teisipäev, 6. detsember 2016

veel mõlgutusi

Sa ju oled ka guugeldades näinud, et otsingu esimesed paar-kolm vastet on üldiselt reklaamtähisega eksole. Nurgas on selline pisike kastike ad/ reklaam, oleneb, mis keeles arvuti sinuga räägib.

Kuidas sina käitud? Kas sa klikid seda otsinguvastet või pigem mitte?

Minul on mingi tõrge. Vot neid reklaammärgiga leide ei taha kohe mitte klikkida. alati hakkan otsingutulemusi uurima alates siis nn päristulemustest. Samas olen ise nüüd saanud ohtralt internetiturunduse alaseid koolitusi ja see Google Adwordsi kasutamine on ettevõtte tulemuste eespool kuvamiseks super tööriist. Aga siis ma mõtlen, et kas inimesed on pigem sama mõtlemisega kui ma (et reklaamil ei taha klikkida) või siis vastupidiselt minule klikivad ikkagi meelsasti, sest ometigi on see reklaam tulnud ju esile minu sisestatud täpsete otsingusõnade peale?

---

Umbes-täpselt kohe kaks aastat tagasi (10.dets 2014 kui faktides täpne olla) oli mul viimane tööpäev. See aeg ikka möödub tõesti kiiresti. Kui ma vanaema jutu postituseks otsisin vana postituse linki, jäin oma blogi ise ka lugema. Ja ma lugesin, kuidas kord nädalas vähemasti ma kirjutasin töö juures olnud hullumajapuhvetist ja sellest, kuidas mulle juhtimisotsused üldse ei meeldi. Mitte mu töö vaid just juhid ja nende suhtumine ja käitumine. Ma ei ole oma tööasjadest praegu sugugi teadmatuses, ikka sõbrad/kolleegid jagavad infot olukorra kohta, mis alati algab sõnadega: mitte midagi pole muutunud, ära tagasi kiirusta.

Praegu kodus olles on süda ja meel nii rahulikud, mõtted rõõmsad. Nii hea on olla, kuigi tööd teen ma ju ikka. On kiireid aegu, on pingelisi (ise endale seatud) tähtaegu, on palju tööd ja vahel pikki päevi, aga kõik on enda taktikepi järgi ja iseenda heaks.

Ja kui ma neid vanu postitusi lugesin, siis tulid kõik need olukorrad ja emotsioonid ja rahulolematus nii selgesti meelde taas. Nii hea oli blogi kinni panna ja mõelda, et mul ei ole veel kiiret sinna tagasi. Ma saan veel "puhata".

---

Aga mu kolleegid on jätkuvalt toredad. Vot neid ma igatsen küll. Alles hiljuti lobisesin Diskoga FBs (Disko on vene noormees, kes peale mu Austraaliast tagasi tulemist ja tööle naasemist oli mu kabinetinaaber). Disko teatas, et kontoris levivad head uudised (mu kasvava kõhu kohta). Uuris, kes tuleb ja sai vastuseks, et Mutukas on tüdruk eksole.

Disko: Minu unistus ja (su härral) täitub :)
(väike paus ja kiire täpsustus)
Disko: Minu unistus on tütar, mitte tütar sinuga...

:)

Oi, ma naersin. Selliseid sõnamänge ja kahetimõistmisi leidis kontoris aset iga päev ohtralt. 

esmaspäev, 5. detsember 2016

kodulehest natuke

Kui me härraga kolm+ aastat tagasi algse ideena kodumajutuse teenuse peale tulime ja selles suunas liikuma hakkasime (noh, ostsime maja, millest tegelikult sai kodu), sai tehtud ka esimene koduleht. Kuna sellega aitas mind endine kolleeg ja ta ehitas selle jaava peale üles, siis mina iseeisvalt ei osanud seal muffigi teha. Tekstiga sain veel hakkama, aga pilte kustutada ja lisada küll ei osanud. Ja kuna sinna said üles meie kodu esimesed pildid ehk siis esiteks vale maja, teiseks väga hirmsalt koledad ja remontivajavad toad, siis oli vaja neid kindlasti vahetada. Kuna see aga tähendas endisel kolleegil turjal istumist ja iga sõna ette näitamist, miskus jne ja ikka ei olnud päris see, mis vaja, siis oli vaja teha uus kodukas.

Seega kolisin wordpressi põhjale ja asusin ise õppima ja nokitsema selle kallal. Muidugi ei ole mu enda tehtud kodukas sugugi professionaalne nagu netis palju siiski leida võib, aga ma ise olen praegu enamvähem rahul. Mulle endale meeldib lihtne ja arusaadav lehekülg, kus kogu info leitav. Jaa, tore oleks, kui lehelt vaataks vastu kastikesed, kuhu saab klikata, mis viivad edasi täpsema infoni, aga noh, las ta jääb.

Ainus, mis mulle esimese koduka juures äärmiselt meeldis, oli see, et kodukas oli neljas keeles ja kõikides keeltes ühesugune, st ka erinevad tabid.

Wordpressis soovitati mulle erinevaid keelte-pluginaid selle jaoks. Hakkasin siis wordpressi rohkem veel lahti harutama ja nägin, et see on nn kolmes versioonis. Tavaline eh tasuta põhi, Premium ja Business. Maksin siis raha ja võtsin Premiumi. Business lihtsalt tundub mulle liiga kallis. Loomulikult selgus ikkagi, et Premium on suht mõttetu. Google Analyticsit peale panna ei saa. Pluginaid panna ei saa. SEOd oma soovi järgi ei saa. Jne. Nopekkinoh.

Nii ma siis olin oma eestikeelse lehega ja vaagisin ikka väga pikalt, kas maksan ikka juurde, et saaks erinevad keeled kodukale lisada.

Kuni ma siis tulin teistsugusele lahendusele. Tegin erinevad keeled lihtsalt kodukal olevateks tabideks/lehtedeks ja nüüd on tare koduleht 8 erinevas keeles. Eesti keeles kõige põhjalikum info, inglise ja vene keeles ka kokkuvõtvalt detailne (sest neid keeli ise ka valdan ja on sõpru, kellelt vajadusel täiendavat abi küsida). Teistes keeltes üldine tutvustav info, mis on vast ikka parem kui mitte midagi? Ma usun, et välismaalased pigem otsivad bookingu, airbnb või tripadvisori kaudu, aga ega see ka paha tee, kui kodukal üldinfo olemas on. Kuna kaks suve toimetamist on näidanud, et piirkond on äärmiselt populaarne saksa ja hollandi jalgratturite seas, siis hollandi keeles võiks ju ka olla? Ja prantsuse, sest nii prantslasi kui belglasi külastas meid sel aastal päris mitu peret. Aga noh, ma ei tea kedagi, kes mind nende keeltega aidata võiks ja nii väga ma ka neid ei vaja, et tõlkefirmat tahaks palgata.

Pikk lugu lühidalt on siis see, et ma ise olen taaskord rahul, et kodukale sai erinevaid keeli kirja.

pühapäev, 4. detsember 2016

Projekt "Külalistemaja" - 36


Härra veetis paar päeva kaminatagust müüri ladudes ja üks suur töö sellega seoses sai taas tare juures tehtud. Kamin paigas ja no nii äge on. Veel on jäänud tüütuid nokitsemisi - liistukesed ja sinna, kuhu liistusid ei saa või ei sobiks, nöörid vedada. Peitsida valgeks kogu kupatus (ma ei tea, kes seal lae all värvib, sest mina küll ei ulatu ja no ei kipu ka selle kõhuga turnima), härrat ootab ees veel kivipõranda ülesvõtmine ja laudpõranda tegemine. Seejärel pika laua meisterdamine, elekter ühendada ja noh, valmis. Ahjaa, seminaritehnika püha kolmainsus (projektor, ekraan ja kolmjalg paberi ja markeritega) tuleb ka soetada.

Tahtsin panna ka pildi ruumi hetkeseisust ja üldvaate, aga unustasin seda täna suures koristustuhinas teha.

laupäev, 3. detsember 2016

vanaema jutt

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin vanaemadest. Täna tahan ma seda teemat taaskord üles võtta.

Kui me härraga tutvusime ja suur armastus järjest suuremaks muudkui kasvas, oli samas see imeilus aeg ka üks raskemaid. Ma ei ole seda teemat kunagi blogis lahanud, aga härra eks ei tahtnud sugugi aru saada, et ta eks on ja arvas heaks härra emale igasugu jama ajada. Ühe vürtsika telenovela jagu draamat on olnud. Ühepoolse info tulemusena pidas ka härra ema härrale igasugu pikki (ja vahel vihaseid) loenguid ja seega ma pelgasin meie esimest kohtumist. Olime härraga oma roosamannamullis olnud juba üle aasta enne kui ma oma ämmaga esimest korda kohtusin. Seetõttu ma arvasin ka, et kui meie suhe kunagi jõuab pereloomise tasandile, siis vanaema või tugivõrgustikku mu lapsel ei olekski.

Minu ja ämma esimene kohtumine toimus 2.jaanuaril. Me olime härraga napilt enne jõule meie kodu ostnud ja see oli selles kehvas vana maja seisus nagu ta oli. Meie jõulud ja aastavahetus veetsime me täiesti kahekesi oma majas ja pidusöökide vahele muudkui koristasime ja kraamisime ja sorteerisime. Sellel 2.jaanuari hommikul olime me suundunud meie pööningule, mis nagu ülejäänud majagi, oli igasugu kraami ja aardeid ja eelkõike tolmu ja sodi täis. Olime mõlemad härraga parajad tolmused tondid, kui saabus delegatsioon. Härra oli küll korra maininud, et ta pere (vist) tuleb millalgi, aga ma olin selle toimetamisetuhinas ära unustanud. Ei mingit ideaalset minia-kandidaati, kes on kolm päeva ämma tulekuks koristanud ja küpsetanud.

Nii ma siis pööningult üleni tolmusena ja mingis vanas kaltsjopes alla ronisin, et hinge kinni hoides "tere" öelda. Ämm hoopis embas tugevasti ja pikalt ning suure delegatsiooni saatel suundusime tuppa ära. Delegatsioonil oli kaasas ka mitu kotitäit söömapoolist ja laud sai looka. Selline mu ämm juba on. Tuleb meile sööma, aga ise toob pooled toidud kaasa. Hoolimata sellest, et nüüd ma ikka valmistun külaliste tulekuks hoolsamalt :)

Hiljem oli päris muhe vestlus härraga. Tema uuris veidi ebalevalt, et noh, kuidas ema tundus ja siis edastas telefonivestluse ämmaga ka, kes oli samamoodi uurinud, et no mis mina temast arvanud olin :) Väga kiiresti sai ämmast lähedane perekond, keda ma olen igatsenud ja keda ma arvasin, et mul ega mu lastel olema ei saa. Tuleb välja, et ma olin jätnud sügava särava mulje endast. Et ei ole linnapreili ega karda tolmust tööd teha. Vot siis :)

Ja täna ma olen niinii tänulik, et härra pere on ka minu pere. Ja et nad on meile nii lähedal. Et ei ole mingi küsimuski, kui vaja meile appi tulla või Mesilast päevakeseks või mõnel õhtul enda juurde võtta, kui meil asjaajamised või tahaks kinno või mõnele peole minna. Või isegi nädalaks reisile. Ja kui mingi aeg, kui Mesilane väiksem oli, ta alati hakkas vanaema-vanaisa nähes nutma esimese hooga, siis täna on ta nii chill. Jookseb kallistama-musu andma. Hea meelega toimetab koos vanadega ja nende maja ette jõudes läheb silm särama. Kui meil oktoobris oli tares SaunafEST ja ämm-äi ka appi tulid ning siis mingi hetk lahkuma sättides pakkus ämm, et nad võtavad Mesilase endaga kaasa, et me saaks üritusega rahulikult toimetada, siis hea, et pisar silma ei tulnud. Mesilane läkski rõõmsalt vanadega kaasa, jäi ööseks ja toimetas veel järgmisel päevalgi vanaemaga asju ajada, kui me talle järgi sõitsime. Ma olen nii tänulik ja õnnelik, et mul ei jagu sõnu lihtsalt. Ja kuigi ma ei aja materiaalset poolt taga, siis see on ka väga südantsoojendav, kui ämm mõnest sekkarist helistab, et kas Mesilasele seda-teist-kolmandat oleks vaja? Et ta tahaks osta talle. Kuna ma ise Mesilasega väga poodidesse ei kipu (mul on õnneks internet), siis on see jällegi nii tore, et ämm viitsib mõelda ja kaasa aidata.

Ja ämm on selline tõeline vanaema tüüp. Välimus küll hoolitsetud ja linnaproua (nagu oli ka minu vanaema), aga ükskõik millal me talle etteteatamata külla lähme, ta just parasjagu vaaritab midagi köögis. Alati on laual kolm erinevat rooga ja juurde tuleb muudkui küsimusi, et kas sa vorsti/salatit/sülti/rulaadi/maeiteamidaveel tahad, mul on ..oot, ma kohe toon lauale. Nagu me härraga naerame, et endal miinimumpalk kui sedagi (viimased paar kuud pole töökoht palka maksnud, jumal teab, mis sellest üldse saab edasi), aga külmkapp alati süüa täis!

Ja kui ämm veel meie reisi ajaks haiguslehe võttis, et Mesilasega kodus olla, siis ei olnud minu jaoks küsimuski, et ma andsin talle "lapsehoiuteenuse" eest raha. Oleks veel rohkemgi andnud, aga ta ei tahtnud esiti sedagi vastu võtta. Nüüd ise naerab, et minu antud rahast elabki.

Peab tunnistama, et ämmadega on mul elus vedanud. Kõik mu eks-ämmad olid ka väga toredad hoolivad inimesed. Olen kuulnud sõbrannadelt igasuguseid hullude ämmade jutte ja mul on vedanud, et minu jaoks need legendid on. Hoolimata keerulisest algusest on mu Mesilasel kuldaväärt vanaema. Justnagu mul endal oli. Lapsele on oluline, et tugivõrgustik tema elus aktiivselt osaleb ja juba ennast korrates - ma olen selle eest nii tänulik. 

(ja tänaseks on ämm vabandanud, et ta omal ajal niimoodi reageeris ja "minusse suhtus" ja on ise esimene, kes härra eksi osas silma rullib :D)

neljapäev, 1. detsember 2016

1.detsember

Teeme nii, et lihtsalt tänane päev on nõme ja alla igasugu arvestust ning see ei määra sugugi ülejäänud detsembri saatust.

- Sain PRIAlt kõne, et nad tulevad homme meid meie projekti raames kontrollima. Valmistasin täna dokumente ette ja see võttis üle poole päeva aega. Masendav. Ma väga loodan, et homme mingeid probleeme ja ettekirjutusi ei kerki, kuigi elu on näidanud, et kõik kontrollid PEAVAD midagi leidma eksole.

- Täna oli see päev, mil kell 9.00 hakati müüma kevadist kalapüügiluba. Mul oli isegi see teada, aga meeldetuletus jäi panemata. Kell 10.00 härra avastas, et täna on ju SEE PÄEV ja noh, mitte ühtegi luba enam muidugi saadaval ei olnud. Need müüakse läbi kolme esimese minutiga... Ma loodan, et saame naabrimehest kalamehega kaubale ja tema käest siis kevadel särge, et voblat teha. Tänavu on olnud tohutu voblanõudlus ja see oleks eriti nõme, kui meil järgmine aasta on lihtsalt tühjad pihud.

- Kell 9.00 (kui härra oleks pidanud avastama kalapüügiloa müügi) avastas ta hoopis midagi muud. Rääkisime just hommikusöögi kõrvale päevaplaane ja mis kõik vaja täna ära teha, kui härra lõi lahti oma märkmiku ja fakke hakkas lendama. Selgus, et ta oli unustanud ühe tähtsa koolituse, mis kohekohe oli algamas. Nii ta siis minema tormas.

- Töömees, kes meil on veidi abis olnud tare nn sisehoovi remontimisel, helistas, et talle tuli õhtul meilile kutse töövestlusele ja et ta ei tule meile appi. Päevaplaanid pekkis vol.2.

- Täna pidi kohale saabuma kaevumeistrite brigaad. Tares meil oma kaevu ei ole, oli kokkuleppe naabriprouaga, et tema kaevust tohime ise ja meie külalised ka joogivett võtta. Aga siis proua hiljuti lahkus siinsest elust ja pärijad keerasid aiavärava lukku. Vett enam ei saa. Seega ei anna meil oma muret kuhugi edasi lükata ja tellisime kaevumeistrid. Mitte sugugi odav lõbu esiteks ja teiseks - mitte mingit garantiid, et tulemuseks on joogivesi. Lisaks sellele kõigele kell 15 pole veel meistritest kippu ega kõppu.

- Härra esitatud äriplaan sai eitava vastuse. Vägagi mittesobiv lahendus meie jaoks. Äärmiselt tobedad norivad puudused olid välja toodud ja eriti nõme töö nüüd hakata neid likvideerima. Eiteaküll kes seda tegema peab?

Niisiis, kirjutame tänase päeva korstnasse ja anname detsembrile võimaluse end muuta.