veel maaelust...

Ma tegin täna midagi, mida ma pole kunagi elus varem teinud. Sõitsin siit vanematekodust RATTAGA (mille sain naabritüdrukutelt laenuks) poodi veini järele. 10 km sinna ja 10 tagasi. Sellist tahtmist pole küll varem olnud.

Tegelikult sai kõik alguse juba eile, kui peale seda, kui olin endamisi tulnud geniaalsele ideele pliidi alla tuld teha ja see kõik vingu sisse ajama hakkas, sest füüsika ei olnud minu poolt ja mistõttu ma võitlesin kuramuse suitsuanduritega (teate ka, kui kõva kisa nad teevad kõrva ääres, kui sa üritad kõigest väest seda neetud patareid lahti kangutada, aga ta ei tule??) ja siis läksin õue ära tuulduma ja naabripreilid arvasid, et nüüd võiks pohlale minna metsa. Ma arvasin, et no lähme, üle tee metsas mul leidub ju kõike, aga nende plaan nägi ette hoopis rattasõitu... Ja nii me sõitsimegi, jube vahva oli... Nii vahva kohe, et küsisin eriti ägedat ratast omale kohe mitmeks päevaks.

Ja õhtu tõi külalisi ning tänane õhtu toob veel nii nunnusid külalisi ja nii võib maaelu juba nautida küll. 

meeste loogika

Reede hommik. Mul on nunnud külalised, aga nad põõnavad alles. Liigun kikivarvul internetti, et pidada maha selline vestlus:

"ma tegelt vihkan austraaliat."
"tohoh, miks siis?"
"noh 1 sõbrants abiellus austraallasega, ma oleks tahtnud temaga korra magada ikka."

Liiga diip vestlus mu jaoks kell 8 hommikul...

maaromantika

Röövel Rolf ehk Troll ehk lihtsalt Röövel ajab mind siin vahepeal ikka konkreetselt hulluks. Selline tüütu sahkerdis - lähen mina varahommikust (loe: kell 10) pildiseeriat heinamaale tegema, ega ei saa ju lasta mul üksi minna. Ja siis ta töllerdab jalus, astub varba peale (korduvalt!!!), viskab pikali just selle vihmapiiskadega rohukõrre peale, mida ma plaanisin pildistada. Jne. Ja muidugi tormab ta tuhatnelja 100 meetrit, peatub ja tshekib, kas ma ikka liigun samas suunas ja kui ma olen kasutanud võimalust, et koer on saja meetri kaugusel, tuiskab sama kiiresti tagasi ja rikub ikka pildi ära :) Tohutu tüütus eksole. Ja kui ma viskan end päikeselaigus verandale tooli peal pikali, on vaja ilmtingimata ronida käppadega näkku, makku, juuneimit.

Aga muul ajal on ta ingel eksole. Eriti siis, kui ma autost välja astudes näen oh kui mahlast ja ilusat kuldrenetti ja püüdes tema tähelepanu mujale suunata ja haarata omale see õun murult, aga omaenese kohmakuses puterdan ja... ilma ma sellest olengi, sest purustaja hammaste vahelt ei saa mitte ühte õuna kätte... Krt, minu õun oli!!!

Ja täna tegin 1:0 kasvuhoones tomatitele ja mmmm, mõni asi võib elus ikka nii hea olla. Lihtsad asjad...

üksinda kodus vol. herz

Niisiis, jõudis kätte aeg, et mind jäeti koduvalvajaks. 

Esimene päev EVER olla üksinda siis vanematekodus. Päev oli väga põnev iseenesest.

- ärkasin kell 6

- ninapidi arvutis

- koerale süüa

- ninapidi arvutis

- väike koristusring

- väike autosõit

- keetsin punast peeti

- lõunasöök

- ninapidi arvutis

- tuuseldasin kappidega

- ninapidi arvutis

- koer

- naabritüdruk külas ja väike vein

- ninapidi arvutis

- magama

Sõnaga, teise päeva hommikul olen ma siin vaikselt juba hulluks minemas (thank god for the internet!!!). Täna lubas naabritüdruk mind jooksma vedada. Saame seda nalja näha.

Kui nüüd mõelda Hollywoodi üksinda kodus versioonide peale, siis ma ei saa sellist rõõmu omale lubada. Tähendab, võiks küll, aga mina oleks see, kes selle läbu kõik ära koristama peaks :) Ja tsiteerides mu lemmikreklaami praegu telekast, seda Tele2 oma, siis: "No ei viitsi. Üldse ei viitsi..." :))

esmaspäevane pildipostitus

Päevad muudkui lippavad. Mitte midagi erilist ei tee, aga samas ikka ühtkomateist toimub. 

Usk. Lootus. Armastus.
Paides käisin ja seal ta oligi :)

Vabariigi taassünnipäev.
Lipp on vardas,
taevas on sinine...

... ja leib on must...
Ooh, ma söön nüüd mitmeks aastaks isud täis :)
Eriti, kui isa nii lahkelt kilusid puhastab!

Preilidega tegib kiire tripi ka Haapsallu.
Müürivahe kohvik ootas meid,
et saaksime head-paremat nosida
ja jutte rääkida on ju nii palju!

Kui kõhud täis said
ja aeg sealmaal,
et teeks nüüd ühe tiiru promenaadil,
oli vihm otsustanud sadama hakata.
Liigutasimegi end:
"Teeme võidu autoni!"

Ja siis ma külastasin ka oma vanu kolleege.
Võeti suure rõõmuga vastu
ja jutte jätkus tundideks.
Ega's töö eest ära jookse, onju? :)
Aga sõnum tassil
oli nagu rusikas silmaauku!

Ja kui preili M külla saabus reedel,
tegime kiire korilusetuuri ka.
Vaid 50 meetrit tuli hoovist minna,
et eest leida sinised väljad.
"Näita keelt!" käsklusega tuli reeta,
kui paljud marjad korvi
ja kui paljud suhu tee leidsid :)
Ja preili M kaval strateegia,
et mina nohistan korjata
ja tema nohistab süüa,
ei läinud ikka päris läbi :)

Ja meie tuuri turvamees oli Röövel Rolf.
Mu truu koer lihtsalt hängis kogu aja meiega kaasas,
kahtlustasime, et ta on meeste poolt paigaldatud pealtkuulamisspioon :)
Röövel lihtsalt tuli
ja istus kesk kõige suuremaid marju
mustikapõõsasse maha.
Ja nii kogu aeg :)

Ja nii olime preili Mga
Pärnu kirbukal esindatud.
Kuna mul oli asju rohkem,
kui riidepuusid kaasas,
siis tuli kogu aeg uut kaupa välja.
Nii kui mõni puu taas vabanes :)
Nüüd jääb küsimus,
et kuhu kirbukale järgmiseks?

Ja siis,
kui toredad poisid autole ülevaatust tegid
ja mind ooteruumi ajakirjade manu kupatasid
ilus olema,
leidsin eksistentsiaalse küsimuse:
"Kes on (minu) hr Õige?"
Ootan nüüd vastust sellele küsimusele :D

nädalavahetusest

Kui herz Margega Pärnusse jõudis, oli kirbukaplats juba rahvast pungil. Ja me isegi tulime varakult. Egas midagi, valida oli, kas platsi tahanurka, kuhu keegi eladeski enam jalutada ei viitsi, või siis veidi ettepoole porri end parkida. Valisime pori. 

Ja hoolimata sellest, et ma üle poole riietest tagasi koju vedasin (sest olgu ausalt ära öeldud, siis mul oli neid kaasas metsikult), oli väga edukas päev! Niiet, kus ja millal järgmised kirbukad on? Ma pole oma riidekappi veel väga tuuseldanudki!

Kuskilt peab ju raha tulema, kui ma siin kodus passin. Kuigi siiani olen rakendanud strateegiat, et liigsed asjad olen viinud kas uuskasutusse või siis lihtsalt ladustanud vanematekoju hiiglaslikku kirstu, siis olgem ausad - need vähesed korrad, kui midagi stiilipeol kanda või lootus, et miskit tagasi moodi tuleb, ei kaalu üles seda, et kodus on segasummasuvila.

Kodus oli meestelt ka väga hea support ettevõtmise õnnestumiseks. Et meil polnud ju stanget, kuhu riideid riputada, siis mehed läksid nokitsesid töökojas pool tunnikest ja siis telliti meid vaatama, et kas sobib. Sobis imeliselt. Meil oli muidugi kirbukal võistlus, et kellel on ägedaim stange (missest, et keegi teine ei teadnud, et meil nendega võistlus oli) ja me muidugi ülekaalukalt võitsime.

Igatahes, oma kleidikollektsiooni sain veidi väiksemaks. On uutel ruumi tulla :)

Lisaks muidugi ei saa jätta kiitmata, kui tore, et preili Marge mulle külla tuli. Tegime veini ja muid häid asju, käisime mustikal, nautisime Eestimaa suveõhtuid ja vaateid. Saunas käisime kohe mitu korda. Nii tore oli, et ta tuleb juba varsti tagasi :)

Plaan oli ka muinastulesid minna Pärnusse kaema, aga vein nõudis joomist ja siis me sinna ei jõudnudki. Selle asemel peesitasime kamina ees ja kirusime, et neetult palav on :)

Tore on ikka kodus olla ka. Aga et ma olen rahutu tuhkatriinu, siis ma siin mõtlen, et võiks ju ringi käia ka. Saaremaal pole oma 9 aastat käinud. Kes tahab minna või mindhoopis  külla kutsuda? :)

Pärnu!!!

Ja peale tervet päeva, mis ma kulutasin kappide koristamisele, kulutan ma laupäeva Pärnu kirbukal. Marge käsul, enda soovil, isa tehtud stangega.

See you later, alligator!

siis kui herz autoga Tallinna jõudis...

Kaks päeva Tallinnas möödus nagu unenägu. Nägin palju kalleid inimesi ning edasise tuleviku osas sain paar üllatust (jällegi - krt kui hea, et mul on sellised sõbrad!!!). Elu näitab, kuhu see kõik mind viib...

Aga mitte sellest...

Teel Tallinna nägin hääletajat tee ääres. Karmavõlad jne ja ma otsustasin ta peale võtta. Nii, kui autosse istus ja ukse kinni tõmbas, mõtlesin endamisi, et olgu, seekord läks siis sedapsi. Kokkuvõtvalt oli tegu "lihtsa poisiga".

Ta jõudis mulle selle poole tunni jooksul, mis linna veel sõita oli, ära rääkida kõik, mis tal rääkida oli (alati öeldut kaks või mitu korda üle korrates). Et ta käis siin taludes tööd küsimas. Et mis ta metsas kõik teha oskab. Et ehitada ta ei oska. Et tööd ei saanud. Et elab Mustvees. Et kuidas Mustveesse hääletada tuleb. Et on kolm päeva söömata olnud. Et magas öösel bussipeatuses pingi peal. (siinkohal ma mõtlesin, et no mul ka hetkel raha üldse ei ole, aga no viieka ma võin talle ju anda või burksi kuskilt osta või midagi). 

Aga siis me jõudsime järgmise teemani. Et no talle on taludes ikka tünga ka tehtud. Et kes-kus on palju võlgu jäänud talle. Aga et kätte maksta ei saa, siis saab krim asja. 

Ma ootasin. Et no kindlasti tuleb veel midagi.

Ja siis nii möödaminnes lisab, et ühel ta tulistas oma ebaseadusliku vene magnumiga põlved puruks...

Ööööömmm... Mis mul siis muud üle jäi, kui vaikselt ringi vaadates, et kuhu teda siis maha panna, uurisin, et no mis siis sai?

"No siis mind pandi kinni!"

"Palju said?"

"Kolm aastat."

"Relv võeti ära või?"

"Jaa, võeti jah. 9 politseinikku seisid ümber ja oma püssid käes."

"Kust said üldse relva?"

"Mustalt turult ostsin. Jõhvist."

"Venelastelt või?"

"Venelastelt jah. Eestlased ei müü."

"Kuule, näe. Ma panen su siia Järvele maha. Ära siis rohkem lolluseid tee."

No sellist hääletajat pole mul enne olnud. Kui hiljem silmarõõmule värvikat juhtumit edasi andsin, tuli talt vastu palju vürtsikamaid lugusid. Niiet siit nüüd üleskutse. Mis on sinu värvikaim hääletamise-lugu?? Kas siis autojuhina või ise hääletades.

Läks nüüd! :)

linnaluba

Linnaõhk teeb vabaks, eks?

Mul on nüüd ees väike "maalt linna" eksperiment. No mitte kuidagimoodi ei jõua kõiki näha selle aja jooksul, aga neid eksperimente tuleb veelgi. Kõige õudsam osa on kahepäevaseks sõiduks asjade kaasa pakkimine. Palju õudsam kui aastaks Austraaliasse minnes :)

Mõned asjad ikka ei muutu kunagi :)

Tuhnin nüüd oma lõpututes kastides, kuhu terve oma elamise veebruaris mahutasin. Kuskil peavad ju mu värvilised stilettod olema ja kui juba, siis ma pean neid ju see hooaeg ka kandma. Jube harjumatu on ainult, et koguaeg on nii jahe :) Ei lähe üldse nagu kokku selle visiooniga, mis mul oli Eesti (hilis)suvesse saabudes (lehvin ringi oma suvekleitides, päevitunud õlad paljastatud...khmm...)

Niisiis, Tallinn!

(ja et mul on olnud õnn ja rõõm vaadata mitu päeva telekat, siis tsiteerides Kättemaksukontorit: "LEEGID!")

esmaspäevane pildipostitus

Pildid on laupäevast. Päev, mis oli äärmiselt raske, ent ometi südamlikult ilus. Kui seda sõna passib üldse kasutada matuste kohta.

Vennad ja käte värisemine.
Me muidugi unustasime oma tänu edasi anda,
tuleb postiga saata.

Hommik oli nii hall ja nii udune.
Isa selgitas, et kui autotuled on selged,
siis tuleb ilus ilm.
Tuligi.

Palju, väga palju lilli.
See on see,
mis emale meeldis.

Päeva lõpuks
oma koduaias jalutades
sain osa Eesti suvest.
Oh, ma neid maitseid ja lõhnu igatsesin,
endalegi teadmata.

 See on pilt mulle endale.

Pärast pikka ja rasket päeva
saabus rahu.
Vaikselt settib kõik.
Iga päevaga on veidi vähem valus,
kuigi ära ei kao see valu mitte kunagi.
Aga nii palju lilli ja küünlaid
ei ole ma kunagi näinud...

elu eestis

Esiteks, liiklus on siin täiesti valet pidi!!! Vennas tegi übervea, kui lubas mind oma poshi volvo rooli, pidi kahe käega peast kinni hoidma, kui süütesse kontorivõtit üritasin panna ja see ei tahtnud mahtuda. Sidur on nõrkadele ja sõita tuleb vasakul tee servas, kõik teavad seda ju? Pealegi on keegi jälle kojamehed ja suunatuled ära vahetanud, alles oli sama jama Melbournes :)

Teiseks, KÕIK on pruunimad kui mina! Mismõttes??? Ma tulen pea poole-aastaselt Aussie reisilt ja eestisuvised päevitused 3-päevased on rohkem pruunid kui mina. Ihsand kui piinlik on :)

Kolmandaks. Ma olen Eestis olnud 4 päeva. Mul on JUBA rakendunud projekt "kolm reisi ette". Jah, järgmise kuu aja jooksul. Ja siis kuklas ikka koputab see, et ma lähen tagasi ka. See on veel alles läbirääkimiste küsimus. 

Neljandaks. Et nagu mis kell pimedaks läheb ka? Ma ei tea :) Austraalias oli see kell 18, ükskõik kus kaldal ma siis olin. Siin ma arvasin, et no kell 20. Tuleb välja, et ma ei ta ikka üldse :)

Viiendaks. Ma oleks väga tänulik info eest, kuhu Pärnus viia asju, mis kodus üle on. Mul on ees 200 ruutmeeri jagu suurpuhastust ja neid asju saab olema palju! Või kui keegi on huvitatud nõudest-köögitarvikutest ja äärmiselt korralikest naisteriietest-kingadest, siis andke tuld! Võib ühendust võtta ja räägime läbi!

that's what she said

K:

Hei! Ma tean, miks su kohver nii raske oli! Sa vedasid päikese kaasa. Suured tänud selle eeest:)

kodu

Ma olen kodus. 40 tundi lendamist ja lennujaamasid hiljem ma jõudsin koju. Astusin autost välja ning peatusin, et tõmmata sisse sõõm Eesti õhku, seda värskelt niidetud muru ja vihmasahmaka segust.

Lennujaamas ootasid mind preilid koos musta leiva, kilurullide, kohukese, süldi ja Ibisega. Imeline.

Ja ootas ka auto, mis mind koju tooks. Pisara tõi taas silma see, et sõprade ja pere vahel oli tihe rebimine, kes mind koju saaks sõidutada 150 kilomeetrit. Pea 10 auto vahel oli mul valida! Võitis perekond.

Ja kui me kõiki liikluseeskirju rikkudes kodu poole lendasime, siis ma ei suutnud üldse kohaneda, täiesti vales reas sõitsime ju :) M. arvas küll, et tegelikult siiski ju õiges, kuna me ainult möödasõite tegimegi.

Igatahes, ma olen kodus. See tunne on mõrkjasmagus. Aga umbes nädala pärast, kui järel on veel suveriismed, olen ma avatud küllakutsetele* ja muudele ettepanekutele. Ja mul on aega jalaga segada...

*olgu mainitud muidugi, et veini konsumeerimise eesmärgil üritustel on vaja mul ka öömaja. Aga ka nende pakkujate seas on praegu tihe rebimine. Armastan teid kõiki :)

Singapur

Cairns-Brisbane-Singapur - check

J2rgmiseks Singapur-London-Tallinn

Olen poolel teel. Singapuris on 30 kraadi, tuli v2ga tuttav ette lennukist maha astudes, kui l2mbe 6hk vastu pahvatas. Oh kuidas tahaks osata teleporteeruda, see kodutee on ikka kuramuse pikk sel korral. Aga v2hemasti on Qantas-British Airways m6lemad v2ga head firmad, Qantas nuumas ca 8h jooksul ikka korralikult. Kyll oli kala juurviljadeda, kyll pitsa. Siis vahesn2kid j22tis, siis puuviljad. Joogid koguaeg. Nii v6ib mind, odavlennureisijat, ju 2ra rikkuda :)

Egas midagi, j2tkame lennujaamade teatev6istlust.

5,5 kuud ehk 169 päeva

Nii pikk siis oli mu suur Austraalia seiklus. Seekord. Sest ma ei tea, kas või millal tagasi, aga hing ei jää rahule, kui ma seda lõpuni ei vii. Ühel päeval kindlasti. Kas kolm kuud, kaks aastat või abikaasa ja  paar last hiljem.

Selle aja jooksul:

1. nägin ma 29 655 kilomeetrit Austraaliat! Sellest 15 955 kilomeetrit viimase 6 nädala ja 1 päeva jooksul.

2. pilte tegin ikka kümne tuhande ringi, ma isegi ei suuda neid enam kokku lüüa.

3. tutvusin mitmete toredate inimestega, nii mõnigi neist jääb mu ellu ka edaspidi.

4. elasin läbi paar telenovelat, rohkel arvul reisiseikluseid ja moskiitod-sipelgad-ussid-krokodillid-hammustavad possumid.

5. olin õnnelik.

Meil LJga oli igaõhtune rituaal, teha päeva top3. Mõnikord ei mahtunud päeva emotsioonid sellesse kolme punkti ära, tuli laiendada kümneni. Mõnikord, oli päeva topis üks punkt, näiteks hommikusöök :D Aga need oli toredad traditsioonid, mis meil hotell Fordis välja kujunesid. Jään neid igatsema.

Viimastel päevadel üritasime teha ka Austraalia üldiseid toppe. Et nagu top 10 ilusaimad kohad. Seda tegema asudes leidsime kohe, et peame üldisemalt üksikumale minema, nt mägede-linnade-koskede jne põhiseks. Sest topi väärilisi kohti on siin rohkem, kui pjedestaalil kohti. Ma panen need topid ka reisiblogisse, kui ma selleni jõuan :)

Üldse on esimest korda lennujaamas istudes kummaline tunne. Alati on peale reisi lennujaama jõudmine ootusärevus, tahaks koju jõuda, pilte näha, sõpradele jagada. On kerge reisiväsimus ja soov koju jõuda, sest  on kuklas teadmine, et reis on läbi ja järgmine päev tuleb tööle minna. Praegu ei ole sellist tunnet üldse, ei ole tunnet, et reis on läbi ja lõpule jõudnud ja et ma olen võtnud maksimumi, mida ma alati teen. 

Aga see 169 päeva oli parim aeg, olenemata kurbadest taustasündmustest. Või Perthi alguspäevil masendusmõtetest, kui käis aktiivne tööotsimine, mis esialgu oli tulutu. 

Ja ma tean, see lugu ei ole veel lõppenud :) "I'll be back," ütlesin ma Schwarzneggerit imiteerides LJ-le. 

esmaspäevane pildipostitus

Esmaspäev Cairnsis, viimane päev Austraalias. 

Et mitte blogis matusemeeleolu hoida (seda jagub mul mujale küll), siis teen ära postituse piltidest, mida plaanisin küll just sel puhul (ehk et viimane päev Austraalias) teha, kuid osanud arvata, et see nii ruttu tuleb.

Ma olen siin oldud aja jooksul pildistanud üles erinevate osariikide autonumbrimärke, neil on seal põnevad sloganid ja muud teated kirjas. Ja oh neid juba jagub.

Australian Capital Territory (ehk siis Canberra)

New South Wales ehk NSW
kahjuks jäi võimalus kasutamata ja üks slogan - NSW - The Premier State - pildistamata.

Northern Territory ehk NT

Queensland ehk QLD

South Australia ehk SA

Tasmania ehk TAS

Western Australia ehk WA

Victoria ehk VIC

Seda huumorit jagub siin veelgi, aga seekord jääb mu projekt pooleli. Võibolla kunagi jätkan.