...
from one day to the next...
Reede. Sõit Pärnumaale on kiire temperatuurikõikumise tõttu kaasa toonud paraja horrori - autoaknad on jääs (seestpoolt muide), mitte [tsenseeritud] näha ei ole, mis tee peal toimub, koguaeg on üks käsi esiakent puhastamas, 90 km tunnis kiiruse juures päris hea kooridnatsiooniharjutus.
Ühesõnaga, autoomaniku rõõmud taas eksole.
Maal kurdan oma muret, fämili esialgu ei reageerinud muudmoodi, kui et ilmselt on mingi puhur külmunud ja seetõttu niiskus vahel jne. Teine muresse pühendatu lingib kohe veebilehti, et vot SEE asi on sul pekkis ja üleüldse ma juba rääkisin seda sulle.
Laupäev. Fämili esindaja on saadetud lingilt välja prinditud infoga poodi (fämili: "herz, üldsegi, kust SINA sellise lehe ja mudeli peale tulid?" herz ei kommentaari :D).
Laupäev hiljem. Esivanem tuleb töökojast peale edukat termostaadi vahetust: "Tütar, ütle mulle, KUIDAS sa selle autoga ÜLDSE kolm talve oled sõitnud?" Tütar: "eeemm... ääämm..."
Tore lugu oli see, et autol termostaat kuii selline üleüldse puudus! Eelmise omanikuga oli ilmselt jalga lasknud. Noh, kuni reedeni ei tundnud ma sellest isegi puudust :)
Laupäev muus osas: 14,5h köögis. Ajasin esivanema köögist välja ja kukkusin küpsetama. Kõigepealt 3 kg piparkoogitaigent valmis teha, siis piparkoogimaja karkass, seejärel piparkoogid, lõpetuseks piparkoogimaja kokkupanek. Fämili irvitas, et nemad ei ole ehitusluba näinud ja üldsegi ehitusjärelvalve annaks otsad, kui seda siin kõike pealt näeks :) Õnneks oli mul siiski lõpusirgel tugev abi, muidu ei oleks ma 23.20 seda porri lõpetanud, vaid oleks pühapäeva sama tempoga sisse õnnistanud. Maja sai seega valmis ja no enamvähem presenteeritav ka. Kogu seda köögiprotsessi saatis arvutist nonstopp Rammstein ja jahuste näppudega chattimine. Sest see on ju ka oluline eksole :)
Pühapäev. Kell 9 uue hooga glasuurima. Sekka muid tegevusi ka ja kell 13 läksin täielikult ära rappa. Soomaale. Pilti tegema. Kuramuse külm oli.
Hoiatus! Edasine lugemine omal vastutusel. Alaealised saata toast välja või midagi.
Nii, mina olen oma kodanikukohustuse täitnud ja hoiatused edastanud :P
Pühapäev hiljem: Peale täiesti tavapärast sõitu tagasi "citysse", autoaknad jäävabad ja puha, kauni talveilma naudingud ja rõõmud ununenud, jõuan kodutänavasse. Hvakit ma olin juba unustanud, et lumesadu= pargi, aff, kuhu ise tahad. Lisaks sellele sain majaaknast välja kõõluva kahe inimese monoloogsõimu, kuidas ma peaks labida kätte võtma ja üleüldse. Hetkega oli vint nii üle, et unustasin oma "inimesed on ilusad ja head" ning saatsin nad kaugele ja pimedasse. Sitaks kõva häälega ka.
Asju saab ajada inimese moodi ja asju saab ajada eestlaste moodi eksole. Eestlased valivad muidugi variant nr 2. Ei ole vaja minuga tulla ülbitsema, saad aga heledad laksud vastu.
Seejärel parkisin auto keset tänavat, otsisin välja lumelabida ja miniseelikus-mantlis asusin siis omale parkimiskohta lahti kaevama. Ja [tsenseeritud] ma tahan näha, kes julgeb MINU kohale parkida, kui ma autoga lahkun sealt. Samamoodi tulen õiendama, et siia sina nüüd küll ei pargi. (siiani olin olnud loll ja otsinud alati kohta, kus ma saan. tuleb välja, et aõim, ainult sõim on edasiviiv jõud)
Kui olin end piisavalt üles keeranud, lumelabidaga seelikus piisavalt rahmeldanud ja auto parkinud, läksin ära tuppa. Võtsin ette rahustava FB, kus iga teine postitus oli stiilis "lund kühveldada on niiiii mõnus, soovitan soojalt" või "imeilusat adventi, oi kui ilus on see langev lumi" jne. [tsenseeritud], arvake, kui hästi ja hingematvalt kaunilt need postitused mulle mõjusid?
Ilusat esimest adventi maiääss.
Hea, et ma seda postitust eile ei teinud. Siis, kui ma kuri olin.
