Mina olengi see hull, kes KA SELLISE ilmaga jalgsi tööle tuleb. Silmad lahti ei käi, sest kõik see, mis silma tuiskab, paneb pisarad jooksma ja nii valus on ka. Kui keegi laenaks suusaprille, siis ma oleks überhäppi. Eile jõudsin tööle ja peeglist nägin, et kogu mu vaevaga peale kantud ripsmetušš (sest millegipärast endiselt ei ole moes plätserdatud silmad, ma ei saa aru miks, ma iga hommik saan just sellise silmameigi, et siis korrigeerima hakata) oli muidugi terve näo ulatuses ühtlase massina laiali. Nagu pandakaru pohmakaga, just selline nägin välja. Imestan, et inimesed valgusfoori taga seistes ja mind vaadates kiljudes laiali ei jooksnud... Niiet suusaprillid...
Muidugi on käes ka see aastaaeg, kus kõnniteid enam ei eksisteeri. Jalakäija õnn ja rõõm.
***
Trennimood on roosa pluus ja mustad retuusid. No umbes-täpselt 75% trennipreilisid on selles kombos. Mina ka.
***
Astun silmarõõmu kabinetti, kus ta mu Ülemusega hingestatult jutustab. Karpkaladest, tehnikatest, a la kümnest moodusest, kuidas prepareerida... No hea, et Toidutare lahti polnud arvutis veel. Need meeskolleegid hämmastavad mind juba 3 aastat siin asutuses ja see jätkub muudkui...
***
Nüüd, kus ma töötan mitte oma vanas üksuses, vaid silmarõõmu ja Ülemusega koos, imestan ma, et kui meil sädemeid lõi ja ma siin tihti figureerisin tal teed joomas, siis kuidas tal üldse aega jäi tööd teha? Üks suur sotsiaalse suhtlemise keskus on see kabinet :)
***
Käisin eil epoes. Kotitäis toitu maksis kassa 2,86 eurot. Pidin om aimestust isegi müüjaga sheerima. Ilmselgelt ma hakkangi edaspidi rohkem ühapajatoit tegema, kapsas-kartul-porgand-hernes on tunduvalt rahakotisõbralikumad kui mu muu režiim. Või siis räägib praegu asjaolu, et ma pole 9 kuud palka saanud siin ja palgapäev läheneb ka nii aeglaselt :)
***
Käisin eil epoes. Kotitäis toitu maksis kassa 2,86 eurot. Pidin om aimestust isegi müüjaga sheerima. Ilmselgelt ma hakkangi edaspidi rohkem ühapajatoit tegema, kapsas-kartul-porgand-hernes on tunduvalt rahakotisõbralikumad kui mu muu režiim. Või siis räägib praegu asjaolu, et ma pole 9 kuud palka saanud siin ja palgapäev läheneb ka nii aeglaselt :)
***
Kui elu oleks läinud minu plaanide järgi, mitte toonud mind kodumaale tagasi, siis praegu oleksin ma Filipiinidel, puhkamas raskest Austraalia reisist :) Aga näe, mingi käsi oli ees, et neid pileteid ostma hakates ikka veel ringi mõtlesime kambaga, et küll jõuab.
Ning täna aasta tagasi olime preili Mga meie suurepärasel Aasia reisil. Koh Phi Phi paradiisirannad ja snorkeldamine ja päike ja... just täna aasta tagasi. Selle vahepealse aastaga on nii metsikult palju toimunud mu elus, terve paari raamatu või filmi jagu elu. Vahel on hea niimoodi ette ja taha vaadata ning näha, et kuhu ma tegelikult tüürinud olen. Usun ju, et iga asi juhtub mingil põhjusel. Olen muudkui põnevusega ootel, et mu silmad seda suurt pilti nägema hakkaksid, et aaa, SELLEPÄRAST siis elu tõigi mind Eestisse tagasi... Ootan-ootan :)
4 kommentaari:
Tahtsin kirjutada, et on tõesti nii, et ei lähe siin elus üldse nii nagu plaanitud...
Olin kunagi noor ja roheline, käisin alles ülikoolis ja tööl ning tolle-aegne elukaaslane hakkas mulle oma tite-jutuga "ajuloputust" tegema. Lõpuks tundus see mulle ka tore idee ja hakkas see arstide vahelt jooksmine. Kuna tulemust ei tulnud, tegin igasugu rohukuurid ja lõpetasin süstidega, aga ikka tulemus null. Siis järsku tekkis võimalus karjääri teha, mille tulemusena jäin üksi :) ja mõtlesin, et mina never ei hakka mingiks kodukanaks, never.
Läksid mõned aastad, sain tuttavaks oma mehega. Kuna teadsin, et rasedaks lihtsalt ei jää, aga meil see mõte kunagi tulevikus on, vahetasin arsti ja plaanisin alustada lihtsalt uuringuid. Uue arsti diagnoos oli veel masendavam kui varem. Ohkasin ja mõtlesin, et ma polegi naine, kuna ma ei saa kunagi ilmselt oma mehele last kinkida. Pusisin veel rohkem tööd teha, otsisin uusi väljakutseid. Vahetasin töö, sain seal mõned kuud töötada ja vot siis, tuli selline pomm-uudis, mis mu jalust lõi. Arsti esimesed sõnad olid: peaksite olema väga õnnelik, sellise diganoosiga! Ma olin rase, mina kes lubas, et temast never kodukana ei saa :)
Ainult, et siis ma ei teadnud, et minust ei saa kodukana. Tänu lapse sünnile sain rohkem aega, et oma firma käima lükata. Kõik on tasakaalus, mina, kes ma olen alati harjunud midagi organiseerima ja ringi rabelema, sain seda teha ka väikese lapse kõrvalt. Minu suurim hirm, et kanastun, ei läinud täide.
Ehk siis selle pika jutu mõte oli see, et olgugi, et mul oli kindel siht, kuhu ma tahtsin jõuda, siis plaanid muutusid ja ma enam ei sihigi neid plaane. Mul on uued ja põnevamad teed käia. Ja ma olen nüüd tagantjärgi nii rahul.
Klaara
Nii armas tagasiside, aitäh!
ja slles olen ma küll kindel, et iga asi juhtub omal põhjusel. Sul oli vaja, et asjad nii juhtuksid ;)
Ning ma seda olen ka näinud oma elu pealt, et mulle ei anta seda, mida küsin. Antakse hoopis, mida küsidagi polnud osanud :)
Tegelikult üks asi on, mida ma igatsen, kostüümid ja kontsakingad - eriala on mul selline, kus assistendist valdkonna tippjuhini töötab (vähemalt Eestis) 99% naisi. Ehk siis vähemalt eriala konverentsidel käis "moedemm", no ja muul ajal ka :) Nüüd ma olen hoopis teises valdkonnas ja siin on kontsad tihti segavaks faktoriks... (seda siis Sinu tööpildi peale, kus 3 paari ilutses)
Klaara
Vot jaa. Kleidid-kingad-sukad. Minu nõrkus ja praegu väga mõnus ka tööl kanda, et analüüsida Eesti mehe tagasisidet ses osas :))
Postita kommentaar