hetki maapoest

Ühes poes, kus ma siin Peipsi ääres tihtilugu käin, töötab tore kassapidaja nimega Õnne. Juhtumisi on tal ka tore tähendusega perenimi ja nii ma igakord sisemiselt muigasin rõõmustavalt, kui ta kassas oli ja ta rinnasilti lugesin. 

Ma ei tea, kas tal lõppes katseaeg või muutis pood poliitikat või ta väsis neist, kes nii salamisi sisemiselt ei muianud ja nime kommenteerisid, aga ühel hetkel oli rinnasildi tekst muutunud.

Nüüd ma olen veel rohkem põnevil kui tema kassas on. 

 ÕNNE
MÜÜJA

Kas pole mitte imeline? Õnne müüja müüs mulle täna leiba ja kohupiima. Ma kohe üldse ei kipu omale siidrikest ostma, kui tema tööl on. Ei taha seda nime nagu lörtsida või nii.

puhkepäev meie moodi

Kui taresse plaanitud terrassi ehituse kaheksas päev oli õhtusse jõudnud, palju tööd tehtud, AGA tulemus ikka mitte valmis veel (pühajumalkuikauavõibseelihtneasiaegavõtta????), oli aeg teha puhkusepäev.

Meie keeles tähendab see pikka autosõidupäeva reeglina. Seekord Petserisse ja Pihkvasse. Üks kord aasta algul tegime mõlemad härraga endale Vene viisad aastaks ja see põhimõtteliselt kohustab meid kord kuus üle piiri minema. Mulle see pikk autosõiduaeg meeldib. Saame rahulikult asju mõelda, planeerida, oli aega kalendreid sünkroonida jne. Härra nii vaimustuses ei ole tavaliselt, sest pikka kasvu mehena on tal raske sundasendis kaua istuda ja teiseks, tema oli terve päeva roolis.

Seekord saime piiri peal omajagu passida. Minnes natuke üle 2h piirijärjekorras ja tulles 2,5h. Sattusime muidugi vahetuse vahetusse, naiss. See tähendas asjade venimist. Kui lõpuks siis vene piirivalve suvatses tegutseda, saime toimetatud. Kaks meetrit edasi tolli poolses kontrollis aga oli ootuspärase torssis näoga tsinovniku asemel, kes sõnagi ei vaheta ja putkaakna kinni lajatab, hoopis lahke ja sõbralik tolliproua. Oskas viisakalt tere-aitäh-võtan teid enne ja siis teid järgmiseks öelda. Lõpetuseks ütles armsa aktsendiga eesti keeles head aega ka veel. Kui tore!

Eesti poolel haigutas samal ajal vaikus ja ulus tuul (vene poolel oli mitukümmend autot rivis ja ootel eksole). Liikusime piirivalvepunkti ja seal kabiinis ootas see torssis näoga ametnikuproua ees. Andsime oma dokumendid kontrolli ja ootasime akna all. Ühel hetkel tabasin proua muigamast ja kuna oli tekkinud silmside, muigas ta: "Ei, noh... Ma olen teid telekast näinud!"

Jeerum, kuidas ma naerma hakkasin. Kogu ootamise kanna(tama)tused ununesid silmapilkselt ja mu suunurgad olid üleval pool koduteed vähemalt.

Kuni härra autos kõik ära nullis:

"Ta rääkis minust!"

Aitäh, kallis abikaasa :)

Kui herz perega peole jõudis,

... oli pidu juba alanud ja lõppenud.

Või noh, selline tunne tekkis küll, sest mitte kedagi kohal ei olnud. Mis seal ikka, õhtukleidid ja ülikonnad üll, ootasime naabrite ja ülejäänud seltskonna ringreisi lõppu ja saime siis peoga uuesti ühineda. 

Väga mõnus on vahelduseks siin Peipsi ääres maaelu elades kalossid nurka visata ja õhtukleidi selga panna. Sest miks mitte? Sünnipäevalaps mõtles teha galaõhtu ja selle ka tegime.

Kirjutama ajendas mind aga hoopis sünnipäevalaud. See oli maksimaalselt äge. Põhimõtteliselt oli laual pisike juhtmega keeduplaat ja sellel pott vee ja vürtsikate maitseainetega. Terve laud oli täis pisikesi kausikesi juurviljade, erinevate seente, kalmaarirõngaste, toore kanaliha, toore veiseliha, toore kala ja muuga. Kätte pulgad ja nii kõik ümber laua istusid ja soovitut oma pulkadega potis küpsetasid, et siis ampsti suhu pista (pst, tuline). Kuni lõpuks mõtlesime välja, et peoga üht, teist ja kolmandat sisse surada ja siis pulkade abil bingo lotot urgitseda on palju lõbusam :)

Väga äge sotsiaalne söömine. Ei mingit üle pugimist. Ma ei ole üldse suur seente sööja, aga ma ei tea, mis eile juhtus. Muudkui ampsasin neid seeni ja maitsvad olid!

Väga äge mõte igatahes. Ja kui meie pere lahkus, kestis pidu veel edasi :)

Kuidas härra lubas mulle puhkust, aga tegelikult?

Terve eelmise nädala oli härra kodunt ära õppereisil Portugalis (kus ta sai päikest nädala peale vähem, kui koju jõudes pühapäeval terve päeva jooksul koduhoovil...) ja nagu Murphy muiste, oli just eelmine nädal meil tares tohutu tempokas aeg. Ma ei mäletagi siin nelja toimetatud aasta peale sellist nädalat, kus iga päev on grupikülastused, majutused ja koristamised ühes päevas koos. Lisaks siis lastelogistika ja kodu ka eksole, 6 päeva jutti. (Ei kurda tegelt, ma teen lõpuks ometi seda, mis mulle meeldib!)

Pühapäevaks, mil härra varahommikul lennuki pealt koju jõudis, olin omadega juba paras laip. Härra lubas suuremeelselt, et nüüd algab minu puhkus.

Ainult et mul on to-do nimekirjas liiga palju tegemisi ees, enne kui see lubatud puhkus saab alata.

Kuna grupikülastused koguvad hoogu ja tare hoov on üles kaevatud, seega kuhu ma neid gruppe mahutan? Minu peas valmis plaan, et plaanis olev terrass tuleb kiiremas korras valmis teha tare juurde. Lugesin kokku veeringuid, sest kuidagi on kõik suured asjad kokku kuhjunud (ütleme nii, et täitsa pekkis, kui palju maksab kopamehe tund ja kui palju tunde kulub, et võserikust randa teha) ja arvasin, et saan immutatud terrassilauad ära tellida küll.

Härra kodus, hakkasin juttu tegema ning selgus, et tark ei torma. Meil on meie võlupööningul terrassilauad juba ammu ootel. Ta on mul selline, et kui kuskil midagi hea hinnaga saadaval, ostab varuks ära. Küll vaja läheb. Nüüd siis läkski. Ainult et need terrassilauad olid puhtad, ilma immutuseta. See töö tuli ise ette võtta. Ka antiseptik oli härral juba ootel (miks ma ei imesta?).

No mis see siis ära ei ole, mõtlesin.

Kolm päeva hiljem enam ei mõtle nii. Ükskõik, mis pidi ma arvutasin, sain vajaminevaks koguseks 80 suurt, rasket ja pikka terrassilauda. Härra arvutas üle ja sai sama tulemuse. Kelle mõte see küll oli 50 ruutmeetrine terrass teha (mu Tallinna korter on ka väiksem...) Ohkasin ja asusin tööle. Peale immutamist tuli kõik need üle õlitada, lisaks ka alustalad, mis meil samuti juba mitu aastat hoovil ootel. Loodan, et saame nüüd vähehaaval neid hunnikuid kahandada, mis hoovil igal pool on. Kõigepealt tõstsin ükshaaval neid terrassilaudu pukkidele, et immutada, siis tõstsin sealt ära kuivama. Siis tõstsin ükshaaval tagasi pukkidele õlitamiseks ja seejärel jälle kuivama. Neli korda tõstsin igat seda lauda.

Mu käed on nii väsinud, õlad kanged ja alaseljast ei räägigi. 

Kõik need veeringud, mis ma mõtlesin, et raske tööga säästsin, kulusid ära hoopis erinevatele toestussüsteemidele ja jalgadele, kruvidele jne. Ei ole teps mitte odav lõbu. Ehituspoodi viin ma kindlalt rohkem ja tihedamini raha kui toidupoodi. 

Nüüd terrassilauad kuivavad ning ma ootan homset päeva! Laupäeva hommikuks peab terrass valmis olema, siis saabuvad järgmised grupid (ikka Murphy, mitu gruppi ühel päeval). Härral on kaks päeva aega, et lahkuvate ja saabuvate külaliste vahel see ära teha.

Nagu elu on näidanud, see on ju lihtne (iroonia). Nagu vannitoa viimistlus, ainult kraanikauss paika ja peegel seina lüüa.

Nendel kolme päevaga olen saanud omale hullumeelse jume peale. Ma olen valgenahk (nagu kahjuks ka Mesilane), kes päikese käes läheb punaseks. Mutukas samas on täiesti härra tütar, märtsipäike pilve tagant korraks välgatab ja mõlemil on juba lõunamaine päevitus üll. Aga just selliste päikeseliste kevadpäevade tõttu armastan ma siin Peipsi ääres elamist ja toimetamist. Pruuniks teiseks juuniks on minu elu reaalsus, mitte laulusõnad, mille üle irvitada.

Täna kupatasin lapsed lasteaeda, sest emmel on palju tööd. Tegelikult ongi, peas jookseb jälle nimekiri, aga pärast kolme ülipikka päeva ma lihtsalt ei leia jõudu, et püsti tõusta. Olen 2 tundi niisama laiaks löönud ja koduaknad on juba kolmandat kevadet pesemata. Õudne :)

klient on kuningas? (väike torisemisepostitus)

Mõni aeg tagasi oli (vist marimelli blogis) aruteluks, kas ja kui kiiresti peaks blogija vastama saabunud päringutele, kirjadele, pakkumistele ja kommentaaridele blogis. Kas 6 minuti jooksul või tunni aja raames või päeva lõpuks?

See mõte jäi juba tookord peas ringi keerlema, sest sama küsimus on mul väikeettevõtja kohta.

Kui ma mõtlen väikeettevõtjale või turismitalule, siis (muidugi siinkohal kogemusest ka tulenevalt) ma võin arvata, et see on enamjaolt pereettevõte. Mis võiks arvata suurema tegutseja olevat, siis on kätepaar või mõni ka palgatud abiks. Aga üldiselt ma arvaks, et turismitalus on universaalsed inimesed. Ehk et üks inimene on kõike:

- koristaja
- kokk
- ettekandja
- õmbleja
- pesupesija
- manager
- omanik
- juhtkond
- kojamees
- turundaja
- PR osakond
- aministraator
- saunakütja
- aednik
- kraavikaevaja
- ehitaja ja remondimees
- instruktor
- raamatupidaja
- müügiesindaja
- giid
ja paljud lisarollid veel.

Kas ma peaksin olema koguaeg arvutis online, juhuks kui saabub võimalikult kliendilt kiri ning kohe vastama? Tegema puusalt pakkumisi ja olema nagu klienditugi 24h saadaval?

Või on õigus minul ka nädalavahetusel kirjadele mitte vastata? Riigiasutuste jt kontoriinimeste puhul me ei eelda ju, et reedel või laupäeval kirja saates kohe vastus tuleb. Pigem esmaspäeval või hoopis teisipäeval. Oi,kurja, kui ametnik üldse lähetuses on. Siis ei tule nädal aega vastust eks. Turismivaldkonnas on nädalavahetus tööaeg, mitte puhkus. Kõige kibedamad päevad on L-P, suvel lausa N-P

On mul õigus ettevõtjana omada lapsi ja mitte leida energiat või aega koguaeg arvutis olla? 

On mul õigus mõnda kirja kohe mitte avada? Sest olgem ausad, kõik kliendid ei ole kirsid tordil. Mõni on see matemaatika kodune ülesanne, mida kohe üldse ei taha torkida enne, kui lihtsalt juba peab.

Ma sain ühelt kliendilt etteheite, et tema kirjutas reede õhtul. Mina vastasin (mõelge vaid) neli päeva hiljem, nädalavahetus jäi sisse, kus ma olin Tallinnas. Tegemist ei olnud 3h pärast saabuva kliendiga. Kas ma peaksin hakkama kliendile vabandama ja põhjendama? Et vabandust, nädalavahetuseti on kiire või et vabandust, mul kord kvartalis tuleb isiklik elu ka sisse või vabandust, mul ei olnud soovi oma tuju nullida teie kirjaga nädalavahetuse eel?

Ma tean, et ei pea. Aga just selline tõrvatilk jääb pikaks ajaks mõrutama.