pruutidest ja emadepäevast

Üks kallis sõbranna hakkab mehele minema. Laura ja Janek, kellega me seiklesime kolmekesi kaugel Austraalias koos ja kes juba 7 aastat tagasi (kui ma polnud härratki veel kohanud, lastest, majadest, abielust rääkimata) olid selleks ajaks koos olnud terve igaviku, on nüüdseks üle 15 aasta koos olnud ja jõudmas abieluranda. Ei taha muidugi ära sõnuda, sest neid ja nende tempot tundes... kolm korda üle õla eks.

Janeki moto on muide vaikimisi "aega on". See seletab paljutki :) Austraaliaski oli minusuguse kärsitu aktivisti jaoks tohutu piin oodata, mil need kaks ärkavad ja end koguvad, et liikuma saaks.

Aga mitte sellest :)

Kui on oodata pulmapidu, on vaja pruut enne ka abielukõlbulikuks tunnistada. Täielik pähkel, sest me tahtsime teda üllatada, aga tema on tuntud ülemõtleja ja ette muretseja. Nii ta kogus vihjeid ja püüdis asju läbi hammustada.

Saime lukku kuupäevaks 11.mai. Püüdsime üht ja teistpidi talle leida põhjust või tegevust, et ta sel päeval kodus oleks, aga no ei võtnud ta vedu. Nihverdas end ette söödetud plaanidest muudkui ära ja ei jäänud mul muud üle, kui talle teada anda, et ma talle laupäeval kl 12 külla tulen teed jooma.

Mis tähendab eksole väga kahtlaseid asjaolusid. Sest ma ei ela ju mõnda aega juba pealinnas ja kui ma seal juba olen, siis järelikult midagi toimub. Nii ta ütles ka oma vennale, kes uuris laupäevale järgneva pühapäeva plaane, mis oli tuntud ka emadepäeva nime all. 

Ja kuna ta nii tugevasti kahtlustas minu külla tulekut, siis sai otsustatud. Teeme talle tünga. Ma lähen külla, ajan juttu ja tõusen püsti, et lahkuda. Ilma pruuti kaasa võtmata. Ja kallis Laura tunnistaski uksel, et ta oli nii kindel, et täna miskit toimub, sest erinevad tähelepanekud, aga et noh, ma lähengi ära. Lohutasin siis, et küll tuleb see õige aeg ka, aga täna olid mul tõesti teised plaanid linnas olemiseks.

Ja lahkusin.

Koridori uksest alt lasin aga sisse Laura vennanaise, kes võttis operatsiooni üle. Laura oli megaüllatunud vennanaist uksel nähes ja meie üllatusmoment läkski korda!

"Kuramuse herz!" oli Laura põhiline slogan sel õhtul :)

Edasi läks ägedaks. Ikka kõik need tüdrukute asjad, mida tehakse. Meie siis tegime ühtkomateist korralikus vihmasajus, aga mis sest ikka. Ei lasknud endal ega pruudil tujul langeda!

Koju sain emadepäeva lõunaks. Härra ja põnnid ootasid juba köögis kaetud laua ja pannkookidega. Plaan oli teha natuke viimaseid nokitsemisi Mesi tares, enne kui härra õhtul nädalaks ära sõidab, et veel midagi toredat perega koos teha. Minna nt veekeskusesse või midagi. Tegelikkuses läks nagu ikka. Väiksed nokitsemised kestsid õhtuni, sest ühe asja korda saamisel hüppas välja kohe mingi järgmine error. Selmet peeglit uude vannituppa lihtsalt seinale paika tõsta, otsustas peegliraam ära laguneda käte vahel ja peegel pudenes välja. Õnneks mitte kildudeks, aga see tähendas liimimist ja liimi kuivamist jne. Õhtu lõpetasime kümblustünnis, kus mu kaks hülgepoega muudkui hullasid ja mürasid, niiet tuppa voodisse jõudes langesid mõlemad niipea, kui pea patja puutus. 

Laura tüdrukuteõhtu - check!

Emadepäev (küll ilma lilledeta, aga pannkoogid) - check!

Nüüd ma olen nohune ja hullupööra väsinud, lisaks nädal aega üksikvanem. Tahaks lihtsalt magama keerata, aga peagi saabuvad esimene ja kohe otsa teine grupp külalisi, niet töö-töö-töö.

ükski heategu ei jää karistuseta

Nn linnapäev täna, asjaajamised ja juuksur ja poeskäik kiirelt. Maximas end järjekorda võttes satub minu järgi kohe omakandipoiss. No kus mujal eksole omasid inimesi trehvad kui mitte Tartus (või välismaal nt). Jutustame ja vaatan, et minu ees olev paarike ei saa mitte oma ostuprotsessi lõpetatud. 

Neil on käsil teise kui mitte kolmanda päeva hommik, mistõttu on mul üdini raske nende vanust määratleda. Tunduvad siiski minuealised olema. Kae nüüd seda Ossinovskit eksole, ilmselt on jälle aktsiisid tõsunud või mis värk, igatahes neil on hädasti vaja kolme õllet, aga sente napib taskus. 20 veeringut jääb puudu. 

Mul kell tiksub, sest kodus on vaja mudas mütata ja üles kaevatud hoov kiirelt veel õhtuks enne lasteaia emadepäeva kontserti korda saada, sest homme on juba tares külalised ja siis läheb härra pikemaks ajaks kodunt ära ja... Ühesõnaga, aeg tiksub ja poetan kassapidajale need sendid.

Viga.

Selmet sellest paarikesest kiiremini (ja valutult) lahti saada, hakkab ta veel ülevoolavalt külje alla vajuma. Siis vaatab, et oo sa mehega koos, läheb "mu mehel" kätt suruma. Jumal kui piinlikuks see asi veel kisub. Püüan poetada, et las olla ja võta nüüd oma õlled, ei, vaja teist korda veel mulle ligi tikkuda.

Nii piinlik on ja rullin silmi ja loodan kiiresti oma sadaüks asja lindilt kätte saada. Ütleme nii, et edaspidi hoian sendid oma taskus.

Projekt "Külalistemaja" - 42

Ranna saamine ja tegemine on niinii pikk protsess. Märtsist saatis oleme sellega võimelnud ja veel rohkem võimleb-maadleb-higistab kopamees muidugi. sest kogu vesine löga, mis ta kopaga kokku tõstab, peab vahepeal nädala või paar tahenema, et saaks jätkata.

Tasa ja targu on saanud sellisest märtsist:

selline mai:

Kujutle nüüd ette, et kõik see, mis  on pildil musta mulla värvi, on ühel päeval (äkki juba juunis-juulis) roheline muru. Kõik sõltub sellest, millal kopp omapoolsete töödega valmis saab ja millal meie muruseemne tellitud ja külvatud. See kevadkülv jääb küll meelde... sammumist saab olema omajagu.

Õppevideo, kuidas teha hästi tihedat külvi, on siin:

Projekt "Maja" - kaheksakümne seitsmes peatükk (katusevahetus, osa 2)

Jõulude ja aastavahetuse vahel jäime katusevahetusega siinkohas pooleli. Osa 1 saab lugeda siit.
Ei läinud poolt aastatki, kui maikuu esimestel päevadel mu isa ja bend koos abilistega bussidega hoovile sõitsid, hoov hetkega ehitusplatsiks muutus ja nad 2 päeva ainult katuseid mööda käisid.

Meenutuseks:
2012.a

2019.a jaanuar

2019.a mai

Oleks üks ehituslugu meil rääkida selline, et tellisin/ostsin asjad ja kui töömehed tulid, siis kõik sai tehtud. Sest kõik jupid olid olemas ja täpselt õiges mõõdus, õiges koguses, õiges värvis.

Ei!

Katuseplekk oli meil ostetud juba oktoobris, aga kõik venis ja alles nüüd maikuus harutas härra paki lahti, et hakata katusele tõstma. Mis selgus?

Esiteks, harjaplekid on puudu!

Teiseks, vihmaveerennid saadeti tellitud kandiliste asemel ümmargused, mistõttu ei sobitunud omavahel.

Võibolla oli midagi veel, mille ma maha magasin kõrvalt, sest ega mul polnud seekord mahti olla koguaeg kõrval.

Ahjaa. Neli aastat tagasi ostsime katuseaknad korraga ära, kui maja teise osa maha võtsime ja uuesti ehitasime, sest nii läbi mädanenud oli omadega. Tollal sai nn uuele osale kohe katus ka peale ja katuseaken samuti. Ostsimegi siis kohe terve maja aknad ära, hea hinnaga pakkumine oli ja et oleks olemas, kui neid vaja läheb.Kolm ette ostetud aknast olid sama mõõduga, mis juba ette pandud aken. Neljas aken, mis hoovi poole läks, oli väiksem!!! Nagu miks ja kuidas? Ostsime orraga ja ÜHESUGUSED!!! Pekki küll. Seda muidugi enam neli aastat hiljem kuhugi vaidlema ei lähe, eriti kui töömehed kõõluvad katusel, saag käes, et akna asukohta auk teha.

Nüüd siis ootame jälle puuduvaid juppe, et katuselugu lõpuni viia.

Aga vähemalt on suurem töö tehtud!!! Ja nüüd võin hakata unistama, et saab lõpuks ära soojustada ka maja väljast ja lõpetada voodrilaua projekt. Kaua ma seda õudust siin vaatan. Ja veel olulisem, nüüd ei ole enam mingeid vabandusi, miks ei saa hakata seest majaremonti tegema. Noh peale nende klassikaliste ettekäänete, et vaba aega ei ole ning raha ka mitte, sest iga sent kulub Mesi tare arendamisele :)

Hoovivaade

noh, mis uudist?

Siis, kui oleks emotsioone või juhtumisi, mida jagada - ei ole aega või võimalust. Mul oli arvuti vahepeal rivist väljas ja nagu alasti olin. Kõik kirjad seisid postkastis ja ootasid reageerimist. MA ülds ei taha telefonis sellega tegeleda, sest siis võib midagi olulist ära ununeda või endale jama kokku keerata.

Siis, kui on lõpuks aega ja võimalust korraks arvutis leelotada - ei ole enam meeles, mis ma kirjutada tahtsin või mis naljakat Mesilane ütles või mis hea vaimukas mõte mul oli. Emotsioonidest rääkimata.

Kuramus küll eksole.

Ja väga veider ikka, kuidas ma pealinnas kontoritööl käies võisin päevas paar kolm postitust vorpida, kuigi miskit väga elus ei toimunudki ju. Nüüd on vastupidi. Nii palju on teoksil ja mitte midagi ei ole kirja panna.

Mõned märksõnad siiski, muidu läheb aeg veel edasi ja mõttet ähmastuvad.

Viimased neli kuud olen ristirästirööpi rähelnud meie küla suurima ürituse Varnja kalalaadaga. See sai sel aastal jälle parem ja toredam kui eelmistel kordadel. Juba viiendat korda toimus see. Iga kord vahetult enne ma mõtlen, et see on viimane kord/ Mulle aitab / Ma ei jaksa enam üksinda teha seda. Ja teeb aasta ringi täis ja olen jälle samas punktis, võimlen ja möllan ja kirun, et kuidas ma end sellesse ometi mässisin. Ju mulle salaja ikka meeldib, aga tahaks kedagi appi ka.

Üks meie küla salaüritus toimus taas. Sellel oli neljas sünnipäev. Nimelt on siin kamp külaelanikke, suvemaja omanikke, naaberkülade mehi ja naisi, kes on kõik üks tore ja jabur ja eriti lõbus seltskond. 30. aprillil istuvad nad luudade asemel rataste selga ja väntavad pööraselt ühest küla otsast teise, vandaalitsevad natuke teibiga ja muudavad Varnja sildi ära Narnja sildiks. Neid pole nähtud, nägusid või nimesid ei teata. Nad on maskeerunud ja eranditult kannavad kõik vuntse. Pärast on kuskilt küla lõpust kuulda lõbusat jutuvada, ninna tungivad hea toidu lõhnad ja kumab lõkkevalgus. 

Härral on traditsioon käia kaks korda aastas meie uunikum supikatlaga Tallinna külje all Tagadi restauraatorite päeval/ vanavara laadal suppi keetmas. Juba kolmas aasta läheb samas rütmis. Sel korral oli esimene võimalus mul talle appi minna. Põnnid on mõlemad nüüd juba nii suured, et vanaema juurde tahavad jooksujalu minna ja ei tehta numbrit, kui emme tööle läheb. Nii ma härrale appi läksin, sest ma olen näinud neid mitmeid kordi, kust ta laupäeval poole öö ajal kodunt liikuma saab, öösel kohale jõuab, magamata olekus päev otsi üksi rahmeldab suppi keeta ja serveerida, et siis üleväsinuna poole öö ajal koju tagasi jõuda. 

Seega terve laupäeva valmistasime minekut ette. Keetsime supipuljongit jne. Kuigi plaan oli parem, saime liikuma ikka alles üsna hilja. Lapsed vanaema juurde, ise teele. Kohale jõudsime tsuti enne hämardumist, et kiiresti telk üles panna, lauad-toolid ja asuda liha kontidelt puhastama ja supi jaoks lõikuma. Alles ise kaasas olles sain aru, kuias see laadamelu päriselt käib. Pool ööd on sotsiaalne suhtlus teiste kohale tulnutega, magama saime u 2 ajal. Nii paganama külm oli, appi!!!! Mul oli seljas kaks kampsunit, mille peal mantel ja veel omakorda kasukas. Ikka oli külm! Kasuka sain seljast maha alles kl 11 ajal, kui päike suure angaari tagant viimaks ka meie supikatla poole pöördus. Äratus oli meil juba kl 5, sest lihtsalt ei kannatanud enam külma käes magada. Üliäge päev oli, suur supilaar sai otsa kaks tundi enne ürituse lõppu. Mis seal ikka, panime asjad kokku ja jalutasime laadal ringi.

Kui eesmärk oli tööd teha, siis koju saabusime... paari uue samovariga. Või kuue uue samovariga, khm. "Hakkab vist käest ära minema," tõdes härra. 

"Ei hakka, maja nende jaoks on vaja!" olen ma kaval neid samovare kokku koguma. 

Sest mäletatavasti, mul on see UNISTUS ja EESMÄRK ;)

Tund aega tagasi saatsin umbes viimasel tunnil teele projekti(eel)taotluse. Hoidkem nüüd pöidlaid ja varbaid, et selle taotluse abil saame jah sõnasid ja see unistus hakkaks täide minema. 

Et oleks rohkem põhjuseid Peipsi äärde siia meile külla tulla!