laisad pesevad, virgad kratsivad

 Kui sul peanahk sügeleb, mis on sinu esimesed mõtted?

Mina, kui ma olin vallaline: 

"Oot, millal ma viimati pead pesin?"

"Kas ma olen teist sampooni kasutanud?"

"Äkki see šampoon ei sobi mulle, et paneb peanaha sügelema?"

"Õhh see sügis-talv on nõme ja mütsid-sallid sügelevad!"

Mina, emana:

"F*KK, kas need on TÄID või?"

Ma ei ole mitte kunagi elus täidega võidelnud, vähemalt mu lapsepõlvest mälestused puuduvad ja seda ma mäletaks, kui juustest oleks täisid ja tinge nopitud.

Emana olen ma nüüd seeriate viisi sellega tegelema pidanud, sest lapsed toovad suveniire laesteaiast ja koolist hordidena kaasa. HORDIDENA. Mitte midagi ei ole jäänud koju toomata.

Kaks aastat tagasi, kui Mesilane esimesse klassi läks, saabus koju teatega täidest. Ja oi, kuidas me sellega võitlesime. Lausa neli kuud jutti. Tundus, et saime lahti, aga ei, jälle uus laine. Ja ma ei jõudnud neid satikaid ära needa ja miks nad ära ei sure ometigi. Lõpuks sain aru, et diivanipadjad vist unustasin karantiini panna, kõik muu - voodipesud, riided, laste mänguajad, kõik-kõik läksid pessu ja karantiini. Aga ka koolist tuli muidugi laienetena jälle tagasi.

Kaks aastat oli õndsat rahulolu, aga viimastel päevadel on olnud kahtlane olla. Pea sügeleb ja ausalt - esimese hirmumõttena mõtled, et palun ei, palun  mitte täid. Aga nad jälle olid kohal!

Terve pere juuksed said läbi kammitud, tuvastatud jah nende invasioon ning täna tuleb esimese asjana apteeki šampooni järele minna. 

Ma kaks aastat ei bloginud sellest teemast, sest tundub piinlik, kuidas täiskasvanud emal ja üldse tänapäeva perel saab selline asi olla. Aga see ei ole tabu-teema. Just nimelt tuleb kohe alerti tõsta ja neid hävitada. Nii ma ka täna varahommikul kooliõele kirjutasin, et meie pere lastel on ja ilmselt siis koolis teistel ka. Loodan, et kool saadab häire laiali ja kogu koolipere tegeleb üheskoos võitlusega ja saadakse neist kiirelt lahti. Ja metsik, kui kallis on see täišampoon. Me peame ostma min 3 pudelit, sest ainuüksi Mutuka paksudele ja pikkadele juustele kulub üle pudeli. 

Kuidas teil on? Olete pidanud võitlema või olete pääsenud sellistest nuhtlustest?

november, tuntud ka kui "deitide ja kohtumiste kuu"

Eelmisel nädalal korraldas härra abikaasa meile romantikat. Koos saja inimesega :)

Toimus Alatskivi lossi veiniõhtusöökide sarja viimane õhtusöök. Olles 5 päeva Eveliisiga muudkui proseccosid joonud ja lausa nii, et tagasilennul enam lennujaamast kumbki sellele joogile enam mõeldagi ei tahtnud, siis oli nagu väike nöök, et õhtusöögil ulatati kohe tervitusjoogiks prosecco :)

Nendel veiniõhtusöökidel oli tore komme, et toidud kombineeriti kindla veinimaja veinidega ning selle riigi ja veinimaja esindaja oli ka kohal veine tutvustamas. Seekord siis Villa Sandi Itaaliast Veneetsia piirkonnast, kust ka prosecco pärit on. Väga head veinid olid, samuti ka toidud. Meil oli 4-käiguline õhtusöök ja kui alguses tundus, et pärast tuleb minna tanklasse hot dogi järele, siis tegelikkuses oli pea 4-tunnise õhtusöögi lõppedes kõht väga täis. 

Eelroog Kõrvits x5

Viiel erineval moel tehtud kõrvits ühel taldrikul. See oli imeline maitseküllus!

Väga meeldis ka pearoog hirv arooniakastmes peedi lisanditega, kõrvale täidlane Merlot. 

Õhtu parim ego-boost tuli aga õhtusöögile saabudes ja lossi sisse astudes, kus võttis meid vastu täiesti võõras inimene. Muidu ikka piirkonna inimesi teame, aga seda tervitajat ei tundnud kumbki meist. Daam vaatas mulle otsa ja midagi küsimata teatas, et Teie lauanumber on 6.

Härra abikaasa, kes oli oma nimele laua broneerinud, alustas selle peale vestlust, et kas meil on nimelised kohad või kuidas kohad on määratud. 

Daam vastas: "Marko Mesi?"

Abikaasa kinnitas, et jah.

Daam: "Ma tundsin Te abikaasa ära!"

:)))

Härra oli väga löödud sellest, et mind tunti ära, aga mitte teda :)

Igatahes on alanud november, ühtlasi ka tuntud kui "deitide ja kohtumiste kuu".

Veiniõhtusöögiga alustasime oma aastapäeva tähistamise sarja. Tavaliselt meil on novembris abikaasaga kahekesi aastapäeva-deit spas, mille traditsiooni ma kogemata eelmisel aastal murdsin, kui "vabadele kuupäevadele" Istanbuli reisi ostsin Eveliisiga. Tänavu korvan seda sellega, et viin härra väiksele Malta reisile. Aga lisaks siis see nimetet veiniõhtusöök, lisaks tahab härra homme kontserdile minna ning õiget kuupäeva (mis on laupäeval) tuleb ju ka tähistada.

Lisaks on november ka Sibulatee sündmuste sünnipäev. Siis me kõigepealt peame Purgipidu, aga veelgi olulisem on Sibulatee sünnipäev, mis on liikmete kokku tulemise ja mitte kiirustamise õhtu. Sööme, joome, jutustame, naerame, ilmselt ka tantsime, mängime ühismänge, pole välistatud laulujoru ülesvõtmine. 

Ja novembri võtame kokku sellega, sõpradega teeme traditsioonilise Käsmu viikendi ehk saadame suve ära :) Esimesel advendil on küll viimane aeg selleks, kas pole?

kümne aasta oktoobrid

Ma vahepeal sattusin paanikasse, et Dropboxist on kadunud mu dekaadi jooksul kogutud seeriate pildid. Aga ju oli maht täis saanud ja tõstsin lihtsalt ära, üles ma nad arvutist igatahes nüüd leidsin jälle ja jäin muidugi vaatama ja võrdlema. Selle pärast ongi mulle meeldinud 5x aastas samal päeval alati pilti teha, et saaks näha muutuseid.

Kümne aasta oktoobrid meie kodus ja peres (see parempoolne aken, hiljem terrassiuks on pidev konstant piltidel):

2013 oktoobri pilti ei ole,
sest ostsime maja nov lõpus, pilt müügikuulutuse juurest.
Mina Brasiiliast tagasi jõudes leidsin eest juba songitud hoovi, 
sest härra ei mallanud töödega oodata.

2014

2015

2016

2017

2018

2019

2020

2021

2022

2023

2024

Maja on koguaeg muutumises olnud.

Huvitav on vaadata põnnide tulemist ja kasvamist, aga siis vaatan ennast ja härrat. Aastad on meil head olnud ilmselgelt, mind on ikka kätel kantud, mis tähendab, et jala käin vähe... Paksemaks olen läinud :)

Ja ikka maakad oleme. Oktoobris alati mingi kala tegemine või õunamahlategu, ehitus või koristus... Elu!

Riiete järgi selgub, et mu abikaasal on umbes 2 jopet - laiguline ja must! Millegipärast toas on üks tuba ainult tema riideid täis. Peakski kasutama võimalust praegu, kui ta kortsnaid pühkimas on ja seal toas rapsimas käima, tühjendust tegema. 

influentsiti ära

See oli 10-12 aastat tagasi (tuntud ka nime all "elu enne lapsi"), kui mul oli mantra, et alati peab olema vähemalt 2 reisi ette planeeritud. 

Vahepealne aeg kadus nagu tina tuhka oma impeeriumit rajades ja lapsi kantseldades, aga hammas on jälle verel reisimise järgi. Tulime just sõbrantsiga reisilt Lõuna-Prantsusmaalt ja Monacost, kahe nädala pärast oleme härraga minemas väikesele tähtpäeva tähistamisreisile Maltale ja täna käis meil külas sõber naaberkülast, kes saabusid perega just Moldovast. Rääkis oma reisimuljeid ja influentsis meid nii ära, et enne kui ta kodu poole teele asus, olid mul piletid Moldovasse ostetud. 

Nüüd olen õhtu otsa juurde uurinud internetti ja Moldova muutub järjest ja järjest ahvatlevamaks riigiks, kuhu tahaks minema hakata. Aga see on alles järgmise aasta sünnipäevareis meil. Kindlasti on Moldova privaatne, sest ei ole turistide poolt veel avastatud. Lisaks on Moldova kulinaaria- ja veinimaa, mis meeldib väga mulle ja kolmandaks selgub, et Moldova on äärmiselt odav maa, mis on jällegi härrale meeltmööda :)

Lisaks on Moldova (ja ka Malta veel) hetkeseisuga üks viiest maast Euroopas, kus ma käinud ei ole ja see saab peagi lahendatud. San Marino, Andorra, Valgevene veel jäävad. Isiklik suur soov on jõuda ka Walesi, sest kuigi UK nime all, siis selles "liikmesriigis" ma käinud ei ole. 

Mulle tundub, et me peame naistereiside osaarvu aastas duubeldama hakkama, et jõuaks rohkem riike ja sihtkohti külastada. Nii palju on ju avastada!

Kasvõi Prantsusmaa nt. Ma olen nüüd käinud French Rivieras, Pariisis ja Versailles's, aga Prantsusmaa on meeletu suur. Tahaks käia teisteski regioonides, nautida head sööki ja ilusaid kohti. Sama ka Itaalia, Hispaania jt riikidega. Aga teisel õlal istub mul üks teine tulesäde, kes tuletab meelde - mu eluunistus oli ju võimalikult paljudes erinevates riikides elu jooksul käia. 

Niiet kui ma saan aastas käia 3-4 erinevas "uues riigis" reisimas, olen oma elueesmärgiga graafikus. 160/200st erinevat maailmariiki vist siiski ära ei nopi, aga midagi ikka. 55 riiki on tänane külastatud riikide skoor. See 10 aastat pausi on jätnud siiski augu.

Ülestunnistus

Oleme BFF Eveliisiga reisilt tagasi ja mu hingepiinad kiusavad mind. Pean ausalt üles tunnistama, mis kõik reisil toimus.

See juhtus reisi teisel hommikul, kui me pilgud toidupoes kohtusid... Minu ellu tuli sugar daddy.

Nii, nüüd see on üles tunnistatud.

Ahjaa, Eveliis kippus kaisutama öösiti, aga las see jääb :) Täna on hingedepäev ja nüüd on hingelt küll KÕIK ära räägitud.