esmaspäevane pildipostitus

Kuigi ma ise olen nüüd päikeselaigus nautimas, siis postitus tuleb ikka :) Saab ju neid ka ette tellida ja kuna ma laupäeval linna peal nautisin lausjääd ja väänasin pmst jala ka välja enne reisi, siis ajaplaneerimine kukkus kolinal kokku. Seega postitus kiirustades kirja ja lennukile.

Õhtusöök venna juures.
Venna ise tegi :)

Ohmissanüüd!!!
Mulle endale meeldib ka :)

Järgmine õhtusöök Tamperes.
Kilo pelmeene, neid vanakooli omasid ;)

Kõigil meil on luukered kapis.
Vennal oli... emmm... pesukuivatamine hoopis.

We hug trees so you don't have to!

Igasugu pudipadipoed meeldivad mulle endiselt :)
Family rules!
Tuleb kinni pidada neist.

Nõus steitmendiga.

Nautisin Jyväskyläs oma kesklõunast sööki,
samal ajal kui vanamutid mu kõrval mänguautomaatides madistasid.
Kell. 10. hommikul.

Niimoodi saab suveniiripoest kingid kaasa.
Pakitult ja kleepsutatult.
Ilus.
Ma lubasin kiita sõpradele ;)

Minu või sinu pool :))
See šokolaad läks kingituseks
ja küsimus on õigustatud :P

sousse

ja ongi tuneesia. sousse h22ldatakse nagu ssuuss, lihtsalt info m6ttes :)

reis on 100 protsenti fun ja yldse ei taha m6elda, et kui see puhkus siin l6ppeb (sest iga asi saab kord otsa), siis ongi l6ppenud ka minu  raske sydamega k2tte v6idetud vabadus. 13 asemel 9 kuud pidu ja pillerkaart.

ja oot mis kell peab 2rkama siis hommikuti?

aga praegu naudin ja puhkan ja p2evitan ja kulgen t2navatel ja teen pilti. nagu ikka :)

peale juuksurit

Okei, edevus sai võitu ja siin on resultaat sellest, mis juhtub, kui käärid ründavad.

Ja kui ma ei teaks paremini, siis ma ennast siit pildilt küll ära ei tunneks. Õigupoolest ei tunne ma seda isikut peeglis ka ära, aga ta meeldib mulle praegu hullupööra :)

fotosüüdistus :)

Ja kuna lend hilineb, siis uue soenguga ei saanudki peesitama suunduda joonelt. Läksin siis hoopis Von Krahli, et mitte magama minna. 

Samal ajal õues... kaos :)

Kui õhtu eel külast kodu poole komberdasin, ilma mütsita (sest kesse esimese lume puhul ikka miinuskolmekümnekarvamütsi pähe paneb, egas külm ole ometi), nina-suu-silmad kõik lund täis tuisanud ja nagu kodus peeglisse vaadates selgus, oli mul kena lumehunnik otse lagipähe kerkinud, justnagu tutimüts, siis ma enam ei imesta, et inimesed mind tänaval vaatasid ja muigasid. Kui ma seda viimast ette ei kujutanud. Mina aga muigasin neid palju rohkem ja täitsa avalikult, neid, kes oma autodes istusid ja ummikuis seisid, sest liiklus oli kaos, mäest üles ei saanud ning suverehvi sahistasid. Eriti muigasin ma neid Tondi ülesõidul, kus autod ootasid järjekorras, et rahvas neid mäest üles lükkaks.

Aga muidu on täitsa võlumaa see õues toimuv!

totaalne muutumine

pilt Wulffmorgenthalerilt

Mul on täna juuksur. Nüüd te siis teate, mida ma peale seda teen :)

Sest noh, minu väljalend lükati edasi 15 neetud tundi ja ilmselgelt ma siis täna veel ei lenda kuhugi soojale maale. Aga aknast välja vaadates nii tahaks. Terve FB on lumepilte täis, ma ei hakka enda šedöövrit siia küll lisama.

mul on normipäivä*

Õhtul sõitsin Tampere kiirteede peale- ja mahasõitudel ja ringidel-mölludel täitsa ilma gpsita. Ei eksinud ära! Tahaks kohe muidugi ennast siin jälle kiita, aga siis tuli venna sõnadega "nüüd me viime su kesklinna ja vaata sealt ise..." Haah, ma täiega oskaks seda ka :)

Soome puhkus saabki läbi. Õnneks ei pea kohvrit loha vedama (ja kui ettenägelik ikka oli preili M. suuuuuurt kohvrit laenata!), vaid saab kenasti autosse vinnata, mis mu lausa koduukseni viib. Vahel kohe veab :)

Ma natuke olin valesti arvestanud. Arvasin, et peale Soomet on veel laupäev ka niisama titulitutamiseks, aga hoopis reede öösel juba vops! jälle lennuki peale. Mis tähendab siis, et kleidid tuleb teise kohvrisse ümber tõsta. Raske töö, aga keegi peab seda ju tegema :)

Tulevaselt ülemuselt kuulsin, et mulle olla juba üks töölähetus broneeritud ja mind kannatamatult oodatakse tööle. No ütlemata tore vastuvõtt :)

Ja ma nägin ise ka, et kõik paragrahvid lõppevad siin postituses smiley-ga.

*Normipäivä. Jätkuks soomekeelsele muusikale :) 

"Milline päev sul on? - Mul on normaalne päev" :))

Helsinki, Tampere, Jyväskylä, Oulu

Kuna kolmapäeva-hommikune Tampere-Helsinki trajektoor nõudis erilisi kombineerimisi ja peamurdmist, siis vaatasime vennaga paljutähenduslikult üksteisele otsa ja ta lausus kuldsed sõnad: "aga muuda bronn ära!"

Imeline. Oleks kogu elu nii lihtne. Et ei ole kiiret ega vahet, kuhu ja millal :)

Lisapäev viib mind hoopis Jyväskyllä täna. Nagu laulusõnad: "Helsinki, Tampere, Jyväskylä, Oulu.", ainult et ilma Ouluta :))

hiljem: Vanha Kellarissa Valittaa
(see laul siis)

blondiin Molly rubriik

ehk täna ma ostsin kõik need asjad:

ehk siis 6 kleiti, 1 seeliku, kindad, kaks kraed (->e-le ostsin ka ühe (personal shopper nagu ma olen), aga see pole pildil), 5 paari sukki, käekoti ja saapad. Hea, et hoogu ei läinud :))

Endiselt nimekirjas värvilised pintsakud, must seelik ja plätud. Viimane on mission impossible, mitte üheski poes ei ole. Eks ma olen alati tiba metsa poole olnud ja otsinud poest asju osta, mille hooaeg käsilgi pole. Aga mul on asap plätusid vaja!!!

Kleitidest - ma ei tea, mismoodi see juhtus. Lugesin hommikul ->e tarkusetera, et kleidi jaoks on alati kapis ruumi... ja nii nad tulidki. Olid soodushinnaga ja ostes kaks, sai veel lisaallahindlust. Ma siis ostsin kuus, ühe kleidi hinnaks tuli 7.50 euri. Siis ju võib eksju-onju?

Saabastest - ma tegin eksperimendi nagu lubatud. Valisin random saapad ja proovisin jalga. Ei mingit sääre probleemi!!! Seega ma siis pidin ju ühed ära ka ostma?

Kraedest - kammisime ->e-ga saapamatka tehes ka teisi poode, et kraed leida. Null. Soomes - leidsin kaks. No ja hullusin kergelt...

Kinnastest - no mul neid tegelt vaja polnud üldse, mul on ikka väga palju nahkkindaid kodus. aga seda värvi ju polnud :)

jne.

Kui nüüd veel paar pintsakut ka saaks, siis võib tööinimeseks küll hakata. Hoidke alt :)

Tampere

Nunnumeeter on põhjas. Mis viga on reisida, kui venna järgi tuleb, ringi sõidutab, linnatuuri teeb, peavarju pakub, õhtusöögi meisterdab ja lõppeks sõltlasele vabatahtlikult oma arvuti ka loovutab. Ma olen väga võlutud :)

Tänaseks ulatati sõiduauto võtmed, et "sõida ringi, kus tahad!" Ma peaks vennale lausa tihemini külla tulema :) Ainult et kui eile mul ei lastud pilte väga teha, sest "küll homme jõuad", siis ma vastasin muudkui "daipohh, kui homme sajab." No täna ongi homme ja guess what? Sajab... lörtsi...

esmaspäevane pildipostitus

Esimene nädal siis taas tallinlasena on möödunud muudkui ringi paarutamise ja askeldamise ja kohtumiste tähe all. 

Kõigepealt esmaspäeval ma vaatasin üle mõned kolleegid ja nii enne kui pärast tutvusin uuesti vanalinnaga. Nii mõnegi põneva koha leidsin :)

üks hoov vanalinnas.
ja mulle ju skulptuurid meeldivad ;)

Tallinn jagab mulle õpetussõnu.
Püüan neid rakendada siis!

Kui see nii lihtne oleks :)

Hästi palju sai muudkui jalutatud.
Teisipäeval just eriti,
kui pisikest Milat sai kaks tundi jalutatud
ja seejärel veel vanalinna ka jalgsi mindud.
Asfalti mõõtsin pikalt.

Tallinn pakub nii mõndagi minu maitsele.

Kiirustasin Till ja Kummel restosse,
kui sain sellise taevase sõnumi.
See ei ole raske ülesanne :D

Kolmapäev tõi kaasa
üllatusküllakutse.
Aga mulle meeldis :)
Köögis rippus teade: Läksin mehele!
Vaatame siis neid ettekuulutusi ;)

Mnjah :)
Tea, kas sellistest pitsidest viinavõtt
edeneb kiiremini või just vastupidi?

Neljapäevane lõunasöök.
Peale seda, kui s. ja co
mul külas käisid ja
väike kutt,
kes raudselt on tulevane sisekujundaja,
mu magnetid ümber kujundas :)

Neljapäeva õhtu,
mis oli pikalt ette broneeritud
-e-ga projektiks "herz ostab saapad".
Mind võlus ühe järjekordse butiigi display,
nende piltide kompa on lihtsalt nii haarav :)

Raske töö vili.
Havi käsul, Liisi soovil :)
Ilmselgelt kõige vasakpoolne pilt jäi äärmiselt udune,
aga sepia aitab ju alati :D

Ja siis tegime veel muheda teeõhtu minu pool.
Ma ise fännan oma retro-komplekti kohe väga.
Vanaemalt saadud, kui keegi huvi tunneb :))

Das Reede.
Asusime tädiga rasket tööd tegema
ehk lõõdama.
Ma polnudki varem täheldanud,
et Estonia autoparkla tõkkepuud sellised on.
MUIG.

Kõik müügiks :)

Enne kinno suundumist
oli meil aega veidi surnuks lüüa
ja patseerisime vanalinnas.
Vahel on vaja meeldetuletust,
et ma olen kodus.
Eestis :)

Peale kino väike kohvikupaus.
Kostitasin tädi jäätisega.
Minu režiim mulle seda ette ei näinud :)

Laupäev.
Pärast mitut reidi oma vana pesa keldrisse
panipaigast kraami ära tooma,
leidsin sealt ka kingariiuli.
Iga kord sinna minnes ma näen jälle asju seal,
mida ma olin unustanud või enda teada kaotanud.
See riiul pole küll päris see buduaar,
mida ma tahtnud oleks,
aga abiks ikka!!!

Ja õhtul tulid preilid külla.
Et loodus tühja kohta ei salli,
siis võttis preili Mirjam puuduva aadu koha üle.
Mirjam markeeris mu pesa kohe ära ka,
et kui te enne ei teadnud,
siis nüüd mulle külla tulles võtke teadmiseks:
Princess sleeps here!
Ma aasisin küll,
et miks ta ei toonud silti Prince sleeps here,
sest seda ma tean isegi,
et ma printsess olen.
Printsi on ka vaja siia! :)

Väike snäkilaud.
Kooki tegin ka
ja seda on veel terve hunnik järgi.
Ma ise ju ei söö praegu peale
kapsa ja porgandi midagi.
Kes tuleb koogile?

Õhtu jätkuks oli meil preili Mirjamiga
parool "mina pean sambat tantsida saama".
Seega me läksime linna peale.
Tantsida me saime :)
Klubist pubisse ja baari ;)

Kuku klubi seekordne tantsupõrand.
Rahvas ei lasknud end veetsee avariist heidutada
ja tantsis vees küll kingades, küll paljajalu.
Me irvitasime,
et slogan "pärast meid tulgu või veeuputus"
sai täitsa uue tähenduse.
Pärast me lahkumist pandi peagi Kuku kinni ka :)

Pühapäev.
Lubasin endale erakordset laiskust,
erinevalt muust möödunud nädalast.
Nautisin oma pesas vedelemist hea raamatu seltsis
(sest päeva sammude miinimum oli öösel Kukus juba täis vihutud tantsida),
keetsin teed (ja unustasin juua enne kui see juba täitsa jahtunud oli),
ja sõin ülejääke.
Preili Mirjamilt õppisin pomelo puhastamise kunsti :))
Graatsiat ja mänguilu peab ka olema,
ma enne ikka lihtsalt pusserdasin.
Nüüd ma oskan :)
Veel kuulus pühapäeva juurde ikka väike jooksuring ka
ning kohvri pakkimine.
See on jätkuvalt õudus kuubis.
Nimelt on vaja vennale Soome üks vidin transportida
ja vidin on ikka kõvasti tagasihoidlikult öeldud.
Mul endal pole sellist (ratastega) kohvritki,
kuhu see kärakas ära mahuks.
Laenasin preili M-lt ja see peaaegu et sobis :)
Aga et meil on ikka ohtlik preili M.ga niisama kokku saada,
sest muidugi hakkame me reisimisest rääkima
ja et Rio de Janeiro hindasin/hindasime ikka veidi ambitsioonikaks,
sest noh, ma oleks reisile minnes tööl olnud alles ca poolteist kuud...
Aga väikse põgenemise aastavahetuseks Vahemere äärde ju ikka võiks teha?
Ma arvan küll :P

Poisid, miks te pill ei hüüa?

Pärast meid tulgu või veeuputus! 

See slogan sai täiesti uue tähenduse eile vanalinnas ringi hulkudes ja tantsupõrandaid vallutades, kui Kukus veetase muudkui tõusis ja tõusis. Ka õues ei tahtnud taevakanalid lukku minna. 

Kui mõned mul siin on tituleeritud Kukus "tantsusaali kuningannadeks", siis ma võin endale anda tiitliks "tantsupõranda hirm", isegi Kuku ei kannatanud mu liigutusi välja ja kuulutas välja avarii :)

Minu esimene Ennu Ratas :)

Ne ei tiedä mitään, ne ei kuulu tähän tarinaan*

Ikka on nii, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ilm ei kutsunud hommikujooksu tegema (loe: taevas lekib taaskord), seega et veidikenegi end liigutada, jalutasin oma eelmise kodu juurde, et keldrilaost mõned asjad uude pessa viia. Eriti vajalikuks on kujunenud seal ootavad riidepuud, noh et külalistel oleks oma riideid kuhugi riputada ja et eilse päevaga tekkinud kolm uut kleiti saaks korrektselt stange-slash-pjedestaadil esitletud jne. 

Mida ma ei oodanud, oli see, et ma leidsin ka kahed saapad sealt üles. Ma olin neid peast segaseks otsinud ja jõudnud kibeda järelduseni, et ju ma nad siis ikka talvel ära oli likvideerinud ja prügikasti tõstnud. Juhhuu, ei olnud ja veel kolm paari kingi, mis päevavalgust (sõna otseses mõttes) nägid, andsid sama palju rõõmu, nagu oleks just poest ostnud. 

Niiet mul nüüd mõned saapad ikka on jalga panna, aga mis ei vähenda uute saabaste rõõmu teps mitte. Olen kaks päeva nendega ringi kablutanud ja neisse täitsa ära armunud. Isegi peale eilset intsidenti, kus ma kinost väljudes leidsin, et olen oma sajadenised seksikad sinised sukad jooksma saanud. Noh, esialgu on täitsa harjumatu veel, et saapalukk ei ole mitte külje peal, vaid taga, ja sukkadega peab ettevaatlik olema muudkui üht jalga üle teise põlve demonstreerides.

Tänase päeva (või vähemalt hommikupoolse päeva) heategu on ka tehtud. Ostsin poest pomelot ja kassajärjekorras üks armas vanaproua (mulle meeldiks mõelda, et mu vanaema oli sama armas ja äge) uuris mult, et oi mis nimeline frukt teil see on? Ja et kas on ka hea ja kas on odavam, kui melon? 

Et ma siis kiitsin, et see on väga hea frukt, siis vanaproua läks ja võttis omale ka :)

Eilne päev aga oli muhedalt tihe. Tädi sõitis mulle päevaks külla ja et ta ei olnud üle 25 aasta kinos käinud, siis mul oli salamahti plaan juba paigas. Aga et bussi pealt korjasin üles väga moodsalt end riidesse sättinud madaami, kes teavitas, et ta hakkas mõtlema, et tal LBDd üldse ei ole, siis Tallinnast peaks ikka ühe ostma :) Nii me siis suundusime otsejoones shoppama ja mis te arvate, kuidas need 2 kleiti (ja kolmas veel õhtul hiljem) mulle siis koju tulid? Klassika eks? Aga tädile valisime ka väga seksika musta kleidi pitsist ülaosaga. 

Seejärel viisin ta kinno ka ja tuusikuvõitjaks osutus Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis". Täitsa meeldis see film ja tädi jäi ka väga rahule. Ja justnagu tervitamaks prouat, kes polnud üle 25 aasta kinos käinud, istusid meie reas Liina Tennosaar, Egon Nutter ja Jan Uuspõld. Viimane tegelikult meie ritta siiski istuma ei jõudnud, sest me olime tädiga muiganud trepist üles kahte ääärmiselt vana prouat tudisedes tulemas, kes istusid kord ühte, kord teise kohta ja muudkui liikusid aga uusi maid vallutama. Ilmselt nad ei teadnud, et piletitel on kohad, ja nii neid muudkui ära aeti. Uuspõld dzentelmanina pakkus oma abi ja tuvastas, et prouade istekohad olid esimeses reas ja pakkus, et kui nad juba üles olid tuterdanud, siis ta vahetab oma kohaga ära ja istub ise nende kohale. Istuski uhkes üksinduses esireas :) Filmi lõppeks, kui mass saalist välja voolas ja prouad ka alla tagasi jõudsid, siis üks südikam läks uurima Uuspõllult, et kas nägite siit esimesest reast ka midagi :))

Veel mõnus vahesnäkk Platzis ja siis arvas tädi, et tahaks küll Lennusadamas ka patseerida (sest televisioonist muudkui näitab), aga jalad valutavad, et siis järgmine kord. Ja seega suundusime tagasi bussijaama, sain ta ilusti bussile ja seejärel ootas preili M. juba oma pesas mind, et aega parajaks veidi teha... Sest noh, kino peab saama :) Läksime aga uuesti mullijoogikinno seansile.

Õhtu lõppes smsidega:

Preili M.: Mine nüüd ilusti tuttu!

herz: Yes, no, maybe so. Mine tea, mis vallatud plaanid (push the button) mul pähe võivad tulla :)

Preili M.: Huvitav kes su nupu vajutusele reageerib, kas [tsenseeritud] või [tsenseeritud], mina täna tõesti ei viitsi!

herz: MUIG :)

Ühesõnaga, push the button kild on pärit filmist The Looper, mida me siis vaatamas käisime. Ja kes pole filmi näinud (või on, aga ei mäleta), siis polegi ettenähtud krüpteeritud tekstist aru saada :D

*Ihmisten edessä

talverõõmud võtavad võimust

Projekt "herz ostab saapad"

Aeg: neljapäeva õhtu

Koht: Rocca al Mare

Kaasatud meeskond: ->e

Eraldatud ressursid: nii palju kui vaja, kuid loodetavasti vähe

Projekti kick off koosolekul ehk esimeses kingapoes (loe: Bata) saabus selgus, et riskide maandamine oli jäänud tegemata. Nii palju oli imeilusaid saapaid, ma oleks kasvõi pimesi ükskõik millised valinud, aga... 

The sääre probleem.

Mitte ÜKSKI saabas ei saanud jalga nii, et lukk ka kinni läheks. 

(Ja sellisest asjast nagu teksad saapa sees ma isegi ei unista mitte).

Teine pood. Kolmas pood. Neljas pood. 

Mitte. Ühtegi. Sobivat. Saabast. 

Ma ei pea ennast nagu ka eriti paksuks. Kes need inimesed on, kes poodidesse valikuid teevad? Ma tahaks ka normaalset saabast kanda, ausõna!!! Kõik ei ole puuhalujalaga. Igatahes ma vihastasin end sama roheliseks, kui oli kauni ->e outfit, see siiski ei parandanud olukorda. Mööngem tõika, ei ole midagi jalga panna ja ilmselgelt tuleb talv ära tühistada.

Finally ma ABCst ÜHE paari leidsin, mille lukk kinni läks. ->e kiitis heaks ja koju need saapad tulid minuga. Ja kuna ->e jagas minu viha ning teavitas, et välismaa kingapoodides sellist jama ei toimu, et ainult kitsad isendid müügil, siis ma kavatsen selle teooria järgmine nädal Soomes järgi testida :) Tagavarasaapad peavad ju ka olema :)

Saaga ei ole veel lõppenud :P

paki oma kohver

Paki oma kohver

ning siis

keeldu olemast

ohver

siin ilmas

Tere tulemast

kohta

mis on

parim parimast...

Selle lauluga sain eile tuttavaks ja ketrasin seda muidugi kuulata kümneid kordi järjest. Ma vaatan, et minus võtab pead mingi maniakk, kes kuulab ühte laulu nõrkemiseni ja siis võtab ette järgmise...

Aga kohvrit pakin küll (mitte küll nende laulusõnade järgi, aga...). Ma juba augustikuust saati võtan hoogu, et Soome minna vennale külla ja praegu, kus mul on viimased nädalad vabadust (nagu tulevane boss muigab pidevalt, siis herz, SEITSE aastat ei mingit puhkust), on hea võimalus see idee realiseerida.

Reis on win-win. Venna saab talle vajalikku tavaari Eestist, mina saan lõpuks ometi Helsinkist põhja poole ka. Ja mulle sobivalt on Vikingline'l praegu sünnipäevakuu sooduskampaania.

Ahjaa, memo endale: Kui ma jooksen 3,1 km 14 minutiga, siis 2,5 km ma ei kõnni teps mitte 10ga :) Aga nagu öeldud, optimismile peab ka ruumi jaguma :) Sellest hoolimata oli väga muhe õhtu, mina tänan :) Ma ikka oskan omale sõbrad kõik paari km raadiusesse koguda.

par avion*

Preili Mirjami oraakliennustus vist võttiski nüüd ilmet, ortopeedi on vaja. Eilne ca 35000-sammune üritus päädib täna sellega, et päkad on täitsa tulised! Ma muidugi vist ei maininud, et jalutasin eile lapsevankriga ka üle kahe tunni, ise kontsakingi kandes. 

Ja täna vihma ka sajab, mulle ei meeldi vihmas joosta. Vihmas tantsida on midagi muud :)

---

Kui on midagi, mis mulle ei meeldi, siis on need sukapüksid, mis ei püsi jalas. Võeh. Ma usun, et kõik naised on sellistega kokku puutunud. Isendid, mis lihtsalt vajuvad alla ja on sellised libedad-elastsed. Eile ma juhtusin kandma selliseid, iga kümne meetri järel oli vaja neid kohendada. Ja kuna ma olin kodust ikka eemale jalutanud, siis ei olnud muud varianti, kui teha Lady Gagat. Mitte just säravaim päev mu elus :)

---

Hakkasin mõtlema, et vanasti pärandati lastele kirstutäite viisi linasid-riideid, leiva küpsetamise või korvi punumise teadmisi või muid oskuseid ja salaretsepte. Minul on oma tulevastele lastele pärandada oma külmkapimagnetite kollektsioon ning blogide aadressid :) 

(võibolla ka sihtkohtade linnakaartide kogu ja kleidid. võibolla :))

---

Viisin eile kuldketi parandusse. Kuna see oli ema kett, siis ei jätnud seda lihtsalt ootele mitmeks aastaks nagu enda kett on :) Mingit teenust tarbima asudes on ootused alati nii, et astud sisse, räägid mure, võetakse mure vastu, öeldakse number (loodetavasti väike, but you never know), köhid selle välja ning saad kuupäeva, millal järele minna. Mida ma ei oodanud, oli hästi muhe vanapapi, kes räägib üksipulki oma tööst, näitab ette teiste inimeste tellimused, räägib kuldkettide hingemuredest jaaniiedasi. Esimese hooga muudkui ootasin, et asuks nüüd asjaliku jutu juurde, kuid üks hetk ma tabasin, et miks peakski? Alati ei ole ju kiire-kiire ja võib küll ju täiesti võõral inimesel lasta juttu puhuda. 

---

*Par Avion. P.S. Liina, tänud, et selle loo minuni toimetasid ;)

una cerveza por favor

Pealkirjas toodud keel on vale ja riik ka (kuigi lugu on väga hea - Kala-Tango... ma veetsin tervelt kakskümmend minutit selle loo üles leidmiseks, mul oli vaid üks fraas laulust meeles ja sellepeale andis google väga palju hispaaniakeelseid krimiuudiseid :D). 

Aga. 

Lõuna-Ameerika hakkas ühtäkki mu südames väga tuksuma. Oli vaja Estravelil nüüd välja köhida imeodavad lennupiletid Brasiiliasse... oli seda siis nüüd vaja? Minu peas idaneb nüüd mõte see teoks teha. Kuus mandrit seitsmest ühe aasta jooksul? Kas see oleks liiga edev minust?

Ja Tanel Padari lugu (tegelt ikka SinkuVinku originaalis, aga mulle meeldib Tannu esitus oluliselt rohkem) on ketranud õhtu otsa arvutis. Ja ma rokkisin selle saatel pikalt. Väga pikalt (osaliselt ka sellepärast, et äsja soetatud sammulugeja unustasin ka töösse seadistada ja terve päev ringi patseerimist jäi seadme poolt menetlemata ja ma tahtsin ikkagi näitudesse 10000 sammu kirja saada).

RIO DE JANEIRO...

Ma nii tahan. Kui tahan, siis saan, mida tahan, onju?

me õnn on puhvetis ja magamistoas*

Linnaelu on ikka hoopis teine tera kui maaelu ja esimene "I'm back"-päev oli üpris tihe.

Hommikune ca kolme-kilomeetrine jooksuring päädis liftisõiduga üles, sest teisel korrusel sai jaks treppe forsseerida lihtsalt otsa. Kuigi ma väga treppe armastan...

Seejärel lubasin külastada oma ministeeriumihärrasid nende tööpostil ja naist sõnast eksole :D Et aga ministeeriumisse kohale jõuda, eksisin ma vanalinnas korralikult ära. Tuiasin muudkui ringiratast ümberkaudsetel tänavatel. Säh sulle väliseestlast.

Ministeeriumihärradega võtsime ette Allo'Allo' stiilis pealelõunasöögise kohvikutamise ja nii mõnus, kui kiiret pole kuskile. Minul siis :)

Kui liivakell ümber sai ja mul kahetunnine vaba aeg tekkis, jalutasin vanasse kodusse, tuvastasin sealt keldrist omal kadunud asjade kategooriasse lahterdatud asju (oluliseimad neist olid teadagi šampuseklaasid) ja patseerisin nendega (uude) koju. Kiire digimuutumine ja siis mõõtsin ära, kui pikk teekond saab olema nüüd tööle jalgsi. 35 minutit. Eeldusel, et ei ole tänav põlvini lund täis, kus sumpama peab ja mingit jama näkku tuiskab. 

Preili M.-l oli viimane päev praeguses vormis ja seda ma pidin ju ometi oma silmaga nägema. Tegin talle oma südamelahkuses kingituse ka - midagi, mis teda uues külmas kontoris soojas hoiaks (ja endiselt, soe aluspesu on õige vastus :D). Natuke jutustasin küll ühe, küll teisega ja siis tuli tagasi vanalinna jalutada.

Kell 17 pidin proua A-ga kokku saama Virus, aga et ma jõudsin sinna oma tempoka kõnniga lausa pool tundi varem, siis polnud probleem järgmisesse ministeeriumi jalutada (lausa kolmas sel päeval) ja siis uuesti ots ümber ja vanalinna. Väliseestlast peabki kodumaaga vähehaaval harjutama ja taas tuttavaks tegema. Leidsime vanalinnas sobiva koha ja manustasime head india kööki ning juttu jagus ikka ka. 

Kell oli saamas 19 ja mul järgmine deit. Pidi olema Gruusia õhtu, aga keegi unustas meie Genadi veini koju. Kaks korda :) Nii meil siis oli lihtsalt tore õhtu ilma Gruusia veinita. Oma pessa laekusin ca kl 22.30 ja kilomeetreid sai oma kahemeetriste™ jalgadegamõõdetud ca 10 km jagu päeva peale.

Ma ise arvan, et lõõdamine mulle sobib kohe väga hästi :)

Täna uue hooga?

*Ära jahtu

Ma lihtsalt kuulan praegu SinkuVinkut hästi palju, alates sellest, et venna-reamehel oli autos nimetet plaat keerlemas. Ja nii ta läks.

esmaspäevane pildipostitus

Ma nüüd hakkasin tõsiselt tegelema oma toitumisega. Lasin puha personaalse toitumiskava koostada (ilmselgelt on neil omad väljakujunenud tüüpsoovitused ja -menüüd, aga mulle selle makstud raha eest meeldib ikkagi mõelda, et see on personaalselt mulle :D). Ja siis et viis peotäit puu- ja juurvilju päevas, eks! Kui ma enne sõin ütleme 2 korda päevas, mis on paha-paha, siis nüüd ma söön neli korda päevas. Ma ainult sööngi!!! Aga saan aru, et see on kehale hea ja suures plaanis hakkab kaal ka langema. Et siis süües saledaks. See on mu selle sügise moto.

Mul oli nädal aega rõõm oma tädi kostitada.
Kui preili M, kes ka mulle viimaks ometi reedel külla jõudis perifeeriasse,
küsis tädilt, et kas herz muudkui vaaritas,
siis too vastas, et EI!!!
Herzil on nüüd ainult süsteem!
Aga midagi ma ikkagi meisterdasin ka,
tädi sai selgeks uued mõisted ja maitsed nagu
cous cous ja quiche :)

Ja et toimus ära 2012 aasta projekt "kolime ära", siis mõned pildid ka. Ma esiteks unustasin, siis ei viitsinud teha pilte maal valitsenud plahvatusest, siis sama uues pesas toimunud segasummasuvilast. Ja üldsegi mulle ei meeldi ka korralagedus, niiet paar pilti nüüd, kui asjad on lahti pakitud.

The KÖÖK.
Üdini õdus ja tore koht.
Kindel hitt.
P.S. preili s., näe, mul on sibulõunad laua peal.
Tuldagu külla!

Kirsiks tomati peal (nagu ma meeltesegaduses preili M.le ütlesin)
on magnetite paigutamine külmkapile.
Sest enne pole kodust saanud kodu,
kui magnetid ei ole oma kohta leidnud.
Ja ega see ei olnud lihtne töö,
mul on ju SÜSTEEM!
Reiside sihtkohtade magnetid küljel (parem pool),
muud ägedad ülemisel ja alumisel uksel (vasak pool).
Terve hunnik magneteid
leidis ka oma uue kodu välisuksel.
Elagu metalluksed.

Pesa.

See on mu nunnukas sinine MaryPoppinsi kohver,
mis leidis tee minuni Austraalias.
Sealt tuli ka see Bag Tag.
Aga kohver on aus, ta mahutas ära
pea kogu mu kleidikollektsiooni!

Seekord siis sedapsi. Aga nüüd ma lähen lõõdama ja tööd tegevaid sõpru segama :) Kes ei tea, mis lõõdamine on, siis võib minuga kontakteeruda ja ma näitan praktilise poole pealt ette ;)

Tallinn, tornide linn!

Kolitud. Päris mõnus on olla, linnaõhk teeb vabaks jne. Asjad enam-vähem lahti pakitud, nii paljukest kui see olematu mööbel siin võimaldab. Ehk et kui kellelgi on mingit kummuti moodi asja pakkuda (sahtlid-sahtlid-sahtlid või siis lihtsalt lahtised riiulid), tasuta või sümboolse raha eest, ma olen üks suur kõrv.

Niisiis, see suur sebimine, asjade autosse ja autost välja vedamine, lahti pakkimine, koha leidmine, magnetite paigutamine külmkapile, vannitoariiuli poest ostmine ja kodus kokku monteerimine ning riiete stangele riputamine oli nii köitev tegevus, et ma unustasin kella täielikult vaadata ja mu režiim ja neli korda päevas söömise süsteem on täitsa metsas täna.

Aga pole hullu, läksin ära kinno hoopis :) Ja pesa on mul põrutavalt tore :)

I'm back!

talveks valmis

Valmistun talveks. Nii ongi mul nüüd hakkama pandud 7 paari nahkkindaid (pruunid-mustad-rohelised), 3 paari kootud sõrmikuid ja ühed labakindad (loe: Nepaali käpikud ™by silmarõõm). Sukkade-sukkpükste varu on ka jõudsasti täienenud. Seoses ema kapist aarete saare leidmisega täienes mu vürtsikate sukkade kollektsioon ca 20 paari võrra ning tavaliste kollektsioon pea samas suurusjärgus. See teeb väga palju sukki-sukkpükse, belive me.

Kuigi siin asjade läbi lappamine pluss vanematekoju installeeritud riidekirstu läbi surfamine viis mind võlumaale, sest ma olin juba paljud asjad unustanud, et mul

A: olemas on üldse

ja

B: et nad mu lemmikud on,

siis jalanõude rubriigis on paanika. Ma olen oma saapad ikka ribadeks kandnud ja olgem ausad, mu armastatud saapad on mind teeninud tervelt 5 hooaega, mis minu puhul on maailmarekord (varjatud reklaam: Hispanitased olid need), kuna ma ju lööberdan nad kõik ära ja tallun kontsaplekid koos kontsaga nulliks või ninad katki või tallad lahti... Seega, ilmateade lubab kohe-kohe lund ja lörtsi ja mul on endiselt kingahooaeg. Olgem ausad, ma ei plaaninud sel talvel küll saapaid kanda...

Ma pean nüüd hakkama kingapoode läbi töötama ja ma juba tean ette, et see on suur kannatus... Ja tegelikult ma leidsin ema aarete saarelt imelised seest paksu sooja karvaga saapad, siis see on üks kolmest asjast, mis emaga üldse ei klappinud. Kui mul on mingid eriti paksud sääred, et väga harva leian enda kriteeriumitele vastavad saapad, mille pika sääre lukk mul kenasti kinni läheb, siis emal oli hoopis nii peenikesed sääred, et tal kõik saapad loksusid jalas ja tema lasi saapaid sisse võtta. Nii need saapad mul nüüd seisavad ja jalga ei mahu.

Et siis talveks valmis? No peaaegu. Karvamüts mul on, aga karvast kraed tahaks ka. Seda kahjuks mu aarete saarel ei leidu :(

kolimise rõõm, taaskord.

Kunagi mitmed-setmed aastad tagasi ehitasid vanemad kodumaja. Minu omaks sai maja suurim tuba. Jäär nagu ma olen, oi ma vihastasin, kui avastasin, et nemad on mõelnud ja ehitanud mu tuppa garderoobi. No see oli ju kooskõlastamata minuga ja see mind ärritas. Täna ma olen selle garderoobiga, mis on elusuur, ülimalt rahul. Mu kahetoaline pesa on täies tavaaris seal ladustatud, samuti miljon muud asja. Ma ei teagi, kuhu ma need asjad muidu kolinud oleks.

Nüüd ma siin vaikselt mööbeldan oma toas asju kokku-lahku, et mida Tallinnasse kolida. Preili M. saab raudselt südari, kui ta näeb millises koguses mul on eluks vajalikke asju, muud nänni esialgu ei torgiks :) See kõik peab talle autosse mahtuma.

Raske on ikka vahel olla maailmakodanik :)

Austraalia...

Mul on blogis endiselt Austraalia kellaaeg paralleelselt Eesti omaga. Mul on kahest telefonist ühes Austraalia numbriga sim kaart. Arvutis on lemmikutena aadressiriba all terve rivi aussie ja NZ lennufirmasid. Arvutikotis on aussie Telstra netipulk. Rahakotis on Aussie pangakaart (isegi natuke veel on raha peal seal). Känguru võtmehoidjast rääkimata.

Miks ma neid asju ära ei kustuta/viska?

Eks esialgu ma ei teadnud, mis edasi saab. Siis oli vaja raha teenima hakata, niiehknii kas jäädes või minnes, ikka raha ju vaja. Nüüd on elukorraldus jälle Eesti ümber. Austraaliasse lähen ma raudselt veel, järgmise aasta puhkusest, et rännata veidi idarannikul. Aga praegu tagasi minna on liiga hilja, viisa muudkui kulub jne. Aga miks ma siis ei suuda teda oma elust praegu ära kustutada?

vahutamise nurk

Vahel lihtsalt ajab keema! Täna sain endal vere kiiremini käima sellest, et hakkasin tegema ülekannet Swedis, kuid ohhoo, päevalimiit ületatud. Noh, pole ju lugu, asun asja internetipangas lahendama.

Keemisprotseduur number 1

Hvakk, võidakse üks asi ikka keeruliseks teha! Täiesti ulme, kus kohas on see koht, kus limiite muuta??? Kõikvõimalikud alajaotused, aga tabi LIMIIDID me ju ei saa kasutajale ette sööta, või mis? Ma lihtsalt kulutasin tulemusteta pool tundi ringi surfates.

Keemisprotseduur number 2

Helistan klienditeenindusse (kuldklient maiääss) ja ma isegi suuda välja selgitada oma limiiti näitsiku abiga, sest mul pole totakat paroolikaarti. Kõik elu käib niigi meil IDkaardi ümber, nagu ma peaks seda teist veel järel lohistama.

Keemisprotseduur number 3

Selgub, et ÜLEKANDE limiidi muutmiseks tuleb pöörduda KONTORISSE!!! Kust otsast on see loogiline, palun öelge mulle? Kui ma tahan ülekannet kiiresti teha, aga vaja limiiti muuta, siis ma teeksin selle ju samast arvutis samal ajal??? On jee mul aega minna kontorisse? Ja hetkel, kui ma viibin ürgmetsas, seda enam on mul kiire ülekande jaoks aega või võimalusi sõita 60 km, et kontoris käia? Ma saaks aru, et kontorisse peab pöörduma nt raha väljavõtu või poes maksmise limiidi muutmiseks, aga ülekande pärast?

Niiet ma siin vahutan veidi. Õnneks ma sain abi ->e-lt, kes võttis mu pangasaaga lahendamiseks niigi oma kiirele etluskavale lisaks. Aga küsimuse all on meil ühised huvid ja plaanid, loodan et saan andeks :)

esmaspäevane pildipostitus

Jälle esmaspäev ja nädala ringvaade piltides.

Reedeks oli välja mõeldud überlogistika Tallinna liikumiseks.
Lahenes see kõige loogilisemalt - rongiga :)
Ja rongis on ikka rongiluulet ka.
Avastasin selle umbes minuti enne minu peatust,
oli teine kõikse aeg seal mu kõrval olnud.
Ma ainult ei märganud aknasse/ aknast välja vaadata.

Kui tööjutud olid aetud,
manustasime veini.
Väga palju väga head veini
ja natuke mitte head ka.
Tegin märkmeid,
mis oli hea ja mis mitte :)

Poeesia maiääässs :)
See, mida see vein kõik põhjustas... :)
Piinlik.

Kuna ju plaan ei olnud üldse sügist näha sel aastal,
aga siin ma olen,
siis parem olgu ta joovastav ja armastust täis.
Teeme ära 2012.

Tallinn-Pärnu reisil oli kuulsuseid ka.
Ma salaja pildistasin :)
Ja pool teed vaatasin ta läpakast ta filmi :)
Jumala jama film oli, muide.

Ja kui Pärnusse jõudsin,
siis sain veel ühe taevase sõnumi.
Noh, mida iganes :)

Kuna selle nädalavahetuse peamine märksõna
oli vanavanaema 100. juubel,
siis sai viis põlvkonda meid kokku aetud.
Ja selline ongi üks saja-aastane juubilar.

Ja eriliselt kihvt on mõnikord leida selliseid asju.
Kahju on, et lastena-noortena oleme me kõik ikka parajad siidorid
ja palju pilte-pabereid saab lõhutud või ära visatud.
See paber oli aga kõige kiuste eluvaimu hoidnud.
Ehk siis vanavanaema pulmakutse.
Aastast 1933.

Tort.
Aga poodides ei leidnud õnnitluskaarti numbriga 100.
Suurim oli 95.