Ma olen kodus. 40 tundi lendamist ja lennujaamasid hiljem ma jõudsin koju. Astusin autost välja ning peatusin, et tõmmata sisse sõõm Eesti õhku, seda värskelt niidetud muru ja vihmasahmaka segust.
Lennujaamas ootasid mind preilid koos musta leiva, kilurullide, kohukese, süldi ja Ibisega. Imeline.
Ja ootas ka auto, mis mind koju tooks. Pisara tõi taas silma see, et sõprade ja pere vahel oli tihe rebimine, kes mind koju saaks sõidutada 150 kilomeetrit. Pea 10 auto vahel oli mul valida! Võitis perekond.
Ja kui me kõiki liikluseeskirju rikkudes kodu poole lendasime, siis ma ei suutnud üldse kohaneda, täiesti vales reas sõitsime ju :) M. arvas küll, et tegelikult siiski ju õiges, kuna me ainult möödasõite tegimegi.
Igatahes, ma olen kodus. See tunne on mõrkjasmagus. Aga umbes nädala pärast, kui järel on veel suveriismed, olen ma avatud küllakutsetele* ja muudele ettepanekutele. Ja mul on aega jalaga segada...
*olgu mainitud muidugi, et veini konsumeerimise eesmärgil üritustel on vaja mul ka öömaja. Aga ka nende pakkujate seas on praegu tihe rebimine. Armastan teid kõiki :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar