletab meelde, et kollase sügise postitust ma ka ei jõudnud teha. Mulle tegelt see aeg ka meeldib, ku jalutad tänavatel, kõnniteed ja pargid on kollased-punased ja väike päike helgib igal puulehel. No eks tuleb ju nautida seda, mis sul on eksole. Kui ma saaks, kiidaks, et kuidas mulle ikka helesinine ookean meeldib :))

Ja absoluutselt ma ei soovi, et see lumi maha jälle tuleks. See postitus ei olnud selleks. Ma pigem eelistan seda trööstitut raagus puud praegu, sest vähemalt on tänavad puhtad ja saab kõndida, ilma et jalanõud mingi jama täis oleks (ja jätkuvalt see suu ja kõrvad jama täis argument).

esmaspäevane pildipostitus

Minu režiim :))

Hommik algab ikka söömisega.
Näiteks neljaviljapuder murakamoosiga...

Töö juures ei ole esimene peatus arvutilaud,
vaid jõusaal.
Aeg on teha üks hommikujooks.

 

Kui lõpuks kabinetti jõuan,
on päeva raskeima otsuse aeg :)

Seitsmes on bosside korrus :)
Nagu igas ettevõttes -
ülemused arvavad, et all ei tehta tööd ja vastupidi.
Irooniast siin pildil on ehk arusaadav:)

Kui tööpäev on läbi,
on aeg linna peal patseerida.
Üks päev avastasin sellise sildi.
muig@ all parem nurk

Ringi patseerides on kaks varianti:
kas käia poest läbi ja osta õhtuks midagi head...

...või minna välja sööma.

 

Mõni õhtu viib tee peale sööki spordiklubisse.
Arcticus on äge oma tabaluku teema,
neid hoiustatakse seal
ja igaühel on oma iseäralik loomake vm võtmehoidja juures.

Vahel käivad hoopiskülalised minu juures
ja siis on köögis plahvatus.
Konkreetne näide pärast peetud soolaleiba nädalavahetusel.

Aega jääb ka vabakava etteasteteks, spontaansus jms, if you will :)

Eile viis tee mind väga vipile üritusele -
kodune glämmilaat,
kus lisaks suurele hulgale ägedatele riietele-aksessuaaridele
ei puudunud vein, juust jm snäkid.
Rääkimata nii toredatest inimestest ;)

mirror mirror on the wall, make them beg, make them crawl

Nädala statistika:

Kino: kolm korda
Stand-up comedy night: 1 kord
Klubid-pubid: 1 õhtu x mitu kohta
Väljas söömas: 3 korda
Jõusaal: 5 korda
Rühmatreening: 3 korda
Päevasammud täis: 7 korda
Kvaliteetaeg sõpradega: 5 korda
Üllatusi: 2 korda
Südames oodatud telefonikõnesid: 2 korda
Teejoomisi: 1 kord
Tööalaseid üllatusi: 1 kord

Ütleks, et produktiivne nädal oli :))

(Ja pealkirjal ei ole postituse sisuga täna mingit seost. See muidugi ei tähenda, et see moto minust kaarega mööda käiks :P)

after midnight morning will come*

Ma avastasin täna, et mul on trennid kolmes erinevas Tallinna spordiklubis ja hommikujooks töö juures jõusaalis... Logistika. Ei. Ole. Sõber. Vist.

Gruusia reisi lõpust (s.o ca 7 nädalat) alanud režiim on andnud tänahommikuse seisuga -5 kg. Eesmärk on veel 8 kg kaugusel. Panin omale tähtaja ka ning kasutusele olen võtnud raskekahurväe ehk kõik vahendid selle saavutamiseks :) sh pea kaotamise :))

Ja jõulud on minu puhul tänavu tühistatud. Herz the Grinch speaking. Esiteks sellepärast, et ma ei taha üldse mõeldagi rasvastest kapsastest või verivorstidest, teiseks ei ole kodus seda õiget tunnet ega köögilaua katjat (kuigi ma ise olen ju oma ema tütar ja sama osav, aga ikkagi) ja kolmandaks ma tahan jõulupeokleiti mahtuda. 

Nagu kolleeg E. mainis, siis kleit on killer :)

Piparkooke teen ma sellegipoolest :) Et kes tahab minuga neid meisterdada (loe: kutsub külla)? Haaran kaasa oma 120 piparkoogivormi ja enda tehtud taigna.

(tegelikult ma nüüd ei teagi, kuidas see jutt spordist jõuludele läks...)

*Turn off the lights

Rublad on läinud, eurod on tulemas, kuid KROONID jäävad*

Ma jätkuvalt ei ole eurodega ära harjunud. Kuigi kool sai ju omal ajal kullaga lõpetatud, siis tundub, et matemaatika eest on teenimatult see hinne saadud. Kusjuures isegi peast arvutamine oli koogitükike tollal... Ma vist ikka ei ole nii kunn (enam), nagu ma arvan ennast olevat :) Peast arvutada ei oska ja numbreid ka ei tunne.

 

Eurodes tunduvad kõik asjad nii odavad, numbrid väiksed. Palk muidugi ka niimoodi vaadates.

 

Ja hakkasingi meenutama. Et kuigi esimese töökohaga 11 aastat tagasi on võrreldes tänase päevaga mu palk nüüd vaat et 20x suurem - areng on olnud ju metsik, siiski üldse ei tunne niimoodi. Täna on kroonid asendunud eurodega ja palganumber pmst ikka sama :)

 

Räägitakse linnalegende, et Soomes (mis Soomes, lausa Saksaski veel) käivad vanakesed ja muudkui arvutavad hindasid vanasse rahasse ümber... Ma ise pole näinud, et arvutaksid. Ja loodetavasti ise selliseks prouaks ka ei muutu, aga ma mõistan väga hästi nende muret.

 

Ükskord ma imestasin, et rubladelt üleminek läks ju küll mul nii valutult :) Noh, khm, tollal ei olnud nagu ka enda rahakotti ja palju ma nendest hindadest ja elust üldse teadsin siis :) Samas ei mäleta ka, et mul vanemad kunagi nurisenud oleks... Aga nüüd, raske on. Ikka veel.

 

Eurosaamatu herz :)

 

 

*Postituse pealkirjaga on oma stoori :)

Orkutis (mäletate veel SEDA aega???) oli tema maise tee lõpusirgel kombeks, et meheleläinud neiud postitasid sõnademänguga personal message'i. Eesti nimed seda ju võimaldavad. Ma mõned olin üles ka kirjutanud:

 

Rublad on läinud, eurod on tulemas, kuid KROONID jäävad

Oma õnne SEPAD

Üks päev kui PÄRL on teiste seas

telenovela uued osad

Akna taga on pime ja vihm peksab ning korralik äng ühesõnaga. Aga see mind üldsegi ei morjenda, sest läbi tehnoloogiliste arenduste tuleb selliseid üllatusi, et vaata ja imesta ning totakas muie on huulil koguaeg.

Esimene üllataja:

"Maybe i'll send myself to you for a week."

 

 

Ja nagu teleturus öeldakse, ka see pole veel kõik:

 

Teine üllataja:

"Mis sulle meeldib? :D Söök? Jook? Kino?

Või tahad vihmase ilmaga tähti otsida? :D:D:D"
 

Mõlemad võtsid sõnatuks.  

 

Nii igaks juhuks annan kõigile rohelise tule, pluss on veel teisi liine, millest juttu pole olnud. Las telenovela lennata (ja kõrvus ümiseb vaikselt Whami- Last Christmas... kuigi keegi seostest aru saab).

blond Bond ehk kinorubriik

Eile sain hakkama korraliku ämbriga :)

 

Et õhtuks olid piletid kahele (ja piletid olid minu käes ... oluline aspekt... nagu näidendis, kui avastseenis on jahipüss seinal, siis näidendi lõpuks sealt ka pauku tuleb...) Sõprusesse stand-up comedyle. Polnud mina varem sellist šedöövrit nautimas käinud, viimane aeg eksole.

 

Aga et selleni oli ilmatum aeg, siis klappisin vahepeale Bondi filmi. Et noh paras ära vaadata, selline 2-tunnine augutäide.

 

Boy, was I wrong?

 

Ei ole võimalik, kui pikk (ja andku mulle kõik Bondi-fännid nüüd andeks) ja igav see film oli. Aga et telefon ei olnud käeulatuses, ka teine telefon mitte... siis kellaajast ka aimu ei olnud. Istusid ja vaatasid ja mõtlesid, et millal see ometi lõppeb?

 

Ma nüüd kavatsen spoilida veidi ja kes näinud ei ole, kuid on minemas, siis ärgu edasi lugegu.

 

(Ikka loed, mis? Päris keeruline on jätta lugemata, onju? Nagu härjale rätiku lehvitamine...)

 

No minu jaoks oli päris palju küsimärke filmis. Alustuseks Bondi-tüdruku surm. Kõigepealt pidi aru saama, et aaa, see on siis selle filmi Bondi-tüdruk ning kui kuuli pähe sai, meie blondil Bondil ükski närv ka ei liikunud. Varasemalt on härra 007 ikka murtud olnud või no vähemalt marru läheks ikka või mis? Ei, pfuffff, sai kuuli pähe, ikka juhtub...

 

Rääkimata sellest, et härra Bond näeb välja nii vana ja väsinud. Ja nagu preili M ükskord viitas - nii venelane. Vabalt võiks mängida hoopis mõnda venelasest pahalast, nad Hollywoodi filmides räägivad kõik nii kohutavat vene keelt niiehknii :)

 

Kuidagi nurgeline film oli, kunstlikult pikk ja halvasti kokku löödud. No lihtsalt oli. Kõhulihased ei läinud kordagi pingule ka, põnevust oli ikka väga napilt. (erinevalt pühapäeval vaadatud "Sööst" filmist, kus ma terve aja tundsin, et ise väntan seda ratast... :D)

 

Filmi ajal kerkis küsimus Bondi vanemate haudade janendel olnud nimede kohta mul - Andrew ja Monique Delacroix Bond. Ma pole sellest teemast muidugi täpselt aru saanud, et kas ma peaks mõistma, et kogu aeg ongi üks ja seesama JB või see on nagu ametikoht riigiasutuses - üks sureb, asemele tuleb uus mees, unustab oma elmise elu ära ja on nüüd James Bond? Seega filmi ajal ma muigasin, et kui on nn ametikoht, mis siis tuli hauakivid ka ümber teha või, et vanemad, kes ütleme kandsid enne nimesid Mr ja Mrs Johnson, on nüüd Bond? IMDBst nagu loeks välja, et praeguse Bondi nimi on päriselt ka Bond.... Aga ega Bondi filmides polegi ajalist järgnevust nagu ma aru saan, niiet viskame ühe filmi, mis ajaliselt järjest läinud ja siis järgmise filmi, mis on tegelikult way back when tegevusega... (plahvatan vahepeal selle peale :D)

 

No ja muidugi killisid nad M. ka ära. Nüüd pole ühtegi tegelast, kelle pärast edaspidi vaadata :)

 

jne jne

 

Ühesõnaga, mul tekkis rida küsimusi seal istudes ja kui ükskord lõpuks tiitrid jooksma hakkasid, avastasin, et pekki!!!! (see seinal olnud jahipüss ja pauk, remember?). Ma pidin juba tükk aega tagasi olema Sõpruses... Padavai siis jooksuga sinna, õnneks väga palju maha ei maganud ja sisse sain ka ja preili M. ei olnud vihaga ära jalutanud, missest et ma ta 1 smsile ja 3 kõnele vastanud polnud...

 

Ja stand up comedy päästis kindlalt päeva. Lihtsalt nii palju naljakas oli ja oi ma lähen järgmine kord jälle :) Ja baarilett kinos - see on alles mõte :)

mees on rääkinud

Tõenäoliselt parim kompliment, mis ma saanud olen :))

I said: Is it still raining there?
He said: No. Hot as you here.

Aaawww...

natuke sporti

Vahepeal siin ringi rännates läks trennigraafik käest ära jälle. Et see rütm, mis ma metsas endale tekitanud olin, oli puhta sassis. Ei mingeid hommikusi jookse enam (ja eemmm, lumi tuli vahepeal maha või sadas või puhusid mingid ürgtuuled, niiet silm ka ei seletanud... põhjuseid jagub). Kolm nädalat läks natuke nihu ühesõnaga, kuigi liikumist ikka oli ja sammud täis marssisin küll sellel ajal.

 

Teist nädalat tööl olles nüüd tõin sportimise tagasi päevakavva. Et ma töö juures jõusaalis saan linti rebida, siis seda ma hommikuti kl 7.20st kuni ca 8ni teengi. Eelneb muidugi 35-minutiline jalutusmaraton tööle ka. Preili M. tutvustas mulle väga minulikku trenni ehk YogafunCi ja ma armun sellesse kaks korda nädalas nüüd. Mitte midagi tehes saavad kõhulihasd sellist vatti, et vähe pole. Pluss treener on eriti vahva tegelane.

 

Lisaks siis igapäevane sammude lugemine ja päevanorm tuleb kindlalt täis saada. Tööle-koju jalutamine õnneks selle ära katab.

 

Veel võtan viimast hoogu, et ujumine/vesiaeroobika ka sisse tuua, kasvõi kord nädalas ning toitumiskava ei ole ma sugugi unarusse jätnud.

 

Ma ei tea noh.. sounds like a plan?

 

/Arvutasin üle oma KMI ja see väidab, et normaalkaalus olen ja jumala eest ära dieedita. Samas räägitakse 110 reeglist ja see minu puhul tähendab -10 kilo praegu. See nr arvutuse järgi oleks samuti normaalkaal. Miinus 10 kg on ikka hoopis teine look ja enesetunne, ma peaks ütlema, niiet täiskäigul trenni./

 

Ja kuigi ma olen ju trenni regulaarselt varemgi teinud ja aastase programmi peale täpselt null tulemustega, siis nüüd peaks õige toitumine ka kaasa aitama. Parimad kaalualandajad minu jaoks on aga endiselt armumine ja õnnelik olemine. Elu on näidanud, et no siis kukuvad kilod tundidega... Lisan siis need ka treeningplaani :))

---
Ja soundtrack on mul ka. Vahel ma avastan vanu lugusid uuesti ja siis ei lase mõni laul paar päeva jälle lahti. Praegu siis see lugu...

"Ma hulgun särgi väel. Mul pole külm.

Naerdes jooksen taas hommikusse.

...."

esmaspäevane pildipostitus

Illustratiivne pilt reedeõhtusele "Mendi"-peole.
Pildi tegin kusjuures juba esmaspäeval,
teadmata, et nädalalõpule see vastavat värvi annab :))

Kinos käisin eelmine nädal mitu korda.
Kino veetsee on remondis,
aga seina peal oli äge illustratsioon.
On see seal enne ka olnud
või alles nüüd tulnud, ma ei tea...
Aga mulle see meeldib.

Hetk enne preili K kõnet reedel,
kui mu maailm oli suhtkoht tusane.
Siis märkasin,
et halli elusse võivad värvid nii ootamatult tekkida.
Ja siis tuli telefonikõne...

... ja peale telefonikõnet tuli juba mainitet Pavlova.
Lihtsalt vapustav presentatsioon.
Nõuan järgmine kord seda taas.

Jalutasime vaiksetel tänavatel,
kui silma hakkas kellegi lahke õunte jagamine.
Mulle muidugi sümpatiseeris Angry Birdsi kast rohkem :)

Laupäevane skoor.
Selline number tundub ikka päris ulmeline :)

Võtan teadmiseks ja tegevusplaani :)

Tikrile :)
kes kiitis mu nunnukaid.
Sealt eelmise postituse pildilt ep' paistnudki midagi,
niiet palun - vähe lähem pilguheit ;)
ja P.S. ma ise fännan neid ka!

DIY-nurgake

Ehk siis "do it yourself"!

Praeguses pesas on buduaariga lood kehvad ja nii mul on ehted olnud ühes portsus koos kõik. Kuna Aussie-sse ju ka kõiki ehteid kaasa ei võtnud, vaid ikka lemmikud ja eks sealt tulid kaasa ka uued lemmikud, siis päriselt enam ei mäletagi, mis ehetelaekas kõik ootel on.

Nii on vaikselt tiksunud mõte. Kui ma ei eksi, siis ->e-l on olemas vastav displei ja kui nüüd preili M. ka esitles oma käekestega tehtut, siis ma enam ei suutnud ilma olla. 

(ja muidugi, kui üks härra suutis mul vannitoas mu kõrvarõngad uppi lüüa hiljuti, siis ma olin tegelt ka vaikselt juba sunnitud tegutsema edasi).

Niisiis, herz presenteerib :)

ENNE

ehete virrvarr all vasakus nurgas

 PÄRAST

kõrvakad kollasel pitsil eksole

Projekti hind 1.90 eurot.

Kusjuures mulle ikkagi tundub, et terve hunnik kõrvarõngaid jäi veel vanematekoju. Ja erinevaid rõngaid ning tagustega kõrvakaid ei saa pitsi külge riputada ka, ainult konksudega versioonid. Kuld- ja hõbeehetest rääkimata...

Vannituba tundub nüüd väga beibelik :) Tea, mida " The Secret" selle kohta küll ütleks, nii mehele saamise vaatevinklist või midagi :))

see kõik taas kordub, see kõik on olnud kord*

Kui preili õpetajanna mind eile tantsima agiteeris ja me "Justamenti" kuulama suundusime, selgus, et Venuses oli Justamendi asemel lihtsalt "Ment" :)

Mis seal's ikka :) Pidu oli võimas, ma pole ikka väga ammu käinud peol nii, et lahkud peolt muusika kinni panemise tõttu. Koju sõitsin mitte esimese, vaid lausa teise trolliga... Täiesti planeerimata üritus oli kusjuurs kogu see õhtu. Mul oli vahetult enne töölt lahkuma hakkamist ja esimese töönädala lõpetamist väike infokillu saabumine, mida ma siis tõlgendasin tunnetega ja tuju oli momentaalselt null. Lausa nii null, et plaanisin minna koju, olla teki all ja peidus kogu maailma eest. Selle asemel aga püüdis mind koduteel jalutades kinni preili K oma nunnu Milaga, läksin hoopis nende manu, hüpitasin Milat muudkui, preili K viskas ahju ja siis ahjust lauale kiirelt imelise Pavlova ja juba saabus mõte preili õpetajannalt tantsuliigutuste tegemiseks. Nii ta läks...

Hommikune päring:

Joosu: "Ja kaotasid pea siis mitmendal päeval? :P"

vastuseks: VIIENDAL.
vt ka eelmine postitus.
Südame kaotamisega võiks veidi oodata???
Vahelduseks võiks proovida tööd mitte koju kaasa võtta.

Ja  tänane päev on küll magamata, aga asendustegevused on olnud väga nauditavad.

*Deja vu.

ja pahanduse järellugu

Ühesõnaga, öösel mulle mu jalutama läinud töötõend end ei ilmutanud ja hommikul raske südamega ikka läbisin teekonna uuesti, et kus see olla võiks. Alustasin siis orgunni, et uut saada. Nagu nimme ei töötanud muidugi mul dokumendihaldusprogramm, st teistel töötas, aga mind sisse ei lasknud, ja ma olin juba valmis mõnda "nõida" otsima, kes mult needuse maha võtaks. No ei ole ju võimalik, et üks error teise järel (ja kui itabisse kirjutasin, siis spell check arvas heaks error sõna terroriks muuta. Avastasin muidugi siis, kui send nupp oli vajutatud...)

Kurb muidugi, et ma ikka selle dokumendihaldusprogrammi liiga kiiresti tööle sain ja oma murega kõrgematesse sfääridesse liikusin. Ootama oleks veel pidanud :) 

Facebook a.k.a maailmapäästja tõi mulle rõõmusõnumi, et dokument otsib oma omanikku :) Hea leidja võttis ühendust (ja vedas, et mu privaatsuskiiks tol hetkel maha oli võetud, st otsingumootorid mu nime FBs välja andsid... üldiselt on mul seal piirang peal...)

Niisiis, dokument tagasi saadud,  algas projekt UNDO! UNDO! :) Ehk känseldada kõik orgunnid sellega seoses. Ootan nüüd, kas saan vastavad karistused ka nagu mu teine kolleeg samas situatsioonis 2 kuud tagasi.

Intsident iseenesest muidugi mängis kätte kõik trumbid mu niigi teravatele kolleegidele ehk siis silmarõõm saab igavesest ajast igavesti (ja see on pikkkkkkkkkkkkkkkk aeg) iga mu terava repliigi peale aasida, kuidas ma ikka kolmandal päeval tööl dokumendi kaotasin... jah, tahtsin paremini, aga välja tuli nagu alati :)

(siinkohal meenus Joosu (kasutagem siis varjunimesid :D) positiivne hüüd esimese tööpäeva puhul : "Tõuse fööniksina"... Well, about that...)

Samast kullavaramust veel teinegi mõttevahetus:

Joosu: "Kõigepealt kaotad töötõendi. Siis kaotad pea. Siis kaotad südame. Jne jne"
herz: "Süütus on juba läinud. Selle kaotamisega vähemalt muret pole :)"

Aga et juba jutt töö peale ja klassikute tsiteerimiseks läks, siis veel üks pärl viimastest päevadest:

preili karin:
su asutuses mulle pole midagi?
ma olen ka valmis iga kell reisile minema ja kandma värvilisi sukki ja rohkelt kleite :D
hea arusaam sinu tööst eksole :P

Jap, that pretty much sums it all up :)  Minu töö :)

pahandus

kolmas p2ev t66l ja palun v2ga, ma suutsin t66t6endi 2ra kaotada. hea algus t6esti!

kogu 6htu on kuidagi kiiva kiskunud, arvasin, et mul on magnetv6ti eelmise pesa v6tmete kyljes. ei ole! sealt ja sellest p6hjustatud frustratsioonist saati  ongi pahandus.

loodan, et tuleb ikka v2lja. kui ei, siis algab m6nus selgituste voor! :)

ja noh, 6htu  pole veel l2bi ka :)

tuhkatriinu lood

Kuidagi kiireks on läinud (mitte et ma kurdaks). Laupäeva öösel jõudsin südaööks koju (nagu tuhkatriinu pmst) ja pühapäeval läks logistika lahti. Manni juurde kõhubeebit pildistama, imearmas sessioon oli, aga ma pole isegi jõudnud neid pilte veel kaamerast arvutisse tõmmata. Seejärel teatrisse... või kuidas sobilik öelda oleks. Etenduseks muusikal "Kevadine ärkamine" Viktorias (see uus pop koht seal Ülemiste taga).

 

Viktoria saal on superlahe, seda esiteks. Ja etendus ise oli ka väga (ma tahtsin kirjutada nauditav, aga poleks vast paslik sõnakasutus :D) haarav. Publikuks oli valdavalt 15-20-aastased ja eks neile see suunatud oligi. Seks, noorte armastus, keelatud teemad, enesetapp, abort ja selle tulem, parandusasutus, masturbeerimine jne. No sellised pisikesed märksõnad :) Muigasin, et vallalistele naistele, kes pikalt kuival olnud, päris hea tükk :D

 

Eile siis läks lahti töömaraton. Vaba aja puudumine annab kohe tunda :) Külla saab minna alles peale tööpäeva lõppu ja siis on need tunnid ikka äärmiselt loetud. Vaatasin üle ühe teise kõhubeebi ja no õnneks on sinna ka nüüd kõht ikka kasvanud. 7 kuud on olnud pesumodelli figuur, oleks aeg ka kõhtu ette saada või mis?

 

Tempo muidugi ei rauge ja juba on järgmisedki õhtud täis planeeritud. Eriti meeldib mulle plaan "tule mu juurde, paneme su pesu pesema, lähme kinno ja tagasi tulles saad puhta pesu kaasa võtta"! Ehk lugu elust ilma pesumasinata.

 

See ilm on muidugi mõnus nautida üksnes aknast välja vaadates, aga tööle peab ka kuidagi kulgema. Valdavalt on mu jalutustee ainult ja ainult lombid ja mööda kihutavad (loe: pritsivad) autod, jalakäija soovunelm eksole. Aga ma ei kurda veel. Käsil on alles teine päev ja kui terve nädal algab nii nagu eile-täna, et arvutisse hommikul sisse ei saa, sest mu andmeid ei ole ühes või teises programmis, kus nad olema peaksid, ja kontoparoole mulle edastada ei saa, siis on ikka äratundmisrõõm suur. E-riik Estonia ja vana hea tööandja... :)

 

Teisipäev. Tähendab, nädalavahetuseni on 4 päeva :))

esimene tööpäev

Pakkisin kõige tähtsamad asjad kaasa ja läksin hommikul tööle. 

Ja what a day it was!!!

See minu telenovela ei lõppe vist kunagi. Mulle küll tundub nii.

esmaspäevane pildipostitus

Nagu oodatagi võis, siis nüüd on pildid mu eelmisest nädalast ehk Tuneesiast. Valdavalt :) Ja kuidagi palju sai neid siia ka...

Kohe reisi alguses sai selgeks,
et Tuneesia -
see on värvid ja rütmid.
Pildistasin või pigem püüdsin neid pildistada palju!

Mu lemmik osa reisist.
Vist.
Õhtusöögi magustoidu osaks sai igal õhtul pirni ja granaatõuna.
No peaaegu nõrkemiseni.
Ja ma üldse ei hoidnud end tagasi
ja käisin kolm korda võtmas :)
T.I.A
(this is Africa)
((ahjaa, ->e, näe see lugu))

Mõni olmepilt ka.
Mitte meie ei uudistanud neid,
vaid nemad meid.
Pildil küll naised,
aga mehi on seal kümnetes kordades rohkem.
Mõned on ikka ilusad ka :))
Ja ohjumal, kui palju võib tänaval kõndides
kuulda hõikeid stiilis "So sexy!"; " Shakira!" jne.
Selliseid hõikeid oli suht lihtne ignoreerida,
lihtsalt edasi kõndida...
Aga kui rannas praadides mõni tropp tuleb kõrva äärde hõikama,
et "I wanna fuck you!", siis läks ikka kops üle maksa küll.
"Good price for you, my friend" oli meil välja töötatud vastus...

Ma ei saanud jätta seda pilti tegemata-lisamata.
Kahjustab tervist jne :))
Pühendusega :))

Eesti lipp ju või mis :)
Ja nende bazaarindus on seal kõikvõimas,
igal nurgal "where are you from!"
Ma ei tea miks,
aga korralikult ajas keema,
kui "Estonia" vastuse peale hakati meiega vene keeles rääkima.
Ja igaüks, kellest möödusime,
hakkas ju mängima arvamismängu "las ma ütlen, kust sa pärit oled".
"Polska! Russia! Sweden!"
Kolm korda võite arvata ( ja kahte viimast polegi vaja kasutada),
mis tunne on, kui sind
A - poolakaks
ja
B - venelaseks
peetakse :)))

Päikest jagus.
PALJU.

Sünnipäevalaps sai hotelli restos baarimehelt palju tähelepanu.
Murdis südame või vähemalt nii too väitis :))
Aga tropp täiega rikkus ära meie kavandatud sünnipäevatordi-üllatuse
ja tuli muudkui infot täiendama ja küsima sünnipäevaliselt endalt.
Too ju muidugi ei teadnud asjast midagi :))
Pisike huumor, mis sellest välja kasvas,
päädis ikkagi tohutu üllatusega.
Me tellitud tort osutus maailmaparimaks.
Poleks Tuneesiast seda oodanud küll...

Rubriigist "kadugu mõistus".
Meie lemmik blingi pood, kust ei lahkunud küll keegi kordagi ostuteta.
Ja mõned meist käisid seal poes kolm korda :)

Veel blingi samas poes.
Seda kotti ma küll ära ei ostnud,
aga ta oli väga tuus.

Ja veel blingi samas poes.
Ma ei ostnud ka neid ära,
aga nii nunnud on ikkagi...

Ma arvan, et see on mu lemmikpank :)
Slogan võiks neil olla:
"Jumalast kindel pank. Aamen!"
:D

Minu nimi välismaal on Maria :)
Selline pihtimus siis tänases saladuste rubriigis.
Kui me oma veini tahtsime lobbys juua
ja korgitseri ju me polnud kaasa võtnud,
siis baaris proua baaridaam avas pudeli mulle
(sest mul oli Halloweeni kostüüm seljas)
ja kirjutas nime peale ka.
No et nagu oleks sealt ostetud või nii :))

Hommikusöök polnud selles hotellis just suurem asi.
Hamba alla ikka midagi sai...

Puuviljad.
Me unistuste lett.
Aga mitte kuskil meile kättesaadavas kohas ofkoors.
Me sõitsime 60 km Soussest välja,
et sellist paradiisi eest leida.
Kui hommikusöögilauas oma soetatud apelsine sõin,
imestas ka meie baarimees,
et kust me saime!!!
Puuviljadega oli meil sealkandis ikka kehvad lood.

->e hommikusöök :)

Jäljed kõrbes :)

Pilt Karinile.
Blondiin Molly rubriigist :))
Värvid on muidugi paigast ära,
aga ma ei viitsi paremat pilti teha kah.
Katus sõitis kergelt,
aga selliste hindadega,
nagu Tuneesias müüakse nahast kotte,
ei saa Eestis/Euroopas
riidest kotti ka mitte.

Vahepeal oli hingedepäev.
Süütasime küünlad kallite mälestuseks,
keda enam meiega ei ole.
Meie südametes on nad alati.

Selline restorani/pubi kontseptsioon oli.
Nägime seda kohta sealt mööda sõites,
seega oli hädasti vaja naasta,
et pilti teha.
Võtsime takso,
sõitsime kohale,
tegime pilti ja tagasi hotelli :))
Lasime end muidugi röövida selle sõidu eest korralikult dinaare makstes,
aga olime täiesti teadlikud,
kui naljakas see kogu lugu oli :D

Tagasi kodu poole suundudes.
Lennujaama kohvik,
kus müüdi maailma kõige kuivemat sändvitši
ja laiasid peaaegu maailma ülbeimad venelased.
Pühendusega neile endile.
(ja pildistatud on muidugi vasakpoolset juunõuvat'i)

Ja koju jõudes ootas mind ees nii armas üllatus!
Postkaarti on tõeliselt tore saada.
Eriti veel sõnumiga
"Welcome to Estonia" :))
Aitäh!
Kaardiga anti edasi ka käsklus
ilmuda tööle pildil oleva kleidiga,
nabaga versioonis.
Nüüd on kaks muret:
1 - kust saada see kleit?
2 - kust saada see naba?
:))