September libises täitsa käest.
 |
| Oo, üks ehitusprojekt on ka postimata jäänud! |
Kõigepealt läks meie pisike Mutukas 1.klassi. Selgub, et ta ei olegi enam pisike! Mul on nüüd hommikud, kus ma äratan lapsed, utsitan neid natuke sööma ja vaatan kella, et nad juba riidesse saaks ja hambad pestud. Siis saan kallid ja hõigatakse, et ilusat päeva, emme!, ning läinud nad ongi kahekesi Mesilasega koos. Väntavad ratastega bussipeatusesse ja bussiga kooli. Pealelõunal tulevad samamoodi tagasi!
Ma ei pea enam end riidesse ajama ega kedagi kuhugi transportima. Ei pea õhtuti kella vaatama ja muretsema, et Mutukas jälle viimane rühmas, sest kuidagi oli vaja üks või teine töölõik ära teha, grupp vastu võtta vmt. Liiguvad ise. Imeline.
Vahel mul on siiski mõni postipakk vaja välja võtta automaadist, mida oli hea teha, kui lapsele lasteaeda järgi läksin. Nüüd saadan Mesilasele sõnumi, et too palun emme pakk ka ära. Ta hullult hea meelega toob. Aga teinekord on lunapakk osta.ee-st ja ma nimme ei ole Mesilasele veel pangakaarti teinud. Sest lapsel on raske aru saada, et raha on samasugune kui kaart ja et kaarti viibutades on kõik laristatud. Seega tegin omale Coopi pangakonto ja kaarti laenan hetkel Mesilasele. Vaatan, kuidas ta käituda sellega oskab. Juba hammustas läbi, et kui ta oma hoiupurgist viieka võtab ja selle poes kassas kaardile laeb, siis saab ta kaardiga viibelda. Vist on uhkustamise asi klassivendade ees. Aga postipakke toob kenasti koju ära :)
Puhkamas käisime, jälle Türgis. Abikaasa on sooja Türgi usku millegipärast, aga minu seiklejaveri tahaks iga kord uude kohta minna, avastada maailma. Aga et meil oli ainult kindel ajaaken puhkuseks, siis loomulikult mahutus pusletükina sinna Türgi. Vähemalt siis valisime teise piirkonna. Lähemalt kirjutasin reisiblogis ka.
Aga hetkel on nii mõnus olla. Mul on teadmine, et sel aastal on mul veel 2 reisi tulemas ja nädalavahetus sõpradega juba tuttavaks saanud Prangli saarel ka. Osad asjad on traditsioonid, teised unistused. Ja 2 reisi ette planeeritud kõlab nii nagu oli mu elu 30-aastasena. Alati oli reisi oodata. Selle aasta esimene pool hõlmas endas Islandit ja Leedut ja aasta teine pool ringleb ümber Vahemere. Kui see piirkond, kus olime Türgis, oli Egeuse mere ääres, siis see on osake Vahemerest siiski. Järgmiseks teine Vahemere tükike Liguuria meri (Prantsuse rannik, Nizza ja Monaco) ning lõpetuseks on plaanis härra abikaasaga tähistada meie aastapäeva Maltal (puhta Vahemeri ümberringi). See on eelmise aasta fopaa heastamiseks, kui ma meie aastapäeva kuupäevadele kogemata ostsin lennupiletid Istanbuli ja Eveliisiga "bad moms" naistereisi ette võtsime.
Nende reisidega saan enamvähem linnukese kirja tervele Euroopale lõpuks. Mõned riigid veel jäävad üles - külastamata on siis mul veel Wales (aga UK suures plaanis tehtud), San Marino, Andorra, Moldova ja Valgevene. Viimased kaks on päevakorrast teatavatel põhjustel mõneks ajaks väljas. Siis äkki õnnestub hakata ka kaugemaid reisi plaani võtma. Siiani me härraga ei ole Euroopast väljas käinud - tal on raske lennukis nii pikalt istuda (pikad jalad ja selg hakkab istudes valutama).
Kukkusin jälle reisimisest lobisema :)
Tegelikult toimetame siin argisemaid asju ka. Õunamahla tegime. Plaanist mõnedkümned liitrid teha, kasvas välja 100 liitrit muidugi. Aga õunapuud on ikka PAKSULT õunu täis veel. Korjasin just autohaagise täie õunu ühelt õunapuult ja eks suundume taas mahla tegema. Siis on varuga ja järgmisel aastal ei pea tegema. Võtan hoogu ka õunu jälle lõikuma hakata, et neid kuivatada. Mõnus süüa nii mul, perel kui (Samovarimaja) külalistel. Ega kui ise usin ei ole, siis pole midagi ka külalistele pakkuda.
