Nii pikk siis oli mu suur Austraalia seiklus. Seekord. Sest ma ei tea, kas või millal tagasi, aga hing ei jää rahule, kui ma seda lõpuni ei vii. Ühel päeval kindlasti. Kas kolm kuud, kaks aastat või abikaasa ja paar last hiljem.
Selle aja jooksul:
1. nägin ma 29 655 kilomeetrit Austraaliat! Sellest 15 955 kilomeetrit viimase 6 nädala ja 1 päeva jooksul.
2. pilte tegin ikka kümne tuhande ringi, ma isegi ei suuda neid enam kokku lüüa.
3. tutvusin mitmete toredate inimestega, nii mõnigi neist jääb mu ellu ka edaspidi.
4. elasin läbi paar telenovelat, rohkel arvul reisiseikluseid ja moskiitod-sipelgad-ussid-krokodillid-hammustavad possumid.
5. olin õnnelik.
Meil LJga oli igaõhtune rituaal, teha päeva top3. Mõnikord ei mahtunud päeva emotsioonid sellesse kolme punkti ära, tuli laiendada kümneni. Mõnikord, oli päeva topis üks punkt, näiteks hommikusöök :D Aga need oli toredad traditsioonid, mis meil hotell Fordis välja kujunesid. Jään neid igatsema.
Viimastel päevadel üritasime teha ka Austraalia üldiseid toppe. Et nagu top 10 ilusaimad kohad. Seda tegema asudes leidsime kohe, et peame üldisemalt üksikumale minema, nt mägede-linnade-koskede jne põhiseks. Sest topi väärilisi kohti on siin rohkem, kui pjedestaalil kohti. Ma panen need topid ka reisiblogisse, kui ma selleni jõuan :)
Üldse on esimest korda lennujaamas istudes kummaline tunne. Alati on peale reisi lennujaama jõudmine ootusärevus, tahaks koju jõuda, pilte näha, sõpradele jagada. On kerge reisiväsimus ja soov koju jõuda, sest on kuklas teadmine, et reis on läbi ja järgmine päev tuleb tööle minna. Praegu ei ole sellist tunnet üldse, ei ole tunnet, et reis on läbi ja lõpule jõudnud ja et ma olen võtnud maksimumi, mida ma alati teen.
Aga see 169 päeva oli parim aeg, olenemata kurbadest taustasündmustest. Või Perthi alguspäevil masendusmõtetest, kui käis aktiivne tööotsimine, mis esialgu oli tulutu.
Ja ma tean, see lugu ei ole veel lõppenud :) "I'll be back," ütlesin ma Schwarzneggerit imiteerides LJ-le.