Võimas pidu, üllatused ja sinise silma pühapäev ehk Sibulatee sai 10 aastaseks

Käesolev aasta on meie Sibulatee võrgustikul juubeliaasta! Juhhuu! Väike beebi on saanud 10-aastaseks ja selle ajaga on päris võimsalt piirkonna jaoks ära tehtud. Kuni viis aastat tagasi ei teadnud ma Sibulateest suurt midagi, ainult seda, et Peipsi äärt niimoodi millegipärast mõned nimetavad. Sellest, et on ka samanimeline ettevõtjate võrgustik, ma kuulnud polnud ja kui meie tare asutatud sai ja uksed avatud, saatis härra mul võrgustikku liikmeks astumise avalduse (kust tema seda teha oskas??? ta ikka suudab mind üllatada). Tänaseks oleme täpselt pool teed kaasa käinud ja tegelikult on kahju, et ainult pool. Nii uhke tunne oleks olla pardal algusest saati.

Igatahes on meil võrgustiku koosolekutel mõnda aega, aasta vähemalt, olnud üleval mõte teha üks tore pidu. Sibulatee fännidele ja endale. Täpne fookus oli pikka aega lahtine, et mismoodi see peaks välja nägema, kuni saabus aasta 2019. Sest Sibulatee sünnipäev!

Ja nii saigi mõte teoks. Kohale tulid pea kõik liikmed ja kutsusime hulga toredaid inimesi veel, kes on on nende aastate jooksul olnud meie toetajad Sibulateest väljapool. Ajakirjanikud, mõned poliitikud, blogijad, instagrammerid, koostööpartnerid, kirjanikud, raadiohääled.

Liis, meie võrgustiku eesvedaja, eestkõneleja, eestvõitleja, asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja,  sangar, sõber ja tujuhoidja, kui nimetada mõned tema tiitlid, asus vägesid juhtima, nagu ta juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata on teinud muide. Jagas ülesandeid ja võtsin endalegi panustamiseks mitmeid tegevusi.

Aeg lendas ja nii poolteist kuud enne pidu võtsin siis veel ühe sammu enda peale. Selle vahva sünnipäevapeoga plaanisime ju kiita ja tänada nii ennaast kui meie toetajaskonda, hea sõna ütlejaid, kuid kuidas tänada võrgustiku südant? Meie Sibulatee haldjat, nagu me omavahel teda tituleerisime?

Mis seal ikka, asutasin Sibulatee salanõukogu nimelise tsätiakna FBs. Kohe läks lahti suur mõttetöö, mida ja kuidas teha.

Valmistub ka peoks!
Juba kaaperdab mu kingi, ise alles 2-aastane
ja "allameetrimees" veel!

Minu mõte oli kokku panna Sibulatee 10 aasta artiklid jm materjal ning köita nad raamatuks kokku. Vestluseaknasse ilmus mõtteid üksteise järel ja maha sai hõigatud ka see, et teeme suurelt ja palju, sest tahtsime Liisi tänu ja kingitustega üle valada. Tekkis mõte kingikotist, iga liige pani midagi enda käsitööst või saadustest suurde "potti" kokku. Tekkis mõte anda ka Liisile puhkust, seega avasime Estravelis reisikonto ja kes tahtis panustada, tegi ülekande. Kinkekaart läks samuti kingikotti ja see tuli päris ilus summa. Liis on igati puhkuse koos perega ära teeninud ja samuti tema suurim tugi kodus, abikaasa, samuti. Tema tiitli "Sibulatee haldjas" tahtsime ka üle anda ja selleks tellisime tiaara, kus tiitel peal!

Aga nagu teleturus, see polnud veel kõik. Kihvtim mõte alles oli tulemas. Et mingi üllatusesinemine võiks ka olla. Ja nii sündis laulu mõte. Valisime kõigile tuttava lauluviisi ja asusime sõnu seadma. Iga liige (meid on 26) sai laulus oma salmi. Koos läks lahti riimiseadmine ja oi, kui palju nalja sai. Sellised sõnasepad kargasid välja! Et osa riime sai alles neljapäeva öösel valmis, siis terviklaul raamatusse ei saaudki, kuna niigi jäi köitmine viimasele minutile. Neljapäeva hommikupoole viisin Tartusse köitmisele ja reede õhtul sain kätte.

Kui on nii palju osapooli, on kogu asja kooskõlastamine ja jagatud ülesannete täitmise välja nõudmine metsik töö. See on see, mida Liis teeb iga päev viimased 10 aastat. Kirjutab, tuletab meelde, tuletab uuesti meelde, küsib kolmaski kord, helistab kõik ükshaaval läbi jne. Ja kuigi panin tähtajad umbes 2 nädalat enne pidu, siis ikka jäid nii mõnedki oma asjadega viimasele päevale.

Aga oi, kui vinge see raamat sai! A4 formaadis ja natuke alla 10 cm paks. Et sibulatee logo värvid on rõõmsad - kollane, punane, oranž, lilla, valisin kärtspunased kaaned Sibulatee eeposele. Nii kandsime Liisi (Sibulatee) punasesse raamatusse :)

Panin kokku kõikvõimalikud väljavõtted ajakirjandusest, mida Digari abil leidsin. Õnneks kallis sõbranna Rahvusraamatukogus aitas lukutagused artiklid välja otsida ja ära skännida. Printisime välja, lõikusin ja liimisin neid raamatusse mitu pikka päeva. Osa artikleid jõudis minuni postiga alles neljapäeva hommikul kl 8, niiet mul oli paar tundi aega, et need ruttu A4dele liimida ja sättida, et siis köitmisele kiirustada. Siis googeldasin Sibulateed igatpidi veebis ja printisin välja hunniku erinevate inimeste blogipostitusi, mis 10 aasta jooksul üles kirjutatud on. Pool raamatut on pärit Eveliisi estonianwithabackpack blogist :)

Seejärel korjasin liikmetelt fotosid Liisist. See oli nii raske ülesanne. Teda ennast pea üldse piltidel ei ole, kuigi ise agaralt meid pildistab ja umbes 2x aastas meile prof fotograafi kohale tellib, et meil oleks liikmetest kvaliteetfotosid palju. Kuna liikmetelt endilt kogusin kokku vaid käputäie pilte, siis uurisin meie fotograafilt, mis seis on. Temalt sain ka natuke pilte juurde. Head mõtted tulevad alati hilja aga õnneks jõudsin veel tegutseda. Liisi enda sotsiaalmeediast leidsin ka õnneks pilte juurde, mida raamatusse lisada. Käisin neid välja printimas ka vahetult enne raamat köitmist nagu ka #sibulatee ägedamaid pilte instast. Pea pooled liikmed võtsiks vaevaks kirjutada armsaid soove ja tänusõnu, joonistada-kaunistada oma kirju personaalselt ja needki said raamatusse köidetud. Kronoloogiat ma taga ei ajanud, vaid kõik see toredus sai kokku pandud läbisegi ja ilma süsteemita (ja mulle ju meeldivad süsteemid ja korrapära üle kõige). Ajalehelõiked kleepisin erinevatele värvilistele paberitele erinevate paksustega ja kokku sai see siiruviiruline ja kirju nagu üks hea Peipsi sibul. Ainueksemplar! 

Peaaegu köitmiseks valmis

Laulu koostasime "Karuks istus vangitornis" viisile ja ette pidime kandma selle ootamatult. Niiet eestlaulja võtab viisi üles ja Sibulatee ühendkoor laulab kaasa.Ja et ikka välja ka tuleks, pidime seda ka läbi laulma koos. Seda õnnestus teha napp tund enne peo algust laupäeva õhtul :) 

Aga kõik õnnestus!!! Max imeline üllatus oli! Ja kogu muu ametlik programm ka. Oli nalja, naeru, klompe kurgus, niiskeid silmi. 

Kõik meie inimesed ja toredad külalised ka. Õhtusöögilauda jagasime fotograafi, RingFMi ja Eveliisi perega. Oh, kui palju oli, millest lobiseda, tooste öelda ja naerda. Mina ei tea, kuidas, aga südaööni pidi pidu kestma, kell 2 istus veel vapram osa Sibulateest ikka suure ümmarguse laua ümber, sest veel ja veel tahaks lobiseda. Selliseid hetki on väga vaja. Et ei oleks koguaeg kiire ja kogu aeg tööjutud.

Ja terve tänane pühapäev on olnud horisontaalis põhhimõtteliselt. Ma ei mäletagi, millal mul viimati pohmakas oli üldse! No täna oli!

Aga nagu Eveliis mulle kirjutas: 

Et see pidu aga igaveseks meelde jääks, avastasin pealelõunal peeglisse vaadates (ma vaatasin peeglisse ka õhtul ja öösel koju jõudes ja korduvalt täna hommikul...), et mul on üks SILM POTISININE!

Nagu misasja!!! Ei kukkunud, ei midagi. No purjus olin tsutike, aga mälu kõik korras. Ja keset päeva tekib sinine silm??? Esimese hooga ei saanudki aru, et mis selle silmaga on. Et kas kulmuvärv laiali läinud või miks silm mustaks läinud on. Tükk aega võttis aega, et aru saada, et sinikas on!

Tõenäoliselt mingi veresoon lõhkes, stressist, pingest või millest iganes. Nunnu :)

Härra muigas, et ma võin öelda, et tema kinkis selle mulle. Et oleks midagi huvitavat rääkida :D

Nüüd aga ei jõua ära oodata, et saada ürituse ametliku fotograafi pildid ja videograafil valmiks lõbus kokkuvõte üritusest.

laiskuss

Mõnikord on nii, et pesen 3 masinatäit pesu, triigin ootel oleva hunniku ära, koristan kaks maja, pesen nõud ja panen kappi ära, valmistan söögiasjad ette, korrastan ära postkastid, vastan kirjadele, maksan arved, saadan omalt poolt arved välja, sorteerin asju, koristan keldri, teen hoidiseid sisse, koristan hoovi ära. Ja ongi juba lõuna käes. Kuni õhtuni välja produktiivne ja tubli.

Ja siis on nii nagu täna.

Mul on nimekirjas:

- korja naabri hoovist õunad ära (ta lubas)

- puhasta 3 suitsukala luudest, et pirukat küpsetada

- õmble mantlile nööp ette tagasi

- lõpeta heegeldustöö (leidsin uuskasutusest imeilusa suure heegelliniku, aga kodus nägin, et üks auk sees. Vaja korda heegeldada)

- saada välja üks avaldus

Minu võimete juures on see nimekiri nagu nohu, korraks nuusata. Aga täna. Vaatan seda kõike siin ja ei viitsi.

Sest täna ma otsustasin lapsi koju jätta hommikul. Mis eos tähendab kolmekordset energiakulu kui nendel teistel päevadel :) Selle asemel ma unustasin end blogima eksole. Klassika :)

Hiljem:
2 tundi ja 3 blogipostitust hiljem on õunad korjatud ja nööp õmmeldud. Kaladega vaatan juba tõtt. Äkki tuleb tuhin peale?...

Viikend Käsmus

No kui ma juba soonel olen...

Sombune november on meil nii tempokas ja üritusterohke olnud ja läheb sama jutiga lõpuni välja. Hetkel tares veidi vaiksem aeg, mis tähendab, et kalender sujuvalt täitus isiklike asjadega ja saab antuke endale ja sõpradele aega pühendada.

Seega sai juba mitu-mitu kuud tagasi pandud lukku Käsmu viikend. See on meil sõpradega traditsiooniks kujunenud üritus, nagu ka augustikuine Peipsi viikend. Ni me tuleme viie perega kokku, toidud on ära jaotatud ja igaüks võtab igaks juhks natuke rohkem. Igal aastal. Seega kokku saab ülivõimas peolaud alati, aga no maitsvad söögid, suurepärane seltskond, kihvt asukoht ja mis parim - hunnik täpselt ühevanuseid lapsi (9!!!), kel on ruumi ringi joosta ja koos mängida. Põhimõtteliselt nagu lastevaba õhtu :) Ja lastel rõõm, sest mitte üks ema ei käinud järgi, et korista see segadus siin ära.

5 naist ja 6 liitrit mojitot.
Sisse kulus 1L rummi ja ca 4L sidrunivett.
Põhimõtteliselt jõime me õhtu otsa vett,
aga tantsima ja laulma pani
ja mõnedel oli hommik kuidagi raske.
Arusaamatu.

Tantsuõhtu.

Isad ja tütred tantsivad.

Mitu aastat juba Käsmus käinud, jõudsin ma alles sel korral pühapäeva hommikul esimest korda maja taga asuvasse Käsmu meremuuseumisse. Saime eratuuri selles imelises majas. Muuseumi osa on ka põnev, aga härra Aare, kes seda eramuuseumit peab ja esemeid sinna kollektsioneerib, elab ise ka selles majas ja terve tema elamu on suur muuseum.Tavaliselt neid ruume külalistele ei näidata, aga meil õnnestus. Härral jagus temaga nii palju juttu, et vahepeal jõudis kogu muu seltskond juba maja kokku kraamida, et vaikselt koduteele liikuda. Härra tahtis ikka veel lobiseda :)

Mis nime sina oma laevale paneksid?

Jälle üks mõnus energiat laadiv üritus, mis sai liiga kiiresti otsa! 

Puhkepäev Pärnumaal

Vahepeal tähistasime härraga meie aastapäeva. 7 aastat tagasi kutsus ta mind tantsima ja seegikord käisime aastapäeval koos tantsu keerutamas. Sel korral viis härra mind Tartu rokiklubisse, kus esines Kolumbus Kris! Väga mõnus õhtu oli. 

Järgmisel hommikul jätsime lapsed vanaemale hoida, sest traditsiooniks on kujunenud, et härra viib mind aastapäeval kuhugi spaasse. Ta ei reeda kunagi, et kuhu siis. Võtsime suuna Pärnu poole, mis tõi jooksvalt kaasa äkkotsuseid. Esiteks sõitsime läbi Soomaa, kus on sügisene üleujutus ehk viies aastaaeg. Me kevadel võtsime ette ja viisime hommikul lapsed lasteaeda, sõitsime ise luhale ja metsa alla kanuutama ja siis ruttu tagasi, et lapsed umbes viimastena lasteaiast koju lunastada. Kevadel me olime jäänud veidi hiljaks oma sõiduga, sest veetase oli juba madalam, seega õige metsa all kanuutada ei saanud.

Nüüd mööda sõites nägime erakordselt suuri veemasse ja rahvast murdu. Kindlasti vägev elamus!

Uudistasime ikkagi ringi ka, aga ise kanuusse ei kippunud, sest muud plaanid ja aeg pressis peale.

Küll aga tuli kohe uus takistus :) Nimelt on härra mulle 7 aastat kergelt ette heitnud, et ta pole kunagi rabas käinud. Meie kodus siin külje all on Emajõe suursoo, see on hoopis teine tera. Rabades olen mina aga palju käinud, eriti et Riisa raba on kohe vanematekodu lähistel. Seekord siis teatasin teeotsas, et nii, pargime auto ja lähme. 

Oi, millised värvid!

Imeline.

Aga taevas koonerdab värvidega.

Ja et juba vanematekodu lävel asusime, käisime sealtki läbi. Isa kodus ei olnud, aga vanaisa sain see-eest küll üllatada. Armas ja tore oli.

Lõpuks jõudsime ka Pärnusse. Härra oli välja valinud uuenenud Wasa hotelli, mis nüüd on ka spa-osaga ja seetõttu Pärnu uusim spahotell. Väga väga rahule jäime mõlemad. Härra ausalt väga püüdis leida midagi, mille kallal toriseda, aga ei õnnestunud (ok, restoranis ei meeldinud talle ettekandjate pluusid, aga no mis etteheide see selline on?).

Tuba oli imeline, voodi oli nii hea, spa on mõnus ja hubane (meil oli pühapäeva õhtu ja rahvast küll jagus, aga mitte häirivalt palju) ja toidud tõeliselt maitsvad.

Eriti meeldis mulle vannituba, mis oli tavapärase valge kipsseina asemel mattklaasist. Ja dušinurga lahendus meeldis ka Üks osa oli klaassein, teine osa aga dušikardinast liuguks. Allservas oli raskus pandud ja liikus kenasti ega kippunud külge kabistama nagu tavaliselt dušikardinad. 

Pilt õhtul tehtud pimedas, aga muidu oli aknaid nii palju, et lausa lust.

Ühesõnaga, meile mõlemile Wasa väga meeldis.

Paaril korral oleme aastapäeva ka koos lastega spaas tähistanud. 2 aastat tagasi viimati ja siis oli kindel, et aastapäevale neid enam kaasa ei võta :) Esiteks, sööma ei saanud nende röövlitega minna,  tellisime toidu lõpuks tuppa. Mutukaga ei saanud isegi ujuma, sest neiul oli uneaeg, siis ta kakas valge voodipesu täis ja hommikul oli spa hooldamise tõttu kõik suletud. Samal ajal oli härral taskus kihlasõrmus ootel, mida ta sealt välja võtta ei saanudki, sest lapsed võtsid kogu energia :) Sain selle sõrmuse siis jõulukuuse all hoopis.

kinginimekirjad

Kaks korda aastas on mul keeruline aeg. Novembris-detsembris, kui jutti on meil härraga aastapäev (no me tähistame seda rohkem kui suvist pulmaaastapäeva), isadepäev ja jõulud. Sest kingitust on ju tore saada ja kingitust on tore teha ka, kui tunned inimest ja oled leidnud talle just selle õige kingi, mis paneb saajal silmad särama.

Siinkohal ei ole jutt minust, sest ma ei oska enam üldse midagi kinkida :) Eriti kui kolm tähtpäeva järjest  ja "parim issi" või "parim abikaasa" kruuse ja karikaid siia majja (vähemalt lähimatel aastatel) kohe kindlasti ei tule. 

Umbes nii oktoobri alguses, kui kõikvõimalikud tähtpäevad kalendris hakkavad roosakaid ja punakaid toone lähenedes võtma, asub tööle mu radar. Püüan vestlustest tabada, mis härral vaja oleks või rõõmu teeks. Püüan blogisid ja FBd sirvides märgata vahvaid mõtteid.

Kõik need blogijate postitused "Viis ideed isadepäeva kingituseks", kus nimekirjas on ühe ettevõtte tootevalik kopitud, võib rahulikult veega alla lasta. Nagu kellele neid vorbitakse, kui kord kuus on niikuinii samast ettevõttest kilkav postitus juba avaldatud? Ühtki ideed pole ma niimoodi tavaliselt üles noppinud. Sel korral koperdasin hoopis isablogis hea mõtte otsa, kui Henry käis naabritel külas kala lõkke peal grillimas. Sest noh, me sööme ka kala üsna palju ja see tundus lahe variant, sest lõkkepada on meil olemas niikuinii. Loodan, et härra abikaasale ka see kingitus rõõmu toob.

Isadepäevaks aga leidsin ka kingituse. Et härra sõidab juba mitu aastat talviti jäätunud Peipsi järvel kalameestele transporti pakkudes ringi, on mõnedki kalamehed teda järvetaksoks kutsuma hakanud. Otsisin ja leidsin ühe vana taksoplafooni, mille ta saab nüüd karakatile peale panna. See kingitus meeldib talle kindlasti. Lisaks põnnidelt lasteaias tehtud vahvad kaardid ja joonistused.

Jõulukink on veel jäänud. Selleks mul on hea idee olemas, aga ma ei oska välja googeldada, kus saaks seda teha lasta. Tahaksin lasta teha talle spetsiaalsed grillimisvardad, no ikka sellised tummised klassikad, aga vardaotstesse lasta graveerida personaalne tekst. Kust ma võiks sellist teenust otsida?

Firmakingituste tegijad pakuvad ainult igavaid grillitarvikute kohvreid, mida ma ei taha.

Midagi sellist hoopis:

Peaaegu juba "Avalda" nuppu vajutades tabasin end mõttelt, et kui praktilisi kingitusi ma ikka teen. Kuhu on jäänud kaisukarud ja I love You tassid eksole? (ma pole kunagi ühelegi peikale neid kinkinud samas, lihtsalt infoks). 

Mul isa kinkis kunagi emale sünnipäevaks murutraktori. Sest tal oli vaja eksole ja mis sa hakkad siis ostma midagi veel naisele tilulilut... Mu meelest ema istus selle rooli ainult ühe korra, sünnipäeval, et pilti teha.