Maikuus alustasin uue paadimaja postitust ja siis tuli elu (loe: suvi) vahele. Aga et ma sain Eveliisilt tugeva noomituse ning mitmel korral Samovarimajas külalisi vastu võttes poetati, et p.s. ma loen su blogi, siis on süütunne nüüd surunud mu taas arvutiga laua äärde. Sest ma üsna tihti mõtlen, et oi, peaks blogima, aga kuidagi jälle ei jõua.
Aga siin ma olen!
Juunikuuski veel üritasime härraga ühtteist paadimaja edasi ehitada, aga kuna see on olnud meie kahe projekt, siis ei edenenud üldse nii kiiresti, kui oleks tahtnud. Me tahtsime teha eriti ägeda välimusega paadimaja, mis ka kiire edenemise osas kätte maksis. Iga asja paika panemine on tohutu nikerdamine. Siis tuli suvehooaeg vahele ja lihtsalt päevad läksid käest ning õnnetu projekt vaatas muudkui etteheitvalt Mesi tare juures vastu.
Ühel suvepäeval kuulsin Samovarimaja juures tuttavat häält. Nägu oli võõras, aga hääl väga tuttav. Ka tema jäi minuga vesteldes mind pikemalt vaatama ja uuris, et kuidas me üksteist tunneme. Siis mul sähvatas - lisagem hunnik kihte (mütsid, sallid, kampsunid, puhvaikad) ja pusle läks paika. Härra on meie lemmik-kalamees talviti. Alati esimesena kohal ja alati korraliku saagiga. Tuli suvepuhkust veetma :)
Härraga jäid nad juttu puhuma ja selgus, et Rustamil on veits vaba aega käes ja et ta oli ka Mesi tare hoovil korra käinud, piilus seal ka pooleliolevat projekti. Rustam poetas lause: "no ma saan appi tulla..." Rohkem polnudki vaja! Kokkulepitud päeval ta siiski tulla ei saanud, sest vahepeal viskas uudistesse Kambja tormi, kus ühel perel majakatus ära lendas. Selgus, et Rustami sõprade kodu ja mees tõttas kogukonnaga neid aitama.










Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar