neljapäev, 11. mai 2023

Luurel käik

Kuna me ise pakume aktiivtegevusi, elamusi ja seikluseid, siis muidugi on vaja ju kursis olla teiste pakkujatega ka. Tuleb käia luuramas :)

Nii sai härra abikaasale sünnipäevaks kingitud Sangaste safari. Ta on tegelikult mitu aastat sellest rääkinud, et tahaks minna. Teiseks on Sangaste safari meie koostööpartner, kes talvisel ajal on oma kliente meie juurde ka toonud, seega "luure" on rohkem naljaga öeldud. Alati on tore ja värskendav näha, kuidas mingi asi teistel on lahendatud ja sain paar head nippi ja mõtlemisainet küll. Oli ka asju, millele ma muidugi vaatasin otsa, et MINA nii ei teeks või et ma teen paremini. Noh, selline väike professionaalne kretinism ikka ka. Aga summa summaarum oli väga vahva. Eriti muidugi pori osa, kuhu me kinni jäime, saime teiste autodega vintsida, pori lendas igale poole. 



Kuna ma algul tahtsin teha härrale üllatust nii, et ta autosse panna ja silmad salliga kinni nagu mina pidin olema, et siis Sangastesse kohale sõita ja voila- sõpru ette näidata, aga see ei õnnestunud, kuna ühist aega leid aoli jube keeruline. Siis sai härra ise kuupäeva paika panna ja sõpru kohale korraldada. Eveliis ja Marek on vahepeal saanud meie pereliikmeteks ja olid nemadki kohale kamandatud. Ainult et Eveliis otsustas hoopis tööle minna ja tuli Marek ise koos sõbraga. Ta ise kirjutas ka sellest lähemalt. Ega me Mareki ja härra abikaasaga kadedad olnud. Päev läbi saatsime talle pilte ja videosid, et aga vaat mis me nüüd teeme. :D Kohe näha, et vanad sõbrad, ütleks filmiklassika.

Ma olen ääääääääääärmiselt algaja video-tuunija, seetõttu üks eriti kehv fail siinkohal jagamiseks. Sangaste ise pani meie seiklusets kihvti klipi kokku, aga ma ei saa seda kuidagi jagada, sest see oli FBs postituse kommentaarides ja ei andnud kuidagi jagamislinki sealt. Või siis ma ei oska.


Peale heade sõpradega veedetud kihvti päeva ja safarielamusi tekkis härral meil kohe visioon Mesi tare uue teenuse jaoks ja hõikas välja soo-safari paatidega. Niiet kui kedagi kõnetab, siis andke märku. See on tõesti põnev uus päev meie kandis, sest Peipsi on suur ja lai, aga Emajõgi, Emajõe suursoo ja muud jõed-järved, mis siin kõik peidus on, see on avastamata pärl veel. Niiet on veel endalgi palju palju avastada.

kolmapäev, 10. mai 2023

talgud ja Tagadi

Nädalavahetusel toimus kevadine Tagadi laat (ametlik nimi Tagadi Restauraatorite päev), mis on megasuur vanavara pakkujate ja huvliste kohtumispaik Tallinna külje all. Olin juba ammu endale plaani võtnud sinna härraga minna. Siis aga saabus härrale välkkutse õppustele (no ähvardusi oli juba enne saabunud, siis tuli ka kutse lõpuks), Mesilane sättis end ära sõbra juurde külla ja ööbima ning me Mutukaga olime kodused. Laupäeva hommikul võtsin vastu toreda grupi külalisi Samovarimajas ja seejärel olin lubanu dappi minna talgutele. Teeme ära raames oli üle Eesti palju talguid välja kuulutatud, üheks neist sõprade juures paari km kaugusel koristustalgud. Sõber ja Peipsi Toidu tänava eestvedaja Tauno on oksjoni korras ostnud krundi koos majaga, kuhu ta on esimeste sammudega loonud Mesinduse Hobikeskuse. See on põnev ettevõtmine - kes tahaks teada ja kätt katsetada, kuidas see mesinduse värk käib, aga ei taha kohe koju mesilasi võtta  - nemad saavadki tulla Mesinduse Hobikeskusesse ja Tauno käe all suvi otsa oma taruga tegeleda. Kihvt!

Aga see kõnealune hoone oli vaja koristada eelmiste üürnike jamast kõigepealt. Ja ma kasutan siin vägagi hellitavaid sõnu. Kohapeal oli ootamas ees päris korralik ****. Abilisi oli veelgi, nii me kambaga vedasime majast välja kihtide viisi riideid, rotisitta, tehnikaid, juhtmeid ja kõike muud ka. Seal ei olnud aastakümnete jooksul koristatud, kõik oli kuskile kokku lihtsalt ladestatud. Õudne lihtsalt!

Saime suure hulga tööd kambaga ära tehtud ning sodi sorteeritud. Nüüd on Taunol vaja masinad tellida, et iga asi ka õigesse kohta jäätmejaamas jõuaks. Hunnikud olid kolossaalsed. Ja maja ise ei paistnudki nii suur!



Õhtul võtsime Mutukaga suuna Harjumaa suunas. Kuna Tagadi laat toimub püapäeviti, siis selle asemel, et poole öö ajal väikse nööbiga sõitma hakata, viskas härra mul enne metsa põgenemist mõtte õhku, et aga mine Eveliisi juurde. Mõeldud-küsitud ja teel me olimegi!

Meie õhtu oli küll väga lõbus ja puha naiste päralt. Meie lahendasime veine ja ühte ei suutnudki lahendada, sest korki ei saanud maha. Murdsime kamba peale isegi korgitseri korgi sisse ära. Mutukas tundis end vabalt ja tegi meile kostüümišõud - avastas Ida kostüüme, tegi meiki endale ja käis ette näitamas. Dexter kiusas ja kass oli ahju otsas peidus. Nii me õhtu möödus. 

Magama suundudes teatasin Eveliisile, et hommikul peame kl 8 juba Tagadis kohal olema. Isegi siis oleme ilmselt hiljaks jäänud. Eveliis ei uskunud :)

Kell 8.09 umbkaudu sisenesime Tagadis parkimisalale. See oli paksult autosid täis! Eveliis ikka veel ei uskunud ja imestas, et mis mõttes nii vara selline möll juba käib. 

Mina olin samovaridejahil mõistagi. Üks samovar, mis huvi pakkus, oli juba broneeritud. Neid, mis olid kl 6 ajal juba ära ostetud, ma ei saagi teada ega südant valutada õnneks. Oli samovare aga, mis mul südame kiiremini põksuma panid ja 1,5h tunni jooksul ma neli imelist samovari ära skoorisin. Oli veelgi samovare, aga osa oli ikka liiga krõbeda hinnaga mu jaoks. 

Mitte et ma vöhe raha oleks kulutanud. Seda ma ei saa kohe kinldasti öelda. Sest samovare, mis mind kõnetavad tänaseks päevaks, on jäänud järjest vähemaks on keerulisem leida. Seetõttu ma Tagadi laata armastan, sest tean, et sinna tulevad müüjad ka Lätist-Leedust ja Soomestki, seega on alati midagi, mis mulle huvi pakuks. 


Kuna mu enda elevus on nii suur, siis ma seda ikka ilmarahvaga jagama. Pildil olev suur kuldne samovar on see, mis esimesena sai ära ostetud. Laadal oleku aeg 7 minutit. Ca 60 liitrine samovar on tänaseks mu kogu suurim. Seni hoidis rekordit 20L samovar, mis nüüd uue kõrval seistes on nagu poisike. Olin nii suurt samovari ammuilma igatsenud, otsinud ja lootnud. Nüüd ta on koju jõudnud :)

Suuruste vahe.

Veel skoorisin kaks mitte vene samovari, mis on tore! Mul on eraldi sektsioon muu maailma samovaridest ja seegi vaikselt täieneb. Üks imeilus samovar tuli koju veel ja nii me siis Eveliisiga kahevahel nendega parkla poole rühkisime. Tugevad Eesti naised!

Projekt "Külalistemaja" - 63 (uus paadimaja valmis)

Kui ma selles postituses kirjutasin lõpulause, et ongi valmis põhimõtteliselt, siis täna hinnates muidugi ei olnud :)

Tänaseks on esimene ööbimine seal paadimajas tehtud, mis muidugi VAHETULT enne  (me räägime tundidest, mitte päevadest) said paika viimased detailid, kinnitused jm vajalikud nikerdused. Seejärel peale külalisi pühapäeva õhtul käisime perega ka ise katsetamas uue paadimaja sauna. Oli oi kui mõnus! Ja tänase seisuga on antud viimane lihv ka põrandale ja võõbatud kaitsevahendiga üle saunalava, mis oli liiga hele ja mustade õuest tulnud jalgadega kohe määrduma oleks hakanud. Nüüd on päris päris valmis ja nii hea meel on!



MesiLux on viimase paadimaja nimi ja ootab oma esimest Peipsi suve nüüd! Broneerimiseks saadaval ;)

Projekt "Maja" - üheksakümne kuues peatükk (värskendamine)

Alles see oli, kui ma võtsin päevatööna ette kodus köögiosa üle värvimise. Valged seinad, väiksed marakratid ning ahjuküte kokku tähendab seinte üle vlagendamist. Ja tihti, tuleb välja. Sest alles 2a tagasi ma kiiruga tegin seda, kui Maakodu ajakiri tahtis külla tulla lugu tegema.

Nüüdseks olid seinad jälle nii määrdunud, et ei suutnud enam vaadata neid. Ühel laupäeval läksid mu mõlemad poisid ära metsa (üks noorkotkastega, teine Kaitseliiduga) ja tüdrukutel oli kodu korrastamise päev. Mis tähendas, et Mutukas vahtis päeva otsa multikaid ja mina rassisin. aga ilus ja puhas sai!


Enne pildid tuli meelde teha töökäigus muidugi.

Ja siis pärast:





Projekt "Maja" - üheksakümne viies peatükk (jätkuvalt soojustamine)

Ma vaatan, et kodu teemal oli viimane postitus jaanuaris. Siis kohe läks jälle töiseks, sest jää hakkas Peipsil kandma ja no siis ei saa arvtui taha üldse aega.

Ega praegu, ilusate soojade maipäevadega ka ei taha arvutisse istuda, aga grupp külalisi käis Varnjas ja sain blogilugejalt nahutada. Lisaks Eveliis riidles, et mis ta siin tühja käib blogiust avamas, niiet siin ma täna olen :)

Märtsikuus meil õnn pöördus (sülitan kolm kora üle õla). Härra leidis oma külast tubli ehitusmehe, kes tuli meile appi toimetama. Jälgides iga päev, kui pühendunult ja põhjalikult ta tööd teeb, näen, kui resursimahukas töö meil see ülejäänud maja välja ehitamine ikkagi on.

Jaanuarikuu seis sai kajastatud siin postituses. Ülemine korrus nägi välja selline:

Jaanuaris oli kõndimine teisel korrusel paras vägitükk.
Eriti mul, kes ma olen kõrgusekartja.
Turnida ebakindlal pinnal mööda talasid ei ole minu teema.

Sellest seisust võttis töömees meil üle ja alustas kõigepealt musta põranda ehitusega. Põrand sai täies mahus valmis ja jääb veel siis puhas põrand teha. Mõtiskleme alles härra abikaasaga, kas laudpõrand või parkett.

Põranda järel asus töömees villa paigaldama. Kuigi meil oli puritud juba ning muud otsaseinad jm minu töö tulemusel ka villatatud, siis otsustasime härraga investeerida ikkagi pigem veel rohkem villa panekusse, kui hilisematesse küttearvetesse. Nii on olnud töömehe ülesanne olemasolevale 15 cm-le lisada 5 cm + 5 cm paksust villa. Kihiti panemine aitab vähendada külmasildasid, aga on hull pusimine. 

Tulevane Mesilase tuba

Kaldpindade villaga soojustamine on päris aeganõudev töö. Meie töömees on kenasti kõike nööriga kinnitanud, aurutõkkepaber vahele, uus ring koos liistude paigaldamisega. niie ton arusaadav, kuhu ta päevad, nädalad ja isegi kuu jagu tööaega on kulunud. Ja ta teeb täispäevi, mitte nagu meie, kes teeme vabal hetkel.

Tagaosas tulevane meie magamistuba ning eesosas vasakul tulevane kontoriruum.
Korstan kõrval vasakul saab olema vannituba.


Käisime vahepeal härraga märkimas pistikute asukohti. Juhtmete vedamine on peagi eesootav töö. Õnneks saab paljuski juhtmed viia lae pealt, mis veel villaga katmata.